Eesti kohtusüsteem

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti
Coat of arms of Estonia.svg

See artikkel on osa sarjast:
Eesti poliitika ja valitsemine

Eesti kohtusüsteem on kaheastmeline, süsteemi esimese astme moodustavad maakohtud (4) ja halduskohtud (2), teise astme ringkonnakohtud (2). Kohtukorraldus ja kohtuteenistuse õiguslikud alused on sätestatud kohtute seaduses [1].

Riigikohus ei ole kolmas aste, sest kontrollib vaid materiaal- ja protsessiõiguse kohaldamist.

Esimese astme kohtud on maakohus ja halduskohus.

Maakohus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maakohus.

Eestis on neli maakohut: Harju, Viru, Pärnu ja Tartu Maakohus, kus on kokku 153 kohtuniku ametikohta.

Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja, 2008

Maakohtud arutavad esimese astme kohtuna kõiki tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju. Maakohtu lahendite peale saab edasi kaevata ringkonnakohtusse. Maakohtute struktuuri kuuluvad lisaks kohtunikkonnale ja õigusemõistmist teenindavatele üksustele ka kinnistusosakonnad, registriosakonnad ja kriminaalhooldusosakonnad.

Menetlust maakohtus reguleerivad tsiviilasjades tsiviilkohtumenetluse seadustik [2], kriminaalasjades kriminaalkohtumenetluse seadustik [3] ning väärteoasjades väärteomenetluse seadustik [4].

Halduskohus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Halduskohus.

Eestis on kaks halduskohut. Tallinna ja Tartu halduskohus, kus töötab 27 kohtunikku.

Halduskohtud arutavad esimese astme kohtuna haldusasju. Halduskohtu pädevus, halduskohtusse pöördumise ja halduskohtumenetluse kord on sätestatud halduskohtumenetluse seadustikus [5].

Ringkonnakohus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on kaks ringkonnakohut:

Ringkonnakohtud vaatavad teise astme kohtuna läbi maa- ning halduskohtute lahendeid nende peale esitatud apellatsioon- või määruskaebuste alusel.

Ringkonnakohtus toimub asjade läbivaatamise kollegiaalselt – see tähendab, et apellatsioonikaebuse lahendamisega tegeleb kohtukolleegium, kuhu kuulub kolm kohtunikku.

Riigikohus[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus. Põhiseaduse kohaselt on Riigikohus kassatsioonikohus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohus.

Riigikohtu hoone Tartus

Riigikohtu pädevuses on:

  • põhiseaduslikkuse järelevalve teostamine
  • kohtulahendite kassatsiooni korras läbivaatamine
  • teistmisavalduste läbivaatamine
  • muude seadusest tulenevate ülesannete täitmine

Kassatsioon on jõustumata kohtuotsuse peale edasikaebamine õigusküsimustes ning selle läbivaatamine kõrgema astme kohtus ilma faktiküsimuste ümberhindamiseta. Teistmine on protsessiosalise avalduse alusel uute asjaolude ilmsikstulekul jõustunud otsuste ja määruste uuesti läbivaatamine.

Riigikohtusse võib kassatsioonkaebuse esitada iga menetlusosaline, kes ei ole rahul madalama astme kohtu otsusega. Kaebuse saab ta siiski esitada ainult kvalifitseeritud esindaja vahendusel. Riigikohus võtab kassatsioonkaebuse menetlusse, kui kaebuses esitatud väited võimaldavad arvata, et madalama astme kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi või on oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi, mis võis kaasa tuua ebaõiglase kohtulahendi. Samuti võtab Riigikohus asja menetlusse siis, kui kassatsioonikaebuse lahendamisel oleks põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks või õiguse edasiarenduseks.

Riigikohtus on 19 riigikohtunikku[6]. Kohtu tegevust juhib riigikohtu esimees, kelleks on Priit Pikamäe.

Riigikohtunikud töötavad neljas kolleegiumis: tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumis ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis[7].

Iga riigikohtunik kuulub kas tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumisse. Üheksaliikmelise põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees on riigikohtu esimees, ülejäänud liikmed nimetab riigikohtu üldkogu kõigi riigikohtunike seast. Igal aastal vabastab üldkogu kaks staažikamat kolleegiumi liiget ning nimetab riigikohtunike seast asemele kaks uut põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi liiget.

