Eesti põlevkivitööstus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
A brownish-grey wall of kukersite is shown with a blue-handled pick axe somewhat to the right of its centre. Fragments of other rocks are visible; most are a little wider than the pick axe handle.
Põhja-Eesti kukersiit.

Eesti põlevkivitööstus on üks Eesti mõjukamatest tööstusharudest, mis on tähtis nii riigi energeetika põhivarustajana kui ka otsese ja kaudse tööandjana (eelkõige Virumaal). Põlevkivi kasutatakse Eestis eelkõige elektritootmiseks, kuid sellest valmistatakse ka põlevkiviõli ning keemiatooteid. Põlevkivitööstus annab umbes 4% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Kuna Kirde-Eestis paiknev Eesti põlevkivimaardla on üks suuremaid ja enim kasutatud põlevkivimaardlaid kogu maailmas, on Eesti põlevkivitööstus üks maailma arenenumaid ning siinseid põlevkivitehnoloogiaid on püütud ka eksportida.[1]

Põlevkivi on Eesti strateegiline energiaressurss

2012. aastal töötas Eesti põlevkivitööstuses 6500 inimest ehk umbes 1% kogu tööjõust. Eestis asub kaks maailma suurimat põlevkivielektrijaama.[2][3]

2012. aastal kasutati elektritootmises 70% kaevandatud põlevkivist, mis andis umbes 85% Eesti elektritoodangust. Pürolüüsi teel valmistatava põlevkiviõli tootmismahult oli Eesti maailmas teisel kohal Hiina RV järel. Põlevkivi ja sellest valmistatud tooteid kasutatakse ka kohalikus küttes ning toormaterjalina tsemenditööstuses.

Eestis leidub kaht liiki põlevkivi, mis mõlemad on Ordoviitsiumist pärinevad settekivimid.[4]

Suuremas mahus leidub graptoliitargilliiti, kuid orgaanilise aine väikese sisalduse tõttu ei kasutata seda tööstuslikult. Seevastu on kukersiiti Eestis kaevandatud juba sadakond aastat ning selle varusid hinnatakse jätkuvat veel 25–30 aastaks. 2012. aasta lõpus ulatus Eesti kukersiidivaru 4,8 miljardi tonnini, millest kuni 650 miljonit tonni peeti kättesaadavaks. Eesti kukersiidimaardla moodustab 1,1% maailma põlevkivivarudest.[1]

18.-19. sajandil uurisid Eesti põlevkivi mitmed teadlased ning seda kasutati madala kütteväärtusega kütusena. Tööstusliku kasutuseni jõuti 1916. aastal. Põlevkiviõli hakati Eestis tootma 1921. aastal ning elektritootmine põlevkivist algas 1924. aastal.[5] Peagi algas põlevkivi kasutamise süsteemne teaduslik uurimine ja 1938. aastal loodi Tallinna Tehnikaülikoolis ka keemia- ja mäeteaduskond. Teise maailmasõja järel kasutati põlevkivigaasi Leningradis ja Põhja-Eesti linnades maagaasi asendusena. NSV Liidu loodeosa kasvav nõudlus elektri järele viis suurte põlevkivielektrijaamade rajamiseni. Põlevkivi kaevandamine jõudis tippmahuni 1980. aastal. Seejärel vähenes vajadus põlevkivielektri järele, kuna Venemaal käivitati mitu tuumajaama, nende seas ka Leningradi varustav Sosnovõi Bori tuumaelektrijaam. Nõukogude Liidu lagunemise järgsed muutused majanduses vähendasid põlevkivikaevandamise mahte veelgi. Kaevandusmahud hakkasid taas tõusma alles pärast kahe aastakümne pikkust langust, 21. sajandi alguses.

Põlevkivitööstusel on Eestis jätkuvalt suur keskkonnamõju. 2012. aastal tuli põlevkivitootmisest umbes 70% Eesti tava- ja 82% ohtlikest jäätmetest ning üle 70% kasvuhoonegaasidest. Põlevkivikaevandamine langetab põhjavee taset, muudab looduslikku veeringlust ja halvendab vee kvaliteeti. Kaevandustest välja pumbatud ja elektrijaamades kasutatud vesi moodustab enam kui 90% kogu Eesti veetarbimisest. Põlevkivijäätmete nõrgvesi reostab pinnast ja põhjavett. Endised ja praegused põlevkivikaevandused katavad umbes 1% Eesti pindalast.

Eesti põlevkivitööstuse suurimate ettevõtete seas on AS Enefit Kaevandused (2009. aastani Eesti Põlevkivi) – Eesti Energia tütarettevõte, mis haldab Estonia kaevandust ja Narva karjääri ning tegeleb põlevkivi raudteeveoga – ja VKG Kaevandused OÜ, Eesti Energia, mis toodab põlevkivist elektrit (eelkõige Narva elektrijaamades), ning põlevkivi keemiatööstuses kasutavad Viru Keemia Grupi firmad ja Eesti Energia Õlitööstus.

Põlivkivi tootmise maht Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Tootmise maht,
mln t
Muutus eelmise
aastaga võrreldes
2017 15,6 +23,2%[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 IEA (2013). Estonia 2013. Energy Policies Beyond IEA Countries. ISBN 978-92-6419079-5. ISSN 2307-0897, lk. 20
  2. Kuhi-Thalfeldt, R.; Kuhi-Thalfeldt, A.; Valtin, J. (2010). "Estonian electricity production scenarios and their CO2 and SO2 emissions until 2030" (PDF). WSEAS Transactions on Power Systems (WSEAS) 5 (1): 11–21. ISSN 2224-350X. Vaadatud 10.01.2015. 
  3. Liive, Sandor (2007). "Oil Shale Energetics in Estonia" (PDF). Oil Shale. A Scientific-Technical Journal (Estonian Academy Publishers) 24 (1): 1–4. ISSN 0208-189X. Vaadatud 25.10.2008. 
  4. Väli, E.; Valgma, I.; Reinsalu, E. (2008). "Usage of Estonian oil shale" (PDF). Oil Shale. A Scientific-Technical Journal]] (Estonian Academy Publishers) 25 (2): 101–114. ISSN 0208-189X. doi:10.3176/oil.2008.2S.02. Vaadatud 25.10.2008. 
  5. Ots, Arvo (2006) [2004]. Tyson, Toni; McQuillen, Mary, eds. Oil Shale Fuel Combustion. Tallinn: Arvo Ots; Eesti Energia. ISBN 978-71.13.99490-7, lk. 15–16
  6. Добыча сланца выросла, dv.ee, 14.12.2018

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]