Eesti põllumajandus

Allikas: Vikipeedia
Vilama taluühistu laudad.
Lambad Osmussaare kadastikus.

Põllumajandus on Eestis üks traditsioonilisi majandusharusid, millel pikka aega seisis kogu Eesti majandus. Ehkki Eesti linnad hakkasid industrialiseeruma juba 19. sajandi lõpus, jäid Eesti Vabariigis põllumajandustooted üheks põhiliseks ekspordiharuks ning ka nõukogude ajal rahuldas Eesti põllumajandus kohaliku vajaduse ja selle toodangust jätkus ka massiliseks väljaveoks ülejäänud NSV Liitu. Põllumajanduse osakaal Eesti majanduses langes järsult alles pärast taasiseseisvumist ja omandireformi, mille käigus suurmajandid (kolhoosid ja sovhoosid) lagundati ja erastati. 1990. aastate lõpust on põllumajanduses hakanud taas valitsema suurettevõtted, väikefarmid aga tegelevad maaturismi, mahepõllunduse ja nišiturgudega.

Maaomandi jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Võlle küla põllud.

2007. aastal oli Eestis kokku 23 257 põllumajanduslikku majapidamist, neist 21 868 kuulusid füüsilistele ja 1388 juriidilistele isikutele. Majapidamistele kuulus 906 833 ha põllumajandusmaad, mis jagunes aga füüsiliste ja juriidiliste isikute vahel peaaegu pooleks: 469 735 ha kuulus füüsilistele ja 437 098 ha juriidilistele isikutele. Statistikaameti andmeis esile toodud suurusrühmadest olid nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute majapidamiste seas arvukaimad 2–5 ha suurused majapidamised: füüsilistel isikutel 5439 tk, juriidilistel 5334 tk. Kogupindalast suurim osa kuulus aga enam kui 100 ha suurustesse majapidamistesse: füüsiliste isikute 908 majapidamisele 208 545 ha (kõigis rühmades kokku 469 735 ha), juriidiliste isikute 642 majapidamisele 418 445 ha (kõigis rühmades kokku 437 098 ha).[1]

Tootmine, toodang, import ja eksport[muuda | muuda lähteteksti]

Tähtsamad põllumajandussaadused 2012. aastal[2]
Saadus Toodang,
tonnides
Hein (loomasööt ja silo) 3 400 000*
Kõrvits (peamiselt loomasöödaks) 1 900 000*
Teravili kokku 990 891
Nisu 485 000
Ristik (loomasööt ja silo) 747 200
Piim 720 718
Oder 340 500
Raps 157 816
Kartul 138 872
Lutsern (loomasööt ja silo) 111 305
Mais (loomasööt ja silo) 104 966
Kaer 78 400
Rukis 57 300
Liha, kokku 78 394
Sealiha 48 831
Veiseliha 12 275
Kanaliha 16 530
* – FAO hinnang

2012. aastal oli Eestis tarvitusel 955 916 ha põllumajandusmaad. Sellest kasutati põllumajandustootmises 818 820 ha, viljapuu- ja marjaaedades (v.a maasikakasvatuses) 6255 ha, puukoolides 553 ha, loodusliku püsirohumaana 191 529 ha ning põllumaana 620 483 ha, sealhulgas koduaedades 3950 ha, teravilja tarbeks 290 473 ha, kaunviljale 10 955 ha ja tehniliste kultuuride jaoks 87 929 ha. Põllukultuuride kasvupinnast võtsid 2012. aastal 51,1% teravili, 29,7% söödakultuurid, 15,5% tehnilised kultuurid, 1,9% kaunvili, 1,3% kartul ja 0,5% köögivili. Teravilja kasvupinnast 35% hõlmas suvinisu, 31% oder, 18% talinisu, 9% kaer, 5% rukis, 1% segavili ja 2% muu.[3]

2011. aastal toodeti Eestis kokku 336 260 tuhande euro väärtuses taimekasvatustoodangut. Sellest 57 271 tuhande euro väärtuses oli nisu, 51 577 otra, 26 044 kartulit, 62 739 õliseemneid, 45 233 köögivilju ja 64 127 tuhande euro väärtuses rohusööta. Loomakasvatustoodangut toodeti samal aastal 387 799 tuhande euro väärtuses. Sellest 210 898 moodustas piim, 86 860 sead, 40 671 veised, 23 211 kodulinnud ja 10 985 munad.[3]

