Eesti meedia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti ajakirjandusest; meediakontserni kohta loe artiklist AS Eesti Meedia

Eesti meediasüsteemi on mõjutanud nii Nõukogude okupatsiooni aegne tsensuur aastatel 1944–1991 kui ka 1990ndate alguses Eesti meediatööstuse ameerikaliku liberaalse infoturu mudeli omaks võtmine. Selle järgi on info eelkõige müügiartikkel, indiviidi kui tarbija vajaduste rahuldaja ning tema kvaliteet sõltub tarbijate maitsest ja nõudlusest. Meedia eelistustelt on eestlastel 4 lemmiktegevust (eelisjärjekorras): teleri vaatamine, raadio kuulamine, internetikasutus, paberlehtede lugemine. Meedia käesolevas artiklis tähendab massikommunikatsiooni vahendeid, täpsemalt raadiot ja televisiooni. Vaatluse all olevad aastad on valitud selle põhjal, et 1987. aastal algas siirdeperiood ja mõned aastad pärast sajandivahetust oli meediamaastik tänapäevasel kujul välja kujunenud.


Trükimeedia[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastate lõpus oli Eesti meediasüsteemile omane nii tormiline uute väljaannete teke kui ka nende kadumine: 1988–1992 tekkis Eestis 497 uut väljaannet, millest tänaseni on alles vaid 3.[1]

Ajalehed[muuda | muuda lähteteksti]

Suurimad päevalehed:

  • Postimees (üleriigiline) – tiraaž 58 700 (aprill 2010)
  • Õhtuleht (üleriigiline) – tiraaž 55 200 (aprill 2010)
  • Eesti Päevaleht (üleriigiline) – tiraaž 34 200 (aprill 2010)
  • Äripäev (üleriigiline majandusleht) – tiraaž 13 500 (aprill 2010)
  • Pärnu Postimees (maakonnaleht) – tiraaž 13 500 (aprill 2010)
  • Postimees (vene keeles; üleriigiline) – tiraaž 11 800 (aprill 2010)
  • Sakala (maakonnaleht) – tiraaž 9600 (aprill 2010)
  • Virumaa Teataja (maakonnaleht) – tiraaž 7100 (aprill 2010)
  • Põhjarannik/Severnoje Poberežje (maakonnaleht) – tiraaž 7100 (aprill 2010)

Suurimad nädalalehed on

Ajakirjad[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aasta seisuga on aktiivseimad lugejad vanuserühmas 30–39, passiivseimad lugejad on vanuserühmas 50–59. Ajakirjade lugejaskonnast moodustavad 2/3 naised. Rohkem tarbivad ajakirju ka kõrgema sissetulekuga inimesed.

Suurimad ajakirjad:

  • Hooaeg (Kaubamaja kliendid)
  • Kroonika (Naisteajakiri)
  • Kodu ja Aed (Koduajakiri)
  • Eesti Naine (Naisteajakiri)
  • Kodukiri (Koduajakiri)
  • Tehnikamaailm (Meesteajakiri)
  • Pere ja Kodu (Koduajakiri)
  • Kodutohter (Terviseajakiri)
  • Naised (Naisteajakiri)
  • Nädal (Teleajakiri)
  • Tervis+ (Terviseajakiri)
  • Cosmopolitan (Naisteajakiri)
  • Aed (Koduajakiri)
  • Anne ja Stiil (Naisteajakiri)

Siirdeperioodi algus[muuda | muuda lähteteksti]

1987 aastal kerkis üles forforiidikaevandamise teema, mis tänu Eesti raadiole väljus majandussfäärist ja millest sai üldrahvalik probleem, sest raadio hoidis teemat üleval. Raadiol oli selleks ajaks välja kujunenud kindel programm ja ajakirjanikud olid tasemel, samuti oli neil hea stiilitunnetus. See oli aeg, mis nõukogude tsensuur polnud enam nii tugev.[2]

Televisioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Televisioon Eestis.

Eestis on kokku 5 üleriigilist eestikeelset telekanalit, aga samal ajal ollakse ka rahvusvaheliste telekanalite mõjuväljas. 1. juulil 2010 lõppes Eesti täielik üleminek digilevile ning vana analoogtelevisioon lülitati välja.[3]

Televisiooni tarbimist Eestis iseloomustab rahvuslik eristumine. Eestlased kasutavad rohkem kohalikke eestikeelseid ja rahvusvahelisi kanaleid, mitte-eestlased aga kohalikke venekeelseid ja Venemaa kanaleid.[4] Märtsis 2010 vaatasid Eesti elanikud televiisorit keskmiselt 4 tundi ja 19 minutit päevas. Eestlased veetsid telerite ees 4 tundi ja 5 minutit, mitte-eestlased 4 tundi ja 49 minutit päevas. Viimasel kümnel aastal on vaatamisaeg pigem kasvanud.