Kohtunike distsiplinaarasjade lahendamiseks on riigikohtu juures distsiplinaarkolleegium, kuhu kuulub viis riigikohtunikku, viis ringkonnakohtunikku ja viis maa- või halduskohtu kohtunikku.

Euroopa Kohus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Euroopa Kohus.

Kohtute haldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese ja teise astme kohtuid haldab justiitsministeerium koostöös kohtute haldamise nõukojaga. Siiski pole justiitsministril käsu- ega distsiplinaarvõimu kohtunike suhtes.

Riigikohus haldab ennast iseseisvalt, tal on eraldiseisev eelarve ja haldusstruktuur. Lisaks on Riigikohtu pädevuses ka mõningad kogu kohtusüsteemi puudutavad ülesanded, sealhulgas kohtunike koolituse korraldamine.

Kohtute haldamine peab kohtute seaduse alusel toimuma nii, et kohtunikel on võimalus sõltumatult õigust mõista, kohtusüsteemis on õigusemõistmiseks vajalikud töötingimused, kohtuteenistujad on piisava väljaõppega ning õigusemõistmine on riigis kättesaadav.

Kohtute haldamise nõukoda on kohtusüsteemi juhtimiseks kokku kutsutud nõuandev kogu. Riigi olulisemad ning kogu kohtusüsteemi hõlmavad kohtute haldamist puudutavad otsused arutatakse enne läbi kohtute haldamise nõukojas. Nõukoja istungeid saavad kokku kutsuda nii riigikohtu esimees kui justiitsminister. Nõukoja istungeid juhib riigikohtu esimees ning tehnilise teenindamise tagab justiitsministeerium.

Kohtute haldamise nõukoja pädevuses on näiteks anda seisukoht justiitsministri koostatud kohtuasutuste aastaeelarvete kujundamise ja muutmise põhimõtete kohta, anda arvamus riigikohtuniku vabale kohale kandideerivate isikute kohta ja kohtunike ametist vabastamise kohta, arutada eelnevalt läbi Riigikohtu esimehe iga aasta kevadel parlamendile esitatava ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Kohtute haldamise nõukoja pädevus on sõnastatud kohtute seaduses.

Kohtute haldamise nõukotta kuuluvad riigikohtu esimees, 5 kohtunike täiskogul kolmeks aastaks valitud kohtunikku, 2 Riigikogu liiget, advokatuuri ja prokuratuuri esindajad ning õiguskantsler või tema esindaja. Justiitsminister või tema esindaja osaleb nõukojas sõnaõigusega.

Kohtunike täiskogu[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtunike täiskogu on suurim kohtunike esindusorgan, kuhu kuuluvad kõik Eesti kohtunikud. Täiskogu koguneb iga aasta veebruari teisel reedel, kuid Riigikohtu esimees või justiitsminister võivad selle ka muul ajal erakorraliselt kokku kutsuda. Eestis on 242 kohtuniku ametikohta.

Täiskogu arutab õigusemõistmise probleeme ning kohtute ja kohtunikutööga seotud küsimusi. Täiskogul annavad Riigikohtu esimees ja justiitsminister ülevaate õigus- ja kohtusüsteemi arengust, valitakse kohtunike omavalitsuskogude liikmed ning esindajad teiste õiguskutsete eksami-, kutsesobivus- ja distsiplinaarkomisjonidesse.

Kohtunike täiskogudel on arutatud näiteks kohtusüsteemi arengusuundade, kohtute seaduse eelnõu, kohtunike töökoormuse analüüsivõimaluste, kohtunikele tagasiside andmise meetodite ja kohtute avalike suhete üle.

Rahvakohtunikud[muuda | muuda lähteteksti]

Maakohtus arutab esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis. Rahvakohtunikul on kohtulikul arutamisel kõik kohtuniku õigused.

Sisuliselt on rahvakohtuniku eesmärgiks esindada õigusemõistmises tavainimest, kes näeb kohtuprotsessi eelkõige humaansest, mitte juriidilisest aspektist.

Rahvakohtunikuks võib nimetada 25–70-aastase teovõimelise Eesti kodaniku, kelle elukoht on Eestis, kes oskab eesti keelt kõrgtasemel ja on rahvakohtuniku tegevuseks sobivate kõlbeliste omadustega. Rahvakohtunikuks ei või nimetada inimest, kes on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemise eest, pankrotivõlgnik, viibib kaitseväeteenistuses vms.

