Elmar Lohk

Allikas: Vikipeedia

Elmar Lohk (15. juuni 1901 Vladivostok11. veebruar 1963 Göteborg) oli eesti arhitekt. Tema tuntumateks  hooneteks on “EEKS-maja” ja hotel “Palace” Vabaduse väljakul, Tõnismäe polikliinik, Kadrioru staadioni tribüün või Tartu Kaitseliidu hoone. Tema loomingut iseloomustab erinevaid stiilielemente ühendav esinduslikkusetaotlus, kuid ka lähtumine kohast, ajast ja tellijast. Lohku võib nimetada kontekstuaalseks eklektikuks, kes tabas üllatavalt hästi koha omapära. [1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Elmar Lohk sündis arsti ja hilisema diplomaadi Hans Lohu pojana Vladivostokis. Hariduse sai ta 1909-1918 Vladivostoki Kommertskoolis ning töötas seejärel eksport-importfirma ametnikuna Šanghais[1] (teise allika kohaselt käis E. Lohk koolis Shanghais, lõpetas 1921 Tallinnas gümnaasiumi, seejärel õppis Darmstadti ülikoolis arhitektuuri[2]). Lohk õppis arhitektiks Darmstadti Tehnikaülikoolis 1921-1925 ning alates 1928.a oli Tallinna linnaehituse arhitekt.[1] Aastail 1938–1940 oli Elmar Lohk Insenerikoja arhitektuurikoja esimees ning tegev ka Eesti Arhitektide Ühingu juhatuses [3]. 1934.a asutas oma büroo. 1933.a abiellus E. Lohk Ilse Kopermanniga. Sündisid poeg Jaak ja tütar Epp-Marike. Rahulik elu katkes 1940.a suvesündmustega. Lohu abikaasa Ilse ja tema vanemad Hans ja Johanna küüditati Siberisse. Elmar Lohk siirdus 1943.a Soome, kus töötas mõnda aega Alvar Aalto büroos. 1944.a suundus Rootsi ja leidis tööd Gustav Birch-Lindgreni böroos. 1945. a osales E. Lohk Göteborgi Sahlgrenska haigla arhitektuurikonkursis, mille ka võitis. 1959.aastal valminud haiglahoone projekteerimises osales ka Herbert Johanson.1960. asutas E. Lohk koos Lars Ekedorffiga oma büroo Göteborgis. 1963. aastal Elmar Lohk suri. Elmar Lohu elutööd jätkab Rootsis poeg Jaak Lohk.

Varasem looming[muuda | muuda lähteteksti]

Elmar Lohk oli alates 1928.a  Tallinna linnaehituse arhitekt. Olulisemaks projektiks võib sellel perioodil nimetada 1932.a valminud Tallinna linnaehituse plaani, millega lahendati detailselt (mõõdus 1: 2000) kogu linna tänavate ja väljakute reguleerimis- ja ehitusjooned ning suunati ka city väljaehitamist. Lohk koostas ka Tallinna administratiivpiirkonna ehitus- ja tööstusrajoonide plaani ning üksikute rajoonide (Pelgulinna, Kopli, Kose Varsaallika, Narva ja Tartu mnt. jm.) Lohu projekti järgi ehitati 1930.a bensiinijaam Tatari t ja Vabaduse pst. tenniseväljakutele. [1]

E. Lohk osales aktiivselt arhitektuurivõistlustes, algul koostöös vanemate kolleegidega. Edu saavutati 1928 Tallinna Vabaduse väljaku planeerimiskonkursil (2. Koht koos E. J. Kuusiku ja F. de Vries-iga), Tartu Eesti Hüpoteegipanga konkursil 1929 (1. koht koos E. J. Kuusikuga), Vabadussõja mälestuspargi konkursil Tallinna Harjumäele 1931 (2. preemia koos E. J. Kuusikuga), Kaunase Ohvitseride Kasiino võistlusel 1931 (1. koht koos H. Johansoniga) jm. Loominguline küpsus on märgatav 1930. aastate algusest, mis viiski oma büroo asutamisele 1934.a[1].

Funktsionalism ja esindustraditsionalism[muuda | muuda lähteteksti]

Elmar Lohu loomingus prevaleeris 1930. aastate I poolel mõõdukas funktsionalism, mis on läbi põimunud traditsiooniliste võtetega. Sellist lähenemist iseloomustab klaasist ümarärkli ja ažuurse torniga Pühavaimu koguduse kabel Rahumäe kalmistul (1932) ja ridamaja Maasika t 4/6 (1932). Üheks puhtamaks ja parimaks funktsionalismi näiteks on T. Ranki eramu Lahe t. 6 (1935) Tallinnas. Lohk kavandas ka üürimajad Raua t. 12 (1938), Raua t. 14 (1936), Koidula t. 22 (1937), Kreutzwaldi t. 15 (1939) jt. Neid iseloomustavad täpse silmamõõduga paika pandud meeldivad proportsioonid ja tundlikud detaililahendused.[1]

