Keila lade

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Keila lademe tüüppaljand endises Keila paemurrus

Keila lade on ülemordoviitsiumi ladestiku regionaalne kronostratigraafiline üksus (lade). Varasemates käsitlustes liigitati ta keskordoviitsiumi ladestikku kuuluvaks.[1] Keila lademe all lamab Haljala lade ja temal lasub Oandu lade; koos Haljala lademega kuuluvad nad Viru ladestiku Kurna alamladestikku. Üleilmses standardis vastavad sellele ülemises osas Katy lade ja alumises osas Sandby lade. Lademe moodustumise ajal leidis aset Guttenbergi jäätumine.[2]

Keila lademe nime autoriks on baltisaksa päritolu vene geoloog Friedrich Schmidt, kes sellega tähistas enda poolt 1881. aastal Jõhvi ja Vasalemma kihi vahel väljaeraldatud lasundit (tänapäeval loetakse Jõhvi ladet Haljala lademe alamlademeks). Lademe nimi anti omaaegse laialdase paemurru järgi kõvikul Keilast umbes 1 kilomeeter loode pool (Keila paemurd), kus paljanduvad lademe ülemisse ossa kuuluva Pääsküla kihistiku lubjakivid 2,3 m paksuses.[3] Paemurru paljand on lademe stratotüübiks, selle laiendatud stratotüübiks on aga Keila paemurru puurauk. Lademe piire määrab Pääskülast pärinev täisprofiil.[4]

Nüüdisaegsetes piirides käsitles Keila ladet esimesena geoloog Ralf Männil.[3] Lade moodustus ordoviitsiumis umbes 454 miljonit aastat tagasi. Lademes eristatakse Laagri ja Ristna alamlademeid.

Litostratigraafiliselt vastavad sellele Keila ehk Kahula kihistu Kurtna, Saue ja Pääsküla kihistikud, Blīdene kihistu, Vasalemma kihistu ning Auleliai ja Lehtmetsa kihistikud. Lõuna-Eestis võib lademesse osalt kuuluda ka Mosseni kihistu. Lademe paksus Eestis on valdavalt 1–25 m.[1] Selle suurim paksus (35 m) on Kärdla kraatris. Lade on esindatud üle kogu Eesti, puududes üksnes Valmiera-Mõniste-Lokno kerkealal.[5] Rootsi Siljani meteoriidikraatris esindavad seda Freberga kihistu, samuti ka Skageni ja Kullsbergi kihistute lubjakivid.[6]

Lademe avamusala ulatub Hiiumaa põhjaosast Kurtna järvedeni, läbides Nõva, Keila, Kehra ja Rakvere.[1]. Sama lademe alumisi kihte saab vaadelda näiteks Rootsis ja Põhja-Ameerikas.[7]

Lade paljandub näiteks Ristna neemel, Keilas, Pääskülas ja Vasalemmas.[1]

Lademe kivimkoosseisus on palju savikat lubjakivi.[8] Lademe alumiseks piiriks on aga paks bentoniidi kiht. Lademe uuemad kihid sisaldavad ka merglit. Lademe puhul on omapäraks Loode-Eestis Keila ümbruskonnas sellest moodustunud paekivikõrgustikud, mida algselt peeti korallriffideks, seejärel biohermideks, uuemal ajal arvatakse aga, et need on lihtsalt lubjarikka muda kuhjatised, ehkki neist on leitud koralli Cyathocystis rhizophora jäänuseid ja on võimalik, et need moodustavad seal rifisarnaseid struktuure.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 EE 12. köide, 2003: 214.
  2. Enli Kiipus Mida on miele õpetanud kliimamuutused geoloogilises aja. Eesti Loodus. jaanuar 2018.
  3. 3,0 3,1 Arvo Rõõmusoks. "Eesti aluspõhja geoloogia". Tallinn: Valgus, 1983. Lk 111.
  4. Stratigraafia terminoloogia
  5. Suuroja, K. 1997. Eesti aluspõhja geoloogiline kaart mõõtkavas 1:400 000. Seletuskiri.
  6. Ordovician of the Siljan District, Sweden Jan Ove R. Ebbestad& Anette E.S. Högström
  7. Retk Mudaaugu–Keila matkarajal ehk loodus linna lähedal
  8. http://www.geoeducation.info/geoturism/ajaskaala.php (vaadatud 16.02.2013)
  9. Keila Stage L. Hints & T. Meidla Raukas, A., Teedumäe, A. (eds). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. ISBN 9985-50-185-3