Eesti kunst

Allikas: Vikipeedia

Eesti kunsti all võidakse mõista nii Eestis kui ka eestlaste loodud kunsti.

Eesti kunst enne iseseisvumist[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kunst 1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]

1920. ja 1930. aastail kuulus Eesti Vabariik Põhja-Euroopa demokraatlike väikeriikide hulka, mistõttu on selle kultuurilugu teiste sama regiooni maadega sarnane. 1920. aastail levis avangardism, 1930. aastaist realismilähedane, isikupära soosiv kunst.

Rahvuslik kunstielu kujunes välja alles 20. sajandi alguses, kuid sellest ajast peale on see imetlusväärselt kiiresti arenenud. 1919. aastal asutati Tartusse Kunstiühingu Pallas kunstikool (1924. aastast Kõrgem Kunstikool Pallas), mis oli 1920.–1930. aastatel peamine kujutava kunsti õppeasutus Eestis. Tallinna Kunsttööstuskool andis kuni 1930. aastate lõpuni peamiselt tarbekunstialast haridust.

1920. aastate kunstis on tunda Saksa sõjajärgse ekspressionismi mõjusid, mis oli enamasti mõõdukas, pehmunud ja dekoratiivne. Eestis oli esindatud ka kubismist lähtunud konstruktivism. Eesti kunst oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna, Pariisi arengurütmi.

19. ja 20. sajandi vahetus tõi Eestisse modernismi ja rahvusromantismi. Nähes impressionismi tõusu Pariisis, tundis siinnegi kunstnikkond selle vastu huvi, vähe hooliti sürrealismist ja abstraktsionismist.

1930. aastate kunstnikke võib suures osas jaotada kolmeks: silmarõõmu-maalijad; need, kes olid otseselt seotud Pariisi kunsti ja maitsega; vaesema rahva elu kujutajad ja rõhutatult eestilike motiivide kasutajad.

1934. aastal avati Tallinna Kunstihoone.

1935. aastal jõustas Peaminister Riigivanema ülesannetes Konstantin Päts kunstnike kutseõiguse seaduse. Eesti Vabariik plaanis luua Kunstnike Koda. Eesti Kultuurkapitali Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsus tegeles kunstnikelt tööde tellimise ja ostmisega ning näituste korraldamisega. Konstantin Päts soosis oma poliitilise karjääri jooksul ametlikult põlist ilu ja hoidus moodsusest.[1]

Eesti kunst 1940–1955[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Nõukogude okupatsiooni aasta põhjustas Eesti kunstis väiksemaid muutusi kui Eesti ühiskonnas. Režiimi eesmärk oli kunstnikke näiliselt olukorraga lepitada ning seeläbi rahvastki rahustada. Riigi rahaga telliti võimudele meelepärase temaatikaga kunsti ning igasuguste miitingute ja rongkäikude kujundusi, samas jagati raha poliitiliselt neutraalsetele kunstnikele. Suur osa kunstnikke jätkas sama kunsti viljelemist, millega tegeldi enne okupatsiooni, kuid teemades sagenes töötavate inimeste kujutamine. Osa kunstnikke püüdsid aktiivselt uusi võime teenida.

Sõda lõhestas eesti rahva. Küüditamise, evakueerimise ja mobilisatsiooni käigus sattus Venemaale mitmeid kunstnikke. Hukkuti, vaeveldi tööpataljonides, langeti Punaarmees. Nõukogude võimule lojaalsete kunstnike elu kujunes siiski mõnusaks, sest neid kasutati propagandas. 1943. aastal asutati Jaroslavlis Eesti Nõukogude Kunstnike Liit, korraldati saksavastane propagandaüritus, kunstinäitus "600 aastat Jüriöö ülestõusust".

Saksa okupatsioonivõimud ei pidanud Eesti kunstnike ümberkasvatamist oluliseks, seega töötati edasi 30. aastate stiilis.

