Eesti poliitika

Eesti riigi juhtimine põhineb parlamentaarsel esindusdemokraatial, kus valitsusjuht on peaminister ja riigipea on president. Seadusandlik võim on antud Eesti parlamendile ning täidesaatev võim kuulub valitsusele. Eesti kohtusüsteem on täidesaatvast võimust ja seadusandjast sõltumatu.

Eesti on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Euroopa Liidu ja NATO liige.

Ajalugu

Eesti iseseisvus kuulutati välja iseseisvusmanifestiga, mis võeti vastu 21. veebruaril 1918. Asutav Kogu deklareeris Eesti demokraatlikuks vabariigiks ning 15. juunil 1920 võeti vastu esimene Eesti põhiseadus. Eesti parlament (riigikogu) valis riigivanema, kes oli ühtaegu nii valitsuse juht kui ka riigipea. Vaikival ajastul olid kõik erakonnad peale Isamaaliidu keelatud ja ajavahemikus 1934–1938 ei pidanud parlament istungeid, kuna riiki reguleeriti riigivanem Konstantin Pätsi dekreetidega. 1938. aastal valiti ta Eesti esimeseks presidendiks. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus ja kutsuti kokku Eesti parlament, seekord kahekojalise süsteemiga, kuhu kuulusid Riigivolikogu (alamkoda) ja Riiginõukogu (ülemkoda). 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti territooriumi. Peagi järgnes Saksa okupatsioon (1941–1944). Mõlema okupatsiooni käigus kõrvaldati võimult seadusjärgsed institutsioonid. 1944. aasta septembris, pärast Saksa vägede lahkumist, taastati endine kord, kuna Otto Tief moodustas 1938. aasta põhiseaduse kohaselt uue valitsuse. Tiefi valitsus tegutses ainult viis päeva, kuna Nõukogude Liit okupeeris taas Eesti alad. 1991. aastal Eesti Vabariik taastati, tuginedes enne Nõukogude okupatsiooni kehtinud riigikorrale. Rahvahääletus kiitis uue põhiseaduse heaks 1992. aastal ning Eesti alustas üleminekut plaanimajanduselt kapitalistlikule turumajandusele. 29. märtsil 2004 võeti Eesti vastu NATO-sse ja 1. mail samal aastal Euroopa Liitu. Enne seda, 17. septembril 1991, sai Eesti ÜRO liikmeks.

Riiklikud institutsioonid

Parlament

Riigikogu on Eesti rahva esinduskogu, kellele põhiseaduse kohaselt kuulub seadusandlik võim. Riigikogul on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel iga nelja aasta tagant. Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis. Igal liikmel on vaba mandaat, mis tähendab, et ta on kogu rahva esindaja.

 Pikemalt artiklis Riigikogu

Valitsus

Vabariigi valitsusele kuulub täidesaatev võim. Valitsus suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust. Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid. Vabariigi president määrab peaministrikandidaadi, kellel on vaja riigikogu poolthäälte enamust. Valitsus astub ametisse ametivande andmisega riigikogu ees.

 Pikemalt artiklis Eesti valitsus

Riigipea

Eesti riigipea on Vabariigi President. Riigipeal on piiratud poliitiline võim, tal on esindusfunktsioon ning ta on vahekohtuniku ehk võimude tasakaalustaja rollis. Presidendi valib Riigikogu või valimiskogu. Kandidaat võib olla vähemalt 40-aastane sünnilt Eesti kodanik, kes valitakse ametisse viieks aastaks ning üks isik võib olla president kuni kaks ametiaega järjest.

 Pikemalt artiklis Eesti president

Poliitilised parteid

Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärk on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Erakonna registreerimiseks on vaja vähemalt 500 liiget. Riigikogu, Euroopa parlamendi või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel võib kandideerida ka üksikkandidaat.

 Pikemalt artiklis Eesti erakondade loend

Valimised

Eestis toimuvad Riigikogu valimised, kohaliku omavalitsuse volikogude valimised, Euroopa Parlamendi valimised ja Vabariigi Presidendi valimised.

 Pikemalt artiklis Eesti valimised

Välispoliitika

Eesti välissuhtluse ja diplomaatia ajalugu ulatub aega enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja seda, kui teised riigid Eestit ametlikult tunnustasid. Eesti esimesed välisesindused asutas Eesti Maapäeva loodud välisdelegatsioon juba 1918. aasta alguses, kui ametlikke diplomaatilisi suhteid teiste riikidega veel sõlmitud polnud. Esimeseks Eesti välisesindajaks võib pidada Jaan Tõnissoni, kes juba 1918. aasta jaanuaris saabus Rootsi. Stockholmis rajati Rootsi võimude nõusolekul Eesti ajutine saatkond, kuigi Rootsi teatas de facto Eesti Vabariigi tunnustamisest alles 1919. aasta sügisel. 1918. aasta kevadel tunnustasid Prantsusmaa (1. märts), Suurbritannia (20. märts) ja Itaalia (29. mai) de facto eestlasi kui rahvast ja nende esinduskogu – Maapäeva –, mitte aga kui uut riiki. Detsembris 1919 algasid Tartus Jaan Poska juhtimisel rahukõnelused Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Pärast keerulisi läbirääkimisi sõlmitigi 2. veebruaril 1920 Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel ajalooline rahuleping, millega üksteist ka vastastikku tunnustati. Suvel 1920 tunnustas Eesti Vabariiki de jure Soome, 1921. aasta jaanuaris tunnustasid Eestit Läti ja Leedu ning 1922. aastal USA. Aastaks 1940 oli Eestil 11 saatkonda, esindus Rahvasteliidu juures Genfis, peakonsulaat New Yorgis ja ligikaudu 160 konsulaaresindust. 1940. aasta juunis see protsess aga katkes – Nõukogude Liit okupeeris ja annekteeris Eesti Vabariigi. 2026. aastaks on Eesti Vabariik sõlminud diplomaatilised suhted 200 riigiga.

Eesti välispoliitika üldeesmärgid on:

1. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse kindlustatus rahvusvahelistes suhetes.

2. Eesti kodanike kaitse ja heaolu kasv

3. Eesti kasvav panus üleilmsesse kestlikku arengusse.

 Pikemalt artiklis Eesti välispoliitika

Vaata ka

• Eesti keelepoliitika
• Eesti kodakondsuspoliitika
• Eesti lõimumispoliitika