Peeter Tarvas
Peeter Tarvas (kuni 1940 Peeter-Magnus-Roman Treumann; 6. jaanuar 1916 Kuressaare – 23. märts 1987 Tallinn) oli eesti arhitekt ja pedagoog.
Ta õppis aastatel 1923–1929 J. Westerbergi eraalgkoolis ja 1929–1934 Tallinna Reaalkoolis. Pärast gümnaasiumi teenis sõjaväes, kust vabanes 1935. aasta sügisel õpingute jätkamiseks. Tarvas õppis 1935–1940 Brno Saksa Tehnikakõrgkoolis arhitektiks.
Aastal 1940 töötas ta Sõjaministeeriumi ehitus- ja korteriosakonnas ning Teedeministeeriumi ehitusvalitsuses. Aastatel 1940–1941 tegutses Kommunaalprojektis, 1942–1944 Tehnikadirektooriumi ehitusvalitsuses, aastal 1944 Eesti Leegioni ehitus- ja korteriosakonnas ning aastatel 1944–1957 Eesti Projektis.
1949. aastal anti talle NSV Liidu Kõrgema ja Kesk-erihariduse Ministeeriumi Kõrgema Atestatsiooni Komisjoni otsusega dotsendi nimetus. Aastatel 1945–1954 oli Tarvas Tallinna Polütehnilise Instituudi ja 1947–1987 Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud (sealhulgas 1962–1964 arhitektuurikateedri juhataja, 1961–1987 prorektor). Aastast 1965 ka professor. Peeter Tarvas avaldas artikleid väljaandes Sirp ja Vasar, tegi kaastööd Eesti NSV arhitektide almanahhi koostamisel ning esines ettekannetega Eesti NSV Arhitektide Liidu raames.[1]
Ta oli Arhitektide Liidu liige aastast 1945, Arhitektide Liidu juhatuse liige aastast 1955 ja aseesimees aastast 1961. Eesti NSV teeneline kunstitegelane aastast 1962.[1]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetanud Brnos kõrgkooli ning Eestisse naasnud Peeter Tarvas pälvis sõjajärgsetel aastatel enim arhitektuurivõistluste auhindu. Ta osales tihti võistlustel mitme tööga ning sai tihti ka mitu auväärt kohta. Vahemikus 1944–1961 osales ta 36 arhitektuurivõistlusel, saades kokku 59 auhinda, neist 25 esikohta, 13 teist kohta, 15 kolmandat kohta ja 8 ergutusauhinda.[1] Näiteks saavutas ta monumentide projektidega vennaskalmistule I, II ja III koha aastal 1956 ning aasta hiljem rahvusteatri Vanemuine projektidega I ja III koha. Peeter Tarvas võitis kokku arhitektuurivõistlustel üle 80 auhinna.
Tema käekiri oli 1940ndatel veel üsna saksapärane, mis oli ka teiste Eesti arhitektide seas sõjajärgsetel aastatel levinud.[2] Heaks näiteks on Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Rahvakomissariaadi maja (Gonsiori 29), mis valmis koos arhitektuuriõpilase Heiki Karroga.
1948–1949 ehitati Piritale Karl Burmani kavandatud Kalevi seltsimaja asemele Peeter Tarvase Kalevi jahtklubi, kuna esimene põles maha. Jahtklubile ei esitatud suuri parteilisi nõudeid ja seega sai Tarvas üpris vabad käed. Valmis Stalini-aegne kõige modernistlikum ehitis – madalakaldelise katuse, rõdudega torni, rõhtakende ja eenduva katuserõduga puidust jahtklubi.[3]
Peeter Tarvas kavandas koos arhitektide H. Armani ja A. Volbergiga Eesti NSV paviljoni Moskvasse Üleliidulisele Rahvusmajandussaavutuste Näitusele (1949–1954). Sisearhitektuuri eest vastutasid M. Plees, B. Tomberg ja M. Oselein-Laul. Baltimaade paviljonid asetsesid lähestikku. Eestisse naasnuna alustas Tarvas koos Volbergiga kino Sõpruse projekti, kus abiks oli ka sisearhitekt M. Laul.
Sõjajärgsete eramute rajamisel olid P. Tarvse projektid paljudele arhitektidele eeskujuks, pakkudes tellijatele individuaalseid lahendusi.[4] Tuntuks said P. Tarvase ja E. Laasi Maarjamäe nõlvale loodud arhitektvillad Kose tee 10 (1948–1955) ja 12 (1948–1954). Neil on avalikud eesaiad ning müüriga eraldatud tagaaiad. Tähelepanu sai ka P. Tarvase iluaed.[5] P. Tarvas projekteeris koos Uno Tölpusega 1957–1959 Tartu ülikooli Kääriku spordibaasi, kus paiknevad magalad, spordisaalid, õppe- ja toitlustusruumid kolme rühmana mäenõlval. Arhitektuur sulandub põneva loodusega ühte, eirates ranget korrapära ning kasutades ka looduslikke ehitusmaterjale.[6]
Suuremaid töid[muuda | muuda lähteteksti]
- Kihelkonna koolimaja (1940, teostamata)
- Praegune korterelamu, endine andministratiivhoone, esialgne Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Rahvakomissariaadi maja, Gonsiori 29 (koos Heiki Karroga; 1945–1950)
- Funktsionalistlik puidust Kalevi jahtklubi Pirital (1948–1949)
- Kino Sõprus (koos August Volbergiga; 1952–1955)
- Peeter Tarvase eramu Kose tee 10 (1946–1954)
- Eramu Nõmmel, Paul Kerese elamu, Kerese 11 (1948–1955)
- Eramu Maarjamäel, Tõru 1 (1948–1961)
- Gonsiori 5 korterelamu
- Kalevi Keskstaadioni (endise Komsomoli-nimelise staadioni) tribüün ja väravad (koos Rein Zobeliga; 1954–1955)
- Praegune keskus Lemon, ehitati lihtsustatult. Eesti Energia hoone (koos Uno Tölpusega; 1954; läks käiku muudetult)
- Kalevi siseujula, Aia 18 (1956–1965)
- Kalevi spordihall (koos Uno Tölpusega; 1962)
- Tartu Vanemuine (koos Henno Kalmeti, August Volbergi ja Uno Tölpusega; 1970)
- Kärdla ja Türi kino-klubid (koos Uno Tölpusega; 1959–1960)
- TÜ Kääriku spordibaas (koos Uno Tölpusega; 1959–1965)
- ERKI hoone ümberehitus (koos Voldemar Herkeliga; 1963–1973)
- Üle 60 eramu, peamiselt Meriväljal, Pirital ja Nõmmel ning palju eramute tüüpprojekte
- Tartu 1963. aastani kehtinud generaalplaan (koos Anton Lembit Soansiga)
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa oli arhitekt Karl Tarvas. Vennad Paul Tarvas ja Pärtel Tarvas olid samuti arhitektid. Sama ameti on valinud ka Peeter Tarvase tütar Katrin Kuusik.[7]
Peeter Tarvase isikufond asub Eesti Arhitektuurimuuseumis.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Arhitekt Peeter Tarvase elulugu Eesti Arhitektuurimuuseumi arhiivis.
- ↑ Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 250.
- ↑ Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 253.
- ↑ Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 278.
- ↑ Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 281.
- ↑ Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 317.
- ↑ Mirjam Peil (1986). Professor Peeter Tarvas - Sirp ja Vasar, nr. 1, 3.01.