Eesti lipp

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib lipust; laulu kohta vaata artiklit Eesti lipp (laul)

Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
FIAV 110100.svg Külgede suhe 7:11. Majalipu vähimad mõõtmed 105×165 cm.

Eesti lipp on Eesti rahvus- ja riigilipp.

Eesti keeles kasutatakse lipu kohta ka sõna "sinimustvalge".

Maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle 100 aasta vana. Veel haruldasem on see, et esimene lipp on alles.

Värvid ja mõõdud[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti lipp on ristkülikukujuline ja sellel on ülevalt alla kolm võrdse laiusega rõhtset värvilaidu:[1]

Värv Pantone CMYK RGB HEX
██ sinine
285 C C91%,M43%,Y0%,K0% 0,114,206 #0072CE
██ must
Black C0%,M0%,Y0%,K100% 0,0,0 #000000
██ valge
White C0%,M0%,Y0%,K0% 255,255,255 #FFFFFF

Lipu külgede suhe on 7:11 (pikkus:laius). Tavasuuruses lipu mõõtmed on 105x165 cm.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Baltica-Borussia Danzig korporatsiooni värvid

Eesti lipu algeks oli 1860. aastal Karlsruhes asutatud liivimaalaste üliõpilaskorporatsiooni Baltica-Borussia Danzig (algse nimega Livonia) lipp, mille värvid olid helesinine, must ja valge.

Eesti Üliõpilaste Selts[muuda | muuda lähteteksti]

29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni Vironia (Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil registreerida loodetud korporatsiooni) asutamiskoosolekul Aleksander Mõttuse idee põhjal Tartus kindlaks korporatsiooni värvid:

  • sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol;
  • must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv;
  • valge – rahva püüd õnne ja valguse poole.

Ühe teate järgi olevat võetud eeskujuks Soome rahvusvärvid ja lisatud must. Üldise arvamuse järgi sümboliseeris sinine usku eesti rahva tulevikku, must eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku, ning valge väljendas lootust ilusamale tulevikule. Lipuvärvide tõlgendus sisaldub ka Martin Lipu luuletuses "Eesti lipp".

Sinine, must ja valge ei olnud algusest peale enesestmõistetavad Eesti lipuvärvid. Nii on Jaan Bergmanni 1881. aastal avaldatud luuletustes "Eesti lipp" ja "Lipulaul" Eesti lipu värvideks nimetatud sinine (helesinine), must ja "rohiline"[3], 1882. aastal avaldatud Friedrich Wilhelm Ederbergi luuletuses Eesti lipp "must, roheline, taevasina karva"".[4]

Et korporatsiooni ei lubatud asutada, anti värvid hoiule Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS-i).

26. märtsiks 1884 (vana kalendri järgi; 7. aprilliks uue kalendri järgi) valmis Karl August Hermanni abikaasa Paula eestvõttel ja Miina Hermanni (Miina Härma) ning Põltsamaa kihelkonna koolmeistri Gustav Beermanni tütre Emilie Beermanni kaasabil EÜS-i lipp.

Teise versiooni järgi ostis Emilie Beermann Põltsamaalt Liehbergi riidekauplusest kolm tükki siidriiet ja õmbles selle kokku oma toas, mis asus jõeäärses kihelkonnakooli majas. Gustav Beermanni puutöötoas valmis varras ja tema poeg Christoph Beermann viis lipu Tartusse. See siidist lipp, mida hiljem säilitati rahvusliku reliikviana, sai Eesti lipu emalipuks.

4. juunil 1884 õnnistas ja pühitses selle lipu Otepää kirikla saalis õpetaja Rudolf Kallas. Heinrich Rosenthal ütles tseremoonial: “Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida.”

1. novembril 1905 esines EÜS-i lipp esimest korda avalikult Tartu meeleavaldusrongkäigul. Lipp seostus edaspidi eesti rahvuslusega.

Riigilipp[muuda | muuda lähteteksti]

24. veebruaril 1918 kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik.

12. novembril või 12. detsembril 1918 heisati sinimustvalge lipp esimest korda Toompeale Pika Hermanni torni tippu. Lipu heiskajad olid Kaarel Uusma, Oskar Siiak ja Karl Kriisk.

21. novembril 1918 määras Ajutine Valitsus sinimustvalge lipu Eesti riigilipuks, mis ajast peale võeti lipp ametlikult riigilipuna kasutusele.

Ajutise Valitsuse otsus 21. novembrist 1918 (nr. II)[muuda | muuda lähteteksti]

Riigilipp.

