Kino

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib asutusest; ansambli kohta vaata artiklit Kino (ansambel)

Kino on erinevate filmide näitamiseks ehitatud või selleks kasutatav hoone või mingi muu ruum, mida on võimalik pimendada.

Kino ajalugu sai alguse hetkest, mil prantsuse vennad Lumière'id korraldasid Pariisis esimese tasulise kinoseansi. Programmis näidati lühifilmi sellest, kuidas rong saabub jaama. See stseen ehmatas oma tõelisuses vaatajaid.

Eesti kino ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene kinoks ehitatud maja Eestis avati 17. aprillil 1908. aastal Tartus ülejõel: Elektri teater – Illusion, kus oli 360 istekohta. 4. kuni 6. aprilli programm on järgmine: 1) Kapp, 2) meri kuupaistel, 3) kuradi reisikäik, 4) armukadedus ja nõdrameelsus, 5) nõid ja liblikad, 6) tulekahju.

Tallinnas sai 1908. aasta esimesel poolel filme vaadata: jaama lähedal Näituseväljaku paviljonis tegutses rändkino "Grand Imperial Vio", Harjumäel "The English Biograph Co. London" ning Promenaadi ääres Rotermanni ja piiritusevabriku vastas teater "Modern." Rataskaevu tänavas näitas elavpilte Karl Stefani Elektro-Biograph.

1908 aasta kevadel hakati Tallinna endise saksa teatri asemele Vene turul, praeguse Musumäe vastas, ehitama uut kinohoonet "Metropol," mis avati 26. juulil 1908 kell pool üheksa õhtul. 1926. aastal oli Tallinnas 17 kino, Tartus 5, Narvas 3, Valgas, Pärnus, Rakveres ja Viljandis kaks. [1]

Öömisjoni seltsi koosolekul 28. detsembril 1932 väljendas pastor Seck oma muret selle üle, et mõned kirikuõpetajad joovad, suitsetavad ja külastavad kinosid, selle asemel, et oma eeskujuga kasvatavalt mõjuda[2].

Kino Nõukogude Eestis ja hiljem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu natsionaliseeris oma otsusega 30. septembrist 1940 Eestis 47 kino. Tallinnas tegutses sellal 14 kino (Nõmme linnajaos oli siis kaks kino). 19571959 ehitati Kopli keskusse hilisstalinistlikus stiilis kino Rahu. Seal on nüüd kasiino. 1960. aastate lõpus lammutati kino Pelgurand, mis asus barakitaolises endises sõjaväekasarmu sööklas Pelgurannas.[3] 1977 lammutati kino Forum (vana nimega Apollo) Narva maanteel. Umbes 1974–1975 suleti Tallinnas kino Partisan. Stalinistlik oli ka 1940. aastate lõpul avatud väike kino Pirital, mis kevadel 1988 avati kui Eesti Reklaamfilmi ja Soome firma Multimedia OY ühisettevõtte kohvik-kino Pirita ning vaatesaali toodi ümarad lauad. Viimasena ehitati 1987–1989 Lasnamäele kino Lindakivi. Vabariigi saabudes loobuti seal kinoseanssidest.

1991. aastal oli Tallinnas 12 kino. 2009. aastal töötas neist Kosmos, pooles maja osas Sõprus ja Kinomaja. Viru tänava keskel oli Pioneer ehk Skandia, tollal Tallinna vanim tegutsev kino. Kunagist kino reedavad siiani hiiglasuured plakatinišid fassaadil teisel korrusel. Vana turu alguses kangi all olnud Helios, mille projekteeris Edgar Johan Kuusik, oli aastast 1939 Tallinna esinduskino. Balti jaama juures asus kino Lembitu (algse nimega Diana), mis avati 1935. aastal ja mille kavandas arhitekt Eugen Habermann. Peale Eesti NSV-d kolis kinoruumidesse Päästearmee. 1996. aastal suleti kino Tartu maanteel Keskturu juures olev Eha, mis avati 1973. aastal. Hiljem on seal paiknenud pank, kaltsukas, siis rularada ja lõpuks toidupood ja kasiino[4].

2007. aastal tegutses Eesti Filmi Sihtasutuse andmetel Eestis 12 kino kokku 67 saaliga.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Üks sajast lahtisest otsast. Sirp. 25.04.2008
  2. Elu mädapaiseid lahkamas. Sõnumed, 29. detsember 1932, nr. 299, lk. 3.
  3. http://li.tl/v/iL7
  4. Amarcord ehk Tallinna endised kinohooned. Ekspress 25.01.2007

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]