Rahvakohtunikukandidaadid valib omavalitsusüksuse volikogu. Rahvakohtunikukandidaatide seast nimetab rahvakohtuniku ametisse kohtu juures asuv rahvakohtunike nimetamise komisjon. Rahvakohtunikku nimetades arvestab komisjon kandidaadi sobivust, kandidaadi kohta esitatud põhjendatud vastuväiteid ning seda, et rahvakohtunike hulgas oleks eri soost ja vanusest, erinevatest sotsiaalsetest rühmadest ning eri tegevusvaldkondades tegutsevaid isikuid.

Kohtusüsteemi ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lossifoogtikohus., foogtikohus

Rootsi kuningriigis[muuda | muuda lähteteksti]

Alamastme kohtud Eestimaal
Ülemastme kohtuks oli Eestimaal, Eestimaa ülemmaakohus
Next.svg Pikemalt artiklis Tartu õuekohus.

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vallakohus., Kihelkonnakohus
Next.svg Pikemalt artiklis 1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis.
Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangu kohtukorraldus., Liivimaa kubermangu kohtukorraldus

Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Manifest Eestimaa rahvastele algses sõnastuses, nagu seda levitati enne 24. veebruari 1918.

Iseseisva Eesti Vabariigi õigusmõistmise süsteemi algust saab lugeda 1918. aasta sügisest, kui Saksa okupatsioon 1918. aasta lõpus hakkas kokku varisema, asus Eesti Ajutine Valitsus peale muu korraldama ka kohtuala, ehkki juba enne saksa okupatsiooni oli Eesti Maapäeva Vanematenõukogu poolt koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele, deklareeriti paragrahvi 4 kohaselt, et tuleb "... viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks." 18. november 1918. aastal anti välja Ajutise Valitsuse määrus "Ajutiste kohtute sisseseadmise üle," mis saab aluseks Eesti Vabariigi kohtusüsteemi rajamisele. Kohtuminister Jüri Jaakson andis 2. detsembril 1918 korralduse enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Eestis asunud kohtuasutuste tegevusse astumiseks.

Vabadussõja ajal loodi 5. veebruaril 1918. aastal Ajutise Valitsuse otsusega iga jalaväepolgu juures välikohtud ja 18. detsember18. detsembril 1918. aastal anti välja Ajutise Valitsuse määrus sõjakohtute loomise kohta.

Sõja järel tehti kohtukorralduses muudatused. Vallakohtud kaotati, poliitilised ja vaimulikud kohtuasjad allutati üldistele kohtutele. Eestis kujunes välja kolmeastmeline kohtusüsteem. Tsaariajaga võrreldes muutus Eesti kohtusüsteem üsna vähe. Rahukogud võtsid üle ka Tallinna ja Riia ringkonnakohtute funktsioonid. Peterburi Kohtupalati ülesanded läksid Kohtupalatile (10. aprillil 1920. aastal nimetati Tallinna ringkonnakohus – Kohtupalatiks.) ja Vene Keisririigi Senati rolli hakkas täitma Riigikohus Tartus (21. oktoobril 1919. aastal kiitis Asutav Kogu heaks Riigikohtu seaduse).

Eesti üldkohtute süsteem oli järgmine:

Väiksemais tsiviil- ja kriminaalasjus oli esimeseks astmeks rahukohtunik, teiseks rahukogu ja kolmandaks Riigikohus.

Suuremais tsiviil- ja kriminaalasjus oli esimeseks kohtuks rahukogu, teiseks Kohtupalat ja kolmandaks Riigikohus. Esimene Riigikohtu istung toimus 14. jaanuaril 1920 Tartu raekoja saalis.

1. veebruar 1935. aastal jõustus uus kriminaalkohtupidamise seadustik. Kohtupalat nimetati Kohtukojaks, rahukogud ringkonnakohtuteks, rahukohtunikud nimetati ümber jaoskonnakohtunikeks. Riigikohus viidi Tartust Tallinna.

