Eesti meedia

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib Eesti ajakirjandusest; meediakontserni kohta loe artiklist AS Eesti Meedia

Eesti meediasüsteemi on mõjutanud nii Nõukogude okupatsiooni aegne tsensuur aastatel 1944–1991 kui ka 1990ndate alguses Eesti meediatööstuse ameerikaliku liberaalse infoturu mudeli omaks võtmine. Selle järgi on info eelkõige müügiartikkel, indiviidi kui tarbija vajaduste rahuldaja ning tema kvaliteet sõltub tarbijate maitsest ja nõudlusest. Meedia eelistustelt on eestlastel 4 lemmiktegevust (eelisjärjekorras): teleri vaatamine, raadio kuulamine, internetikasutus, paberlehtede lugemine. Meedia käesolevas artiklis tähendab massikommunikatsiooni vahendeid, täpsemalt raadiot ja televisiooni. Vaatluse all olevad aastad on valitud selle põhjal, et 1987. aastal algas üleminekuperiood ja mõni aasta pärast sajandivahetust oli meediamaastik nüüdisaegsel kujul välja kujunenud.

Trükimeedia[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastate lõpus oli Eesti meediasüsteemile omane nii tormiline uute väljaannete teke kui ka nende kadumine: 1988–1992 tekkis Eestis 497 uut väljaannet, millest tänaseni on alles vaid 3.[1]

Ajalehed[muuda | muuda lähteteksti]

Suuremad päevalehed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Postimees (üleriigiline) – tiraaž 58 700 (aprill 2010)
  • Õhtuleht (üleriigiline) – tiraaž 55 200 (aprill 2010)
  • Eesti Päevaleht (üleriigiline) – tiraaž 34 200 (aprill 2010)
  • Äripäev (üleriigiline majandusleht) – tiraaž 13 500 (aprill 2010)
  • Pärnu Postimees (maakonnaleht) – tiraaž 13 500 (aprill 2010)
  • Postimees (vene keeles; üleriigiline) – tiraaž 11 800 (aprill 2010)
  • Sakala (maakonnaleht) – tiraaž 9600 (aprill 2010)
  • Virumaa Teataja (maakonnaleht) – tiraaž 7100 (aprill 2010)
  • Põhjarannik / Severnoje Poberežje (maakonnaleht) – tiraaž 7100 (aprill 2010)

Suuremad nädalalehed[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjad[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aasta seisuga on aktiivseimad lugejad vanuserühmas 30–39, passiivseimad lugejad on vanuserühmas 50–59. Ajakirjade lugejaskonnast moodustavad 2/3 naised. Rohkem tarbivad ajakirju ka kõrgema sissetulekuga inimesed.

Suuremad ajakirjad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hooaeg (Kaubamaja kliendid)
  • Kroonika (Naisteajakiri)
  • Kodu ja Aed (Koduajakiri)
  • Eesti Naine (Naisteajakiri)
  • Kodukiri (Koduajakiri)
  • Tehnikamaailm (Meesteajakiri)
  • Pere ja Kodu (Koduajakiri)
  • Kodutohter (Terviseajakiri)
  • Naised (Naisteajakiri)
  • Nädal (Teleajakiri)
  • Tervis+ (Terviseajakiri)
  • Cosmopolitan (Naisteajakiri)
  • Aed (Koduajakiri)
  • Anne ja Stiil (Naisteajakiri)

Üleminekuperioodi algus[muuda | muuda lähteteksti]

1987. aastal kerkis üles fosforiidikaevandamise teema, mis tänu Eesti Raadiole väljus majandussfäärist ja millest sai üldrahvalik probleem, sest raadio hoidis teemat üleval. Raadiol oli selleks ajaks välja kujunenud kindel programm ja ajakirjanikud olid tasemel, samuti oli neil hea stiilitunnetus. See oli aeg, mis Nõukogude tsensuur polnud enam nii tugev.[2]

Televisioon[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Televisioon Eestis

Eestis on kokku viis üleriigilist eestikeelset telekanalit, aga samal ajal ollakse ka rahvusvaheliste telekanalite mõjuväljas. 1. juulil 2010 lõppes Eesti täielik üleminek digilevile ning vana analoogtelevisioon lülitati välja.[3]

Televisiooni tarbimist Eestis iseloomustab rahvuslik eristumine. Eestlased kasutavad rohkem kohalikke eestikeelseid ja rahvusvahelisi kanaleid, mitte-eestlased aga kohalikke venekeelseid ja Venemaa kanaleid.[4] Märtsis 2010 vaatasid Eesti elanikud televiisorit keskmiselt 4 tundi ja 19 minutit päevas. Eestlased veetsid telerite ees 4 tundi ja 5 minutit, mitte-eestlased 4 tundi ja 49 minutit päevas. Viimasel kümnel aastal on vaatamisaeg pigem kasvanud.