Erakanalid[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeseks erakanaliks, mis eraldus Eesti Televisioonist, oli RTV – reklaamitelevisioon. Aeg oli erakanalite tekkeks soodne, sest Ostankino TVst oli vabaks jäänud saatevõrk, samuti oli vaba Peterburi saatevõrk ja Kesktelevisiooni oma, mida oli majanduslikel kaalutlustel huvi kasutada.[5]

Esimesena alustas 1991. aastal Eesti Kristlik Televisioon. 1992 alustas Eesti Reklaamitelevisioon, samal aastal ka Alo TV Tartust. Mitte kõik erakanalid ei jäänud turule püsima. Alustanutest osutusid tugevamateks RTV, Eesti Video ja AS Taska, kelle vahel tekitas pingeid saate võrgu jagamine erakanalite vahel. Sellest sõltusid reklaamitulud ja vaatajaskond. Seda konflikti nimetati ka telesõjaks. Tallinnas tegutses 1995.-1996. aastal piirkondliku leviga (100 km Tallinnast) Tipp TV, mille pankroti järel sai vabanenud kanalil tegutsemist alustada TV1. Antud kanali programm koosnes uudistest ja muusikavideotest.[6]

Programmide poolest üritasid erakanalid 1990 keskel Eesti Televisiooniga võistelda, mis osaliselt ka õnnestus. Põhjus kindlasti selles, et suur osa töötajatest suundus pärast taasiseseisvumist erakanalitesse tööle. 1999–2001 oli telemaastikul kriis. Erakanalite programm muutus järjest meelelahutuslikumaks, see kulutas palju raha. Pärast sajandivahetust olid erakanalid oma koha leidnud ehk keskendunud rohkem meelelahutusele, samas kui Eesti Televisioon oli leidnud oma koha avalik-õigusliku kanalina. Protsess võttis aega ligi 10 aastat.[7]

Kolme suurima telekanali lühike tutvustus:

  • Eesti Televisioon – avalik-õiguslik telekanal, mille programm on suunatud kõikidele Eesti elanikele, sealhulgas erinevatele sotsiaal-demograafilistele vähemusrühmadele. Oma saadete osakaal on suur. Kanalit on võimalik jälgida otseülekandena internetis; saateid võimalik vaadata kodulehelt arhiivist. Tütarkanalid on ETV2 ja ETV+.
  • Kanal 2 – eratelekanal, mille programm on peamiselt meelelahutuslik ja kommertslik. Omasaadete osakaal on väike. Saateid võimalik vaadata kodulehelt arhiivist. Tütarkanal on Kanal 11.
  • TV3 – eratelekanal, mille programm on meelelahutuslik ja kommertslik. Omasaadete osakaal on väike. Saateid võimalik vaadata kodulehelt arhiivist. Tütarkanal on TV6.

Raadio[muuda | muuda lähteteksti]

Kui nõukogude ajal oli raadios reklaami vähe, siis pärast taasiseseisvumist sai reklaam raadios olulise koha, sest oli vaja saateid toota. Tekkis palju erakanaleid ja kuulajaskond killustus erinevate jaamade vahel. Raadiojaamad saab jagada kolme gruppi: avalik-õiguslikud (Eesti Raadio, Raadio Kuku, Raadio Pluss B3), lokaalsed (Tartu Raadio, Kagu Raadio jt), kommertskanalid (Uno, Päikeseraadio, Sky jt).[8]

1990 aastatel töötas erinevatel perioodidel üle poolesaja raadiojaama, millest enamik oli pärast sajandivahetust oma töö lõpetanud. Oli palju lokaalseid jaamu. Täheldatav oli ajakirjanike vähenemine raadiojaamades, samuti oli võetud rohkem kommertslik ja meelelahutuslik suund ning tasemel ajakirjandust tehti üha vähem. Programmi formaate on Eestis tegutsevatel raadiojaamadel olnud väga erinevaid. Nt täisautomatiseeritud Spin FMi proframm, milles kõlas põhiliselt muusika, reklaam ja lühiuudised, aga on ka suure originaalprogrammiga jaamu nagu Vikerraadio ja Raadio Kuku.[9]

Esimene eraraadiokanal oli Raadio Kuku (1991), kus töötas palju heal tasemel ajakirjanikke, tehti poliitilise sisuga saateid ja pakuti konkurentsi Eesti Raadiole.[10]

Enamik raadiokanaleid Eestis kuuluvad kodumaistele omanikele ja kaks välismaistele, milleks on AS Trio LSL ja AS Mediainvest Holding.[11]

Eestis tegutseb 34 raadiojaama. Neist 5 on avalik-õiguslikud, 4 mittetulunduslikud ja 25 kommertsjaamad (need jagunevad omakorda üle-eestilisteks ja regionaalseteks) ja 11 kohalikku jaama. Eestis on neli raadiogruppi: ERR, AS Mediaholding Invest, Trio LSL ja Sky Media.

Avalik-õiguslikud (ERR) raadiokanalid on

Eraraadiokanalid jagunevad järgmiselt:

Lisaks on veel hulk väiksemaid raadiogruppe, mis on esindatud ühe regionaalraadiojaamaga.

