Keila lahing (1918)
Keila lahing oli 23. veebruaril 1918. aastal Punakaartlaste ja Saksa Keisririigi sõjaväelaste vahel Keila mõisa põllul (tänapäeval Tähe tänava piirkonnas) toimunud lahing. Lahing lõppes Punakaartlaste kaotusega.
Samal päeval olla väidetavalt toimunud punakaartlaste lahing sakslastega ka Pihkva all (millele hakati hiljem tähelepanu juhtima ja seda armee aastapäeva mõistes tähistama), mis pole aga seni kinnitust leidnud.
Enne lahingut[muuda | muuda lähteteksti]
Jaanuari lõpul 1918 alustas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee sõjaväe osakond 1. Tallinna Punase Polgu formeerimist, kuhu kogunes 400 meest.
Pärast Brest-Litovski rahuläbirääkimiste katkemist alustasid Saksa Keisririigi väekoondised 18. veebruaril rinde keskosas idasuunalist pealetungi. Revolutsioonilisest korralagedusest haaratud vene väed taganesid.
19. veebruaril 1918 otsustas Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Eesti Maapäeva) Vanematenõukogu (Vanematekogu) kasutada ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed polnud veel kogu maad hõivanud ja kuulutada Eesti iseseisvaks.
20. veebruaril 1918 alustasid saksa väeüksused (kelle valduses olid seni Lääne-Eesti saared) edasiliikumist ka rinde põhjaosas, maabudes esmalt Virtsus.
21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva toiduvaruga Tallinna toimetada.
22. veebruaril saabusid esimesed punakaartlased komandör Andrei Põllu juhtimisel Tallinnast Keilasse ja osa neist liikus edasi Riisipere poole. Riisiperes nähti esmakordselt saksa eelüksusi ja eemalduti lahinguta. Punakaartlaste eesmärk oli tõkestada sakslaste edasiliikumine Tallinna suunas. Kokku oli punakaartlasi enne lahingu algust Keilas kuni 500 võitlejat. Nende käsutuses oli kaheksa kuulipildujat. Tallinnast oli telefonitsi lubatud vajadusel ka abiväge juurde saata.
Lahingust[muuda | muuda lähteteksti]
23. veebruaril umbes kell 16.30 lähenes Tuula mõisa suunast sakslaste allüksus. Punakaartlased avasid sakslaste pihta Keila poolt kauge maa pealt tugeva, kuid ebatäpse püssitule. Sakslased hargnesid kiirelt kahte suunda ahelikku, varjusid võssa ja lõpetasid tulistamise. Punased pidasid seda sakslaste taandumiseks ja tormasid oma positsioonidelt üle lageda põllumaa "hurraa" hüüdes vastasele "järele". Üle lageda tormavad punased sattusid aga sakslaste täpse püsside ja kuulipildujate risttule alla ja olid sunnitud kaotustega taanduma. Sakslased asusid seejärel Keilat kolmest küljest sisse piirama. Nähes lahingu ebaõnnestumist, põgenes suur osa punakaartlasi, oma haavatuid kaasa võttes, rongiga tagasi Tallinna suunas. Osad mahajäänud päästsid end jalgsi põgenedes. Kella 18 paiku sisenesid sakslased Keilasse.
Lahingus osales ka tuntud naiskommunist Alice Tisler. Alice Tisler oli koos mõne kaaslasega jooksnud Kingu küüni (see lammutatud mõisaküün asus praegusel Toominga 5 krundil) ja torgati seal sakslaste poolt püssitääkidega läbi.[1]
Pärast lahingut[muuda | muuda lähteteksti]
Nagu Regastiku majas öömajal olev Saksa leitnant hiljem seletas, oli punaväelaste vastuhakk Keilas olnud neile ootamatu. Tuula haruteel oli teatanud neile üks austerlasest sõjavang, et Keilas ei ole sõjaväge. Kuid kui sakslased oleksid teadnud, et Keilas on 400–500-meheline salk, siis nad poleks julenud oma 80 mehega kohe Keilasse tullagi, vaid oleksid viivitanud ja võtnud juurde kerge kahuripatarei ning avanud Keila aleviku peale suurtükitule.[2]
Väidetavalt tabasid sakslased veel lahingupäeva õhtul Keilas kolm lahingus osalenud, kuid omadest maha jäänud isikut. Kuivõrd puudus sõjaõigusest tulenev alus pidada punakaartlasi võitleva riigi sõjaväelasteks, käsitleti neid sõjakurjategijatena ja seetõttu lasksid saksa sõjaväelased nad kohapeal maha. Võimalik, et tegemist oli siiski samade punakaartlastega (sh Alice Tisler), kes avastati heinaküünist ja torgati teistel andmetel lihtsalt tääkidega läbi.