Eesti NSV-s[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1940. aasta juunipööret, toimusid suured reformid. 16. novembril 1940. aastal anti välja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus kohtusüsteemi ümberkujundamise kohta: jaoskonnakohtud reorganiseeriti rahvakohtuteks ning Kohtukoda Ülemkohtuks. Ringkonnakohtud jäid püsima mitut maakonda hõlmavate esimese ja teise astme kohtutena. Põhjalikud ümberkorraldused toimusid 1. jaanuarist 1941, millega kogu endine kohtusüsteem likvideeriti[8]. Kõrgeimaks sai kohtuinstantsiks sai Eesti NSV Ülemkohus, millele allusid maakonnakohtud (11) ja rahvakohtud. Kohtute moodustamise põhimõtted muudeti, ENSV Ülemkohtu liikmed tuli valida Eesti NSV Ülemnõukogus. Ülemkohtu liikmed määratsi ametisse Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt. Maakohtute koosseisud määrati samuti ÜN Presiidiumi poolt, rahvakohtud kuulusid valimistele, kuid tegelikult määrati rahvakohtu eesistujad ÜN Presiidiumi poolt, vaid kaasistujad valiti.

Eesti NSV 1944–1993[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aastal taastati Eesti NSV territooriumil NSV Liidu kohtusüsteem kaheastmeline linna/maakonnakohtute Eesti NSV Ülemkohtu süsteem, millele lisaks tegutses Eesti NSV-s ka sõjaväeliste kuritegude eest NSV Liidu SARKi tribunalide ja Erinõupidamine. 1957. aastal moodustati seniste jaoskonna rahvakohtute asemel luuakse rajooni- ja linnade rahvakohtud[9]. Mais-juunis 1960. aastal likvideeriti Eesti NSV Kohtuministeerium ja rahvakohtute juhtimine viidi üle Eesti NSV Ülemkohtu pädevusse. 2. detsember 1970. aastal taastati Eesti NSV Justiitsministeerium ning kohtute juhtimine läks üle Eesti NSV Ülemkohtult ministeeriumi pädevusse.

6. mail 1990. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadus "Eesti valitsemise ajutise korra alustest", mis lõpetas Ülemkohtu allutatuse NSV Liidu Ülemkohtule. Õigusmõistmine Eesti territooriumil oli Nõukogude Liidu kohtuvõimust lahutatud ja sõltumatute Eesti kohtute ainupädevuses. 24. mail 1990. aastal nimetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu rahvakohtud maa- ja linnakohtuteks. 20. augustil 1991. aastal taastati Eesti Vabariigi iseseisvus.

23. oktoobril 1991. aastal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu "Eesti Vabariigi kohtute seaduse" ja "Kohtuniku staatuse seaduse", algas üleminek kolmeastmelisele kohtusüsteemile. 1. novembrist 1991. aastal ühendati Tallinna linnarajoonide rahvakohtud (Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohus, Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohus, Tallinna Mererajooni Rahvakohus ja Tallinna Oktoobri Rajooni Rahvakohus) Tallinna Linnakohtuks[10].

9. aprillil 1992. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus kohtureformi läbiviimisest. Otsuse punkti 1 kohaselt tuli rajada Riigikohus. 16. detsembril 1992. aastal võttis Riigikogu vastu "Eesti Vabariigi kohtute arvu ja nende koosseisude ning maa- ja linnakohtute kaasistujate arvu kindlaksmääramise seaduse." Seadus määras kindlaks kohtute asukohad, v.a Riigikohus. 1. veebruaril 1993. aastal lõpetas tegevuse Eesti Vabariigi Riiklik Arbitraaž. 1. oktoobril 1993. aastal lõpetas tegevuse Eesti Vabariigi Ülemkohus.

Eesti praegune kolmeastmeline kohtusüsteem loodi 1993. aastal.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kohtute seaduses
  2. tsiviilkohtumenetluse seadustik
  3. kriminaalmenetluse seadustik
  4. väärteomenetluse seadustik
  5. halduskohtumenetluse seadustikus
  6. 19 riigikohtunikku
  7. tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumis ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis
  8. REPLACEMENT OF JUDGES
  9. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 23. veebruari 1957. a. seadlus «Tallinna linna rahvakohtute reorganiseerimisest» (ENSV Teataja 1957, nr art. 46).
  10. Tallinna Linnakohtu moodustamise kohta, Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, RT 1991, 29, 336

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]