Erakanalid[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeseks erakanaliks sai Eesti Televisioonist eraldunud RTV – reklaamitelevisioon. Aeg oli erakanalite tekkeks soodne, sest Ostankino TV-st oli vabaks jäänud saatevõrk, samuti oli vaba Peterburi saatevõrk ja Kesktelevisiooni oma, mida oli majanduslikel kaalutlustel huvi kasutada.[5]

Esimesena alustas 1991. aastal Eesti Kristlik Televisioon. 1992 alustas Eesti Reklaamitelevisioon, samal aastal ka Alo TV Tartust. Mitte kõik erakanalid ei jäänud turule püsima. Alustanutest osutusid tugevamateks RTV, Eesti Video ja AS Taska, kelle vahel tekitas pingeid saate võrgu jagamine erakanalite vahel. Sellest sõltusid reklaamitulud ja vaatajaskond. Seda konflikti nimetati ka telesõjaks. Tallinnas tegutses 1995.-1996. aastal piirkondliku leviga (100 km Tallinnast) Tipp TV, mille pankroti järel sai vabanenud kanalil tegutsemist alustada TV1. Antud kanali programm koosnes uudistest ja muusikavideotest.[6]

Programmide poolest üritasid erakanalid 1990. aastate keskel Eesti Televisiooniga võistelda, mis osaliselt ka õnnestus. Põhjus oli selles, et suur osa töötajatest suundus pärast taasiseseisvumist erakanalitesse tööle. 1999–2001 oli telemaastikul kriis. Erakanalite programm muutus järjest meelelahutuslikumaks, see kulutas palju raha. Pärast sajandivahetust olid erakanalid oma koha leidnud ehk keskendunud rohkem meelelahutusele, samas kui Eesti Televisioon oli leidnud oma koha avalik-õigusliku kanalina. Protsess võttis aega ligi 10 aastat.[5]

Kolm suuremat telekanalit[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Televisioon – avalik-õiguslik telekanal, mille programm on suunatud kõikidele Eesti elanikele, sealhulgas erinevatele sotsiaal-demograafilistele vähemusrühmadele. Omasaadete osakaal on suur. Kanalit on võimalik jälgida otseülekandena internetis; saateid võimalik vaadata kodulehelt arhiivist. Tütarkanalid on ETV2 ja ETV+.
  • Kanal 2 – eratelekanal, mille programm on peamiselt meelelahutuslik ja kommertslik. Omasaadete osakaal on väike. Saateid võimalik vaadata kodulehelt arhiivist. Tütarkanalid on Kanal 11 ja Kanal 12.
  • TV3 – eratelekanal, mille programm on meelelahutuslik ja kommertslik. Omasaadete osakaal on väike. Saateid võimalik vaadata kodulehelt arhiivist. Tütarkanalid on TV6 ja TV3+.

Raadio[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Nõukogude ajal oli raadios reklaami vähe, siis pärast Eesti taasiseseisvumist sai reklaam raadios olulise koha, sest oli vaja saateid toota. Tekkis palju erakanaleid ja kuulajaskonna killustatus jaamade vahel. Raadiojaamu on kolme liiki: avalik-õiguslikud (Eesti Raadio), lokaalsed (Tartu Raadio, Kagu Raadio jt), kommertskanalid (Uno, Päikeseraadio, Sky jt).[5]

1990. aastatel töötas eri perioodidel üle poolesaja raadiojaama, millest enamik oli pärast sajandivahetust tegevuse lõpetanud. Oli palju lokaalseid jaamu. Täheldatav oli ajakirjanike vähenemine raadiojaamades, samuti oli võetud rohkem kommertslik ja meelelahutuslik suund ning tasemel ajakirjandust tehti üha vähem. Programmi formaate on Eestis tegutsevatel raadiojaamadel olnud väga erinevaid. Näiteks täisautomatiseeritud Spin FM-i programm, milles kõlas põhiliselt muusika, reklaam ja lühiuudised, aga on ka suure originaalprogrammiga jaamu, nagu Vikerraadio ja Raadio Kuku.[7]

Esimene eraraadiokanal oli Raadio Kuku (1991), kus töötas palju heal tasemel ajakirjanikke, tehti poliitilise sisuga saateid ja pakuti konkurentsi Eesti Raadiole.[5]

Enamik raadiokanaleid Eestis kuulub kodumaistele ja kaks välismaistele omanikele, milleks on AS Trio LSL ja AS Mediainvest Holding.[7]

Eestis tegutseb 34 raadiojaama. Neist 5 on avalik-õiguslikud, 4 mittetulunduslikud ja 25 kommertsjaamad (need jagunevad omakorda üle-eestilisteks ja regionaalseteks) ja 11 kohalikku jaama. Eestis on neli raadiojaamade gruppi: ERR, AS Mediaholding Invest, Trio LSL ja Sky Media.

Avalik-õiguslikud (ERR) raadiokanalid[muuda | muuda lähteteksti]

Eraraadiokanalid[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks on veel hulk väiksemaid raadiojaamade ühendusi, mis on esindatud ühe regionaalraadiojaamaga.