2012. aastal osteti Eestis kokku 712 301 t teravilja. Sellest 463 220 t oli nisu, 36 206 t rukis, 171 989 t oder, 23 405 t kaer, 0 t tatar, 8824 t tritik, 8657 t segavili, 6316 t kaunviljad ning 157 257 t rapsiseeme. Veiseid osteti samal aastal 28,3 tuhat (6742 t veiseliha), sigu 390,5 tuhat (31 081 t sealiha), lambaid ja kitsi 4,6 tuhat (86,1 t liha). Piima osteti naturaalkaalus kokku 665 088 tonni.[3]

Teraviljasaak oli Eestis 2011.-12. aastal (1. juulist 30. juunini) 771 565 t, import 154 762 ja mõlemad kokku 926 327 tonni. Sellest läks ekspordiks 280 049 tonni ja kodumaiseks tarbimiseks 638 665 tonni, sealhulgas loomasöödaks 439 261 t, inimtoiduks terakaalus 105 754 t ja tootekaalus 82 553 t, tööstuslikuks tarbimiseks (sh alkohoolsete jookide valmistamiseks) 28 377 t. Inimese kohta tarvitati teravilja terakaalus 78,9 kg, tootekaalus 61,6 kg. Liha toodeti Eestis 2012. aastal kokku 81,3 tuhat tonni, elusloomi imporditi 0,1 tuhat tonni ja liha 63,7 tuhat tonni, kokku seega 145,1 tuhat tonni. Sellest kulus elusloomade ekspordiks 16,6 tuhat tonni, liha ekspordiks 39,0 tuhat tonni ning kodumaiseks tarbimiseks 86,9 tuhat tonni. Praktiliselt kogu liha tarbisid inimesed (0,1 tuhat tonni läks kadudeks), inimese kohta tegi see 67,3 kg. Mune toodeti 2012. aastal 11,2 tuhat tonni, imporditi 9,4 tuhat tonni, kokku 20,6 tuhat tonni. Sellest kulus ekspordiks 3,2 tonni ning tarbimiseks 17,4 tuhat tonni. Tarbitust läks haudemunadeks tuhat tonni ja kõik ülejäänu inimtarbimisse, mis tegi inimese kohta 12,7 kg ehk 203 muna (ühe muna arvestuslik kaal 62,5 g).[3]

Eestist eksporditi 2012. aastal 35 131,5 tuhande euro väärtuses elusloomi, 55 327,5 väärtuses liha ja söödavaid rupskeid, 165 246,6 väärtuses piima, piimatooteid, linnumune ja naturaalset mett, 7201,4 väärtuses köögivilju, söödavaid juuri ja mugulaid, 23 098,8 väärtuses söödavaid puuvilju, marju, pähkleid, tsitruseliste ja melonite koort, 93 511,1 väärtuses teravilja, 17 734,3 väärtuses jahvatustööstuse tooteid, linnaseid, tärklist, inuliini ja nisugluteeni, 43 275,0 väärtuses õliseemneid ja -vilju ning muid seemneid ja vilju ning 46 862,0 tuhande euro väärtuses loomseid ja taimseid rasvu ja õlisid, loomseid ja taimseid vahasid. Samal aastal imporditi Eestisse 2674,8 tuhande euro väärtuses elusloomi, 108 882,2 väärtuses liha ja söödavaid rupskeid, 62 091,9 väärtuses piima, piimatooteid, linnumune ja naturaalset mett, 41 060,6 väärtuses köögivilju, söödavaid juuri ja mugulaid, 82 641,8 väärtuses söödavaid puuvilju, marju, pähkleid, tsitruseliste ja melonite koort, 18 820,1 väärtuses teravilja, 25 843,7 väärtuses jahvatustööstuse tooteid, linnaseid, tärklist, inuliini ja nisugluteeni, 13 643,7 väärtuses õliseemneid ja -vilju ning muid seemneid ja vilju ning 40 135,4 tuhande euro väärtuses loomseid ja taimseid rasvu ja õlisid, loomseid ja taimseid vahasid.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Põllumajanduse algus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse jõuab maaviljelus 4000–3000 eKr. Vanim kaera õietolm on leitud Põhja-Eestist, pärinedes aastast u 4000 eKr. Veidi hilisemast ajast on esimesed märgid odrast Hiiumaalt Kõpu poolsaarelt ja nisust Põhja- ja Lääne-Eestist u 3500 eKr. Umbes samal ajal algab maaviljelus ka Lõuna-Skandinaavias. Tolleaegne põllupidamine jäi aga siiski erandlikuks tegevuseks, ilma, et oleks nimetamisväärselt mõjutanud asustust ja ainelist kultuuri. Pikaajalisi asulaid ei tunta, arvatavasti liiguti palju ringi. Rohkem tõendeid põlluharimise kohta on nöörkeraamika kultuuri ajajärgust – umbes III aastatuhat enne Kristust. Matmispaikadest ja asulakohtadest on koduloomade luid ja söestunud odra teri.

