Mine sisu juurde

Aleksander Poleštšuk

Allikas: Vikipeedia

Aleksander Poleštšuk (8. juuli 1863 Kuressaare – 11. oktoober 1944 Kašpir Rudniki, Sõzran, Kuibõševi oblast)[1] oli Eesti arhitekt, ehitusinsener ning arhitektuuri- ja ehitusõppejõud.

A. Poleštšuk oli maailmatasemega tippteadlane, ta kuulus Euroopa aatomienergia uurijate meeskonda. Vaheaegadega töötas ta 1933–1936 Prantsusmaa, Hollandi ja Saksamaa teadusasutustes.

Poleštšuk õppis Kuressaare algkoolis ja abikoolmeistrite koolis, Tartu Õpetajate Seminaris 1879–1882; omandas eksternina Narva Gümnaasiumi lõputunnistuse 1886; õppis Peterburi Kunstide Akadeemias 1888–1896, sai arhitekt-kunstniku kutse (Peterburi sõjaajaloo muuseumi projekteerimise eest) 1896.

Rahvakooli õpetaja Kuressaares 1882/83, Vasknarvas 1883–1886, Vana-Vändras 1886–1888; Peterburi Kunstide Akadeemia professor 1897–1920; ühtlasi oli ta Püha Sinodi tehnilise järelevalve peaarhitekt ja vanglate peavalitsuse arhitekt; pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni Peterburi leivatehaste peaarhitekt; Eesti Töörahva Kommuuni Ülikooli (Peterburis) juhataja 1919; projekteeris hooneid ja juhatanud ehitustöid Peterburis, Tallinnas jm. Opteerus 1920. aastal Eestisse, töötas algul Narva Hüdroelektrijaama Uurimisbüroo peaarhitektina, hiljem Ehitusvalitsuse peaarhitektina. TTs 1921–1932: Tallinna Tehnikumi ehitusosakonna õppejõud (õpetatavad teemad: hoonete ruumijaotus, ehituseelarved, ehitustööde juhatamine, kütmine ja õhuvahetus, sanitaar-sisseseaded, arhitektooniline joonestamine, modelleerimine). Töötas vaheaegadega Prantsusmaa, Hollandi ja Saksamaa teadusasutustes 1933–1936.

1939. aastast töötas ta ehituse projekteerimise alal ASis Eesti Kiviõli. 1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti ja 1941 evakueeriti Nõukogude Liidu tagalasse Kašpir Rudnikisse Sõzrani Kuibõševi oblastisse. Juhendas seal silikaattellisetehases põlevkivituhast tsemendi (putsolaan) valmistamist.

Uurimusi ja tegevusvaldkondi

[muuda | muuda lähteteksti]

1888. aastal andis koos M. Tõnissoniga välja vene keele õpiku "Vene keele õpetuse Eesti koolidele", avaldas ehituskonstruktsioonide ja staatika-alaseid õpikuid ning arhitektuuriteooria-käsitlusi (võlvide arvutamine ja ladumine, sillakonstruktsioonid, hoonete vastupidavus maavärinatele, ehitaja teatmik jm). Projekteeris õigeusu kirikuid Jaroslavlis, Harkovis, Doni-äärses Rostovis, Vjatkas, Poltaava ja Hersoni kubermangus, Tallinnas Aleksander Nevski katedraali (ehitatud 1894–1996, akadeemik M. Preobraženski patronaaži all), Peterburis Püha Isidori kiriku (Eesti Õigeusu Vennaskonna kirik, ehitatud 1903–1907), Kuremäel Pühtitsa kloostri Uspenski peakiriku (ehitatud 1908–1910); Peterburis Geoloogia Komitee hoone (ehitatud 1912–1914, fassaad kaetud Saaremaa dolomiidiga), Eksperimentaalse Meditsiini Instituudi vivaariumihoone (ehitatud 1912–1915, akadeemik I. Pavlov tegi seal katseid koertega); Pulkovo observatooriumi seismoloogiajaama (ehitatud 1912–1914); Tallinnas osales Vene Seltsihoone (Tallinna Keskraamatukogu) ehitamisel (1896–1900), projekteeris Riigi trükikoja Niine tänaval (ehitatud 1923), Tollipeavalitsuse hoone sadamas (ehitatud 1926), elumaja Tina 23/Kreutzwaldi 11 (ehitatud 1923–1924) jt. Osales 1909. aastal Estonia teatri- ja kontserdihoone võistlusprojektide hindamise žüriis. Oli Kuressaare Ehitusinstruktorite Kooli (praegune Kuressaare Ametikool) üks rajajaid 1922, töötas välja kavandi Saaremaa raudteevõrgu ehitamiseks, mitu kavandit Kuressaare kuurordi väljaarendamiseks (elluviimist takistas II maailmasõda). Uuris Eesti maavarasid (Saaremaal Jaagarahu lubjakivi, tõestas lubjakivi soodsa kaltsiidisisalduse; leidis Jaagarahul oonüksmarmorit ja Muhus Igaküla juures litograafiakivi).

