Eesti kaitsejõud

Allikas: Vikipeedia

Eesti kaitsejõud on Eesti riigikaitset teostavate organisatsioonide kogum.

Vastavalt rahuaja riigikaitse seadusele koosnevad kaitsejõud järgmistest asutustest-organisatsioonidest:

Kaitsejõude juhib kaitseväe juhataja. Kaitsejõudude tööd planeerib kaitseväe peastaap (KVPS).

Riigikaitse eelarve[muuda | muuda lähteteksti]

Et tagada kõikide võimete olemasolu, mis on vajalikud NATO liikmesriikide elanikkonna turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks ning heidutuseks, lähtub NATO sõjaliste võimete planeerimisel põhimõttest, et liikmesriikide kaitsekulutused moodustavad vähemalt 2% sisemajanduse kogutoodangust. Põhimõte on riigikaitse püsiva arengu alus, selle eiramine viib lünkadeni sõjalises võime ja ohustab alliansis kokku lepitud eesmärke.

Iga-aastane kaitse-eelarve koostatakse riigi eelarvestrateegia järgi. Kaitse-eelarve koostamisel ja liigendamisel lähtutakse nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt kindlaks määratud suhtarvudest. Alates 2012. aastast on Eesti kaitsekulud olnud NATO riikide nõutaval tasemel ehk moodustanud 2% sisemajanduse kogutoodangust. 2012. aasta eelarves moodustasid kaitsekulud 340,88 miljonit eurot ja 2013. aasta eelarves 361,36 miljonit eurot.

Kaitsekulutused moodustasid NATO-ga liitumise aastal (2004) 1,51% SKP-st. Pärast seda suurenes küll oluliselt eelarve maht, kuid osakaaluna SKP-st vähenes see kuni 2007. aastani. 2006. aastal moodustasid kaitsekulutused 1,41% SKP-st. Alates 2007. aastast hakkas kaitsekulutuste osakaal SKP-s tõusma. 2008. aasta kaitsekulutuste moodustasid SKP-st 1,81%. 2009. aastal võeti vastu kaks negatiivset lisaeelarvet. Kolmas kärbe kinnitati valitsuse tasandil, kuid lisaeelarve seadusena seda vastu ei võetud. Pärast kolmandat kärbet olid kaitsekulud 2009. aastal 256,02 miljonit eurot, moodustades 1,86% SKP-st. Võrreldes 2008. aastaga vähenes kaitse-eelarve 37,63 miljonit eurot. 2010. aastal vähenesid kaitsekulud 248,86 miljoni eurole, osakaal SKP-st langes 1,74%-ni. 2011. aasta kaitsekulud olid 279,95 miljonit eurot, mis oli võrreldes eelmise aastaga 31,08 miljoni euro võrra suurem. Osakaal SKP-st moodustas 1,75%. Kaitseministeeriumi valitsemisala 2012. aasta eelarve suurenemine oli seotud SKP kasvuga.

Aastatel 2004–2007 vähenes kaitsekuludest suhtarvuliselt nii personalikulude kui ka majandamiskulude osakaal. Kaitseotstarbelise erivarustuse hanked suurenesid samas nii suht- kui ka absoluutarvudes. 2008. aastal moodustasid Kaitseministeeriumi peamistest kululiikidest personalikulud 25%, mis on võrreldes teiste NATO-riikidega suhtarvuliselt üks väiksemaid kuluartikleid. Kaitseotstarbelise erivarustuse hangeteks eraldas Eesti aastatel 2004–2008 keskmiselt veidi enam kui viiendiku kaitse-eelarvest. Investeeringud infrastruktuuri arendamisse moodustasid keskmiselt ligi kuuendiku kaitse-eelarvest.

2011. aastal moodustasid personalikulud 24,9% kaitsekuludest, majandamiskulud 20,8%, investeeringud ja kaitseotstarbelise erivarustuse hanked 34,7%, eraldised 14,7%, muud kulud ja finantseerimistehingud 4,9%.

2012. aasta eelarves moodustasid personalikulud 22,4%, majandamiskulud 20,2%, investeeringud ja kaitseotstarbelise erivarustuse hanked 39,5%, eraldised 13,1%, muud kulud ja finantseerimistehingud 4,8%. 2013. aasta eelarves on vastavad näitajad 24,8%, 18,2%, 40,1%, 12,9% ja 4%.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varem kuulusid kaitsejõudude koosseisu siseministeeriumi sõjaväeliselt korraldatud organisatsioonid:

  • Piirivalve (pärast politseiga liitmist: Politsei- ja Piirivalveamet);
  • Päästekompaniid (likvideeriti).

