Vabadussõjalased

Allikas: Vikipeedia
VapsLogo.png

Vabadussõjalased ehk lühendatult vabsid või vapsid olid Eestis aastail 1929-1934 tegutsenud kahe erakonna liikmed.

Pärast Vabadussõja lõppu moodustati Eestis Demobiliseeritud Sõdurite Liit, mis pidi kaitsma sõdurite huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. Aastal 1926 reorganiseeriti organisatsioon Tallinnas Vabadussõjalaste Liiduks; niisugused liidud moodustusid sõjajärgsetel aastatel ka teistes linnades.

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõjalaste Keskliit.

Tallinna, Haapsalu ja Tapa vabadussõdalaste organisatsioonid moodustasid 2. juunil 1929. aastal Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL). Üks EVKL-i põhialgatajaid oli Vabadussõjas osalenud noor advokaat Artur Sirk, kes jäi liidu ideeliseks juhiks kogu selle tegevuse kestel, kuigi 1930. aastal valiti liidu juhatuse esimeheks erukindralmajor Andres Larka.

Põhikirja järgi oli EVKL-i eesmärgiks "organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös". Alates liidu esimesest kongressist 1930. a kõlasid aga ka poliitilised seisukohavõtud - peamiselt erakondliku korruptsiooni ("lehmakauplemise") ja marksismi vastu. 1931. aastal toimunud teisel kongressil sõnastati Eesti põhiseaduse muutmise nõuded: Riigikogu koosseisu vähendamine, majoritaarsed isikuvalimised, laialdaste täitevvõimu volitustega riigipea jm.

Vabadussõjalased koosolekul Pärnus, kõneleb Artur Sirk

Üldpatriootilisest sõjaveteranide liidust kujunes EVKL aastatel 1929-33 poliitiliseks organisatsiooniks, millega alates 1932. aastast võisid liituda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed. Seda võimalust kasutasid eeskätt majanduskriisis kannatanud keskklass, ärimehed ja haritlased.

Vabadussõjalaste tähtsamad kongressid toimusid 1931 Jahimeeste Klubis, 1932 Börsisaalis ja 1933 Estonias ja vabadussõjalaste päevad 1932 Tapal, Valgas ja Pärnus, 1933 Tartus jm.[1]

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit suleti 11. augustil 1933.

Eesti Vabadussõjalaste Liit[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõjalaste Liit.

1933. aasta novembris organisatsioon taastati Eesti Vabadussõjalaste Liidu nime all. Vapsid tervitasid algul Hitleri võimuletulekut Saksamaal, kuid hiljem end temaga ei seostatud. Oktoobris 1933 võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu. Rahvahääletusele ning 1934. aasta valimistele eelnenud kampaania oli äge ja rikas süüdistustest eriti korrumpeerunud sotsialistide vastu. Valitsusele esitati isegi eelnõu sotsialistlikku ühiskonnakorda propageerivate organisatsioonide keelustamiseks, kuid see ei läinud läbi.

Jaanuaris 1934 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai vapside valimisorganisatsioon "Vabadussõjalaste Rahvaliikumine" kokku 10,7% häältest, sh linnades 41,2% ja saadikukohtade enamuse Tallinnas, Narvas ja Tartus, korrates nii Töörahva Ühise Väerinna võitu 1923. aasta kohalike omavalitsuste valimistel. Valimisjärgsed läbirääkimised võimalike koalitsioonipartneritega kujunesid aga samasuguseks "lehmakauplemiseks", mida oldi varem kritiseerinud.

1934. a aprillikuuks määratud Riigivanema valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka, kuigi nii Päts kui Laidoner tegid ettepaneku hakata ise Vabadussõjalaste Liidu presidendikandidaatideks. Kampaania üheks osaks oli võistleva kandidaadi kindral Johan Laidoneri, eriti tema kahtlase majandustegevuse kriitika. Propagandakampaaniaga seati eesmärgiks saada Andres Larkale Riigivanema kandidaadiks ülesseadmise puhul võimalikult palju hääli (muuhulgas palgati selleks ka töötuid), mis oleks pidanud näitama ülisuurt toetust vapsidele rahva seas. Sama üritasid ka teised presidendikandidaadid, kuid tulemuseta. Larka sai üksinda üleriigiliselt rohkem toetusallkirju kui kõik ülejäänud presidendikandidaadid Päts, Laidoner ja Rei kokku. Samal ajal levitasid sotsid alusetuid kuuldusi, et vapsid ähvardasid toetusallkirjade kogumise käigus riigipöördega ja süüdistasid riigivanemat avalikult, et ta ei ole võimeline looma riigis kodurahu ja pidurdama sisemiste vastuolude kiiret kasvamist.[2]. Kuna rahvahääletusel võeti vastu vabadussõjalaste põhiseadus, kohalikel valimistel said nad ülihea tulemuse ja presidendivalimistel oli Larka võit kindel, vabadussõjalastel puudus vähimgi mõte riigipöörde korraldamiseks. Küll läksid sellele oma positsiooni kaotavad Päts ja Laidoner sotside toetusel. Pinevas sisepoliitilises olukorras suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit 12. märtsil 1934 ja arreteeriti sadu selle aktiviste. Paljud vabadussõjalaste juhid mõisteti alusetult vanglasse. Järgmiste sammudega kehtestati tsensuur, keelustati ka teised poliitilised erakonnad ja saadeti laiali Riigikogu.