Võetakse vastu järgmised määrused ajutise riigilipu kohta Maapäevale kinnitamiseks ettepanna:

Ajutine Valitsus määrab kuni sellekohase väljakuulutamiseni järgmist:

I. Riigilipust.

1. Eesti riigilipu värvid on sinine (rukkilille sinine), must ja valge, horitsontaalses järjekorras.

2. Riigilipp on puutumata väline riigimärk. Isikud, kes riigilipu miski viisil teotavad, võetakse seaduslikkusele vastutusele.

II. Riigilipu tarvitamisest.

1. Riigilipp tarvitatakse kõigil juhtumisel, kus Eestiriigi võim ennast avaldab, nii riigi sisemises kui välimises elus.

2. Riigilipp ei või ühegi eraisiku, seltsi, ühenduse või asutuse eratarvituseks olla.

3. Riigilipu värvide tarvitamine nende poolt võib ainult Ajutise Valitsuse lubal sündida.

4. Kõik riigi ja valitsuse asutused, kesk- kui ka kohalikud, on kohustatud riigilipu enesele muretsema ja avalikkudel pühadel välja panema.

5. Kõigil eraisikutel ja eraseltsidel, ühisustel ja asutustel on luba riigilipu väljapanna avalikkudel pühadel.

6. Kes nende määruste vastu eksivad, langevad kohtuliku vastutuse alla ja karistatakse vangistusega kuni 1 kuuni või rahatrahviga kuni 500 margani.

III. Miilitsa valitsuste kohuseks jääb selle üle valvata, et need määrused täitmist leiavad.

Esimene iseseisvuse periood[muuda | muuda lähteteksti]

27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mis fikseeris lõplikult sinimustvalge lipu staatuse riigilipuna. Sini-must-valge lipp (eelnõus ette nähtud sini-valge-musta asemel) võeti vastu Aleksander Hindi ettepanekul. Vabariigi Valitsuse poolt ettepandud kolme variandi hulgas oli ka Eestimaa roheline-violett-valge lipp.

  • 4. juunil 1934 tähistati üle Eesti pidulikult esimese sinimustvalge lipu 50. aastapäeva. Pärast pidustusi andis Eesti Üliõpilaste Selts ajaloolise lipu hoiule Eesti Rahva Muuseumi.
  • 15. aprillil 1935 asutati nimede-eestistamise kesktoimkonna juurde Eesti Lipu toimkond.

Helesinine, must ja valge olid kuni 1940. aastani Eesti riigilipu värvid. Ametliku indranteensinise lipu näidist hoiti igas politseiprefektuuris.[5] Eesti Üliõpilaste Seltsi värvidel ja praegusel riigilipul kasutatakse helesinise asemel tumesinist.

Okupatsiooniaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude okupatsiooni ajal keelati Eestis sinimustvalge lipu kasutamine.

Nõukogude okupatsioon 1940–1941[muuda | muuda lähteteksti]

  • 21. juunil 1940 kõrvaldati Pika Hermanni tornist Eesti Vabariigi lipp.
  • 22. juunil tõsteti sinimustvalge küll oma kohale tagasi, kuid selle kõrvale pandi punalipp.
  • 27. juulil või 6. augustil 1940 kadus sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist.
  • EÜS-i liikmed viisid ajaloolise lipu Nõukogude võimu eest varjule Vaimastvere lähedale Lääne-Mardi tallu.

Saksa okupatsioon 1941–1944[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude okupatsioon alates 1944[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude okupatsiooni kinnistumise järel peale Teist maailmasõda olid Eesti lipp rahvuslipuna, kui ka selle värvid ehk rahvusvärvid ja sini-must-valge värvikombinatsioon keelatud. Trükimeedias ja hiljem televisioonis jälgisid seda tsensorid. Isiklikuks kasutamiseks mõeldud sinist värvi või sinise-musta-valge kombinatsiooniga tarbeesemed (nt. Estoplasti laualamp) võisid samuti olla haruldased. Küll võis eesti rahvuslippu leida teatmeteostes (ENE).

Ajakirja Looming 1981. aasta septembrinumbris leheküljel 1311 ilmus kunstiüliõpilase Andrus Rõugu luuletus, akrostihhon "Silmades taevas ja meri", mille ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku Eesti lipu värve markeerivad sõnad "sini-must-valge".

