Eesti arhitektuur

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti arhitektuur käsitleb Eesti arhitektuuri läbi aegade.

Ajalugu ja stiilid[muuda | muuda lähteteksti]

Muinasaegne arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 13. sajandit on Eesti alal ehitatud linnuseid, mis võidi teha ka looduslikele küngastele (linnamägi). Sellest ajast pärineb näiteks Varbola linnus.

Gooti arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk umbkaudu 1250.–1280. aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520.–1540. aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.

Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik).

Gootika tõusis uus- ehk neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Uusgootika varaseimad suursugused näited on 1830. aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri 1830. aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid uusgooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli uusgooti stiil Eesti arhitektuuris teiste uusstiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõnel määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel).

Barokk ja rokokoo[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokkteoseid:

Klassitsism[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone (18031809, arhitekt J. W. Krause), Toompea haldushooned ja hulk mõisaansambleid.

Perioodi umbes 1770.–1790. aastateni võib Eestis pidada varaklassitsismiks, kus klassitsismi elemente kasutati enamjaolt käsikäes baroksetega. Perioodi umbes 1800–1830 (osalt ka 1840) võib pidada kõrgklassitsismi ajastuks, mil baroksed vormid olid enamikus osades juba hüljatud. Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse nn uus-/neo- ehk pseudoklassitsismist, mille kõrgaeg oli Eestis 1940.–1950. aastatel (vahel nimetatud ka nn stalinistlikuks arhitektuuriks).

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandil kujunes välja suur osa Eesti arhitektuuri tänasest ilmest. Selle sajandi arengut mõjutasid suuresti tööstuse ja tehnoloogia areng. Kujunesid välja uued hoonetüübid ning ehitusmaterjalid. Kui sajandi alguses valitses Eestis veel agraarühiskond, siis mõnekümne aasta pärast tuli nõukogude ideoloogiga muutus, millega taheti kaotada lõhe linna ja maa vahel. Alustati industrialiseerimisega. Näituse "100 sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri" kuraatorid Leele Välja ja Epp Lankots on tabavalt 20. sajandi arhitektuuri näitust tehes kirjutanud, et see sajand "on mahukas ja mitmekihiline, püüdes seda mistahes vormis kokku võtta, jääb valik alati mõnevõrra meelevaldseks ja subjektiivseks."[1] Seega tuleb ka selle artikli puhul silmas pidada, et peavoolude kõrval esineb alati alternatiive ning esitatud näited on vaid väike osa tegelikkuses valminud arhitektuurist.

Tsaariaeg[muuda | muuda lähteteksti]

K. Burman. A. Buschi maja Tallinnas Tatari 21b, 1912
Tallinna Saksa Teater (praegu Eesti Draamateater), Peterburi arhitekt Aleksei Bubõr ja Nikolai Vassiljev.
Tallinna vesilennukite angaar praeguses Lennusadamas ehitati aastatel 1916–1917

Eesti ala kuulus 20. sajandi alguses Tsaari-Venemaale, mis kasutas seda ala peamiselt tootmiskohana. See tähendab, et elamute rajamisel ei mõeldud niivõrd kvaliteedile kui raha kokku hoiule. Peamiselt rajati töölistele ühe-kahekorruselisi puitaguleid. Levis kahekorruseline tööliselamu tüüp, kus tuleohutuse eesmärgil hakati nõudma varasema ühe puittrepikoja asemel kahte. 1908–1914 kerkis Tallinnas kokku umbes 30 kivist hoonet, kuid linnapilti see ei mõjutanud.[2] Eesti linnadest arenes kõige kiiremini Tallinn, kuhu rajati mitu sõjatehast ning suur merekindlus. Vene-Balti laevatehase kompleks Tallinna Kopli poolsaarel oli planeeringu poolest harukordselt terviklik. Arhitektuuriliselt oluline on Peeter Suure merekindluse osana rajatud Miinisadama vesilennukite angaarid.

Tsaariaegses Eestis tegutsesid peamiselt Riia Polütehnilise Instituudi lõpetanud baltisakslased ja mõned venelastest insenerid ning tehnikud. Tööd alustasid ka esimesed eestlastest ehitusinsenerid.[3] Korraldati palju arhitektuurivõistluseid, mille enamasti võitsid lähimatest suurtest arhitektuurikeskustest (Helsingi, Peterburi ja Riia) osalenud arhitektid. Tellimusi esitasid Vene kroonu, sakslased ja eestlased. Kõigil neil oli tellijana erinev arhitektuuriline nägemus ja ka arhitektide looming oli väga eriilmeline. 20. sajandi alguses valitsenud arhitektuur oli siinsetest aegadest kõige mitmekesisem.