Suured muutused Eesti alade põllumajanduses leidsid aset I aastatuhande esimesel poolel enne Kristust. Hoogustus metsade mahavõtmine ja aletegemine, saadud metsamullal hakati kasvatama kultuuristatud taimi. Kasutusele võeti konksader ning kuuselatv- ja karuäke; samuti hakati kasutama veoloomi. Rannikualadel tekkisid esimesed põllupeenardega ümbritsetud põllusüsteemid. Neist vanimad on fikseeritud Põhja-Eesti loopealsel Saha-Lool. Vanimad seniavastatud muistsed põllud on rajatud avarale õhukeste paepealsete muldadega loopealsele. Põldudega kaetud ala võis ulatuda isegi 40–50 hektarini. Uuemate uurimistulemuste põhjal on Valter Lang Saha-Loo esimesed põllud dateerinud väga varasesse aega – 14.–11. sajandisse eKr. Arenev maaviljelus tõrjub küttimise ja kalastuse tagaplaanile.

600/500 eKr rajatakse esimesed ulatuslikud põllusüsteemid, nn keldi põllud, mis on laialdaselt levinud ka Skandinaavias ja Kesk-Euroopas. Põlde küntakse konksadraga, mida veavad hobused või härjad. Kasvatatakse põhiliselt otra, nisu ja kaera, õlikultuuridest lina. Põllumajanduslik asustus koondub valdavalt Põhja- ja Lääne-Eestisse, kus paiknevad kergemini haritavad õhukesed paepealsed mullad.

50/100 pKr muutub maaviljelus järjest tähtsamaks ja inimesed jäävad paiksemaks. Arvatakse, et sel ajal Põhja- ja Lääne-Eesti asulakohtades välja kujunenud külad püsivad samal kohal tänapäevalgi.

Keskaja lõpuni[muuda | muuda lähteteksti]

Nii saksa vallutuse eel kui ka ülejäänud keskaja vältel oli Eesti ennekõike põllumajandusmaa. Esimene suurem muutuste laine tuli balti ja germaani hõimude mõjul, kellelt on pärit ka hulk põllumajandusterminoloogiat (nt vasikas). 11.–12. sajandil võeti kasutusele talirukis, millest sai kiiresti peamine leivavili.[4]

Pikka aega oli kasutusel eelkõige alepõllundus, mida mõnel pool pruugiti veel 19. sajandilgi. Algselt jäeti põld külviaastate vahel sööti, 8.–10. sajandil levis künni- ehk pärispõllundus. See vajas rohkelt sõnnikut, mis oli tollal põhiline väetis, seepärast muutus eriti oluliseks karjakasvatus. Liha- ja piimaloomade (veised, lambad, kitsed) kõrval olid tähtsad ka veoloomad (härjad ja hobused). Kaheväljasüsteemi vahetas 13.–16. sajandil välja kolmeväljasüsteem (kesa, talivili, suvivili). Põllupidamise ja karjakasvatuse kõrval oli oluline ka mesindus, rannarahvas ja Peipsi-äärne elanikkond tegeles kalapüügiga, saartel harrastati hülgeküttimist.[4][5]

Pärast Eesti vallutamist kehtestatud mõisate süsteem põhines teataval määral varasemal suurmaaomandil. Mõisate ja talude vahel polnud kohati silmatorkavat vahet veel 17. sajandilgi, valitses puitarhitektuur. Kapitali akumuleerumine väljendus pigem kindlusarhitektuuri ja linnade arengus, suure osa majanduse niigi madalast tootlikkusest neelasid Vana-Liivimaa väikeriikide omavahelised ja välisvaenlastega peetud sõjad.

