Võlv
Võlv on kaarekujulise ristlõikega ruumiline kandetarind. Valdavalt mõjuvad selles survejõud ja nii nagu kaareski on võlvile iseloomulik horisontaalreaktsioonide olemasolu. Viimaseid võtavad harilikult vastu tõmbid, kontraforsid või põikseinad.[1] Võlv, erinevalt kaarest, on ruumiline tarind. Lihtsaim võlvitüüp on poolringikujulise ristlõikega silindervõlv. Kahe silindervõlvi ristuval lõikumisel tekkivat võlvi nimetatakse ristvõlviks. Võlvide tüüpe: kuppelvõlv, rippvõlv, servjoonvõlv, tähtvõlv.
Mingi ruumi võlvide süsteemi nimetatakse võlvistikuks.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Vana-ajal[muuda | muuda lähteteksti]
Tellistest laotud võlve hakati kasutama Mesopotaamias vähemalt 4. aastatuhandel eKr. Võlvide leiutamise au kuulub sumeritele. Nende ehituskunsti näide on Uri kuningahauad, kus ruumide laed on võlvitud umbes 3500–3400 eKr.[2] 3000 aastat hiljem leidsid sumerite võlvid mõningat edasiarendamist assüürlaste poolt. Sumerid ladusid toortellisest, assüürlastel sai 8. sajandil eKr põhiliseks ehitusmaterjaliks keraamiline tellis.[3]
Veel mõni sajand edasi ja Mesopotaamia ehituskunst jõudis oma arengu tippu Kaldea riigis (riik eksisteeris lühikest aega – aastatel 625–539 eKr). Babüloni rippuvate aedade ehitustarindite jäänuseid uurides selgitas Robert Koldewey välja, et palee keldriruumide välis- ja siseseintele toetusid võimsad kivivõlvid, mille sildeava oli umbes 2,5 meetrit. Võlvkaarte arhitektuurilt teist sellist tarindit ei olnud üheski Vana Maailma riigis.[4] Babüloni tähtsaima värava Ištari 9 meetri kõrgune ja 4,5-meetrise sildega värav oli kaetud silindervõlviga.[5]
Egiptlased võlvitehnikat ei tundnud, esines küll võlvi algeid ja valevõlve, kuid egiptlased jäid lõpuni truuks oma lihtsale talasüsteemile.[6] Euroopa mandril Etruurias jõudsid etruskid 3. sajandil eKr lukukiviga kiilvõlvi ehitamise oskusteni. Üks neist on tänaseni säilinud – Porta Marzia värav Perugia linnas Umbrias.[7]
Antiikajal[muuda | muuda lähteteksti]
Antiikajal Kreekas leidsid võlvid vähe kasutust erinevalt Roomast, kus ehitati rohkesti võlvtarindeid. Alustati lihtsamast silindervõlvist ja võlvitehnika arenedes jõuti kuppelvõlvideni välja.[8]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Hubert Matve. "Ehitus läbi aegade", Tallinn: Valgus, 1976