Anglid

Allikas: Vikipeedia
Rooma riigi kaart Hadrianuse ajal (valitses 117–138), mis näitab anglite (Anglii) tolleaegset kodumaad Jüütimaa poolsaarel tänapäeva Taanis.

Anglid (ladina Anglii) oli üks peamisi germaani rahvaid, kes asusid Britanniasse Rooma-järgsel perioodil. Nad asutasid Anglosaksi Inglismaal mitu kuningriiki ja nende nimest tekkis nimi Inglismaa. Nimi tuleneb Angelni piirkonnast, mis asub Läänemere kaldal, kus nüüd on Schleswig-Holstein Saksamaal.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Angeln

Anglite nimi oli ürikutes esmalt ladina kujul Anglii Tacituse raamatus Germania. Arvatavasti tuli see piirkonna nimest, kus nad esialgu elasid: saksa Angeln, taani Angel. See nimi pärineb oletatavasti germaani tüvest mõistele "kitsas" (võrdle saksa eng = "kitsas"), tähendades "kitsas [vesi]", s.o. Schlei estuaar; tüvi võiks olla angh, "kitsas". Teine teooria on, et nimi tähendas "konksu", nagu kala õngitsemine; Julius Pokorny, suur indoeuroopa keelemees, tuletab selle tüvest *ang-, "painutus".

Gregorius I lihtsustas kirjas ladina nime Anglii nimeks Angli, viimasest vormist arenes sõna eelistatud vorm. Maa jäi ladina keeles Angliaks. Kuningas Alfredi (Alfred Suur) tõlge Orosiuse maailma ajaloost kasutab Inglismaa ja inglise rahva kirjeldamiseks Angelcynn (-kin); Beda kasutas Angelfolc (-folk); on ka selliseid vorme nagu Engel, Englan (rahvas), Englaland ja Englisc, kõik näitavad i-umlauti.

Kreeka-Rooma historiograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tacitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaart näitab nii Angelni kui ka Schwanseni poolsaart.

Varaseim anglite mainimine ürikutes võib olla Tacituse raamatus Germania. Tacitus kirjeldab "Anglii" kui ühte kõige kaugemat sueebide hõimu võrreldes semnoonide ja langobardidega, kes elasid Elbel ja olid roomlastele paremini tuntud. Ta rühmitas anglid mitme muu hõimuga selles piirkonnas, reudignid, avioonid, varnid, eutioonid, suardoonid ja nuitoonid. Need kõik elasid jõgede ja metsade taga; ja olid seetõttu rünnakuteks kättesaamatud.

Ta ei anna nende geograafilise asukoha täpseid andmeid, vaid märgib, et üheskoos kuue muu hõimuga kummardasid nad Nerthust või Maaema, kelle pühamu asus "saarel ookeanis". Kui eutioonid on jüüdid, viitavad nende nimed ilmselt paikadele Jüütimaal või Läänemere rannikul, millisel juhul peaksid nad Plinius Vanema järgi olema kas kimbrid või teutoonid. Rannikul on piisavalt estuaare, abajaid, jõgesid, saari, soid ja luhtasid, mis siis olid maastikuga mittetuttavatele ligipääsmatud, nagu roomlastele, kes pidasid seda tundmatuks, ligipääsmatuks, vähese rahvastiku ja väikese majandusliku huviga kohaks.

Enamus õpetlasi usub, et anglid elasid Läänemere kallastel, arvatavasti Jüüti poolsaare lõunaosas. See seisukoht põhineb osaliselt vanainglise ja taani pärimustel seoses 4. sajandi isikute ja sündmustega, ja osaliselt faktil, et silmatorkavat sarnasust Nerthuse kultusele, nagu seda kirjeldas Tacitus, on leitud eelkristlikus Skandinaavia, eriti Rootsi ja Taani religioonis.

Ptolemaios[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ptolemaios kirjeldab oma Geographias pool sajandit hiljem kaugemal lõunas Sueboi Angeilloi (ladina Suevi Angili), kes elasid maaribal Põhja-Reini ja Kesk-Elbe vahel, kuid ilmselt ei puutunud kumbagi jõge, sealjuures elasid sueebi langobardid Reinil neist läänes ja sueebi semnoonid Elbel neist idas.

Need Suevi Angili elasid Alam-Saksimaal või selle kõrval, kuid mitte rannikul. Kolm sueebi rahvast olid eraldatud ranniku haukidest, (Emsi ja Elbe vahel) ja saksidest (Elbe jõesuust idas) rea hõimudega, sealhulgas Weseri ja Elbe vahel angrivaarid, "Laccobardi" (arvatavasti veel üks viide langobardidele, kuid võetud Ptolemaiose poolt teisest allikast) ja dulgubnid. Saksidest lõunas ja Elbest idas loetleb Ptolemaios "Ouirounoi" (ladina viruni, arvatavasti variinid) ja teutonoaarid, mis tähendab kas "teutooni mehed" või siis rahvast, kes elas piirkonnas, kus teutoonid olid varem elanud (kelle Ptolemaios pani elama teutonoaaridest itta). Ptolemaios kirjeldab rannikut saksidest idas, kui asustatud farodiinide poolt, see nimi pole teada ühestki teisest allikast.

Tänu selle läbikäimise määramatusele on palju spekulatsioone anglite algkodu suhtes. Ühe teooria kohaselt nad, või osa neist, elasid või asusid koos teiste rannikurahvastega, võibolla liidus olles, Saale basseini (iidse Engilini kantoni naabruses) Unstruti orgu Kyffhäuserkreisist allavoolu, millisest piirkonnast on paljude arvates tulnud Lex Angliorum et Werinorum hoc est Thuringorum. Rahvuste nimed friisid ja variinid on tuvastatud sakside või Švaabimaa naabrite nimedest.