17. detsembril 1934 jõustunud seadusega keelati tarvitada Vabadussõja või vabadussõjalase või mõnda muud neist tuletatud nimetust igasuguste poliitiliste liikumiste ja organisatsioonide ning trükitoodete kohta, kes endale võtnud või kelle kohta üldiselt tarvitati seda nimetust, samuti keelati nimetada isikuid, kes pole võtnud osa Vabadussõjast või kes ei oma õigust Vabadussõja mälestusmärgi kandmiseks, vabadussõjalasteks või mõne sellise nimetusega, mis võiks viia arvamisele, et nimetatavad isikud on võtnud osa Vabadussõjast[3].

Väidetavalt plaanisid nad jätkuvalt riigipööret kuid praegu on ajaloolased seisukohal, et see oli tollaste võimude osav provokatsioon [4]; 1936 mõisteti vapside juhtidele pärast väidetavat mässukatset, mis jäeti tegelikult ära, juba pikemad vanglakaristused. Omapärane on see, et tegemist oleks olnud mässuga eesmärgil taastada riigis põhiseaduslik kord. Sirgul õnnestus 1934 vanglast põgeneda; ta suri 1937 Luksemburgis (seda on tänapäeval peetud poliitmõrvaks, kuigi Luksemburgi võimude korraldatud juurdlus tuvastas enesetapu).

21. aprillil 1938 tuli kokku uue põhiseaduse alusel valitud I Riigivolikogu ja kujundatud I Riiginõukogu, mis võtsid Vabariigi Presidendi ettepanekul esimese seadusena vastu Amnestiaseaduse. Seaduses on öeldud: Selle tähtsa hetke puhul tuleb lugeda unustatuiks senised riigikorra vastu sihitud eksimused ning võimaldada ka neil kodanikel, kes senini ühel või teisel põhjusel riigi suhtes eksiteele on sattunud, osa võtta riigi ja ühiskondliku elu ülesehitavast tööst. Vabariigi President kuulutas Amnestiaseaduse välja 6. mail 1938. Selle seaduse alusel vabanesid kõik Eesti poliitvangid 7. mail 1938, sh kõik tegelikud riigikukutajad, kommunistid. Vabadussõjalased vabanesid samuti vanglast, kuid kuigi nad olid alusetult süüdi mõistetud ning neil puudusid tegelikult riigikorra vastu suunatud eksimused, ei taastatud nende ühiskondlikku positsiooni ja staatust. Alusetult represseeritud vabadussõjalased tuleks rehabiliteerida.

Võrdlus fašismiga[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogudelikus propagandistlikus historiograafias nimetati Eesti Vabadussõjalaste Liitu fašistlikuks organisatsiooniks. Väheseid ühisjooni Itaalia fašismiga vabadussõjalaste ideoloogias ka oli: marksismivastasus, natsionalism ehk rahvuslikkus, teatud autoritaarsus. Samuti oli nii Itaalia fašism, Saksa natsionaalsotsialism kui ka vabadussõjalaste liikumine saanud alguse sõjaveteranide protestimeelsetest rühmitustest. Väliseks sarnasuseks tuleb lugeda ka rooma tervituse kasutamist. Samas ei olnud Eesti Vabadussõjalaste Liit oma hilisemas arengustaadiumis juudivastane, kuna sinna kuulus ka Tallinna juudi ärimehe Maljavski poeg[5], Rake vapside juht oli juut Andres Kofkin[6] ja liikumist rahastasid juudi ärimehed. Nagu on öeldud ajalehes Vaba Maa: Vabside juudivastasus oli määratud ainult liikumise "väiksemate vendade" ja laiemate rahvahulkade seas demagoogia tegemiseks, tegelikult olid aga "vüüreritel" enestel juutidega ligemad sidemed[7]. Kokkuvõttes ja sisuliselt ei olnud Vabadussõjalaste Liidul fašismiga mingit seost ega sidet.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Marandi, Rein "Must-valge lipu all : Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929-1937. 1. Legaalne periood (1929-1934)" Stockholm : Centre for Baltic Studies at the University of Stockholm, 1991
  • Marandi, Rein "Must-valge lipu all : Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929-1937. II, Illegaalne vabadussõjalus (1934-1937)" Stockholm : Department of Baltic Studies at the Stockholm University, 1997
  • Andres Kasekamp «The Radical Right in Interwar Estonia» Palgrave USA (United States), 2003
  • Arnold Schulbach. Vabside elu keskvanglas. Vaba Maa, 6. aprill 1934, nr. 79, lk. 1.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, nr.42, 1. juuni 1974, lk 11
  2. Artur Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Tõrvik, Stockholm, 1951, lk. 88–89
  3. http://www.hot.ee/seadustekogu/ski-6-8.html Vabadussõja nimetuse tarvitamise seadus (SK I 1938, 6, 8)
  4. http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/vapside-lahendamata-saladused.d?id=27674905
  5. Juudi noormees vabsiks! Vaba Maa, 16. veebruar 1934, nr. 39, lk. 3.
  6. Tagandamised Järva malevas. Vaba Maa, 17. märts 1934, nr. 64, lk. 3.
  7. Vabside vekslid liikvel. Vaba Maa, 19. aprill 1934, nr. 90, lk. 1

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjandus[muuda | muuda lähteteksti]