Arved Viirlaid

Arved Viirlaid (Arved Neumann; 11. aprill 1922 Padise vald, Harjumaa – 21. juuni 2015 Mount Forest, Ontario, Kanada) oli eest] kirjanik.

Elulugu

Arved Viirlaid sündis 1922. aastal Harjumaal talupidajate perre. Ta õppis aastatel 1937–1941 Tallinna Kunsttööstuskoolis. Seejärel töötas ta Eesti Kirjastus-Ühisuses tehnilise toimetajana. 1941. aastal ühines Viirlaid metsavendadega ja osales suvesõjas. Aastatel 1943–1944 sõdis ta vabatahtlikuna Soome armees Eesti väeüksuses (jalaväerügemendis JR 200) ning naasis 1944. aasta augustis Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS diviisis. 1944. aasta oktoobri lõpus põgenes ta paadiga Soome ning sealt edasi Rootsi. Pärast sõda elas ta lühikest aega Rootsis, seejärel viibis aastatel 1945–1953 Inglismaal, kus valmistus luureoperatsiooniks Nõukogude Liidu tagalas. Aastal 1953 kolis ta Kanadasse, kus elas elu lõpuni. Viirlaid oli pikka aega Eesti PEN-klubi esimees. Samuti kuulus ta aastast 1950 Välismaisesse Eesti Kirjanike Liitu ning oli Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas ja Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas liige.^[1]

Looming

Arved Viirlaid alustas loometeed luuletajana. Esimestes luulekogudes kajastab ta sõja-aastaid ja pagulaselu. Samuti on luuletuste üks peateema armastus. Tuntuks sai Viirlaid aga proosakirjanikuna. Tema loomingut kannab põhimõte rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmuseid Eestis, metsavendlust, Nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja probleeme pagulasühiskonnas.^[1]

Teosed

Luulekogud

"Hulkuri evangeelium" (1948)
"Üks suveõhtune naeratus" (1949)
"Jäätunud peegel" (1962)
"Hõllalaulud" (1967)
"Käsikäes" (1978)
"Igaviku silmapilgutus" (1982)
"Valgus rahnude all" (1990)

Romaanid

"Tormiaasta" Ι; ΙΙ (1949; kujutab Eestit rinde lähenemisel)
"Ristideta hauad" (1952, 1991, 2005, 2009; tõlgitud soome, läti, leedu, rootsi, inglise, prantsuse, hispaania, hiina ja vene keelde)
"Seitse kohtupäeva" (1957; pihtimusjutustus: Inglismaal elav pagulaskirjanik meenutab läbielatut ja otsib selgust nii eneses kui ka teistes)
"Vaim ja ahelad" (1961, 1998; tõlgitud inglise ja soome keelde)
"Kustuvad tuled" (1965; tõlgitud läti keelde)
"Sadu jõkke" (1965; tõlgitud läti keelde)
"Kes tappis Eerik Hormi?" (1974)
"Surnud ei loe" (1975)
"Märgitud" (1980, 1990; tõlgitud läti ja soome keelde)
"Põhjatähe pojad" (2009, 2010; autobiograafiline romaan, tõlgitud soome keelde)

Novellikogud

"Saatuse sõlmed" (1993, 1994)
"Ajal on mitu nägu" (2005)

Tunnustus

1954 Henrik Visnapuu preemia ("Ristideta hauad")
1979 Henrik Visnapuu preemia ("Käsikäes")
1981 Henrik Visnapuu preemia ("Märgitud")
1990 Virumaa kirjandusauhind ("Märgitud")
1992 Henrik Visnapuu preemia ("Valgus rahnude all")
1997 Riigivapi III klassi teenetemärk^[2] (keeldus vastu võtmast)
2002 Henrik Visnapuu preemia

Mälestuse jäädvustamine

Väliseesti Muuseum Torontos annab 2022. aastast välja Arved Viirlaiu nimelist kirjandusauhinda, mis loodi kirjaniku 100. sünniaastapäeva puhul.^[viide?]

Viited

1 2 "Lahkus hinnatud kirjanik". Kultuur. 25. juuni 2015. Vaadatud 1. mail 2025.
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Kirjandus

Asta Willmann, "Arved Viirlaid, rahvuskirjanik inimsuse nimel" – Tulimuld 1982, nr 3, lk 136–142 ja nr 4, lk 184–189
Anne Valmas, "Kodutanumast kaugemal", Tallinn 1994, lk 122–127
Pekka Lilja, "Head ja pahad soomlased Arved Viirlaiu romaanis "Märgitud"" – Looming 1994, nr 7, lk 948–957
Martin Neithal, "Arved Viirlaid prosaistina" – Keel ja Kirjandus 1997, nr 4, lk 256–259
Hellar Grabbi, "Eerik Heine saaga ja Arved Viirlaiu romaanid" – Looming 2007, nr 1, lk 112–124
Mall Jõgi, "Kõnelesid", Tallinn 2007, lk 269–279 ja 280–314 (intervjuud Arved Viirlaiu ja Eerik Heinega)
"Eesti kirjandus paguluses XX sajandil", Tallinn 2008, lk 180–185 ja bibliograafia lk 202–203 (ülevaade Viirlaiu proosast, autor Ülo Tonts), lk 457–460 ja bibliograafia lk 469–470 (luulest, Arne Merilai), lk 619–621 ja bibliograafia lk 644 (teoste tõlgetest, Anne Valmas)
Rein Veidemann, "Tasuja lahkumine" - Postimees, 26. juuni 2015
Arne Merilai, "Kompromissitu võitleja Arved Viirlaid." – A. Merilai, "Tõstan titsi taade. Tõlgendavaid kehtestusi 2012–2022". (Studia litteraria Estonica 22.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022, lk 357–361

Välislingid

Tiina Kirss. "Arved Viirlaiu looming rahvuslikus perspektiivis" – Sirp, 22. mai 1998, lk 12–13
Jüri Talvet. "Neorealistlik ja tunnistuslik mees Arved Viirlaid" – Eesti Päevaleht, 2. september 2006
Janika Kronberg. Eesti lugu: Arved Viirlaid „Ristideta hauad” – epl.ee, 30. aprill 2009
Jüri Talvet. Kurbmäng Euroopa ajalooteatri väikelaval: Arved Viirlaiu lugu soomepoistest – Sirp, 5. juuni 2009
http://isik.tlulib.ee/index.php?id=1087
Arne Merilai. Kompromissitu võitleja Arved Viirlaid – 90. Postimees, 7. aprill 2012, lk 10. https://www.postimees.ee/799320/kompromissitu-voitleja-arved-viirlaid-90
Arne Merilai. Arved Viirlaid—a Fighter without Compromise. ELM: Estonian Literary Magazine, 2012 (Spring), lk 12–15. https://estinst.ee/wp-content/uploads/2017/03/381_2012_elm_spring.pdf

[:0-1] 1 2 "Lahkus hinnatud kirjanik". Kultuur. 25. juuni 2015. Vaadatud 1. mail 2025.

[2] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[1]

[2]