Eesti kunst

Allikas: Vikipeedia

Eesti kunsti all võidakse mõista nii Eestis kui ka eestlaste loodud kunsti.

Eesti kunst enne iseseisvumist[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kunst 1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]

1920. ja 1930. aastail kuulus Eesti Vabariik Põhja-Euroopa demokraatlike väikeriikide hulka, mistõttu on sealne kultuurilugu teistele sama regiooni maile sarnane. 1920. aastail levis avangardism, 1930. aastaist realismilähedane isikupära soosiv kunst.

Rahvuslik kunstielu kujunes välja alles 20. sajandi alguses, kuid sellest ajast saati on imetlusväärselt kiiresti arenetud. 1919. aastal asutati Tartusse Kõrgem Kunstikool Pallas, mis oli 20.–30. peamine kujundav kunsti õppeasutus. Tallinna Kunsttööstuskool andis kuni 30. aastate lõpuni peamiselt tarbekunsti alast haridust.

1920. aastate kunstis on tunda saksa sõjajärgse ekspressionismi mõjusid, mis oli enamasti mõõdukas, pehmunud ja dekoratiivne. Eestis oli esindatud ka kubismist lähtunud konstruktivism. Eesti kunsti oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna, Pariisi arengurütmi.

IXX ja XX sajandivahetus tõi Eestisse postmodernismi ja rahvusromantika. Nähes impressionismi tõusu Pariisis, tundis siinnegi kunstnikkond selle vastu huvi, vähe hooliti sürrealismist ja abstraktsionismist.

1930. aastate kunstnikke võib suures osas jaotada kolmeks: silmarõõmu-maalijad; need, kes olid otseselt seotud Pariisi kunsti ja maitsega; vaesema rahva elu kujutajad ja rõhutatult eestilike motiivide kasutajad.

Eesti kunst 1940–1955[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Nõukogude okupatsiooni aasta põhjustas eesti kunstis väiksemaid muutusi kui Eesti ühiskonnas. Uue valitsuse eesmärk oli kunstnikke näiliselt olukorraga lepitada ning seeläbi rahvastki rahustada. Riigi rahaga telliti võimudele meelepärase temaatikaga kunsti ja igasuguste miitingute-rongkäikude kujundusi, samas jagati raha poliitiliselt neutraalsetele kunstnikele. Suur osa kunstnikke jätkas sama kunsti viljelemist, millega tegeldi enne okupatsiooni, kuid teemades sagenes töötavate inimeste kujutamine. Osa kunstnikke püüdsid aktiivselt uusi võime teenida.

Sõja puhkemine lõhestas eesti rahva. Küüditamiste ja mobilisatsiooni käigus sattus Venemaale mitmeid kunstnikke. Hukkuti, vaeveldi tööpataljonides, langeti Punaarmees. Osa kunstnike elu kujunes siiski mõnusaks, sest neid kasutati propagandas. 1943. aastal asutati Jaroslavlis Eesti Nõukogude Kunstnike Liit, korraldati saksavastane propagandaüritus, kunstinäitus „600 aastat Jüriöö ülestõusust“. Saksamaa ei pidanud okupeeritud riigi kunstnike ümberkasvatamist oluliseks, seega töötati edasi 30. aastate stiilis.

Kui Punaarmee 1944. aastal Eestisse tungis, pagesid mitmed kunstnikud läände, kuid nende asemel saabusid kunstielu korraldajad Jaroslavlist. Alguses lubati kõigil oma kunstisuunda arendada, kuid 1950. aastaks allutati kultuurielu täielikult stalinismi reeglitele. Kunsti ideoloogiale mittevastamise korral ähvardas kunstnikke terror. Mitmeid kunstnikke ja suur rühm üliõpilasi vangistati või küüditati. Kunstnike Liidus toimus „suurpuhastus“ ning professionaalide asemele tulid truualamlikud ja enamasti andetud karjeristid.