Baltisakslastele oli meelepärane historitsism, rõhutades hansalinnade tellisgootikat, ja neomanerism. Neid tabas ka romantismilaine.

Eesti aladele jõudis ka juugendstiili elemente:

  • Pikk 18 (nüüd Draakoni galerii, 1909–10), baltisaksa arhitekt J. Rosenbaum (juugendfassaad)
  • Tõnismägi 5a (1908–09), arhitekt Arthur Hoyningen-Huene (juugend koos rahvusromantismiga)
  • Ammende villa Pärnus (Mere pst 7, 1904–05), Peterburi büroo F. Mieritz ja I. Gerassimov (juugend)

Eesti arhitektuuri alguseks peetakse Eesti Üliõpilaste Seltsi maja Tartus, mille projekteeris eestlane Georg Hellat 1901–1902. See oli esimene kord, kui eesti seltskond tellis eestlase käest maja.[4] Ent eestipärasus puudub, mida olekski ilmselt veel palju oodata. Stiililt segunevad uusgootika, juugend, rahvusromantism ning kasutatud on ka ameerikalikku preeriavilla laia räästast. Sajandi esimesel kümnendil kujunes välja terve grupp eestlastest insenere, Georg Hellat, Voldemar Lender, Anton Uesson, Fromhold Kangro, Karl Jürgenson jt, kes Eesti ajal said juba majaomanikena siirduda administratiivtöödele.[5] Esimeseks päris Eesti aritektiks oli Karl Burman.

Eestlased otsisid eeskuju eeskätt naabritelt Soomest. Ent Soome esitatud tellimustest jõuti teostada vaid üks ja sedagi mitte lõplikult. Selleks oli mööbli- ja vineerivabriku tööliste klubi Vana-Lõuna tänaval Tallinnas (1904–1905), mis oli Geselliuse-Lingreni-Saarise ühisbüroo projekt. Põhjala rahvusromantismi jooni leidus ka sakslaste arhitektuuris ning sajandivahetusel vaimustuti rahvusromantismist ka Venemaal.

Presidendi kantselei (1938) A. Kotli
Jakob Westholmi Gümnaasiumi hoone Kevade tn 8. Vaade kooliõuelt, (1940) H. Johanson ja A. Jürvetson

Eesti aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks riigiks aastal 1918. Esialgne majanduslik raskus vaibus 1930ndatel, kui suund võeti põllumajanduse edendamisele. Maareformiga tekkisid suur hulk asundustalusid. 1920ndatel korraldati veel mitmeid rahvusvahelisi arhitektuurikonkursse, sest kohalikke arhitekte ei jagunud. Ent 1930ndatest täitsid valdavalt siinseid töid juba kohalikud arhitektid. Eesti ajal tegutsenud arhitektid jagab arhitektuuriajaloolane Mart Kalm tinglikult kolmeks: riialased ehk Riias hariduse omandanud arhitektid, 1920ndatel välismaal õppinud seltskond ning kolmandaks 1918 asutatud Tallinna Tehnikumi kasvandike põlvkond.[6] Riialased on enamjaolt 1880ndatel sündinud. Paljud neist lõpetasid Tallinna Reaalkooli, misjärel suunduti 1862. aastal asutatud Riia Polütehnilisse Instituuti. Riia oli baltisaksa kultuuri keskus ning sealne arhitektuuri eriala valdavalt Saksa mõjutustega. Õppejõududeks oli näiteks Wilhelm von Stryk, Otto Hoffmann, Eduard Kuppfer, Heinrich Pirang, Eižens Laube jt. 1905. aasta rahutuste pärast suundusid paljud neist hiljem Saksamaa tehnikaülikoolidesse, kust osad ka hiljem Riiga naasid ja kooli ära lõpetasid. Töötati ka mõnda aega teiste arhitektide käe all. Paljud riialased tulid Vabadussõja ajal kodumaale, olles valmis vabariiki üles ehitama. Selle põlvkonna kujundada jäi 1920ndate Eesti arhitektuur ning paljud olid veel 1930ndatel levinud funktsionalismi juhtfiguurideks. Riialaste seltskonda kuulusid E. Habermann, E. Kühnert, H. Johanson, E. Jacoby, A. Perna, A. Soans, K. Tarvas jt.