Kaitsejõude juhtis kaitsejõudude peastaap, mis hiljem reorganiseeriti kaitseväe peastaabiks.

Eesti sõjavägi oli Eesti regulaararmee ajavahemikus 1918–1929 ja 1937–1940.

Aastail 1929–1937 nimetati Eesti sõjaväge ka kaitseväeks. Eesti Vabariigi loomisel 1918. aastal ja Vabadussõja alguses nimetati sõjaväge ka rahvaväeks.

Eesti sõjaväe koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi organisatsioon (1939).
Diviisid, Merejõud ja Õhukaitse koosnesid järgmistest väeosadest:
  • Lennuväes:
    • kolm lennuväedivisjoni,
    • Lennubaas
    • Lennukool.
Miiniristleja Vambola.

Ajateenistus Eesti sõjaväes[muuda | muuda lähteteksti]

1. oktoobrist 1928 kehtestati Kaitseväeteenistuse seadusega sundusliku tegevteenistuse kestuseks 12 kuud jala-, ratsa- ja suurtükiväes ning 18 kuud kõigis teistes väeliikides (1920. aastate algul oli teenistusaeg 18–24 kuud)[2]. Armee isikkoosseisu vähendati 18 171 mehelt 15 593 mehele.

Ohvitseride teenistust reguleerisid 1922, 192 ja 1938. aastal vastu võetud "Ohvitseride Teenistussedadus"[3].

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti ohvitseride ülendamised.

Eesti sõjaväe likvideerimine 1940[muuda | muuda lähteteksti]

Seoses nõukogude okupatsiooniga 1940 aastal Eesti sõjavägi likvideeriti ja enamuse selle üksuste baasil formeeriti Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus. Osa varadest anti üle Eesti sõjamuuseumile. Paljud ohvitserid represseeriti.

Vastavalt Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusele 29. augustist 1940. aastast:

  1. Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa eri-sõjaväeringkonna vägede koosseisu.
  2. Anda üle Eesti mere-sõjajõud, seehulgas ka rannakahurväe, Töölis-Talupoegade Mere Sõjalaevastiku koosseisu.
  3. Ümber organiseerida olemasolevad Eesti Rahvaväe sõjalised õppeasutused Punaväe jalgväe normaal kooliks.
  4. Väeteenistuskohustuslikkude Eesti NSV kodanikkude arvele võtmise ja sundteenistuse sooritamise küsimuste lahendamiseks ümber kujundada kohalikud sõjaväeteenistusasutused Sõjakomissariaatideks, alluvusega Balti erilisele sõjaväeringkonnale.
  5. Säilitada laskurkorpuses senine Eesti Rahvaväe vorm, kõrvaldades pagunid ning viies sisse Punaarmee komandeeriva koosseisu eraldusmärgid.
  6. Võtta korpuse, sõjakooli ja merejõudude isiklikult koosseisult Sõjaväeline vanne kahe kuu jooksul vastavalt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 3.jaanuari 1939.a. seadluse kohaselt.
  7. Kõik relvastus, varandus, hooned, ehitised jne., samuti endise ENSV Sõjaministeeriumi ja Eesti Rahvaväe toimikud ja arhiivid, ühes neid teenivate asutistega, anda üle Balti eri-sõjaväeringkonnale.

Kõik mere-sõjajõudude rannakaitse relvastus, varandus, hooned ja ehitused anda üle Punalipu Baltimere laevastikule.

22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse koosseisus moodustati kaks territoriaaldiviisi 180. ja 182. Eesti Laskurdiviis.

180. Eesti Laskurdiviisi väeosad asusid Põhja-Eestis ja nimetati hiljem „Põhja diviisiks”, diviisi staabi asukoht Tallinn.

182. Eesti Laskurdiviisi väeosad paiknesid Lõuna-Eestis, diviisi staabi asukoht Tartu.

Diviiside moodustamisel saadeti peamiselt 180. diviisi - Eesti 1. ja 3.diviisi ja 182. diviisi - Eesti 2.ja 4.diviisi isikkoosseis.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kaitseväe asemele sõjavägi. Uus Eesti, 12. veebruar 1937, nr 43, lk 4

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]