Kuulatuimad raadiojaamad 02.09.2009 – 01.12.2009 kogu elanikkonnast:

  1. Vikerraadio – 324 000 kuulajat nädalas
  2. Sky Plus – 303 000 kuulajat nädalas
  3. Raadio Elmar – 261 000 kuulajat nädalas

Kuulatuimad raadiojaamad 2009. aastal mitte-eestlaste seas:

  1. Raadio 4 – 193 000 kuulajat nädalas
  2. Russkoje Radio – 174 000 kuulajat nädalas

Üldtendentsina võib märgata raadiokanalite programmide muutumist aina meelelahutuslikumaks ning kergekaalulisemaks. Kuigi Eesti Raadio (nt Vikerraadio, Klassikaraadio) üritavad hoida intellektuaalset ja tõsisemat joont (uudised, jutusaated, harivad ja silmaringi laiendavad saated), on ka nendes muusika ja meelelahutuse osakaal kasvanud. Erajaamad seevastu panustavadki meelelahutusele ja muusikale.

Mitte-eestlased kuulasid 2009. aastal raadiot 3 tundi ja 36 minutit, siis võrdlevalt eestlased kuulasid 2009. aastal raadiot 4 tundi ja 8 minutit.

Internet[muuda | muuda lähteteksti]

Leibkonnad, kus on interneti võimalus olemas, on iga aastaga tõusnud. 2007. aastal oli leibkondade arv üle 285 000, kahe aastaga tõusis see arv 65 000 võrra. Osatähtsus vastava elukohaga leibkondades on kasvanud 52,9%-lt 63%-ni.[12] Võrreldes 2005. aastaga on 2009. aastal kasutajatehulga kasvamine aeglustunud: vanuses 6–74 eluaastat oli aastal 2009 internetikasutajaid 861 000. Eriti vähe interneti kasutajaid on vanusegrupis 65–74 eluaastat, kus osatähtsus rühmast on 13,7%. Eesti on Euroopas erandlik riik selle poolest, et naiste hulgas on interneti kasutajate osakaal suurem kui meeste hulgas.

Üldtententsid meediakasutuses[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on traditsioonilisel kujul meediasisu jälgimine vähenenud.[13] Huvi uudiste vastu on endiselt suur, kuid neid jälgitakse põhiliselt nutitelefonist ja veebist. Alates sajandivahetusest võib murranguliseks pidada aastat 2011, millest alates on aktiivsed meediatarbijad hakanud esmast infot saama elektrooniliste kanalite kaudu. Eriti tugevalt on vähenenud paberkandjal ajalehtede ja ajakirjade lugemine, suurenenud on sotsiaalmeedia kasutamine, kust samuti saadakse infot. Interneti tulek pole mõjutanud mitte ainult noorte meediakasutust, vaid selle mõju on märgatav ka vanemate inimeste puhul. Samuti on suurenenud inimeste hulk, kes ütlevad, et nad üldse telekat ei vaata. Järjest rohkem kasutatakse internetis järelevaatamise võimalust. Samuti on vähenenud meedia roll ajakasutuse tegurina ehk järjest tvähem seatakse oma tegevusi selle järgi, et saaks telekast midagi vaadata.[14] Eestis olevale meediale on iseloomulik ka see, et venekeelne elanikkond elab hoopis teises meediaruumis, jälgib teisi kanaleid ja saab teistsugust infot.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peeter Vihalemm. Eesti meediakasutus ja meediasüsteem Eestis 1965 – 2004, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004
  2. P. Vihalemm (2004). Eesti meedia ja meediakasutus. Tartu. 
  3. http://www.eesti.ee/est/
  4. Triin Vihalemm (1999). Nõudlus venekeelsete meediatoodete järele.Peeter Vihalemm. Eesti meediakasutus ja meediasüsteem Eestis 1965–2004, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004
  5. P.Vihalemm (toim.) 2004 Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  6. http://rhmuuseum.ee/televisiooni-kroonika/#toggle-id-6
  7. P.Vihalemm (toim.) 2004 Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  8. P.Vihalemm (toim.) 2004 Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  9. Luts (2009) EAAS Aastaraamat.
  10. P.Vihalemm (toim.) 2004 Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  11. Luts (2009) EAAS Aastaraamat.
  12. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/varval.asp?ma=IT201&ti=KODUSE+INTERNETI%2D%DCHENDUSEGA+LEIBKONNAD+ELUKOHA+J%C4RGI&path=../Database/Majandus_regionaalne/05Infotehnoloogia/04Infotehnoloogia_leibkonnas/&lang=2
  13. Vihalemm, P, Lauristin, M, Kalmus, V ja Vihalemm, T (toim.) 2017 Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
  14. Vihalemm, P, Lauristin, M, Kalmus, V ja Vihalemm, T (toim.) 2017 Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • TNS Emori meediauuringud. (2008, 2009). URL (kasutatud mai 2010) www.emor.ee
  • TNS Emor teleauditooriumi mõõdikuuringud. (2005–2010). URL (kasutatud mai 2010) http://www.emor.ee
  • TNS Emor, Raadioauditooriumi Päevikuuring 2009

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]