Laulev revolutsioon[muuda | muuda lähteteksti]

1987[muuda | muuda lähteteksti]

  • 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi miitingul ei olnud mitte ühtegi sinimustvalget lippu, küll oli seal üks suur plakat, kus olid sõnad "Eesti Latvija Lietuva" ning iga riigi nimetuse all olid kujutatud rombidena selle rahvusvärvid. "Eesti" all olid sinine, must, valge romb. Enne miitingut asetati Linda skulptuuri jalamile põlevaid küünlaid, mille ümber olid seotud sinimustvalged lindikesed.[6]
  • 21. oktoobril 1987 lehvis Võrus sinimustvalge lipp, mida võimurid ei söandanud maha rebida. Umbes 1000 vihast võrulast suundus kesklinna, nõudes Ain Saare ja tema naise vabastamist.
  • 24. detsembril 1987 lehvis taas Võrus Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 korraldatud Lydia Koidula mälestusõhtul sinimustvalge lipp. Lipp varastati KGB töötajate poolt.

1988[muuda | muuda lähteteksti]

Lipp toodi jälle avalikult välja 1988. aastal.

Tartu tähetornis heisati sinimustvalge lipp 23. juunil 1988. 12. juulil 1988 heiskasid Võru noored sinimustvalge lipu Suure Munamäe torni.[7] Jõululaupäeval, 24. detsembril 1988 heisati sinimustvalge lipp Kuressaare linnuse kaitsetorni.

Sinimustvalge Pikas Hermannis
Vabariigi lipp Suurel Munamäel

1989[muuda | muuda lähteteksti]

24. veebruaril 1989 heisati sinimustvalge lipp rahvuslipuna Pika Hermanni torni. Riigilipuna võeti see taas ametlikult tarvitusele Eesti Vabariigiks ümber nimetatud Eesti NSV lipuna 7. augustil 1990.

1990[muuda | muuda lähteteksti]

  • 8. mail 1990 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu kuju määrab seadus.
  • 7. augustil 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse "Riigilipu ja riigivapi kohta", milles otsustati riigilipuna kasutusele võtta kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipp.

Peale iseseisvuse taastamist[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991 tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle Eesti Üliõpilaste Seltsile. Pärast lipu korrastamist restauraatorite poolt andsid üliõpilased selle taas hoiule Eesti Rahva Muuseumi. Otepää kiriku seinal avati vahepeal varjul olnud bareljeefid.

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Otepää kiriklas on sinimustvalge lipu muuseumituba (Eesti lipu muuseum).

Ametlikud variandid[muuda | muuda lähteteksti]

Vabariigi Presidendi lipp
Eesti mereväe lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:13

Vabariigi Presidendi lipp on riigilipp, mille keskel on suur riigivapp (vaata Eesti vapp).

Heiskamine ja lipupäevad[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti lipp
Eesti lipp paavst Johannes Paulus II matusepäeval poolde vardasse heisatuna Eesti saatkonna hoone ees Helsingis

Igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu järgides Eesti lipu seadust ning head tava. Iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval heisatakse Eesti lipp elu-, äri- ja büroohoonetel.

Lipupäevad on:

Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

Vabariigi Valitsuse korraldusel võidakse välja kuulutada ka teisi lipupäevi. Maavanema korraldusel võidakse heisata riigilipud vastavas maakonnas ka mõne kohaliku tähtsusega sündmuse puhul.[viide?]

Riigilipu võib heisata avalikel üritustel. Igaühel on õigus riigilippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.

Heiskamise ja langetamise ajad[muuda | muuda lähteteksti]

Riigilipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui valitsus ei ole andnud erikorraldust riigilipu heiskamise ja langetamise kohta mõnel teisel kellaajal.

Jaaniööl riigilippu ei langetata.

Heiskamise viis[muuda | muuda lähteteksti]

Riigilipp heisatakse lipumasti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidikusse, mis asub hoone peasissekäigu juures, või mujale selleks sobivas (väärikas ja hästinähtavas) kohas. Lipul peab olema piisavalt lehvimisruumi. Lipukangas ei tohi puutuda vastu hoonete seinu, puid, juhtmeid ja muud sellist.

Heisatud riigilipu alumine serv peab olema vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast. Lipuvardad ja -mastid on soovitatav värvida valgeks.

Linnas kasutatakse enamasti 2,5–3 m pikkuste puidust varraste külge kinnitatud normaalsuuruses lippe. Suuremad hooned ja avaram planeering eeldavad ka suuremaid lippe, mis tuleks heisata kas seinalt eenduvasse, katuselt tõusvasse või hoopis eraldi seisvasse lipumasti.

Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.