Rootsi aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi võimu all oli Eesti tänu oma erilisele viljatöötlustehnoloogiale kogu Rootsi suurriigi jaoks strateegiliselt tähtis põllumajanduspiirkond. Kuna Eestis kuivatati rukist rehe all, kus elasid ka talupojad, püsis vili pikka aega soojas ja suitsu sees, mistõttu see sisaldas vähe niiskust, oli kahjurite eest suhteliselt kaitstud ja säilis hästi. Eestist veeti hulgaliselt vilja Rootsi, mis neil aastail pidas arvukalt sõdu, seepärast oli ka armee toitmine ülimalt tähtis.

Sõdades kannatanud maarahvastik kosus 17. sajandil tublisti. Ehkki koormised kerkisid ning talurahvas kinnistati 1645. aastal mõisadesse, kehtestas Rootsi võim ka korra, mis lubas talunikel mõisnike peale kaevata, samuti vabastati taluperemehed peksukaristusest. Osalt just neil põhjustel meenutatakse Eestis tänini "vana head Rootsi aega".[6][7]

17. sajandi viimasel veerandil toimus esimene maa hindamine Eestis, kui Rootsi valitsus lasi nii mõisamaid mõõta kui ka maid hinnata. 1680. aastal Eesti alale jõudnud mõisate reduktsiooni käigus riigistati paljud eraisikutele kuulunud mõisad ning nende talunikest said kroonutalupojad.[8][9]

1694.–98. aastal tabas Eestit ajaloo suurim näljahäda, mille tõttu suri umbkaudu viiendik rahvastikust, 70–75 000 inimest. Kuna ikaldusele järgnesid peatselt Põhjasõda ja katkuepideemia, kulus maarahvastiku taastumiseks palju aastaid.[10]

Tsaariaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Lahmuse mõisa laut-tall.

Vene tsaaririigi võimu all veedetud kolme sajandi vältel (1710–1917) arenes Eesti põllumajandus märgatavalt. Ehkki pärast Põhjasõda, katku ja näljahäda oli maaelanikkond järsult kahanenud, võeti järgneval sajandil kasutusele mitu tähtsat tehnoloogiat, nende seas viinapõletamine. Vaatamata pärisorjusele, mis 19. sajandi alguseni aina süvenes, sai tehnoloogiline edasiminek aluseks kapitali akumuleerumisele mitte üksnes mõisnike, vaid ka talurahva seas. Vaevalt saanuks Eesti- ja Liivimaa talupojad endale pärast pärisorjuse kaotamist talusid päriseks osta, kui neil polnuks vähimatki võimalust selleks raha koguda.

Viinapõletamine tõi mitmeid muutusi Eesti majandussuhetesse, tavadesse ja ühiskonda tervikuna. Tavapäraste mõisatööde kõrval muutus üheks mõisateo tähtsaks osaks ka talvine viinavoorides käimine, kui mõisatest veeti põletatud viin suurte killavooridega Peterburi. Mõisatesse kerkisid viinavabrikud, mille korstnad tänini Eesti maamaastikke ilmestavad. Eesti- ja Liivimaal levisid sel ajal laialdaselt kõrtsid ning mitmed 18.–19. sajandi kirjamehed sarjavad talurahva seas levinud joomarlust – vastureaktsioonina sellele levis siinmail ka karskusliikumine, mis algselt kujunes paljuski hernhuutluse raames, hiljem aga sai osaks Eesti ärkamisaja rahvuslikust liikumisest.

19. sajandi üks suuremaid majanduslikke muutusi oligi talude päriseksostmine. Talurahvas vabastati pärisorjusest mitmes järgus ning Eesti- ja Liivimaal toimus see eri aegadel. Üksikjuhtumeid, kus talumees mõisnikult talu või isegi mõisa ostis, esines ennegi, kuid uued seadused andsid selleks juriidilise raamistiku. Laialdaselt levis see siiski alles 19. sajandi teisel poolel. Esimeste eestlaste ostetud mõisade seas oli neidki, mille Eesti Vabariik Vabadussõja järel rekvireeris – mõisaomanike seas rahvuslikku vahet ei tehtud.

