Mine sisu juurde

Erik Lillo

Allikas: Vikipeedia

Erik Lillo (29. juuni 1944 Rakvere20. mai 2025) oli eesti spordiajakirjanik.[1]

Erik Lillo lõpetas 1962. aastal Keila Keskkooli viiendas lennus. Seejärel õppis ta Tartu Riiklikus Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas, kuid ülikool jäi lõpetamata.

Ta töötas aastatel 1966–1967 Tartu Riikliku Ülikooli spordiklubi juhatajana, 1967–1968 kergejõustikukooli õppealajuhatajana, 1969–1977 spordiühing Nooruse kesknõukogu instruktorina ja vanemtreenerina ning oli 1989–1991 Eesti kergejõustikuliidu peasekretär.[2] 1970. aastatel kuulus Lillo Eesti NSV Kergejõustiku Föderatsiooni presiidiumi.[1]

1977. aastal asus ta tööle spordikommentaatorina Eesti Raadios, kus töötas ka sporditoimetuse juhina. Ta tegi üle 30 aasta reportaaže olümpiamängudelt ja teistelt suurvõistlustelt. Lillo vahendas nii televisiooni kui ka raadio kaudu spordireportaaže ja -ülevaateid 16 olümpiamängudelt, neist kohapeal 11 korral. Tema lemmikalad olid kergejõustik, murdmaasuusatamine ja võrkpall, kuid ta vahendas ka ujumisvõistlusi ja muidki alasid. [3]

Lillo tegi kaastööd ajakirjale Kehakultuur ning spordi- ja päevalehtedele. Ta oli Eesti Spordiajakirjanike Ühenduse ja Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu liige (1990).[1]

2010. aasta hilissuvel, pärast kergejõustiku EM-i, saadeti Lillo Eesti Raadiost pensionile, kuid sügisel kommenteeris taas reporterina võrkpallimänge, seekord telekanalis TV6. Viimased eluaastad veetis ta Hiiumaal. [4]. Ta on maetud Rakvere lähedale Tõrma kalmistule.

  1. 1 2 3 Erik Lillo. Eesti spordi biograafiline leksikon.
  2. Karuks Lillost: ta oli tõeline reportaaživõlur. sport.err.ee, 20.05.2025.
  3. Raadiolegend Erik Lillo tähistab 80. sünnipäeva. sport.err.ee, 29.06.2024.
  4. Vanameister Erik Lillo naaseb reporterina teleekraanile. ohtuleht.ee, 28.10.2010.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]