Roman Koolmar
| Roman Koolmar | |
|---|---|
| Sünniaeg | 8. mai 1904 |
| Surmaaeg | 1. veebruar 1971 (66-aastaselt) |
Roman Koolmar (aastani 1935 Roman Koolman(n) 25. aprill (vkj)/ 8. mai 1904 Sindi – 1. veebruar 1971 Detroit) oli eesti ja Ameerika Ühendriikide arhitekt.
Tema Sindi vabriku töölisest isa Andrei Koolman osales 1905. aasta revolutsioonis ning pärast Romani sündi saadeti nende pere Vologda linna. Roman hakkas käima sealses raudtee algkoolis ja hiljem Aleksander I nimelises reaalkoolis. 1921. aastal tuli pere tagasi Eestisse ja nad asusid elama Viljandisse.
Ta lõpetas 1923. aastal Viljandimaa Poeglaste Gümnaasiumi ja õppis aastatel 1928–1933 Tallinna Tehnikumis arhitektiks.
1933. aastal asus ta tööle Teedeministeeriumi ehitusosakonnas ja seejärel riigi ehitusettevõttes Ehitaja, mis tegeles riiklike tellimustöödega. Aastatel 1940–1941 oli ta Kommunaalmajanduse rahvakomissariaadi projekteerimiskontori juhataja.
1944. aastal põgenes Saksamaale. Tegutses Geislingenis Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsuse (UNRRA) juures insenerina ja Geislingeni Eesti Gümnaasiumi kunstiajaloo- ja joonistusõpetajana.
Roman Koolmar on üks paljudest eestiaegsetest arhitektidest, kes jätkasid oma karjääri eksiilis. Hiljem Ameerika Ühendriikidesse liikunud arhitekti edasine elu möödus Detroitis, kus ta projekteerimise kõrval tegeles hobi korras kunstiga.[1]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Noore arhitektina sai Koolmar projekteerida elamuid nii töölistele, riigiteenistujatele, ministritele kui ka sõjaväelastele, nii kasarmuid, suvilaid kui ka koguni presidendi lossi. Samuti lõi ta ühiskondlikke hooneid, nagu Pirita bussijaam (1940) või koos Artur Jürvetsoniga projekteeritud Tallinna Lennujaama (1939, vana terminal, mis teostati muudetud kujul 1950. aastate alguses).[1]
Koolmari kõige suurem projekt oli kahtlemata algselt vene kaupmees Grigori Jelissejevile kuulunud Toila-Oru lossi ümberehitamine president Konstantin Pätsi suveresidentsiks. 1936. aastal valminud suurejoonelist kompleksi võib pidada toonase riikliku esindusarhitektuuri sümboliks. Koolmar projekteeris nii kuulsad Oru lossi terrassid kui ka rea abihooneid, pargipaviljone ja komandandi maja, lossi sisustas arhitekt Olev Siinmaa. Vaevu korda seatud kompleks hävis Teises maailmasõjas.[1]
Kunstnikuna[muuda | muuda lähteteksti]
1926. aastatel ilmusid Sakalas pseudonüümi Koo all tema karikatuurid. Harrastusena joonistas ta ka šarže muusikainimestest, milliseid avaldati Muusikalehes. Lisaks joonistas ka koomikseid ja uuris rahvarõivaid.[2]
- Sarž - Georg Reder. ETMM _ 8339 Gk 428, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
- Sarž - Tuudur Vettik. ETMM _ 8339 Gk 425, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Näitused[muuda | muuda lähteteksti]
2015. aastal toimus tema loomingu näitus esmalt Eesti Arhitektuurimuuseumis, sealt rändas see edasi Viljandi Linnagaleriisse, 2016. aasta alguses oli näitus avatud Rahvusarhiivi galeriis ning 2016. aasta septembris ka Torontos Väliseesti Muuseumis.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Näitus Roman Koolmari loomingust – Rahvusarhiivi pressiteade, 6. jaanuar 2016
- ↑ Roman Koolmar in memoriam. Vaba Eesti Sõna, 11. veebruar 1971
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Mart Kalm. "Koolmar, Roman, arhitekt". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 200
- Mart Kalm. "Roman Koolmari avastamine". Sirp, 17. aprill 2015