Mu isamaa, mu õnn ja rõõm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" on Eesti Vabariigi riigihümn, mille viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Friedrich Pacius. Ta viisistas sellega Johan Ludvig Runebergi luuletuse "Vårt land" ('Meie maa'). Laul muutus Soomes rahvuslauluks. Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule 1869. aasta alguses Johann Voldemar Jannsen. Temale tegid laulu tuntuks Helsingi Ülikooli teadlased Julius Krohn ja Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen, kes külastasid Tartut 1867. aastal. Krohn õpetas tollal laulu viisi ja värsked soomekeelsed sõnad Lydia Koidulale ning Yrjö-Koskinen saatis hiljem laulu noodid tema isale.[1][2] Jannsenile oli ka eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne 1868. aastal ilmunud laul "Hioma - ehk issamaa laul".[3] [4]

Jannseni sõnadega laulu lauldi esimesel üldlaulupeol, mis toimus 18.–20. juunil 1869. aastal. Kui 1884. aastal Otepääl Eesti rahvuslippu õnnistati, jäi ainsa isamaalise lauluna kõlama "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga Eestis sai 19. sajandi lõpul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algselt üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast bolševike riigipööret Venemaal iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks, Soomes riigihümnina "Maamme"-laul. Tsaarivalitsus keelas laulu 1913. aastal. 1917. aastal poliitiliste sündmuste teravnedes kõlas "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" hümnina ja väljendas selgelt eesti rahva poliitilisi tundeid. Kui 1918. aastal 23. veebruaril kuulutati Pärnus Endla teatri rõdult välja Eesti Vabariik, järgnes sellele spontaanne "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ühislaulmine.

6. juunil 1935 kuulutas Peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu välja võistluse uue riigihümni saamiseks, sõnade tähtajaga 1. septembril ja viisi tähtajaga 31. detsembril 1935. Sõnad pidid käsitama üldjoontes: rahva kangelasmeelt ja kangelaslikku võitlust ajaloo kestes; kindlat ja lootusrikast usku rahva tulevikku ja igavikku; armastust ja kiindumust kodumaa kauni looduse, eesti keele ja rahvuslikkude tõuvooruste vastu; eestluse üldaateid, mille kaudu kõvendatakse sidet ka väliseestlastega; hõimuaadet; rahva töö- ja kodukultust, rahva võimsat tungi vaimse eneseteostamise poole.[5]

Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal oli "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" keelatud. Hümni avalikult laulmine tõi kaasa repressioonid, kuid laul ei ununenud. Igal õhtul hilja võis seda meloodiat kuulda ka Soome raadiost pärast saadete lõppu. Soome ametlike delegatsioonide külaskäikude puhul olid Nõukogude Eesti parteijuhid ja ametnikud sunnitud seda püsti seistes kuulama. Eesti Vabariigi taastamisega 1991. aastal võeti uuesti kasutusele ka Eesti riigihümn.

"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"

muusika: Friedrich Pacius
sõnad: Johannes Voldemar Jannsen

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Julius Krohn". Estofilia, 2018. Tallinn: Soome suursaatkond. Kasutatud 14.05.2018.
  2. "Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen". Estofilia, 2018. Tallinn: Soome suursaatkond. Kasutatud 14.05.2018.
  3. Riigikantselei: Hümn
  4. Kirjandusarhiiv - Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika Meie hümni algupära.
  5. Luuakse uus riigihümn. Esmaspäev nr 23, 10. juuni 1935, lk

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]