Arhitektuuris keelati funktsionalism ja vihjed sellele, nõuti samasugust arhitektuuri nagu Venemaal. See toetus 19. sajandi klassitsismile ja eklektikale, kaunistusena mõnikord ka baroki elemendid.

Eesti kunst paguluses[muuda | muuda lähteteksti]

Põgenikena lahkus Eestist umbes pool toonasest kunstnikkonnast. Paguluses hakati looma ja edendama oma kultuuri- ja kunstielu ning 1950. aastate alguseks kujunes välja kolm paguluskultuuri suuremat keskust: Stockholm, Toronto ja New York. Esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel alternatiivset eesti pagulaskultuuri ametlikult olemas ei olnud. 1956. aastal näidati Moskvas toimunud ENSV kunsti ja kirjanduse dekaadil esmakordselt pagulaskunstniku, Eerik Haameri töid. 1960ndatel jõuti esimeste väljapanekuteni Eesti muuseumides. 60ndatel algasid pagulusse siirdunute kontaktid kodumaaga ning tekkis võimalus Eestit külastada. Esimene pagulaskunstniku osalusel toimunud näitus toimus 1970. aastal, kui Rootsist saabus Eerik Haamer. [1]

Eestis enne sõda tegutsenud, väljakujunenud ja tunnustuse saavutanud kunstnikest siirdusid II maailmasõja ajal pagulusse Karin Luts, Eerik Haamer, Ernst Jõesaar, Jaan Grünberg, Endel Kõks, Juhan Nõmmik, Herman Talvik, Eduard Rüga, Salome Trei jt. Eestis jõudsid kunstiõpinguid alustada, kuid oma loometeed alustasid juba paguluses Juhan Hennoste, Osvald Timmas, Arno Vihalemm, Raoul Lind, Maire Männik, Olev Mikiver jt. Eestist lahkusid lapse- või noorukieas ning omandasid kunstihariduse välismaal Enno Hallek, Andres Kingissepp, Epp Ojamaa, Ruth Tulving, Mart Org, Kristiina Kauri, Ville Tops.[2]

Eesti kunst 1955–1975[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast stalinismi esimest kriitikat hakkas 1956. aastal kõige süngem aeg eesti kunstis mööda saama. Kommunistliku partei kontroll kunstielu üle nõrgenes, Siberist hakkas kunstnikke tagasi tulema ja Kunstnike Liit hakkas väljaheidetuid tagasi võtma. Võimalusel sooviti vabaneda sotsialistliku realismi ikkest, kuid sobiva aseaine leidmine oli keeruline. Nooremad kunstnikud tahtsid kasutada Lääne kunsti kogemusi, kuid saadav informatsioon oli katkendlik, vanem generatsioon tahtis tagasi pöörduda 30. aastate kunstivooludele.

Ametlik ideoloogia ja okupatsioonivõimud nõudsid sotsialistlikku realismi ja taunisid Lääne kultuuri. Esimene samm modernismi ehk vabaduse suunas oli saavutada kunsti autonoomia. Esmalt õnnestus see tarbekunstis, sest seda ei peetud kuigi tähtsaks ega kontrollitud. Maalikunstis leidsid paljud kunstnikud tuge 1930. aastate pärandist. 1960. aastate keskel kujunenud rühmituse ANK '64 tegevust võib pidada järgmiseks oluliseks sammuks, milles osalejad kujundasid kõik omapärast käekirja ja loobuti nõukogulikust temaatikast. Neile sai tüüpiliseks isiklike subjektiivsete, fantastiliste maailmade loomine ja esteetiline nõudlikkus.