Riialaste saksa traditsionalism langes ajaliselt kokku venepärase ja aegunud akademismiga, mida valdas väike osa arhitekte, kes oli õppinud Venemaal (Karl Burman, Paul Mielberg, Aleksander Poleštšuk, Tõnis Mihkelson)

1918. aastal asutatud Tallinna Tehnikum oli algul välja kujunemata ning ebakindel staatus ei tekitanud kohalike arhitektuurihuviliste seas suurt tunglemist sinna. Peamiselt suunduti Kesk-Euroopa ülikoolidesse. 1920. aastal muutuv siinne Tehnikum riiklikuks õppeasutuseks, kus oli võimalik õppida tehnikuteks aga ka insenerideks ja arhitektideks. Ent koolil polnud oma ühist suurt hoonet ning vahendite nappus viis 1936. aastal kooli sulgemiseni. Kooli lõpetas kokku 33 tegevarhitekti (Robert Natus, August Esop, August Volberg jt.), ent oli ka neid hiljem aktiivseid arhitekte, kel jäi sealne haridus poolikuks (Edgar Velbri, Arnold Väli, Ilmar Laasi jt).

1921 asutasid 15 arhitekti Eesti Arhitektide Ühingu (EAÜ), mille esimeheks sai Eugen Habermann. Eesmärgiks seati ehitusseaduse parandamine, tellija teadlikkuse kasvatamine ja Eesti ühiskonnale arhitekti mõttekuse selgitamine; osaleti üleriigilistel näitusmessidel; kirjutati “Ehituskäsiraamat” (1932) ja “Eesti arhitektide almanak” (1934). 1925. aastal võeti vastu muinsuskaitseseadus, mis hoidis senisest enam arhitektuuripärandit.

1920ndatel oli valdavaks stiiliks traditsionalism, mis vastandus eelnevatele sõjakoledustele ja väärtustas kodu, hubasust, turvatunnet, käsitöölikkust ja traditsioone.[7] Ent sellele leidus ka alternatiive.

1930ndatel jõudis Eestisse funktsionalism, mis võttis erilise ilme tänu Olev Siinmaale Pärnus (supelfunktsionalism) ning Tallinnas kerkis tänu Herbert Johansonile palju paefunktsionalistlikke hooneid. Funktsionalism on kujunenud kindlate vormitunnustega stiiliks, mille tunnusmärgid kinnitasid peaideoloogid Walter Gropius ja Le Corbusier. Nendeks on lamekatus või katusaed, lintaken, maa tõstmine postidele, vabaplaneering ja ekraanfassaad.[8] Funktsionalism on moodsa inimese vajadustest lähtuv arhitektuur, mis mõtleb funktsionaalsusele ja ökonoomsusele.

Funktsionalistlikke koolimaju ehitati 1930ndatel palju: Lenderi gümnaasium (Kreutzwaldi tn 25, Tallinn, arh Herbert Johanson, 1933–35), Prantsuse lütseum (Hariduse tn 3, Tallinn, arh Herbert Johanson, 1935–37), Westholmi gümnaasium (Kevade tn 8, Tallinn, arh Herbert Johanson ja Arthur Jürvetson), Tehnikum Tallinnas (Pärnu mnt 57, 1938–40, arh Alar Kotli), Riiklik Kolledž (Narva mnt 25, arh Alar Kotli) ning esimene paefunktsionalistlik maja oli Lasnamäe algkool (Majaka tn 2, Tallinn, arh Herbert Johanson, 1932–36).

Eesti president Konstantin Päts hoidus oma poliitilise karjääri jooksul moodsa arhitektuuri soosimisest[9] Seega hakati hoonete esindulikkusele suurt rõhku pöörama just Konstantin Pätsi ajal, tuginedes üldisematele arhitektuuri traditsioonidele. Sellise suuna kirjeldamiseks on arhitektuuriajaloolane Mart Kalm võtnud kasutusele termini "esindustraditsionalism", mis 1930ndate teisel poolel Eestis levis esindustraditsionalism.

