Aleksander Poleštšuk

Aleksander Poleštšuk (8. juuli 1863 Kuressaare – 11. oktoober 1944 Kašpir Rudniki, Sõzran, Kuibõševi oblast)^[1] oli Eesti arhitekt, ehitusinsener ning arhitektuuri- ja ehitusõppejõud.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Poleštšuk sündis Kuressaares piirivalvuri peres. Õppis Kuressaare algkoolis ja abikoolmeistrite koolis, Tartu Õpetajate Seminaris 1879–82; omandas eksternina Narva Gümnaasiumi lõputunnistuse 1886; õppis Peterburi Kunstide Akadeemias 1888–96, sai arhitekt-kunstniku kutse (Peterburi sõjaajaloo muuseumi projekteerimise eest) 1896.

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvakooli õpetaja Kuressaares 1882/83, Vasknarvas 1883–86, Vana-Vändras 1886-88; Peterburi Kunstide Akadeemia professor 1897–1920; samaaegselt õppejõuametiga Püha Sinodi tehnilise järelevalve peaarhitekt ja vanglate peavalitsuse arhitekt; pärast 1917. a. Oktoobrirevolutsiooni Peterburi leivatehaste peaarhitekt; Eesti Töörahva Kommuuni Ülikooli (Peterburis) juhataja 1919; projekteerinud hooneid ja juhatanud ehitustöid Peterburis, Tallinnas jm. Opteerus 1920 Eestisse, töötas algul Narva Hüdroelektrijaama Uurimisbüroo peaarhitektina, hiljem Ehitusvalitsuse peaarhitektina. TTs 1921-32: Tallinna Tehnikumi ehitusosakonna õppejõud, luges õppeaineid: hoonete ruumijaotus, ehituseelarved, ehitustööde juhatamine, kütmine ja õhuvahetus, sanitaar-sisseseaded, arhitektooniline joonestamine, modelleerimine. Töötas vaheaegadega Prantsusmaa, Hollandi ja Saksamaa teadusasutustes 1933-36.

Asus tööle ehituse projekteerimise alal ASis Eesti Kiviõli 1939. 1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti ja 1941 evakueeriti Nõukogude Liidu tagalasse Kašpir Rudnikisse Sõzrani Kuibõsevi oblastisse. Juhendas seal silikaattellisetehases põlevkivituhast tsemendi (putsolaan) valmistamist.

Uurimusi ja tegevusvaldkondi[muuda | muuda lähteteksti]

1888 andis koos M. Tõnissoniga välja vene keele õpiku Eesti koolidele, avaldas ehituskonstruktsioonide ja staatika-alaseid õpikuid ning arhitektuuriteooria-käsitlusi (võlvide arvutamine ja ladumine, sillakonstruktsioonid, hoonete vastupidavus maavärinatele, ehitaja teatmik jm.). Projekteeris õigeusu kirikuid Jaroslavlis, Harkovis, Doni-äärses Rostovis, Vjatkas, Poltaava ja Hersoni kubermangus, Tallinnas Aleksander Nevski katedraali (ehitatud 1894-96, akadeemik M. Preobraženski patronaaži all), Peterburis Püha Isidori kiriku (Eesti Õigeusu Vennaskonna kirik, ehitatud 1903-07), Kuremäel Pühtitsa kloostri Uspenski peakiriku (ehitatud 1908-10); Peterburis Geoloogia Komitee hoone (ehitatud 1912-14, fassaad kaetud Saaremaa dolomiidiga), Eksperimentaalse Meditsiini Instituudi vivaariumihoone (ehitatud 1912-15, akadeemik I. Pavlov tegi seal katseid koertega); Pulkovo observatooriumi seismoloogiajaama (ehitatud 1912-14); Tallinnas osales Vene Seltsihoone (Tallinna Keskraamatukogu) ehitamisel (1896-1900), projekteeris Riigi trükikoja Niine tänaval (ehitatud 1923), Tollipeavalitsuse hoone sadamas (ehitatud 1926), elumaja Tina 23/Kreutzwaldi 11 (ehitatud 1923-24) jt. Osales 1909. a. “Estonia” teatri- ja kontserdihoone võistlusprojektide hindamise žüriis. Oli Kuressaare Ehitusinstruktorite Kooli (praegune Kuressaare Ametikool) üks rajajatest 1922, töötas välja kavandi Saaremaa raudteevõrgu ehitamiseks, mitu kavandit Kuressaare kuurordi väljaarendamiseks (elluviimist takistas II maailmasõda). Uuris Eesti maavarasid (Saaremaal Jaagarahu lubjakivi, tõestas lubjakivi soodsa kaltsiidisisalduse; leidis Jaagarahul oonüksmarmorit ja Muhus Igaküla juures litograafiakivi).

Teadusorganisatoorne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Asutas Eesti Tehnika Seltsi Peterburis 1917, oli seltsi esimees; oli aastal 1919 Eesti Töörahva Kommuuni Ülikooli rektor.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik alates 1911;
Püha Anna III järgu orden 1900;
Püha Anna II järgu orden (ehituskunsti õpetamise eest) 1909;
aadlitiitel 1911;
Korp! Leola auvil! 1922.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1920 opteerus Eestisse ning pani aluse Tallinna tehnikumis eestikeelse tehnilise kõrghariduse andmisele ning arhitektide väljaõppele. Oli aastatel 1921–1932 Tallinna tehnikumi arhitektuuriõppejõud. Tema õpilasteks oli paljud tuntud arhitektid: Erika Nõva, August Volberg, Robert Natus, Nikolai Kusmin ja teised.

Ajaleht Meie Maa kirjutas 1. detsembril 1920: "Härra Piip ootab akadeemik Poleštšukki lähemal ajal Venemaalt tagasi. Poleštšuk on sündinud saarlane, tunneb iseäralist huvi Saaremaa vastu – ja loota on, et ta Eestisse tagasi jõudes oma tööjõu Saaremaa huvidele jääb pühendama. Seega saaksid saarlased siis omale tubli ja targa tehnilise jõu etteotsa, millest praegu nii suur puudus." Aleksander Poleštšuki initsiatiivil asutati aastal 1922 Kuressaarde ehitusinstruktorite kool, mis on praeguse ametikooli eellane.

A. Poleštšuk oli maailmatasemega tippteadlane, kuuludes Euroopa aatomienergia uurijate meeskonda. Vaheaegadega töötas ta 1933–1936 Prantsusmaa, Hollandi ja Saksamaa teadusasutustes.

Pärast Tartu Õpetajate Seminari lõpetamist töötas ta ligi 19 aastat kooliõpetajana. Aastal 1888 andis ta välja "Vene keele õpetuse Eesti koolidele". Peterburi Kunstide Akadeemia professorina andis ta välja mitu ehituse ja arhitektuuri õpikut.

Kiviõli Põlevkivikeemiatehases (1940. a. riigistatud AS Eesti Kiviõli järglane) töötades evakueerus ta II maailmasõja käigus Kuibõševi oblastisse Kašpir Rudnikisse, kus töötas ehitusmaterjalide katsetamisel. Seal ta suri aastal 1944 ja maeti kohalikule kalmistule, mis on praeguseks hävinenud.