Eugen Habermann

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eugen Habermann
SünninimiEugen Reinhold Habermann
Sünniaeg 19. oktoober 1884
Tallinn
Surmaaeg 17. september 1944 (59-aastaselt)
Gdański laht
Rahvus eestlane
Tegevusala arhitekt
Kunsti õppinud Darmstadti Tehnikaülikool
Tuntud teoseid Riigikogu hoone

Eugen Habermann (19. oktoober 1884 Tallinn17. september 1944 Gdański laht, Poola) oli eesti arhitekt.

Lapsepõlv ja hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Eugen Habermann sündis Jüri ja Tiina Habermanni ainsa pojana, tal oli kaks õde - Marie Elise Habermann ja Johanna Leontine Habermann. Eugen Habermanni abikaasa oli Jenny Margarethe Fernanda Habermann (von Ruckteschell) ning nad abiellusid 30. aprill 1923.[1] Aastatel 19021905 õppis ta Riia Polütehnilises Instituudis, hiljem, aastatel 19061909, Dresdeni tehnikaülikoolis.

1920. aastate looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli üks Eesti Arhitektide Ühingu rajajaist, olles ka esimene ühingu esimees (19221932). 19141923 oli ta Tallinna linnaplaneerimisarhitekt ning ühtlasi ka Siseministeeriumi Ehitusvalitsuse juhataja. Edaspidi vabakutseline arhitekt, mistõttu on projekteerinud väga palju väiksemaid ehitisi ja ümberehitusi ning tööstushooneid.

Habermanni olulisi tegevusvaldkondi oli Tallinna vanalinna restaureerimine ja tuleviku kavandamine. Koostas 19171921 Eliel Saarineni 1913. aasta Tallinna generaalplaani alusel uue plaani, võttes arvesse tegelikku arengut.

Habermann projekeeris koos oma hea sõbra ja kolleegi Herbert Johansoniga eksperssionistlikus stiilis Riigikogu hoone Toompeal, mis valmis aastal 1922.

Samal kümnendil projekteeris sama tandem hulga maju Tallinna eeslinnades, peamiselt Veerennis Vaikse pargi ümbruses ja Pelgulinnas - valdavalt katusekorrusega üksikmajad piki tänavaid aedadega ümbritsetud. Korrastatud üldilme oli ajastus väga hinnas. Aastatel 1922-1926 kavandasid H. Johanson ja E. Habermann väikekorterite ehitamise ühingule "Oma kolle" ridamaja Kolde puiesteele. Tegemist oli katsega luua siingi levinud eraklikule eramukultuurile alternatiivi, mis samas erinenuks tavalisest korterimajast. Majad valmisid traditsionalistlikult kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinte ja pisikeste kuueks jaotatud ning horisontaali venitatud akendega. Hooned meenutavad otsakuti kokku lükatud eramuid, kus iga sektsiooni leibkonnal on kaks korrust ja madala piirdeaiaga eesõu ning tagaaed. Ühiselamise selline vorm sobis hästi ka tehaste ja ettevõtete juurde.

1920. aastatel oli suur roll tööstusettevõtetel tehaseasulate püstitajana. 1922 kavandasid Johanson ja Habermann Vana-Lõuna tänavale Lutheri vabriku töötajate elamud, väikesed 2-korruselised majad väikeseruuduliste akentega.

1921. aastal projekteeris E. Habermann Kohtla-Järve põlevkivitootmise töölistele Siidisuka asula, kus rakendati paarismaja taktikat, kuid erinevalt tavaettekujutusest poolitati traditsionalistlikud elamud piki katuseharja. Teise erinevusena ei krohvitud ja värvitud elamuid nagu nt "Oma kolde" puhul, vaid jäeti robustne paemüüritis nähtavale. Püüti vähendada elamiskulusid majade ühishaldamisega.