  • EKA maja Vabaduse väljakul (linnavalitsuse hoone, 1929–1931) R. Natus
  • Jaan Urla maha Pärnu mnt 6 Tallinnas (1932–33) E. Habermas (funktsionalism)
  • Tallinna Kunstihoone (1933–34) A. Soans, E. Kuusik (funktsionalism, esindustraditsionalism)
  • Olev Siinmaa elamu Rüütli 1a Pärnud (1931–33) O. Siinmaa (funktsionalism)
  • Elamurühm Raua tänava 25–35 Tallinnas (1932–36) A. Soans jt. (funktsionalism)
  • EEKS-maja hoone Tallinna Vabaduse väljaku põhjaküljel (1937) E. Lohk
  • Eesti Panga peahoone Tallinnas Estonia puiestee ja Kentmanni nurgal (1935) insener F. Adoff ning arhitektid H. Johanson ja E. Habermann
  • Eesti Panga Tartu maja (1936) A. Matteus ja K. Burman (esindustraditsionalism)
  • Võru pangahoone (1938) E. J. Kuusik ja A. Soans (esindustraditsionalism)
  • Presidendi kantselei Kadriorus (1938) A. Kotli (esindustraditsionalism)
  • Eesti Panga Pärnu maja (1938–42) A. Kotli ja A. Soans (esindustraditsionalism)
  • Westholmi gümnaasium Tallinnas Kevade tänaval (1940) H. Johanson ja A. Jürvetson (funktsionalism)
EKP Keskkomitee maa Lenini (Rävala) pst 9 Tallinnas (1964-68) M. Port, U. Tölpus, O. Kontšajev, R. Karp (nüüd Välisministeeriumi hoone)
Kalevi spordihall Tallinnas (1962) P. Tarvas, U. Tölpus, O. Kontšajeva, V. Lember-Bogatkina ja M. Fuks
Tallinna Linnahall (1975-80) R. Karp, R. Altmäe

Nõukogude Eesti aeg[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal alustati sotsialistlikke ümber korraldustega, mis NSV Liit endaga kaasa tõi. Uued võimud soovisid end kehtestada tööliste riigina, hoolitsedes eelkõige lihtrahva eluolude eest. Eestist lahkusid mitmed baltisakslased (Erich Jacoby, Ernst Kühnert, Konstantin Bölau, Robert Natus jt). Ehitati pooleli jäänud majad lõpuni, et sõjaväelastele elamispinda jaguks.

Esimene Nõukogude võimu all olev aasta toimus suur rahvakorterite ehitamise, millele andis tõuke ka vähemalt Eesti aja lõpul väikekorterite ehitamiseks valmistumine. Arhitekt Alar Kotli Ra-Ko (rahvakorterite) projekti põhjal ehitati maju näiteks Lõime, Nisu ja Rukki, Majaka ja Sikupilli tänavale Tallinnasse. Need on Tallinna maja edasiarendused, milles puudusid keldri- ja katusekorterid ning ühise keldris asuva duširuumi asemel on igas korteris isiklik. Kivitrepikoda ilmestab fassaadil vaid trepikojaakent ümbritsev raamistik ning majal on lihtne rõhtlaudis ja madalakaldeline katus. Kuid isegi pärast sõda püstitati veel vanamoelisi Tallinna maju (1949 Lasnamäe Kiievi tn, prj E. Lepner).[10] Teises maailmasõjas Eesti hõivanud Nõukogude Liit alustas tänavate ümber nimetamisega ning Eesti arhitektuuri sovetiseerimisega. Arhitektidele õpetati küll sotsialistliku realmismi, ent vaikimisi jätkus esindustraditsionalismi raskepärane laad. Selle aja ehituslik suund oli sotsiaalne. Loodi vanadekodusid, lastekodusid, töölissööklaid ja rahvamaju.[11]

1941–1944 toimus Saksa okupatsioon, mis möödus eesti arhitektidele üsna tegevusetult. Töid juhtis Eestisse tagasi tulnud Ernst Gustav Kühnert ning tööd leidsid ka Alar Kotli, Friedrich Wendach, Anton Lembit Soans, August Volberg, Edgar Velbri jt. Peamiselt taastati vanu maju ja pooleli jäänud tööd lõpetati. 1944. aastal võttis Nõukogude armee suuna Eestisse. Paljud siinsed arhitektid põgenesid mujale (Herbert Johanson, Olev Siinmaa, Elmar Lohk, Ernst Kesa, Roman Koolmar, Arthur Jürvetson jpt). Sõjaga jäi Eesti arhitektide seltskond väga väikseks. Soositumateks osutusid need, kes olid Punaarmees või Nõukogude tagalas viibinud. Siia toodi ka palju Venemaa eestlasi ja venelasi. Viimase seas kuulsamaks näiteks G. Šumovski, O. Ljalin, I. Raiski ja J. Russanov. 1940ndate teist poolt nimetab Mart Kalm liberaalse stalinismi perioodiks, mil arhitektuuris toetuti 1930ndate esindustraditsionistlikule kogemusele.[12]

