Eesti loomastik
Eesti loomastik ehk Eesti fauna on üldmõiste, mis hõlmab Eestis looduslikult elavaid, juhukülalistena Eestisse sattuvaid ja inimese poolt koduloomadena peetavaid loomi. Käesolev artikkel keskendub neist kahele esimesele.
Eesti zoogeograafiline kuuluvus
[muuda | muuda lähteteksti]Üldiselt on Eesti üleminekualaks Lääne-palearktilise ja Ida-palearktilise subregiooni vahel. Loomastikus on valdavad transpalearktilise, ka holarktilise, Eurosiberi ja Euroopa levikuga liigid. Merefauna järgi (Läänemeri) kuulub Eesti Ida-Atlandi boreaalsesse subregiooni. Siseveekogude fauna põhjal kuulub Eesti palearktilise regiooni Vahemere subregiooni Balti provintsi. Eesti on oma asukoha tõttu väga paljude liikide levila piiril (enamasti põhja- või läänepiiril) mistõttu põhja-, lääne-, ja idapoolsete naaberaladega võrreldes on siinne fauna suhteliselt liigirikkam.
Eesti loomastiku koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti loomastikku võib maailma mastaabis lugeda üsna liigivaeseks. See on tingitud suhteliselt jahedast kliimast, loomastiku võrdlemisi hilisest väljakujunemisest ja muidugi Eesti territooriumi ja akvatooriumi väiksusest.
Järgnev tabel annab ülevaate praegustest teadmistest Eesti loomastiku kohta klasside kaupa, samuti oletatavast liikide arvust (põhjalikumalt uuritud naaberalade faunade võrdleva analüüsi põhjal).
Klass | Teadaolevaid liike | Oletatav liikide arv |
Juurjalgsed | 68 | 140 |
Viburloomad | 89 | 200 |
Eosloomad | 13 | 50 |
Ripsloomad | 176 | 300 |
Käsnad | 3 | 6 |
Hüdraloomad | 5 | 8 |
Karikloomad | 3 | 3 |
Ripsussid | 55 | 200 |
Ainupõlvsed | 73 | 40 |
Kahepõlvsed | 110 | 130 |
Paelussid | 106 | 130 |
Ripskõhtsed | 6 | 40 |
Keriloomad | 230 | 500 |
Ümarussid | 200 | 500 |
Jõhvussid | 1 | 5 |
Siilussid | 1 | 3 |
Kidakärssussid | 14 | 40 |
Kärssussid | 4 | 10 |
Keraskärssussid | 1 | ? |
Pisiharjasussid | 2 | ? |
Hulkharjasussid | 6 | ? |
Väheharjasussid | 103 | 200 |
Kaanid | 19 | 20 |
Sammalloomad | 7 | 15 |
Teod | 74 | 80 |
Karbid | 62 | 70 |
Koorikloomad | 326 | 356 |
Ämblikulaadsed | 786 | 2055 |
Hulkjalgsed | 38 | 50 |
Loimurid | 1 | 50 |
Putukad | ~ 10 000 | 20 000 – 21 000 |
Sõõrsuud | 3 | 3 |
Luukalad | 71 | 71 |
Kahepaiksed | 11 | 11-13 |
Roomajad | 5 | 5-6 |
Linnud | 359 | 380 |
Imetajad | 68 | 68 |
Põhjalikumalt vt ka Eesti limused, Eesti putukad, Eesti kalad, Eesti kahepaiksed, Eesti roomajad, Eesti linnud ja Eesti imetajad.
Eesti fauna kujunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti fauna koostise mõistmiseks pakub palju pidepunkte ta tekkelugu. Praegune Eesti loomastik on kujunenud tõenäoliselt täielikult jääaja järel, nii et ta on suhteliselt noor. Seetõttu puuduvad siin autohtoonsed liigid, vähe on endeemseid liike (ning neidki peetakse endeemideks tõenäoliselt nende harulduse tõttu naaberaladel). Eesti ala asustamine on tõenäoliselt toimunud mitme lainena eri suundadest ning on tihedas seoses taimkatte arenguga. Eesti veekogude fauna kujunemisel on olulist osa mänginud Läänemere areng. Eesti ala asustamine selgrootutega algas ilmselt varsti pärast mandrijää taandumist ja esmase tundrataimkatte teket. Sellest ajast on säilinud mitmeid arktilise levikuga liike. Enamik algseid liike tõrjuti kliima soojenedes põhja poole. Laialeheliste metsade levides hakkas Eestisse tungima soojalembesemat faunat, algul kagu suunast (Eurosiberi komponent), hiljem edelast peamiselt Lääne-Eesti ja saarte kaudu (Lääne-Palearktiline komponent). Subatlantilise kliimaperioodi lõppedes algas uus ida- ja põhjapoolsete liikide sissetung, mis kestab tänini.
