Eesti Maakrediitselts

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eestimaa Aadli Krediitkassa
Asutatud 1802
Tegevus lõpetatud 1940
Peakorter Väike-Pärnu maantee 1, Tallinn

Eestimaa Aadli Krediitkassa (saksa keeles Estländische adelige Credit-Kasse, Estlandischer adeliger Güter-Credit-Verein, vene keeles Эстляндское дворянское кредитное общество) oli aastatel 18021940, Tallinnas tegutsenud finantsasutus.

Eestimaa Aadli Krediitkassa hoone Tallinnas, Estonia puiestee 11

Krediidiasutus kandis aastatel 1802–1898 nimetust Eestimaa Aadli Era Laenupank (mõne allika järgi ka: Eestimaa Mõisnikkude Maakrediidiselts või Eestimaa Mõisnikkude Krediitkassa[1]) ja aastatel 1898–1931 Eestimaa Aadli Krediitkassa.

Eestimaa Aadli Krediitkassa asutati 1802. aastal, kui Venemaa keiser Aleksander I kinnitas 15. oktoobril 1802. aastal, vastutasuks Eestimaa rüütelkonnale osaliste järeleandmiste eest talurahvale (talupoeg sai vallasvara omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamise õiguse jätkusuutlikul talupidamisel), Eestimaa Aadlike Krediitkassa põhikirja ja laenas sellele stardikapitaliks 1 miljon hõberubla, mis krediitkassa liikmeks astuvatele mõisnikele soodsail tingimustel kiiresti välja laenati.

Eestimaa aadli poolt juhitud ja Venemaa keisririigi keskvalitsusest sõltumatu krediitkassa kujunes suurimaks laenuasutiseks Eestis, mis töötas keisririigi poolt antud pikaajaliste laenude toetusel. Ergutamaks reformidele ka Liivimaa aadlit, kinnitas keiser samalaadse Liivimaa Mõisakrediidi Seltsi põhikirja, millele lisandus samuti toetuslaen.

Eestimaa Aadli Era Laenupanga moodustamisel 1802. aastal võisid laenupanga liikmeteks olla ainult kassast (seltsilt) pantkirjalaenu võtnud rüütlimõisate omanikud. 1802. aasta valitsemisreglemendi järgi suunasid laenupanga tegevust ülemvalitsus (rüütelkonna peamees, kui eesistuja ja neli liiget) ja kassavalitsus, kuhu kuulusid eesistuja ja neli liiget. Ülemvalitsus kontrollis ja revideeris krediidisüsteemi toimimist juhtinud kassavalitsuse tööd.

1898. aastal muudeti panga põhikirja - nimetati pank ümber Eestimaa Aadlimõisade Krediidiseltsiks ning alanud talupoegade poolt talude päriseksostmise protsessis loobuti ka nõudest, et laenu tagatiseks aktsepteeritakse ainult mõisu.

Aadlipank asus Toompeal kuni 1894. aastani. Siis hakati Eestimaa kubermanguvalitsuse Toompea lossist idas olevat platsi puhastama ja seda ümbritsevat majarinnet osaliselt lammutama, et valmistada ette uue õigeusu peakiriku Nevski katedraali ehitust. Ka platsi kagunurgas olnud Aadlipanga maja lammutati ning pank kolis Pikale tänavale. Kaarli koguduselt osteti panga uue hoone jaoks krunt 1902. aastal kohe Tallinna vanalinna piiri taga praeguse Estonia puiestee, Kaupmehe ja Sakala tänava ristumisel. Uue hoone projekt telliti Riia arhitektilt August Reinbergilt, kes oli autor ka mitmele suurele ehitisega nagu Riia vene teater (1900-02), Vene Riigipanga Riia osakonna hoone (1902-05), saksa tütarlastegümnaasium (1902; praegu Pärnu Vanalinna põhikool) hoonele Pärnus. Hoone nurgakivi pandi augustis 1902, toorehitis valmis 1903. aastal ja kasutusloa sai Eestimaa Aadli Krediitkassa hoone Tallinna kesklinna (Estonia puiestee 11) hoone 1904. aastal, kuid viimistlus- ja kohtkindla mööbli paigaldustöid tehti veel 1905. aastal.

1910. aastal anti kassa valitseda Liivi- ja Eestimaa Maakultuuri Büroo Eestimaa osakonnale.

1932. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus panga uue põhikirja[2] ja uueks nimeks sai Eestimaa Maakrediitselts, millega liideti ka Liivimaa Maakrediitselts.

1940. aastal pärast eraettevõtete natsionaliseerimist, liideti ta 23. augustil 1940. aastal Eesti Maapangaga[3].

Aadli krediidikassa presidendid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EE 12. köide, 2003: 71.
  2. Eesti Maakrediitseltsi põhikiri
  3. Eesti Maapanga ja Eesti Maakrediitseltsi liitumise seadus., Riigi Teataja, nr. 109, 24 august 1940

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]