1950ndatel hakkasid silma ka Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud noored arhitektid. Viiest lennust enam kui 100 arhitekti moodustasid Eesti projekteerijate kandva jõu kuni 1970ndateni.[13] Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis avati 1951. aastal arhitektuurieriala. Arhitektuuri õpetamises suuri muutusi ei toimunud, sest paljud Instituudi õppejõud tulid sinna üle. Nõukogude ajal tekkis arhitektuuriteadus, mida riik töökohtadega soosis.[14]

Sõjast kuni 1955. aastani kestnud stalinismi periood Eesti arhitektuuri väga radikaalselt ei muutnud. Nõukogude Liidus valitsenud „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” printsiip avaldus eesti arhitektuuris vaid üksikutel dekooriküllaste fassaadidega hoonetel ning klassikaliste sammasportikustega ühiskondlikel hoonetel. Stalinistlik linnakeskus kujunes täielikult välja vaid Pärnus (Pärnu oblast). Tartu kannatas sõjas palju ning jäi aastakümneteks hoonestamata.[15] Stalinismi ajal lahendati projekte kollektiivselt, mis oli väga soositud. P. Tarvas projekteeris koos arhitektide Harald Armani ja August Volbergiga Eesti NSV paviljoni Moskvasse Üleliidulisele Rahvusmajandussaavutuste Näitusele (1949–1954). Sisearhitektuuri eest vastutasid Maimu Plees, Bruno Tomberg ja Maia Oselein-Laul. Baltimaade paviljonid asetsesid lähestikku. Eestisse naasnuna alustas P. Tarvas koos August Volbergiga kino Sõpruse projekti, kus abiks oli ka sisearhitekt M. Laul. Puhta stalinistliku arhitektuuri märgiks on Mere puiesteel, 1954. aastal endise kino Grand Marina varemetele ehitatud, Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja, mille autoriks oli Aleksandr Kuznetsov. Eesti kõige eriilmelisem venekeelne võõrlinn on 20 000 elanikuga Sillamäe, kuhu 1990. aastani pääses vaid erilubadega.

Elamu ehitamine kui eraomandi soosiv ilming oli põhimõtteliselt vastuolus Nõukogude ideoloogiaga. Individuaalelamu jõudis Eestisse alles Nõukogude korraga. Üldilmelt traditsionalistlikuid, kuid vastuoluliselt intiimsed. Riik andis väikese krundi tasuta, tagades pikaajalise laenu. Hruštšovi-aeg (sula) tõi kaasa arhitektuuri väärtustamise langemise. Arhitektide töö paremaks ei muutunud, sest energiat kulus kooskõlastamistele ja enesekehtestamisele rohkem kui projekteerimisele. See oli aeg, mil sõjast oli kümme aastat möödunud ning asuti elamueitiste kõrval ka avalikke hooneid püstitama.

1970.–1980. aastatel võttis kolhoosides-sovhoosides maad uute hoonete ehitamise buum. Majandid püstitasid oma keskustesse atraktiivseid haldushooneid ja kultuurimaju ning Tallinnas kerkisid 1970ndate keskpaigast alates olümpiaehitised. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas asuti rajama mastaapseid paneelelamurajoone ning samal ajal püüti maal uue tööjõu ligimeelitamiseks soodustada kooperatiiv- ja individuaalehitust.[16] 1970.–1980. aastate Nõukogude arhitektuuril oli kaks nägu, need olid demokratiseerimise kümnendid, mille ajal otsiti viise, kuidas vastata inimeste uutlaadi nõudmistele ja soovidele (neil aastatel oli oluline kriitilise arhitektuuri ja avalikkuse dialoog), ja samal ajal olid need privatiseerumise ja avalikkusest eemaletõmbumise kümnendid, mille jooksul sündisid peale massilise individuaalehituse (seda toetasid eriti majandid) arvukad üksteist üle trumbata püüdvad asutuste saunad, partei ladviku ja valitsuse eliidi suvekodud ning eriprojektiga kortermajad kui omamoodi ihalusobjektid, mille puhul teadmine läänemaisest luksusest segunes kohaliku eluviisi ja asjaajamisega.[16] 1973. aastaks olid põhiosas valminud Tallinna Mustamäe elamud ning samal aastal hakati ehitama Tartu Annelinna (projekt 1969, Mart Port, Malle Meelak, Ines Jaagus), mis tollal olid mõeldud 50 000 elanikule, ja Tallinnas peaaegu sama suurele elanikkonnale mõeldud Väike-Õismäe (projekt 1968, Mart Port, Malle Meelak, Inessa Põldma, Kalju Luts). Kümnendi keskel lisandusid Viljandi Männimäe (Mart Port, Malle Meelak, Ene Aurik), mastaapne Lasnamäe (Mart Port, Malle Meelak, Irina Raud, Oleg Žemtšugov) ja 1980. aastate alguses Pärnu Mai (nüüd Ranna) rajoon (Paul Aarmann, Maimu Palm).