Pärisorjusest vabastamise järel selgus, et paljudel polnud majanduslikku võimalust omaenese talu ostmiseks. Seepärast levis mitme lainena väljarändamine Venemaa viljakatesse, kuid vähearenenud piirkondadesse. Eeskätt rändasid eestlased Ukrainasse ja Siberisse, suur osa väljarändajaid pärines Saaremaalt. Sellest sai alguse oluline osa väliseesti asundustest ida pool Eestit.

Eesti maa-arhitektuuri seisukohalt oli oluline korstnaga eluhoonete levik. Üksikud mõisnikud püüdsid korstnaid juurutada juba 18. sajandi lõpul, kuid talurahvas võttis uuenduse omaks aegamisi ja vaevaliselt. 20. sajandi alguseks korstnata elamuid siiski peaaegu ei ehitatud.

Suurim uuendus nii taimekasvatuses kui ka eestimaalaste toidusedelis oli kartulikasvatus, mida enne 19. sajandit Eesti- ja Liivimaal praktiliselt ei tuntud. 19. sajandi lõpuks oli kartul tõrjunud teisejärguliseks eelmiste sajandite ühe tuntuima köögivilja naeri. 19. sajandi algusest pärineb ka loomakasvatuses tähtis söödakultuur ristik.[5]

19. sajandi lõpul puhkenud linakasvatusbuumi kajastab romaanisarjas "Tõde ja õigus" ka Eesti kirjandusklassik Anton Hansen Tammsaare. Linakasvatus tõi paljudele Eesti taludele hädavajalikku kapitali, mis investeeriti maaparandusse (mida Tammsaare samuti mitut puhku kujutab). Suured maaparanduskampaaniad jätkusid Eestis ka iseseisvusajal ning pärast sõda ühismajandites, kus kuivendati soid ja raadati metsa. Nii põllumajandusmaadeks väärindatud territoorium võsastus alles pärast taasiseseisvumise järgset maareformi.

19. sajandil hakati Eestis tegelema esmakordselt ka teadliku sordiaretuse ja tõuparandusega. Peamiselt oli see mõisnike pärusmaa, kes tõid Saksamaalt sisse uuenduslikke tehnoloogiaid, taimesorte ja loomatõuge, kuid sajandi lõpuks Eestis levinud põllumeeste seltsides huvitusid sellest ka eestlastest talumehed.

Aianduses levisid Eestisse tsaariajal mitmed uued kultuurtaimede liigid, näiteks tomat. Talude juures leidunud aiad muutusid mõisaaedade eeskujul ning talude päriseksostmise järel drastiliselt, muuhulgas muutus populaarseks iluaiandus.

Tsaariaja lõpul sai põllumeeste seltside kaudu aluse Eesti ühistegelik traditsioon, mis jätkus ka Eesti Vabariigis ning pärast nõukogudeaegset katkestust nüüd taas vähehaaval jalgu alla võtab. Üks ühistegeluse eestvedajaid oli Jaan Tõnisson, kes esines mh I Eesti põllutöö kongressil Tartus 1899. aastal.

Ehkki 1905. aasta revolutsiooni käigus aastail 1905–07 toimus Eestis arvukalt mässe ja vastuhakke, sealhulgas põletati mitmeid mõisu, ei toonud see kaasa põllumajanduse järsku langust. 1917. aasta revolutsioonidele järgnenud sõjal olid seevastu märksa tõsisemad tagajärjed.

Sõjaeelne Eesti Vabariik[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjas võidelnud eestlaste üks tähtsamaid motivaatoreid oli lubadus saada maad. Seepärast järgneski Vabadussõjale Eestis 1919. aasta maareform. Mõisate maad, hooned, inventar ja tööstused rekvireeriti, jättes senistele suurmaaomanikele vaid mõisasüdamed, millest äramajandamiseks üldjuhul ei piisanud. Vabanenud maad jagati soovijatele, eelkõige Vabadussõja veteranidele asunikutaludeks. 1926. aastal maksti Saksamaa survel rekvireeritud maade eest ka kompensatsiooni.