Suurema kuulajaskonnaga raadiojaamad 02.09.2009 – 01.12.2009

  1. Vikerraadio – 324 000 kuulajat nädalas
  2. Sky Plus – 303 000 kuulajat nädalas
  3. Raadio Elmar – 261 000 kuulajat nädalas

Suurema kuulajaskonnaga raadiojaamad 2009. aastal mitte-eestlaste seas:

  1. Raadio 4 – 193 000 kuulajat nädalas
  2. Russkoje Radio – 174 000 kuulajat nädalas

Üldtendentsina võib märgata raadiokanalite programmide muutumist aina meelelahutuslikumaks ja kergekaalulisemaks. Kuigi Eesti Raadio (nt Vikerraadio, Klassikaraadio) üritavad hoida intellektuaalset ja tõsisemat joont (uudised, jutusaated, harivad ja silmaringi laiendavad saated), on ka nendes muusika ja meelelahutuse osakaal kasvanud. Erajaamad seevastu panustavadki meelelahutusele ja muusikale.

Kui mitte-eestlased kuulasid raadiot 2009. aastal päevas keskmiselt 3 tundi ja 36 minutit, siis eestlased 4 tundi ja 8 minutit.

Internet[muuda | muuda lähteteksti]

Leibkonnad, kus on interneti võimalus olemas, on iga aastaga tõusnud. 2007. aastal oli leibkondade arv üle 285 000, kahe aastaga tõusis see arv 65 000 võrra. Osatähtsus vastava elukohaga leibkondades on kasvanud 52,9%-lt 63%-ni.[8] Võrreldes 2005. aastaga on 2009. aastal kasutajate hulga kasvamine aeglustunud: vanuses 6–74 eluaastat oli aastal 2009 internetikasutajaid 861 000. Eriti vähe interneti kasutajaid on vanuserühmas 65–74 eluaastat, kus nende osatähtsus rühmas on 13,7%. Eesti on Euroopas erandlik riik selle poolest, et naiste hulgas on rohkem internetikasutajaid kui meeste hulgas.

Üldtendentsid meediakasutuses[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on traditsioonilisel kujul meediasisu jälgimine vähenenud.[9] Huvi uudiste vastu on endiselt suur, kuid neid jälgitakse põhiliselt nutitelefonist ja veebist. Alates sajandivahetusest võib murranguliseks pidada aastat 2011, millest alates on aktiivsed meediatarbijad hakanud esmast infot saama elektrooniliste kanalite kaudu. Eriti tugevalt on vähenenud paberkandjal ajalehtede ja ajakirjade lugemine, suurenenud on sotsiaalmeedia kasutamine, kust samuti saadakse infot. Interneti tulek pole mõjutanud mitte ainult noorte meediakasutust, vaid selle mõju on märgatav ka vanemate inimeste puhul. Samuti on suurenenud inimeste hulk, kes ütlevad, et nad üldse telerit ei vaata. Järjest rohkem kasutatakse internetis järelevaatamise võimalust. Samuti on vähenenud meedia roll ajakasutuse tegurina ehk järjest vähem seatakse oma tegevusi selle järgi, et saaks telekast midagi vaadata.[9] Eestis olevale meediale on iseloomulik ka see, et venekeelne elanikkond elab hoopis teises meediaruumis, jälgib teisi kanaleid ja saab teistsugust infot.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peeter Vihalemm. Eesti meediakasutus ja meediasüsteem Eestis 1965 – 2004, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004
  2. P. Vihalemm (2004). Eesti meedia ja meediakasutus. Tartu.
  3. http://www.eesti.ee/est/
  4. Triin Vihalemm (1999). Nõudlus venekeelsete meediatoodete järele.Peeter Vihalemm. Eesti meediakasutus ja meediasüsteem Eestis 1965–2004, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 P.Vihalemm (toim.) 2004 Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  6. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. detsember 2017. Vaadatud 11. detsembril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  7. 7,0 7,1 Luts (2009) EAAS Aastaraamat.
  8. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/varval.asp?ma=IT201&ti=KODUSE+INTERNETI%2D%DCHENDUSEGA+LEIBKONNAD+ELUKOHA+J%C4RGI&path=../Database/Majandus_regionaalne/05Infotehnoloogia/04Infotehnoloogia_leibkonnas/&lang=2[alaline kõdulink]
  9. 9,0 9,1 Vihalemm, P, Lauristin, M, Kalmus, V ja Vihalemm, T (toim.) 2017 Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • TNS Emori meediauuringud. (2008, 2009). URL (kasutatud mai 2010) www.emor.ee
  • TNS Emor teleauditooriumi mõõdikuuringud. (2005–2010). URL (kasutatud mai 2010) http://www.emor.ee
  • TNS Emor, Raadioauditooriumi päevikuuring 2009.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]