Kuumaõhupall

Kuumõhupall on õhutiheda kestaga, õhust kergem pall, mille aerostaatilise tõstejõu tekitab palli sisemust täitev ümbritsevast õhust kergem soe õhk.

Õhus kestvalt püsimiseks on vaja pallis olevat õhku ümbritseva õhu suhtes hoida soojemana, selleks peab soojusenergia allikas lennul kaasas olema. Tavaliselt põletatakse selleks vedelat propaani lahtisel leegil. Tõstejõu tekitab see, et kestas olev õhk on soojem kui väljaspool kesta olev atmosfäär. Kuid altpoolt ei pea õhupall olema suletud: kuigi pallis olev õhk on hõredam, on ta samasuguse rõhuga kui ümbritsev atmosfäär. Tänapäeval valmistatakse kuumaõhupallide kest tavaliselt nailonist, aga kesta alumine serv, mis võib leegiga kokku puutuda, mingist tulekindlast materjalist.

Nagu teistegi õhusõidukitega, ei saa kuumaõhupalliga lennata väljapoole atmosfääri. Kõrgusrekord on 21 027 m, mille püstitas 26. novembril 2005 India ärimees Vijaypat Singhania oma kodumaal.

Kuumaõhupallid on tavaliselt pööratud tilga kujulised, ehkki kommertseesmärkidel valmistatakse neid muudegi kujudega. Tavaliselt on need värvikirevad. Sageli kaunistatakse neid sponsorite ja muude logodega.

Tavaliselt kestavad lennud kuumaõhupalliga 45–60 minutit. Suvisel ajal toimuvad lennud alati kas päikesetõusul või ka päikeseloojangul, talvel on teinekord võimalik lennata ka päevasel ajal, Eesti oludes. Kumaõhupall on ilmastikule kõige tundlikum lennuvahend, maapinnal peaks tuule tugevus jääma 3-4 m/s, et oleks võimalik ohutult õhku tõusta ja maanduda.

Ajalugu

Inimesed hakkasid tundma huvi lendamise vastu 3000–4000 aastat eKr. On teada, et Hiinas üritati tõusta lendu tuulelohedega juba 200 aastat eKr.^[1]

Kuumaõhupallide eelkäija on taevalatern, mis leiutati Hiinas 3. sajandil kolme riigi ajastul. Neid kasutati sõjaväes signaalide edastamiseks. Hiinlastelt õppisid taevalaternaid kasutama mongolid, kes 1240. aastal kasutasid neid Legnica lahingus, kus hävitasid Poola sõjaväe. See oli eurooplaste esimene kokkupuude taevalaternatega.

Kuumaõhupall on esimene inimest edukalt kandev õhusõiduk. 8. augustil 1709 sooritas Brasiilias sündinud preester Bartolomeu de Gusmão Lissabonis Portugali kuninga João V ja õukonna juuresolekul esimese lennu, millega ta tõusis umbes kuningalossi katuse kõrgusele. Väljaspool Portugali sellest lennust kaua aega ei teatud.

Alates 1760. aastast hakati katsetama inimeste õhku tõstmist õhust kergema gaasiga täidetud õhupalli abil. Õhust kergemad lennuvahendid ehitati kuumaõhupallide ja vesiniku või heeliumiga täidetud õhupallidena.^[1]

Esimese õnnestunud õhkutõusmise katse õhupalliga tegid Pariisi lähedal elavad vennad Joseph ja Etienne Montgolfier’id. Joseph Montgolfier pani tähele, et koldesse visatud paberitüki jäänused liiguvad koldest korstnasse ja tõusevad korstnalõõris üles. Ta järeldas, et tuli tekitab õhust kergemat gaasi, mida võiks kasutada ülestõstva jõuna. Vennad korraldasid katse, kus täitsid siidriidest valmistatud koti kuuma, suitsuse põlemisõhuga. Selle tulemusel tõusis kott õhku majakatuse kõrgusele. ^[1]

4. juunil 1783 korraldasid vennad avaliku eksperimendi, mille käigus tõusis 850 m³ ruumalaga õhupall 10 minutiga 2 km kõrgusele. Õhupall oli valmistatud puuvillasest riidest ja alumiiniumfooliumiga paberist. Selle all pandi põlema õled ja vill. Eksperimenti oli tulnud pealt vaatama piisav arv inimesi, mis võimaldas registreerida Montgolfier’ide avastuse ka Prantsuse Teaduste Akadeemias. ^[1]

Prantsuse õpetlane Jean de Rozier abistas vendasid ehitamaks õhupalli, mis suudaks kanda inimest. 21. novembril 1783 sai Rozier’ist maailmas esimene inimene, kes sooritas lennu õhupalliga 1000 jala (u 300 m) kõrgusele, kus ta püsis 23 minutit. 1785. aasta juunis hukkus ta õhupalli süttimise tõttu katsel ületada La Manche'i väina. ^[1]Rozier' õhupall oli hübriidvariant, mis kasutas nii kuuma õhu kui ka vesiniku tõstejõudu.

Pärast professor Jacques Charlesi lendu vesinikuõhupallil 1. detsembril 1783 hakkasid vesinikuõhupallid kuumaõhupallide ees domineerima. ^[1]

22. oktoobril 1960 tegi ameeriklane Ed Yost esimese lennu tänapäevase kuumaõhupalliga, mis kandis kütteallikat kaasas. Niisugused on kõik tänapäeval kasutatavad mehitatud õhupallid ja see võimaldab õhupalli pisut juhtida.

Kuumaõhupallid Eestis

Eestisse jõudsid esimesed kaasaegsed kuumaõhupallid 1994. aastal tänu kogenud lennusportlasele Sergei Usanovile, kes omandas ise piloodilitsentsi ning sai ka selle ala instruktoriks. Regulaarselt lendavaid piloote on Eestis siiski vähe (aastaid oli tuntuim piloot Kalev Tikk). 2024. aasta seisuga on Eesti klubidest või ettevõtetest pallid vaid Lennuklubil Keelutsoon.