Uus Eesti aeg[muuda | muuda lähteteksti]

1990ndate arhitektuuri mõjutas mõistagi poliitiline pööre režiimis, Eesti taasiseseisvumine ning pilkude suunamine kapitalistlikku lääne poole. Nagu kirjutab aritektuuriteadlane Triin Ojari, siis 1990ndate arhitektuur seostub pigem ""fassaadimeistrit" vajava, sovjetlikust keskkonnast kiirkorras "eurotasemel" ruumi üleskloppiva tellija kui eriala laiemas keskkonnakujundusliku potentsiaali mõistmisega".[17] Seda kinnitab ka Mart Kalm: "1920.–30. aastatel suure tööga vaevaliselt läbisurutud professionaalsus ehitusküsimustes oli püsinud tänu survesüsteemile kogu Nõukogude aja, kuid 1980. aastate lõpust alates vohab taas diletantlik iseehitamine."[18]

1990ndaid iseloomustab keerukas tellija ja arhitekti suhe, valdavaks oli ühiskonna leide suhtumine arhitektuuripoliitika vastu, kasutusele võetud digitaalsed projekteerimisvahendid, Arhitektide Liit kaotas riigilt toetuse saamise ning arhitektidel tuli omal käel hakkama saada. Asutati Eesti Arhitektuurimuuseum 1991. aastal. Kui majandus hakkas vaikselt tõusma, siis kasvas ka restaureerimistegevus, keldrite ja katuste väljaehitamine (loodi palju keldripoode) ning vahetati aknaid välja. 1990ndate teist poolt iseloomustab ka "särav äriarhitektuur".[19]

Nüüdisaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti taluarhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti taluarhitektuur.

Eesti arhitektuuriteoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Emajõe Ärikeskus - Pääsküla raamatukogu - Sakala keskus - Tallinna Linnahall - Tallinna Olümpiapurjespordikeskus - Tallinna vanalinn - Tartu Kaubahoov - Tartu Ülikooli peahoone - Tigutorn

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Leele Välja (2013). 100 sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri. Tallinn: Eesti Aritektuurimuuseum. Lk 9. 
  2. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 15.
  3. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 21
  4. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 25
  5. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 44
  6. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 67
  7. Siin Sultson. "Sajand Eesti arhitektuuris - eneseotsingud 1920-1930". Äripäev, 2006. Kasutatud 2018.
  8. Karin Hallas-Murula (2002). Funktsionalism Eestis. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 5. 
  9. Pekka Erelt. "Hitler ähvardas taevast rohelisena maalivad kunstnikud steriliseerida". Eesti Ekspress, 26. juuli 2017. Ekspress Meedia AS. Arhiiviversioon.
  10. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 229
  11. Mart Kalm, (eds.) Jaak Kangilaski (2013). Eesti kunsti ajalugu 6. köite I osa. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 45. 
  12. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 247
  13. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 234
  14. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 237
  15. Piret Lindpere. "Sotsialismiperiood". 9.10.2009. Kasutatud 3.05.2018.
  16. 16,0 16,1 Andres Kurg, (eds.) Jaak Kangilaski (2013). Eesti kunsti ajalugu 6. köite I osa. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 282-284. 
  17. Triin Ojari, (eds.): Sirje Helme ja Johannes Saar. (2001). Ülbed üheksakümnendad : probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis.. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Lk 268. 
  18. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 437
  19. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 453

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]