Võlv

Silindervõlvi osad: (1) lukukivi; (2) kiilukivi; (3) selg; (4) võlvikand; (5) palend; (6) võlvi kõrgus; (7) sambavahe

Võlv on kaarekujulise ristlõikega ruumiline kandetarind. Valdavalt mõjuvad selles survejõud ja nii nagu kaareski on võlvile iseloomulik horisontaalreaktsioonide olemasolu. Viimaseid võtavad harilikult vastu tõmbid, kontraforsid või seinad. Võlv, erinevalt kaarest, on ruumiline tarind. Ruumi võlvide süsteem on võlvistik.

Võlvi kandesein on kilpsein, võlvi ja seina liitejoonel eenduvad kilpkaared. Vööndkaared jaotavad võlvlae osadeks ehk võlvikuteks, mis tavaliselt toetuvad neljale toele. Võlvisiilud ehk võlvipinnalõigud võivad olla eraldatud roietega, mille ristumiskohal, kiirul, võib olla päiskivi, üldjuhul dekoreeritud, ornamenteeritud või figuraalse reljeefiga kaunistatud kividetail, mis pingestab roided. Võlvinurga toetuspunkt müüris on võlvikand.

Tüübid

Lihtsaim võlvitüüp on poolringikujulise ristlõikega silindervõlv ehk aamvõlv. Kahe silindervõlvi ristuval lõikumisel tekkivat võlvi nimetatakse ristvõlviks või ristservjoonvõlviks.

Kontsentriliselt laotud kiviridadega võlvi nimetatakse kuppelvõlviks või domikaalvõlviks.

Roietega toestatud võlvi nimetatakse roidvõlviks, see omakorda võib olla ristroidvõlv (eristatakse nelja- ja kuueosalist ristroidvõlvi) või kuuluda mõnda keerulisema roidestikuga tüüpi, nagu tähtvõlv, võrkvõlv, kärgvõlv või lehvikvõlv.

Ajalugu

Vana-ajal

Tellistest laotud võlve hakati kasutama Mesopotaamias vähemalt 4. aastatuhandel eKr. Võlvide leiutamise au kuulub sumeritele. Nende ehituskunsti näide on Uri kuningahauad, kus ruumide laed on võlvitud umbes 3500–3400 eKr. 3000 aastat hiljem leidsid sumerite võlvid mõningat edasiarendamist assüürlaste poolt. Sumerid ladusid toortellisest, assüürlastel sai 8. sajandil eKr põhiliseks ehitusmaterjaliks keraamiline tellis.

Ištari värav Pergamoni muuseumis Berliinis

Veel mõni sajand edasi ja Mesopotaamia ehituskunst jõudis oma arengu tippu Kaldea riigis (riik eksisteeris lühikest aega – aastatel 625–539 eKr). Babüloni rippuvate aedade ehitustarindite jäänuseid uurides selgitas Robert Koldewey välja, et palee keldriruumide välis- ja siseseintele toetusid võimsad kivivõlvid, mille sildeava oli umbes 2,5 meetrit. Võlvkaarte arhitektuurilt teist sellist tarindit ei olnud üheski Vana Maailma riigis. Babüloni tähtsaima värava Ištari 9 meetri kõrgune ja 4,5-meetrise sildega värav oli kaetud silindervõlviga.

Egiptlased võlvitehnikat ei tundnud, esines küll võlvi algeid ja valevõlve, kuid egiptlased jäid lõpuni truuks oma lihtsale talasüsteemile. Euroopa mandril Etruurias jõudsid etruskid 3. sajandil eKr lukukiviga kiilvõlvi ehitamise oskusteni. Üks neist on tänaseni säilinud – Porta Marzia värav Perugia linnas Umbrias.

Antiikajal

Antiikajal Kreekas leidsid võlvid vähe kasutust, erinevalt Roomast, kus ehitati rohkesti võlvtarindeid. Alustati lihtsamast silindervõlvist ja võlvitehnika arenedes jõuti kuppelvõlvideni välja.

Vaata ka

• kaar
• kärgvõlv
• pseudovõlv
• ristvõlv
• roidvõlv
• võlvkäik
• võrkvõlv

Kirjandus

• Hubert Matve. "Ehitus läbi aegade", Tallinn: Valgus, 1976