Artur Perna

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Tallinna 21. Kool, Raua 6 (1923/1924)

Artur Perna VR I/3 (ka Arthur Perna; 3. mai 1881 Abja, Halliste kihelkond Pärnumaa28. aprill 1940 Tallinn) oli eesti arhitekt ja sõjaväelane (kolonelleitnant).

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Artur Perna sündis Abja mõisa kõrtsmiku perekonnas. Õppis 1889-1890 Viljandis eraalgkoolis, 1890–1893 E. Bormanni poeglastekoolis ning E. Heine progümnaasiumis. 1900–1902 õppis Perna Tartu reaalkoolis ja 1903–1910 Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas insener-arhitekti diplomiga.

Perna praktiseeris 1910–1912 F. Mieritzi ja I. Gerassimovi büroos Peterburis. Naasnud Tallinna, asutas ta koos kaasarhitekt Karl Burman vanemaga arhitektuuribüroo, mis tegutses Esimese maailmasõja alguseni. Nende büroo võitis 1913. ja 1914. aasta ülevenemaalisel arhitektuurivõistlusel esikoha.

Esimese maailmasõja ajal teenis ohvitserina Galiitsia ja Rumeenia rindel, aastatel 1914–1919 Tallinnas Peeter Suure merekindluse raudteepataljonis. 1918 oli Eesti Tehnika Seltsi Tehniliste Erikursuste õppejõud. Artur Perna võttis osa ka Eesti Vabadussõjast ning talle anti Vabadusrist ning Läti Karutapja orden. Vabadussõjas töötas esialgu ülemjuhataja staabis ja hiljem oma erialal Eesti Kaitseväe korterivalitsuse ülemana, ülendati 12. veebruaril 1920 kaptenist alampolkovnikuks.[1] Reservi asus Perna 1921. aasta veebruaris kolonel-leitnandi auastmes. 1921. aastast oli Tallinnas linnavolinik, 1921–1922 Tallinna linnanõunik ja linnapea abi ning ka kindlustusseltsi Põhja Kinnitus-Seltsi nõukogu esimees.

1922. aastast tegutses taas arhitektina.

1920–1936 oli ta Tallinna Tehnikumi ja Eesti Tehnika Seltsi erikursuste õppejõud.

Artur Perna oli korporatsiooni Vironia liige.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Arhitekt Artur Perna 50-aastane". Päewaleht, nr. 119, 3. mai 1931. Kasutatud 19.01.2018.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Artur Perna suri. Uus Eesti, 29. aprill 1940, nr 114, lk 7.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]