Mine sisu juurde

Ärkamisaeg

Allikas: Vikipeedia

Ärkamisaeg (ka rahvuslik ärkamisaeg, rahvuslik ärkamine, rahvuslik liikumine) oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning emakeelse haritlaskonna kujunemise aeg. Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda aega, 19. sajandi teist poolt, iseloomustab eelkõige mitu ettevõtmist hariduse- ja kultuurivallas.

Ärkamisajal oli väga suur tähtsus laulupeol. Laulupeod aitasid arendada rahvuslikku eneseteadvust ning neist kujunes rahva ühtekuuluvuse väljendaja ja kinnitaja ajal, kui Eestist endast ja Eesti Vabariigist polnud veel juttugi. Laulupidude abil astuti venestamisele vastu ning süvendati eesti keele kui riigi ja rahva keele tähtsust. Need ühendasid eestlasi raskel ajal, kui Eestit veel polnud. On tõenäone, et laulupidudeta ei oleks eestlased olnud sedavõrd ühtsed, et Eesti oleks lõpuks iseseisvunud.

Ka ärkamisaegseil kirjanike tegevusel oli suur tähtsus. Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.

Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlasest ei saanud mitte ainult innukas lehelugeja, vaid ka aktiivne kirjasaatja, st ühiskondlikus elus osaleja. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldav ei ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Johann Voldemar Jannsen andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest ja rahva hulgas kutsuti teda austavalt Postipapaks. Ajakirjandus aitas eestlaseil ka üksteist n-ö üles leida, st leida Eestimaa eri paigust sarnase mõtteviisiga inimesi. Johann Voldemar Jannsen oli ka üks I üldlaulupeo algatajaid. Tema tütar, luuletaja ja proosakirjanik Lydia Jannsen (pseudonüüm Koidula) oli eesti esimene naisajakirjanik ning eestikeelse näitekirjanduse alusepanijaid.

Tähtsamad sündmused

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]