Teine võimalik lahendus on, et need Ptolemaiose anglid ei olnud üldse need Schleswigi omad. Julius Pokorny järgi tulevad angri- (angrivaarid), -angr (hardangid) ja angl- (anglid) kõik samast tüvest, mis tähendab "looget", kuid erinevas tähenduses. Teiste sõnadega, nimede sarnasus on rangelt juhuslik ja ei peegelda etnilist ühtsust peale germaani.

Teisest küljest usub Gudmund Schütte oma Ptolemaiose analüüsis, et angleid liigutati lihtsalt vea tõttu, mis tuli Ptolemaiose kasutatud ebatäielikest allikatest. Ta juhib tähelepanu, et anglid pandi õieti langobardidest otse kirdesse, kuid viimaseid dubleeriti, nii ilmusid nad korra õieti Elbe alamjooksule ja siis valesti Põhja-Reinile.

Keskaegne historiograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Anglite kuningad
Beda käsikiri.

Beda märgib, et anglid elasid enne Suurbritanniasse tulemist maal nimega Angulus, "mis asub jüütide ja sakside provintside vahel ja on tänaseni asustamata". Sarnaseid tõendeid annab Historia Brittonum. Kuningas Alfred Suur ja kroonik Æthelweard tuvastasid selleks kohaks piirkonna, mida nüüd kutsutakse Angelniks Schleswigi provintsis (Slesvig) (kuigi see võis siis olla suurema ulatusega) ja selline tuvastamine kattub Beda antud märkidega.

Norra meresõitja Ottar Hålogalandist teatas oma aruandes kahepäevasest reisist Oslo fjordist Schleswigisse maadest tüürpoordis ja Alfred lisas märkuse "nendel saartel elasid Engle enne, kui nad siia tulid". Kinnitus on tagatud inglise ja taani pärimustega kahe kuninga, Wermundi ja Offa kohta, kellest pärines Mercia kuninglik perekond ja kelle saavutused on seotud Angelni, Schleswigi ja Rendsburgiga. Taani pärimuses on ülestähendus kahest Schleswigi kubernerist, isa ja poeg Frowinus (Freawine) ja Wigo (Wig), kellest pärines Wessexi kuninglik perekond. 5. sajandil tungisid anglid Suurbritanniasse, pärast mida ei esine nende nimi enam mandril, väljaarvatud tiitlis Suevi Angili.

Anglid on tegelased legendist paavst Gregorius I-ga, kes juhtus nägema rühma anglitest lapsi Deirast Rooma turul orjaks müümiseks. Nagu seda lugu rääkis hiljem anglosaksi munk ja ajaloolane Beda, märkas Gregorius orjade ebatavalist välimust ja küsis nende päritolu kohta. Kui öeldi, et nad on "Anglii" (anglid), vastas ta ladina sõnamänguga: "Bene, nam et angelicam habent faciem, et tales angelorum in caelis decet esse coheredes" ("See on hea, sest nad on inglinäoga ja selline rahvas peaks olema taevainglite järeltulijad"). Väidetavalt innustas see kohtumine paavsti algatama missiooni kristluse viimiseks nende kaasmaalasteni.

Arheoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Schleswigi provints on osutunud rikkaks eelajalooliste muinasesemete poolest, mis dateeritakse ilmselt 4. ja 5. sajandisse. Suur põletusmatuse ala leiti Borgstedterfeldis, Rendsburgi ja Eckernförde vahel, ja sealt on leitud palju urne ja prosse, sarnaseid nendele, mis leitud paganlikest haudadest Inglismaal. Veelgi suurema tähtsusega on setted Thorsbergi rabas (Angelnis) ja Nydamis, milles on suurel hulgal relvi, ehteid, rõivaid, põllutööriistu jne., ja Nydamis isegi laevu. Nende avastuste abil saab seostada anglite kultuuri Britanniasse sissetungi eelneval ajastul.

Anglite kuningriigid Inglismaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Anglosakside asustus Britannias
Next.svg Pikemalt artiklis Anglosaksid
Next.svg Pikemalt artiklis Anglosaksi Inglismaa
Anglid, saksid ja jüüdid Inglismaal.

Vastavalt allikatele, nagu Beda ajalugu, pärast sissetungi Britanniasse anglid jagunesid ja asutasid põhjaanglite (Northumbria), idaanglite (East Anglia) ja keskanglite (Mercia) kuningriigid. H.R. Loyn on sellega seoses täheldanud, et "meresõit on hõimusuhetele ohtlik" ja Inglismaal tekkisid ilmselt hõimupõhised kuningriigid. Alguses oli kaks põhjakuningriiki (Bernicia ja Deira) ning kaks keskkuningriiki (Middle Anglia ja Mercia). Läänesakside mõju tulemusel kutsuti hõime normannide poolt üheskoos anglosaksideks, kui läänesakside kuningriik oli 10. sajandil vallutanud, ühendanud ja asutanud Inglismaa kuningriigi. East Anglia ja Northumbria piirkonnad on ikka veel tuntud nende algsete nimedega. Northumbria ulatus kord nii kaugele põhja, kus nüüd on Kagu-Šotimaa, sealhulgas Edinburgh, ja lõunas kuni Humberi estuaarini.

Väike osa sellest rahvast jäi anglite kodumaa keskossa tänapäeva Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaa kirdeosas, Jüütimaa poolsaarel. Siin kutsutakse tänapäeval väikest poolsaart ikka veel "Angeln" ja see moodustab jämedalt kolmnurga Flensburgi, Schleswigi ja Maasholmi vahel Schlei abajas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]