Selgrootute väiksema liikuvuse ja suurema liigirikkuse tõttu on varasemad arengujärgud jätnud Eesti selgrootute faunasse rohkem jälgi kui selgroogsete faunasse. Selgroogsete fauna areng on olnud dünaamilisem, asustus lindudega tekkis tõenäoliselt juba osaliselt jää all olnud territooriumil. Arktilised liigid on tänapäeval enamikus kadunud, nende jäänukiteks võib veel pidada näiteks kaurilisi. Järgnenud laialeheliste metsadega soojem periood tõi Eestisse arvukalt mitmesuguseid roomajate, lindude ja imetajate liike, kellest osa kadus kliima uuesti jahenedes üsna kiiresti (metshobune), osa suhteliselt hiljuti (näiteks euroopa piison, euroopa kobras (nüüd reintrodutseeritud), tarvas, sookilpkonn). Eriti 20. sajandil on faunat tugevalt mõjutanud ka inimtegevus (paljude sünantroopsete liikide tulek, mitmete loomade introdutseerimine ja keskkonnareostusest tingitud liikide väljasuremine, elupaikade muutumine inimtegevuse mõjul).
Eesti ala zoogeograafiline liigendus
[muuda | muuda lähteteksti]Kõige laiemas plaanis jaguneb Eesti ala loomastiku seisukohalt mereks ja maismaaks. Maismaaterritooriumi käsitletakse enamasti kolme osana: Madal-Eesti (loode ja lääneosa, saared), Vahe-Eesti (edelast kirdesse kulgev metsane vöönd) ja Kõrg-Eesti (Eesti ida- ja kaguosa).
Madal-Eesti piirkonda iseloomustab lehtmetsade, mereranniku, saarte ja rannikujärvedega seotud liikide rohkus (näiteks kurvitsalised). Läänesaari käsitletakse mõnikord eraldi piirkonnana. Nende omapäraks on paljude soojalembeste liikide säilimine varasemast soojemast kliimaperioodist, kes mandrilt kadunud on.
Vahe-Eesti aladega koos käsitletakse sageli Alutaguse ja Jõetaguse loodusmaastiku massiive. Iseloomulik paljude boreaalsete ja taigaliikide esinemine, samuti paljud suured inimpelglikud metsalinnud.
Kõrg-Eestile on omane kultuurmaastike rohkus, suuri metsamassiive pole. On mitmete avamaastikuliikide elupaigaks, leidub paljusid lõunapoolseid liike, kelle levila põhjapiir Eestit läbib.
Eesti fauna uurimise ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti fauna tõsisem tundmaõppimine algas Tartu Ülikooli taasavamisega 1802. aastal. Suurema hoo sai uurimistegevus sisse zooloogia õpetamise algusega eraldi distsipliinina 1822, millega seoses asutati zooloogiakabinet ja selle kogudest veidi hiljem ülikooli zooloogiamuuseum. Oma panuse Eesti fauna uurimisse andsid teiste seas ka tuntud teadlased Karl Ernst von Baer, Alexander Theodor von Middendorff, Adolf Eduard Grube ja Johann Friedrich Eschscholtz. Algselt ülikooli juures tegutses ka 1853 asutatud Eesti Loodusuurijate Selts, mis aitas muuseas zooloogilist uurimistööd koordineerida. Sajandi teisel poolel tekkis uus uurimiskeskus Tallinnas Eestimaa Provintsiaalmuuseumi näol (1864). Tartu Ülikooli muutumise järel rahvusülikooliks algas ka Eesti loomastiku süstemaatilisem uurimine. Selgrootute uurimisel on eriti suuri teeneid Wilhelm Petersenil, Hans Kauril, Johannes Piiperil, Harald Habermanil, selgroogsete uurimisel Juhan Aulil, Mihkel Härmsil, Heinrich Riikojal, Eerik Kumaril.
Teise maailmasõja järel said Tartu Ülikooli kõrval peamisteks uurimiskeskusteks Eesti NSV Teaduste Akadeemia Bioloogia Instituut (alates 1952 nimega Zooloogia ja Botaanika Instituut). Endise Eestimaa Provintsiaalmuuseumi kogudest loodi Tallinnas asuv Riiklik Loodusmuuseum.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti elustik
- Eesti roomajad
- Eesti kahepaiksed
- Eesti kalastik
- Eesti kalade süstemaatiline nimestik
- Eesti kalade loend
- Eesti lindude süstemaatiline nimestik
- Eesti imetajate süstemaatiline nimestik
- Eesti tuhatjalgsete nimestik
- Eesti ämblike nimestik
- Eesti putukad
- Eesti hooghännaliste nimestik
- Eesti ühepäevikuliste nimestik
- Eesti kiililiste nimestik
- Eesti sihktiivaliste nimestik
- Eesti võrktiivaliste nimestik
- Eesti nokaliste nimestik
- Eesti ripstiivaliste nimestik
- Eesti mardikaliste nimestik
- Eesti ehmestiivaliste nimestik
- Eesti liblikaliste nimestik
- Eesti kiletiivaliste nimestik
- Eesti kirbuliste nimestik
- Eesti kahetiivaliste nimestik
- inimesi hammustavad ja nõelavad artropoodid Eestis
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu Eesti Loodus, 2007, nr 8.