Nagu selgus, ei tasunud suurmajandite jagamine väiketaludeks ennast sugugi alati ära. Rahvusvahelise konkurentsi süvenedes ning 1930. aastate majanduskriisi käigus paljud talud pankrotistusid ning maa hakkas koonduma taas suurtalunike kätte. Siiski arenes Eesti põllumajandus jõudsalt ja põllumajandustooted, eelkõige või ja peekon said tähtsateks ekspordiartikliteks, mida viidi Lääne-Euroopasse, nt Inglismaale. Põllumajanduse arengu üks alustalasid oli toorsaaduste väärindamine toiduainetööstuses, enim edenes piimakarjakasvatus. Eestis aretati ka arvukalt uusi taimesorte ja loomatõuge, samuti arenes põllumajanduslik ühistegevus.

Nõukogude aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti okupeerimist ja nõukogude korra kehtestamist 1940. aastal hakkas uus võim järk-järgult riigistama tootmisvahendeid, sealhulgas maad ja ettevõtteid. Ehkki enne Teise maailmasõja puhkemist ei jõutud Eestis veel kollektiviseerimiseni, oli sel juba ränki tagajärgi Eesti põllumajandusele. Samuti vahistati, küüditati või hukati suur osa aktiivsemaist põllumajandustegelastest. Järgnenud sõda, mille käigus rinne Eestist korduvalt üle käis, ei parandanud olukorda sugugi. Paljud edukad põllumajandusettevõtjad, kes olid pääsenud nõukogude repressioonidest eluga, lahkusid enne Nõukogude armee naasmist läände, saades väliseestlasteks. Nendega lahkus ka suur osa kapitali, kogemusi ja oskusteavet.

Teise maailmasõja järel toimus Eestis uus, 1944.–1947. aasta maareform. Selle põhiülesanne oli juurutada Eestis (nagu ka teistes Baltimaades) samasugune ühismajandite kord nagu oli ülejäänud Nõukogude Liidus kehtestatud juba 1930. aastatel. Metsavendade sõjajärgse vastupanu mahasurumise ja korduvate küüditamiste üks eesmärk oligi nõrgestada vastuseisu kollektiviseerimisele. Esimene kolhoos asutati 23. augustil 1947 Saaremaal Valjala vallas Sakla külas, selle esimeheks valiti Herman Kuning. Pikka aega oli elu ühismajandites siiski märgatavalt raskem kui linnades, mitmel pool maksti palk välja natuuras või jäädi võlgu, toidunormid olid väiksemad kui tööstusettevõtetes. 1950. aastateni arendatigi tööstust põllumajanduse arvelt, ideoloogiline muutus tuli alles pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal.[11][8]

Algsed väikekolhoosid elasid üle mitu liitmiste lainet (1949. aastal oli Eestis 2898 kolhoosi ja 115 sovhoosi, 1989. aastal 192 kolhoosi ja 126 sovhoosi). Mitmesugused üleliidulised kampaaniad tõid Eesti põllumajandusse nii head kui ka halba. Ühest küljest oli nõukogude põllumajanduse ideoloogiline alus tootmise intensiivistamine mehhaniseerimise (1940. aastail loodud masina-traktorijaamad), lautade suurendamise ja rohke väetisekasutuse teel, mis tõstis tõepoolest tootlikkust ning aitas vabaneda 1940.–1950. aastate toidunappusest. Teisalt kaasnes sellega mitmesuguseid mõtlematuid algatusi nagu Nikita Hruštšovi aegne maisikasvatuskampaania ning ruutpesitsi kartulipanek. Samuti ei olnud nõukogude intensiivpõllumajandus kuigi loodussäästlik, keskkonnakaitsele hakati mõtlema alles 1960. aastate teisel poolel. Loomakasvatuses ületati sõjaeelne tase alles 1960. aastail, taimekasvatuses jäi toodangu kasv tagasihoidlikuks.[11]

1980. aastateks oli Eesti NSV-st saanud üks toiduainete ekspordipiirkondi, kust veeti Nõukogude Liidu rohkelt nii juustu ja võid kui ka liha ja vilja. Levinud olid nii sea- kui ka piimakarjakasvatus, eksperimenteeriti vähemlevinud ja sootuks uute põllumajandusloomadega nagu küülikud ja nutriad. Taimekultuuridest olid levinuimad nisu ja rukis, vähemal määral kaer, oder, raps jts. Eesti ala kolhoosid ja sovhoosid olid paremal järjel kui NSV Liidus keskmiselt.[11]