Lahingus sai surma kokku 33 (teistel andmetel 45) ning haavata 16 punakaartlast (üks haavatu olla surnud teel Tallinna). Samuti sai surma kolm ja haavata kolm sakslast. Langenute surnukehad koguti vallavanema Johannes Tähe korraldusel järgmisel päeval kokku ja viidi Keila kiriku kõrval olevasse kabelisse, kus laoti üksteise otsa hunnikusse. Paljudele langenud punakaartlaste surnukehadele tulid omaksed järele. Need surnukehad, kelle isikut ei suudetud tuvastada või mida nende omaksed soovisid Keilasse matta, maeti Keila surnuaiale pühapäeval, 1. märtsil. Kokku maeti 13 võitleja surnukeha Paldiski maantee äärde kalmistu müüri taha ühishauda. Alice Tisler maeti tema omaste poolt ilma vaimulikuta ja sellepärast puudub tema nimi ka Keila koguduse surnuteraamatus. Kõik kolm hukkunud saksa sõdurit maeti Keila kalmistule.[2]
Ülestähendusi lahingust[muuda | muuda lähteteksti]
Waba Maa 1933:
"Laupäeva hommikul, 23. veebruaril 1918. a. saatis Anvelt rongitäie punaseid Keilasse "valgetele parunitele" ja 1. Eesti polgule vastu, nagu lahingusse minejatele teatati. Keilas aga olid juba sakslased ees ja meie punased said seal lahingus tublisti lüüa, kusjuures paljud neist langesid. Et sakslased Keilas ees olid, see oli meie punastele suureks üllatuseks. Siis sõitis ka vedurijuht, kes punased Keila toonud ja siin katastroofi nägi, viivitamata tagurpidi rongiga Tallinna tagasi, et aga oma nahka päästa."[3]
Eduard Laaman. Eesti iseseisvuse sünd. 1992:
Keilas põgenenud punakaartlane Hamburg ruttas samal õhtul Tallinna täidesaatvasse komiteesse ringkonnakohtu ruumesse ja tormas otse V. Kingissepa kallale, kes koosolekut juhatas:
"Miks, kurat, sa ei öelnud, et sakslased on juba Keilas?"
Kingissepp haaras kohe nagaani ja, sellega Hamburgi sihtides, vastas:
"Kes ütles, et sakslased on Keilas?"
Punakaartlane kohmetus ja pomises: "Mis sa, kurat, siis minust sinna surema saatsid?"
"Ega ma siis ise pidanud minema," vastas Kingissepp, lõpetas kähku koosoleku ja kadus kõrvalukse kaudu. [4]
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
- 1959. aastal paigaldati Keila keskparki esiküljega Keskväljaku poole 1918. aasta lahingu monument, millel oli kujutatud lahingustseeni ning kirjaga „Langenud võitluses sotsialistliku kodumaa eest 1918”. Saaremaa dolomiidist valmistatud mälestusmärgi autorid olid skulptor Robert Rannast ja arhitekt Arnold Alas.
- Eesti Vabariigi taastamise järel 1959. aastal paigaldatud sammas lammutati ja asendati mittekommunistliku mälestusmärgiga, millel on lihtne tekst „23. II 1918. a. Keila lahingus langenutele. Au kangelastele”.
- Keila lahingu jäädvustamiseks oli Tähe tänav algselt Sõja tänava nimega[1].
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti Punakaart
- Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee
- Eesti kommunistliku liikumise ajalugu
- Punaarmee
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "7 Punarevolutsionäär Alice Tisler, maailmasõjad ja küüditamised". Keila Leht, nr. 45,. 7. detsember 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link) - ↑ 2,0 2,1 "Katked Johanna Lahesalu tööst "Killukesi Keilast" Esimese maailmasõja aeg (1918)" (PDF). Keila Leht. 30. september 2011. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 8. juuni 2022. Vaadatud 8. juunil 2022.
- ↑ https://dea.digar.ee/page/wabamaa/1933/02/26/2
- ↑ E. Laaman. Eesti iseseisvuse sünd. 3. Tallinn 1992. Lk. 255. Vt. ka https://dea.digar.ee/page/wabamaa/1933/02/26/2