Kui Punaarmee 1944. aastal Eestisse tungis, pagesid paljud kunstnikud Nõukogude okupatsiooni eest läände, kuid nende asemele saabusid kunstielu korraldajad Jaroslavlist. Alguses lubati kõigil oma kunstisuunda arendada, kuid 1950. aastaks allutati kultuurielu täielikult stalinismi reeglitele. Kunsti ideoloogiale mittevastamise korral ähvardas kunstnikke terror. Mitmeid kunstnikke ja suur rühm üliõpilasi vangistati või küüditati. Eesti Nõukogude Kunstnike Liidus toimus suurpuhastus ning professionaalide asemele tulid truualamlikud ja enamasti andetud karjeristid.

Arhitektuuris keelati funktsionalism ja vihjed sellele, nõuti samasugust stalinistlikku arhitektuuri nagu mujal Nõukogude Liidus. See toetus 19. sajandi klassitsismile ja eklektitsismile, kaunistusena mõnikord ka baroki elemendid.

Eesti kunst paguluses[muuda | muuda lähteteksti]

Suure põgenemise ajal lahkus Eestist umbes pool toonasest kunstnikkonnast. Paguluses hakati looma ja edendama oma kultuuri- ja kunstielu ning 1950. aastate alguseks kujunes välja kolm pagulaskultuuri suuremat keskust: Stockholm, Toronto ja New York. Esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel alternatiivset eesti pagulaskultuuri Nõukogude Liidu jaoks olemas ei olnud. 1956. aastal näidati Moskvas toimunud Eesti NSV kunsti ja kirjanduse dekaadil esmakordselt pagulaskunstniku Eerik Haameri töid. 1960. aastatel jõuti pagulaskunstnike esimeste väljapanekuteni Eesti muuseumides. 1960. aastatel algasid pagulaste kontaktid kodumaaga ning tekkis võimalus Eestit külastada. Esimene pagulaskunstniku osalusel toimunud näitus toimus 1970. aastal, kui Rootsist saabus Eerik Haamer. [2]

Eestis enne sõda tegutsenud, väljakujunenud ja tunnustuse saavutanud kunstnikest siirdusid Teise maailmasõja ajal pagulusse Karin Luts, Eerik Haamer, Ernst Jõesaar, Jaan Grünberg, Endel Kõks, Juhan Nõmmik, Herman Talvik, Eduard Rüga, Salome Trei jt. Eestis jõudsid kunstiõpinguid alustada, kuid oma loometeed alustasid juba paguluses Juhan Hennoste, Osvald Timmas, Arno Vihalemm, Raoul Lind, Maire Männik, Olev Mikiver jt. Eestist lahkusid lapse- või noorukieas ning omandasid kunstihariduse välismaal Enno Hallek, Andres Kingissepp, Epp Ojamaa, Ruth Tulving, Mart Org, Kristiina Kauri, Ville Tops.[3]

Eesti kunst 1955–1975[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast stalinismi kriitikat hakkas 1956. aastal kõige süngem aeg Eesti kunstis mööda saama. Kommunistliku partei kontroll kunstielu üle nõrgenes, Siberist hakkas kunstnikke tagasi tulema ja Kunstnike Liit hakkas väljaheidetuid tagasi võtma. Võimalusel sooviti vabaneda sotsialistliku realismi ikkest, kuid sobiva aseaine leidmine oli keeruline. Nooremad kunstnikud tahtsid kasutada Lääne kunsti kogemusi, kuid saadav informatsioon oli katkendlik, vanem generatsioon tahtis tagasi pöörduda 1930. aastate kunstivoolude juurde.

Ametlik ideoloogia ja okupatsioonivõimud nõudsid sotsialistlikku realismi ja taunisid Lääne kultuuri. Esimene samm modernismi ehk vabaduse suunas oli saavutada kunsti autonoomia. Esmalt õnnestus see tarbekunstis, sest seda ei peetud kuigi tähtsaks ega kontrollitud. Maalikunstis leidsid paljud kunstnikud tuge 1930. aastate pärandist. 1960. aastate keskel kujunenud rühmituse ANK '64 tegevust võib pidada järgmiseks oluliseks sammuks, milles osalejad kujundasid kõik omapärast käekirja ja loobuti nõukogulikust temaatikast. Neile sai tüüpiliseks isiklike subjektiivsete, fantastiliste maailmade loomine ja esteetiline nõudlikkus.