Arenes ka põllumajandusteadus. Iseseisva kõrgkoolina arenes Tartus Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüdne Eesti Maaülikool), mis sai alguse Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnast. Mitmel pool Eestis tegeldi sordiaretuse, tõuparanduse ja muude põllumajanduskatsetega. Põllumajandusharidust pakkusid ka kutsekoolid, näiteks Olustvere põllumajandustehnikum.[11]

Taasiseseisvunud Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Nisupõld Kose alevikus.
Taluniku majapidamine Läänemaal

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel tabas Eesti põllumajandust mitu suurt vapustust. Esiteks kaotas Eesti järk-järgult oma senise suurima turu Venemaal, kuna poliitiliste hõõrumiste ja piirivaidluste tõttu, aga ka sisepoliitilistel põhjustel kehtestas Venemaa toiduainete impordile Eestist mitmeid takistusi, samuti langes Vene tarbijate ostuvõime. Teiseks algatas Eesti valitsus omandireformi, mille käigus tagastati suur osa maadest ja hoonetest õigusjärgsetele omanikele, kellele või kelle esivanematele kuulus kinnisvara enne selle riigistamist 1940. aastal. Kolmandaks erastati senised riigimajandid, osalt lagundades need üksiktaludeks ja tagastades varasid omandireformi käigus, osalt aga ka tervikuna, tihti senisele juhtkonnale ning mitte just harva isegi majandi enese vara eest. Esimesed talud taastati 1988. aastal, 1992. aastaks oli registreeritud 8555 talu, millele kuulus kokku 218 867 ha maad.[8]

Kõik see jättis põllumajandusele tugeva jälje. Investeeringuteks ei leidunud raha, tootlikkus ja efektiivsus langesid, samuti pärssis põllumajanduse arengut riiklik ideoloogia, mis toetas 1990. algul populaarset romantiliste väiketalude kuvandit "Pätsu-aegse Eesti Vabariigi" eeskujul. Nii ei eraldatud Eestis põllumajandusele 1998. aastani riiklikke toetusi. Põllumajanduse osatähtsus SKP-s langes, tootmise taastumine võttis aastaid aega. Nüüdseks on põllumajandus taandunud kolmandajärguliseks majandusharuks, Eestis valitseb teenusmajandus nagu teisteski arenenud lääneriikides.[12]

Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga on Eestist saanud ühtse Euroopa Liidu osa, kus kehtib ka liidu ühine agraarpoliitika. Eesti põllumajanduse taset hindavad asjatundjad valdavalt heaks[13], seda võrreldakse tehnoloogiliselt Soomega[14] ning on nimetatud ka Baltimaade efektiivseimaks[15]. Põllumajanduse efektiivistumise üheks põhjuseks on nimetatud tööjõu äravoolu teistesse majandussektoritesse[12].

Euroopa ühise põllumajanduspoliitika raames püütakse muuta ka Eesti põllumajandust keskkonnasõbralikumaks ja konkurentsivõimelisemaks, võideldakse kliima- ja keskkonnamuutustega. Üha laiemalt levivad nii IT-tehnoloogiad kui ka mahepõllumajandus.[16] Keskkonnarühmituste tähelepanu on pälvinud geneetiliselt muundatud taimesordid ning Maaülikooli teadlased tegelevad kloonitud lehmade aretamisega, kes suudaksid lüpsta inimestele elutähtsaid ravimeid, näiteks insuliini.

Eestisse on tulnud rohkelt Euroopa tõukefondide investeeringuid, mis on elavdanud nii põllumajandust kui ka maaelu laiemalt. Üks suuremaid murekohti on siiski põllumajandustoetuste ebavõrdsus võrreldes Lääne-Euroopaga: korduvatele lubadustele vaatamata on erinevus endiselt suur ning jääb selliseks tõenäoliselt veel aastateks. Eesti üleminekuperiood algas 2004. aastal ning selle lõppu ei ole siiani ette näha. Ka 2020. aastaks ei jõua Eesti toetustase 90 protsendini Euroopa Liidu keskmisest.[17][13]

Põllumajanduslik haridus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Põllumajanduslik kutseharidus.
Next.svg Pikemalt artiklis Põllumajanduslik kõrgharidus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti põllumajandus XX sajandil (1.-3. osa) Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium 2006–2009
  • Eesti Maaelu Entsüklopeedia – Eesti Entsüklopeediakirjastus 2009
  • Eesti Põllumajandusentsüklopeedia I köide – Eesti Entsüklopeediakirjastus 1998

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]