Oluliste tööde seas tuleb ära mainida ka endise õpetajate elamud Raua 4 (E. Habermann ja H. Johanson, 1924) ja Graniidi tänaval. Siiski jäid ühiselu katsetused individualistlikule eestlasele võõraks ning majandusolude paranedes eelistati elamist omaette majas.[2]

Juba 1920. aastate II poolel hakkas Habermanni loomingus ilmnema funktsionalism, seda eriti tööstushooneis. 19241929 valmisid Tallinna Linna Elektri Keskjaama hoone Põhja puiestee 29 ümberehitused.

1930. aastate looming[muuda | muuda lähteteksti]

1930ndatel viljeles funktsionalismi, sama kümnendi lõpust oli tema loominguliseks ambitsiooniks esinduslikkus.

Esimesed modernismi võrsed tärkasid just Tallinna vanalinnas. Habermanni kavandatud majal aadressil Väike-Karja 3 (1925) on madal katus, dekoorivaba fassaad ja peaaegu lintaken, astmeliselt taanduv 4 korrus, kõrvalmaja (allkirjastas insener Brüger) on sarnane. Habermanni väike maja Voorimehe 9 (1936) kuulub juba tõsifunkmajade hulka.

Tema projekti järgi ehitati Tallinnas Põhja puiestee 7 asuva Rauaniit / Punane Koit / Suva trikootööstuse hoone, 1933. aastal lõpetati neljakorruselise põhikorpuse ehitus. Hiljem ehitati hoonele viies korrus.[3] Eesti funktsionalismi tippteoste hulka kuulub kino Bi-Ba-Bo (Viru 11, hävinud). Suurejoonelisim modernistlik kortermaja on Urla maja, Pärnu mnt 6. Esimest korda kasutati metallaknaraami ümarnurkade jaoks, majal on suur siseõu maa all, mis kõik kokku oli küllaltki šokeeriv ajastu kohta.[4] Samal perioodil tegi ta ka mitme esindusliku Tallinna kesklinna kortermaja plaanid, aidates kaasa pealinna kaasajastamisele.[5]

Tuli uus fassaadikatte materjal – Vasalemma marmorit hakati õhukesteks plaatideks saagima. Kõige küpsem näide on E. Habermanni kavandatud Roosikrantsi 8 ja 8a (1939), mille aknad raami abil püstüksusteks ühendatud, raami alas kivi poleeritud, mujal lihvitud. Korteriplaanid on ratsionaalsed ja selged – see maja on kokkuvõte parema elamise õppimisest 30ndatel.

Eestist lahkumine ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Habermanni elustiil oli üsna boheemlaslik, ta pigem töötas öösiti ning enne keskpäeva ei tõusnud. Ta oli „imposantse kuju ja toreda hoiakuga heleblond mees”, enamasti rõõmsameelne ja hea suhtleja, mäletab teda kolleeg Edgar Johan Kuusik.[6] 1944. aastal lahkus arhitekt oma 60. juubeli eel Tallinnast põgenikelaeval Moero, mis nõukogude lennuväe poolt 22. septembril Gdański lahes Poolas põhja lasti. Legendi järgi oli ta kõigepealt aidanud neli inimest päästepaati ja siis polnud enam ise veepinnale tõusnud. Tema surnukeha jäi koos enam 650 saatusekaaslasega kadunuks.[7]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Gensi artikkel Ehituskunst IV

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eugen Habermann sugupuu". www.geni.com.
  2. Siim Sultson. "Sajand Eesti arhitektuuris - eneseotsingud 1920-1930". Äripäev, 2. mai 2006.
  3. Robert Nerman: "Mitme nimega Suva sokivabrik" Postimees, 2. juuni 2006
  4. Ervin Pütsep, Kaks meistrit - Teataja, 24.10.1954
  5. Mart Kalm. (2002). Eesti 20. sajandi arhitektuur
  6. Karin Hallas-Murula. "Kaks kanget arhitektuuriklassikut". Sirp, 18. detsember 2009.
  7. Surmasõit. Kodumaal ja võõrsil hauda varisenud kaasmaalased. Sõnumid, 15.03.1946

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]