1968. aasta Tšehhoslovakkia vabadusliikumise mahasurumise järel hääbus paljude lootus Eestiski. Kunstnikkond suutis siiski oma saavutatud vabadused säilitada, kohati laiendadagi. Noorte kunstnike töödesse ilmus uuesti ümbritsev, mida nüüd tajuti ängistava või veidrana. Noored hakkasid häppeninge korraldama. Arhitektuuris asendus 1955. aasta paiku stalinistlik stiil labastatud funktsionalismiga, millega kaasnesid ühetaolised kastmajad.

1970. aastate alguseks oli eesti kunst tundmatuseni muutunud. Kümnekonna aastaga oli kohalik kunst eemaldunud kaugele Moskva ametlikust kunstist.

Eesti kunst 1975–1990[muuda | muuda lähteteksti]

1970. aastatel kujunes Eesti maalikunstis oluliseks hüperrealism. Lisaks Lääne sama stiiliga sarnasele jahedusele ja objektiivsusele oli eesti hüperrealismil ühiskonnakriitiline mõõde, sest suunas märkama võõrandunud ja ohtlikku tegelikkust. Tehniliselt erines uus vool samuti eelnenust – külmade, siledate, tehnitsistlike värvipindade loomiseks kasutati tihti aerograafi. Populaarne oli graafika ning 1968. aastal alanud graafikatriennaalid äratasid rahvusvahelist huvi. Eesti graafikute tehniline mitmekesisus ja meisterlikkus olid laialdaselt tunnustatud. Suur osa graafikast oli romantilise, lüürilise põhimeeleoluga; teine suurem osa tegeles geomeetriliste kujunditega.

1980. aastail sai väga menukaks plakatikunst, eriti fotomontaažil põhinev. Arhitektuuris jätkus üleliiduline massehitus, kuid ühiskonnas küpses selle vastu protest. Sagenesid seni haruldased kunstivormid – installatsioonid ja etendused.

Eesti kunst pärast iseseisvuse taastamist[muuda | muuda lähteteksti]

Kunst muutub harva päevapealt; muutused, mis toimusid 1990. aastate alguses, olid oma alguse saanud juba 1980. aastate lõpus laulva revolutsiooni ajal. Kadus keskne juhtimine, kuid ka keskne rahastamine, mistõttu olid esimesed taastatud iseseisvuse aastad kunstile üsna rasked. Loodi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Eesti Kultuurkapital (1994), mis tegutseb tänaseni. Lagunesid mitmed väärtushinnangud, asemele tulid uued tehnikad ja arusaamad, mis meie kultuuris enne täiesti puudusid. Maalikunst kaotas oma juhtpositsiooni.

1990. aastate alguses muutub oluliseks foto kui iseseisev kunstiala. Eesti Kunstiakadeemias alustas tööd fotokeskus, e-meedia keskus. Viimases üritati lahti mõtestada infoühiskonna uusi tehnoloogilisi võimalusi ning mõelda, mida see ülemaailmne infokiirtee väikestele kultuuridele nagu Eesti tähendab. Meie videokunstnikud said üsna populaarseks, neid kutsuti nii Sao Paulo kui ka Veneetsia näitustele.

Suuremates Eesti linnades avati kunstigaleriisid ning toimub aktiivne näituseelu. 2005. aastal avati uus Kumu kunstimuuseum, ilmus mitmeköiteline „Eesti kunsti ajalugu“, mis esmakordselt võtab pärast 1975. aastat kokku Eesti kunstiajaloo.

Ajavahemik 1990. aastate algusest tänaseni pole eriti pikk, kuid selle aja jooksul on Eesti kunstis saavutatud palju. On jõutud rahvusvahelisele areenile ning tõestatud iseseisvat mõtlemist ja tugevat identiteeti.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pekka Erelt. "Hitler ähvardas taevast rohelisena maalivad kunstnikud steriliseerida". Eesti Ekspress, 26. juuli 2017. Ekspress Meedia AS. Arhiiviversioon.
  2. Kersti Koll, Kadunud maailma neli põlvkonda, KesKus, november 2010
  3. Kersti Koll, Kes läksid?, KesKus, november, 2010

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaak Kangilaski „Kunstikultuuri ajalugu 12. Klassile – Postimpressionismist uue meediani“

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]