1968. aasta Tšehhoslovakkia vabadusliikumise mahasurumise järel hääbus paljude lootus Eestiski. Kunstnikkond suutis siiski oma saavutatud vabadused säilitada, kohati laiendadagi. Noorte kunstnike töödesse ilmus uuesti ümbritsev, mida nüüd tajuti ängistava või veidrana. Noored alustasid esmakordselt happening’ide korraldamisega. Arhitektuuris asendus 1955. aasta paiku stalinistlik stiil labastatud funktsionalismiga, millega kaasnesid ühetaolised kastmajad.

1970. aastate alguseks oli eesti kunst tundmatuseni muutunud. Kümnekonna aastaga oli kohalik kunst eemaldunud kaugele Moskva ametlikust kunstist.

Eesti kunst 1975–1990[muuda | muuda lähteteksti]

1970. aastatel kujunes eesti maalikunstis oluliseks hüperrealism. Lisaks Lääne sama stiiliga sarnasele jahedusele ja objektiivsusele oli eesti hüperrealismil ühiskonnakriitiline mõõde, sest suunas märkama võõrandunud ja ohtlikku tegelikkust. Tehniliselt erines uus vool samuti eelnenust – külmade, siledate, tehnitsistlike värvipindade loomiseks kasutati tihti aerograafi. Populaarne oli graafika ning 1968. aastal alanud graafikatriennaalid äratasid rahvusvahelist huvi. Eesti graafikute tehniline mitmekesisus ja meisterlikkus olid laialdaselt tunnustatud. Suur osa graafikast oli romantilise, lüürilise põhimeeleoluga. Teine suurem osa tegeles geomeetriliste kujunditega.

1980. aastail sai väga menukaks plakatikunst, eriti fotomontaažil põhinev. Arhitektuuris jätkus üleliiduline massehitus, kuid ühiskonnas küpses selle vastu protest. Sagenesid seni haruldased kunstivormid – installatsioonis ja etendused.

Taasiseseisvunud Eesti kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Kunst muutub harva päevapealt; muutused, mis toimusid 1990. aastate alguses, olid oma alguse saanud juba 1980. aastate lõpus niinimetatud rahvusromantismi lainega toimusid kunstis olulised uuendused – performance, installatsioonid. Kunstis toimusid siiski suured muudatused. Kadus keskne juhtimine, kuid ka keskne rahastamine, mistõttu olid esimesed iseseisvunud aastad kunstile üsna rasked. Loodi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Eesti Kultuurkapital (1994), mis töötab tänaseni. Lagunesid mitmed väärtushinnangud, asemele tulid uued tehnikad kui arusaamad, mis meie kultuuris enne täiesti puudusid. Maalikunst kaotas oma juhtpositsiooni.

1990. aastate alguses muutub oluliseks foto kui iseseisev kunstidistsipliin. Eesti Kunstiakadeemias alustas tööd fotokeskus, e-meedia keskus. Viimases üritati lahti mõtestada infoühiskonna uusi tehnoloogilisi võimalusi ning mõelda, mida see ülemaailmne info kiirtee tähendab väikestele kultuuridele nagu Eesti. Meie videokunstnikud said üsna populaarseks olles kutsutud nii Sao Paulo, kui Veneetsia näitustele.

Suuremates Eesti linnades on avatud kunstigaleriisid ning toimub aktiivne näituseelu. 2005. aastal avati uus Kumu kunstimuuseum, ilmunud on mitmeköiteline „Eesti kunsti ajalugu“, mis esmakordselt võtab pärast 1975. aastat kokku meie kunstiajaloo.

Ajavahemik 1990. aastast tänaseni pole eriti pikk, kuid saavutatud on selle aja jooksul eesti kunstis palju. Jõutud on rahvusvahelisele areenile ning tõestatud iseseisvat mõtlemist ja tugevat identiteeti.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kersti Koll, Kadunud maailma neli põlvkonda, KesKus, november 2010
  2. Kersti Koll, Kes läksid?, KesKus, november, 2010

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaak Kangilaski „Kunstikultuuri ajalugu 12. Klassile – Postimpressionismist uue meediani“

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]