Traditsionalism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib mõttevooludest; arhitektuuri mõiste kohta vaata artiklit Traditsionalism (arhitektuur)

Traditsionalism tähendab mõttevoolu, maailmavaadet või poliitilist suundumust, mille eesmärk on pärimuse ja tavandi järgimine.

Traditsionalism kirikus[muuda | muuda lähteteksti]

Kitsamas tähenduses mõistetakse traditsionalismi all ka suundumust katoliku kiriku sees, mis paneb väga suurt rõhku dogmade ja liturgilise traditsiooni järgimisele, rõhutades nende suurt või suuremat tähtsust Piibli kõrval, teisalt aga ka vastandades dogmaatilist ja liturgilist traditsiooni ilmalikele normidele.

Kõige radikaalsemal kujul esindab katoliiklikku traditsionalismi Prantsuse peapiiskop Marcel Lefebvre'i loodud paavst Pius X vennaskond, millel üle maailma on ligi 300 000 pooldajat ja 450 preestrit ning mis ei tunnusta Vatikani II kirikukogu otsuseid.

Reeglina ei käsitleta protestantlikku fundamentalismi traditsionalismina. Samas on viimasel tihtipeale seos poliitilise konservatismiga, millega on seostatav ka eelpool nimetatud katoliiklik traditsionalism.

Poliitiline traditsionalism[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitiline traditsionalism kujunes õpetusena välja 18. sajandil Prantsusmaal vastukaaluks Prantsuse revolutsioonile. Poliitilise traditsionalismi loojateks on krahv Joseph de Maistre ning vikont Louis de Bonald.

Filosoofiline traditsionalism[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofiline traditsionalism tekkis moodsal kujul aga alles 20. sajandi alguses ning sellega tuleb seostada eelkõige prantsuse mõtleja René Guénoni nimega.

Radikaalne traditsionalism[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval räägitakse ka radikaalsest traditsionalismist, mille tuntumaid kaasaegseid esindajaid Alain de Benoist – keda seostatakse ka tänapäevase konservatiivse revolutsiooniga – on tugevasti mõjustatud Friedrich Nietzsche, Georges Dumézili ja Julius Evola mõtetest.

Radikaalset traditsionalismi iseloomustab tugev, kompromissitu põlgus tänapäeva kultuuri ja ühiskonnakorralduse vastu ning selle pooldajad taotlevad vähemasti mõtlemise tasandil tagasipöördumist vanaaegsete normide juurde. Selline mõtteviis tuleneb arusaamast, et tsivilisatsioonide areng toimub kõrgemalt madalamale, tervikliku traditsiooni suunast üha killustatuma poole. Eestis on neid seisukohti tutvustanud Haljand Udam. Oma poolehoidu radikaalsele traditsionalismile on üles näidanud Raivo J. Raave, samuti Einar Laigna.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]