1933. aastal oli ta kindel, et suudab muuta elavhõbeda heeliumiks ja kullaks. Seda oli ta lubanud ka erialases Tehnika Ajakirjas. Selle tõestamiseks tegi Tartu Ülikooli eradotsent dr Adolf Parts Poleštšukile ettepaneku tulla Tartusse ja valmistada instituudi laboratooriumis lubatud heelium. Katsetel lasi ta elektrivoolu toru kaudu läbi elavhõbeda ning lootis selle niiviisi kullaks ja heeliumiks muuta. Kuid kolme päeva jooksul ei suutnud ta lubatud heeliumi ega kulda valmistada.[2]

Teadusorganisatoorne tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta asutas 1917. aastal Peterburis Eesti Tehnika Seltsi, oli seltsi esimees. 1919. aastal oli ta Eesti Töörahva Kommuuni Ülikooli rektor.

Poleštšuk sündis Kuressaares piirivalvuri peres. 1920. aastal opteerus Eestisse ning pani aluse Tallinna tehnikumis eestikeelse tehnilise kõrghariduse andmisele ning arhitektide väljaõppele. Oli aastatel 1921–1932 Tallinna tehnikumi arhitektuuriõppejõud. Tema õpilasteks oli paljud tuntud arhitektid: Erika Nõva, August Volberg, Robert Natus, Nikolai Kusmin ja teised.

Ajaleht Meie Maa kirjutas 1. detsembril 1920: "Härra Piip ootab akadeemik Poleštšukki lähemal ajal Venemaalt tagasi. Poleštšuk on sündinud saarlane, tunneb iseäralist huvi Saaremaa vastu – ja loota on, et ta Eestisse tagasi jõudes oma tööjõu Saaremaa huvidele jääb pühendama. Seega saaksid saarlased siis omale tubli ja targa tehnilise jõu etteotsa, millest praegu nii suur puudus."

Kiviõli Põlevkivikeemiatehases (1940. aastal riigistatud AS Eesti Kiviõli järglane) töötades evakueerus ta II maailmasõja käigus Kuibõševi oblastisse Kašpir Rudnikisse, kus töötas ehitusmaterjalide katsetamisel. Seal ta suri 1944. aastal ja maeti kohalikule kalmistule, mis on praeguseks hävinenud.

Tema huvialad olid astrofüüsika, aatomienergia, elektrinähtused, põlevkivituha kasutamine, eksperimenteeris keemiliste elementidega.

  1. ↑ Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn 1996
  2. ↑ Erelt, Pekka (08.12.2024). "Eesti akadeemik püüdis laboris kulda valmistada". Eesti Ekspress.
  • Eesti avalikud tegelased. Trt, 1932, lk. 240;
  • Ehitusinsenerid TPI-st. Tln, 1986, lk. 27–28;
  • Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk. 35;
  • EBL 2, 2002;
  • Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. Tln, 2008, lk. 325–326.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aleksander_Poleštšuk&oldid=6944878"