1936-1937 korraldatud uue raekoja konkursil saavutas E. Lohu ja A. Küttneri töö esimese koha. Konkursitöö lähtus ameerikalikust art deco'st ja üritas tuua Tallinna panoraami Empire State Buildingu tornjat mahtu. Võidutöid nimetati "kastehitisteks"[4], kavandatud hoone torn meenutas ka Peterburi admiraliteeti, milline assotsiatsioon Eestimaa raekoja hoone puhul oli ebasoovitav.[5]

1930. aastate keskpaiku hakati ajakirjanduses Eesti funktsionalistlikele ehitistele ette heitma vähest esinduslikkust ja impersonaalsust.[1] Propageeriti kohalike looduslike materjalide – dolomiidi ja Vasalemma marmori - kasutamist fassaadikattena, fassaadide kaunistamist ning peasissepääsu esiletõstmist. E. Lohk leidis lahenduse nimetatud püüetele Vabaduse väljaku linnaehituslike dominantidena lahendatud esindushoonetes[6] „EEKS-majas“, Tallinna Majaomanike Pangas (valmis 1936) ning hotellis „Palace“ valmis 1937) „EEKSI-maja“ juures lähtus Lohk tegelikult möödunud sajandi lõpul Chicago koolkonna poolt väljatöötatud pilvelõhkuja-büroohoone tüübist[1] Hoone fassaadil kohtab otseseid võtteid Soome 1920.aastate neoklassitsismist.[4] Esimeste korruste fassaad on kaunistatud tumeda poleeritud kiviga, teised korrused heleda dolomiidiga ning aknavahed geomeetrilise ornamendiga vaskplaatidega.[1] Hotell „Palace“-i kunstgraniitkrohviga kaetud fassaadis vihjavad rahvuslikkusetaotlusele lillornament-kapiteelidega pilastrid.[1] Esindustraditsionalismi esindavad Lohu loomingus ka Tallinna Haigekassa Tõnismäel (valmis 1939), mille sokliosa on tahutud paekivist, fassaad aga kaetud kunstgraniit krohviga ja portaale kaunistavad skulptuurid ning Kopli Rahvamaja. E. Lohk sünteesis funktsionalismi esindustraditsionalismiga kasutades monumentaalplastikat ka Tallinna Raadiohoone projektis (proj. 1938) ning mitmetes teostamata jäänud projektides. Kaunistamistaotlustes võiks paralleele tõmmata tolleaegse Eesti ja Itaalia fašistliku arhitektuuriga, mis paistis silma erilise kunstilembelisusega.[7] Uusklassitsismi esindab E. Lohu loomingus näiteks Tartu kaitseliidu hoone (1938 koos A. Kotliga).[7]

Elmar Lohk oli arhitektide seas tuntud tennisistina. Ta kavandas „Kalevi“ klubihoone Kaarli pst. Tenniseväljakutel. Eesti funktsionalismi üheks tähtteoseks on E. Lohu projekteeritud Kadrioru staadioni tribüün (1937 koos insener A. Komendandiga) Lohk käis 1938.a tutvumas Euroopa uusimate spordirajatistega ning kavandas Tallinna Kehakultuurihoone eelprojekti, mille alusel töötati välja ruumiprogramm nimetatud hoone konkursi korraldamiseks.[7]

Tuntumad ehitised Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

EEKS-maja, arhitekt Elmar Lohk
Elamu Näituse 23, arhitekt Elmar Lohk
Palace hotell, arhitekt Elmar Lohk
Pühavaimu koguduse kabel, arhitekt Elmar Lohk
Kadrioru staadion, arhitekt Elmar Lohk

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Liivi Künnapu (1992 6. väljaanne). Ehituskunst "Arhitekt Elmar Lohk". Tallinn: Eesti Arhitektide Liit. Lk 7. 
  2. "Elmar Lohk". Eesti spordi biograafiline leksikon, 31.12.2010.
  3. Karin Hallas-Murula. Arhitekt Elmar Lohk 100
  4. 4,0 4,1 Mart Kalm (2002). Eesti 20.saj arhitektuur. Tallinn. 
  5. Karin Hallas-Murula. "Tallinna uued raekojad". 05.10.2009.
  6. Karin Hallas-Murula. "Arhitekt Elmar Lohk 100". 2001.
  7. 7,0 7,1 7,2 Liivi Künnapu (1991). Arhitekt Elmar Lohk. Arhitektuurimuuseum. Lk plakat. 
  8. Julius Genss, Eesti kunsti materjale. 1. osa, 1. [kd], biograafilisi ja bibliograafilisi materjale : autorid, kunstnikud, arhitektid ja tarbekunstnikud : A - L, Tallinn:1947