Lipulaul[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti lipulaul on "Eesti lipp", mille muusika on kirjutanud Enn Võrk ja sõnad Martin Lipp. Laulu sõnu on kõvasti muudetud võrreldes algsega, näiteks Martin Lipu viis salmi koondati kokku kolmeks.

Algversiooni esimene ja viimane salm:

Ehitagem eesti kojad kolme kodu-värviga!
Võtku nendel Eesti pojad ennast ükskord ühenda',
võtku kuldse armuköie venna-arm neil veerita',
vastaku neil vägev hüüe: «Eesti, Eesti, ela sa!»

Sinine ja must ja valge ehitagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead!
Vaprast meelest, venna-armust eesti kojad kõlagu,
kostku taeva poole põrmust: «Eesti, Eesti, ela sa!»

Alternatiivsed ettepanekud[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aastal tegi Oskar Kangro ettepaneku võtta Eesti lipuks punase ristiga valge lipp".[10] 1920. aastail avaldatud lipukavandite hulgas on muuhulgas ristiga neljaks ruuduks jagatud lipp, mille üks ruut on must ning kolm valged, musta ruudu sees orjaööd ja valguse tulekut sümboliseerivad tähed, ning kollane lipp päikesega, mis pidi sümboliseerima eestlaste "kollast ehk Mongoli tõugu".[11]

1934. aasta põhiseaduse jõustumise puhul avaldas rahvakirjanik Karl Leimann lendlehena Üle-eestimaalise harmoonilise riigikorra loomise rahvaplaani, mis oleks kuulunud teostamisele uue põhiseaduse alusel ametisse astuva riigivanema Andres Larka juhtimisel. Riigilipu suhtes nägi rahvaplaan ette täiendada Eesti 3-värviline lipp vikerkaare 7-värviliseks ja kuulutada Eesti rahvuslikuks lipuks, märgitud päikese foonil 7-sõnalise pealkirjaga "Teaduse-, vabaduse-, valguse-, õigluse-, ühisraja-, loovtöö- ja rahulipp". See lipp oleks olnud vastuvõetav kõigile: Marxi-kommunismi, sotsialismi, fašismi, rahvusriikluse, Kristuse, isamaaluse ja monarhismi ideede pooldajaile, iga ühele oma värvi järgi, seda enam, et selle lipu all klasside juhid ei saa mainitud ideede maski all asuda rahvast hävitama, tapma ja riisuma, vaid peavad töötama kooskõlas riigi ülesehitamisel, samuti nagu selle lipu 7-päikesevärvi on kooskõlas üksteisega. Praegune (1934) lipp ei ütlevat rahvale midagi, vaid tuletavat meelde õudset orjaaega.[12] Selle harmoonilise lipu all ja hinge ülendava hümnide-hümni helide saatel kogu eesti rahvas ja ta sugu, erinevate klassidega, on üksteisele vennad ja õed ning on üks pere, samuti annavad Taara tammikul Kalevi tütardena ja poegadena teineteisele kätt. Lipu värvidel olid järgmised tähendused:

  • kommunism – punane
  • sotsialism – punakaskollane
  • fašism – kollane
  • demokratism – roheline
  • inimkonna religioon – helesinine
  • rahvusriiklus – sinine
  • isamaalisus – lilla

Rahvakirjanik ise oli valmis selle eest võitlema uues Riigikogus.[13]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://riigikantselei.ee/et/valitsuse-toetamine/eesti-riigi-sumboolika/eesti-lipp
  2. Eesti lipp, Riigikantselei
  3. Eesti lipp. Küllo Arjakas. Lk. 34–36
  4. Eesti lipp. Küllo Arjakas. Lk. 37
  5. Sinine ja must ja valge... Esmaspäev, 4. veebruar 1939, nr. 5, lk. 5
  6. https://www.nlib.ee/html/expo/p90/p2/87/87_106a.jpg
  7. Maris S. Kaasik. 20 aastat tagasi murti Võrus okupatsioonivõimu selgroog Lõunaleht, 18.10.2007. (Vaadatud 11.09.2015)
  8. Voodilinast tehtud rahvuslipp tähistas uue ajastu algust Saarte Hääl, 23. detsember 2013.
  9. Pika Hermanni sinimustvalge lipu värvid aeti välja Moskvast Maaleht, 24.veebruar 2014
  10. Eesti lipp. Küllo Arjakas. Lk. 63
  11. Eesti lipp. Küllo Arjakas. Lk. 64
  12. Üle-eestimaaline harmoonilise riigikorra loomise rahvaplaan.
  13. Inimkonna Internatsionaal.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]