Eesti põlevkivitööstus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Põhja-Eesti kukersiit

Eesti põlevkivitööstus on üks Eesti mõjukamatest tööstusharudest, mis on tähtis nii riigi energeetika põhivarustajana kui ka otsese ja kaudse tööandjana (eelkõige Virumaal). Põlevkivi kasutatakse Eestis eelkõige elektritootmiseks, kuid sellest valmistatakse ka põlevkiviõli ning keemiatooteid. Põlevkivitööstus annab umbes 4% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Kuna Kirde-Eestis paiknev Eesti põlevkivimaardla on üks suuremaid ja enim kasutatud põlevkivimaardlaid kogu maailmas, on Eesti põlevkivitööstus üks maailma arenenumaid ning siinseid põlevkivitehnoloogiaid on püütud ka eksportida.[1]

Põlevkivi on Eesti strateegiline energiaressurss. Eestis leidub kaht liiki põlevkivi, mis mõlemad on Ordoviitsiumist pärinevad settekivimid.[2] Suuremas mahus leidub graptoliitargilliiti, kuid orgaanilise aine väikese sisalduse tõttu ei kasutata seda tööstuslikult. Seevastu on kukersiiti Eestis kaevandatud juba sadakond aastat ning selle varusid hinnatakse jätkuvat veel 25–30 aastaks. 2012. aasta lõpus ulatus Eesti kukersiidivaru 4,8 miljardi tonnini, millest kuni 650 miljonit tonni peeti kättesaadavaks. Eesti kukersiidimaardla moodustab 1,1% maailma põlevkivivarudest.[1]

2012. aastal töötas Eesti põlevkivitööstuses 6500 inimest ehk umbes 1% kogu tööjõust. Eestis asub kaks maailma suurimat põlevkivielektrijaama.[3][4] Kohaliku põlevkivitööstuse suurimate ettevõtete seas on AS Enefit Kaevandused (2009. aastani Eesti Põlevkivi) – Eesti Energia tütarettevõte, mis haldab Estonia kaevandust ja Narva karjääri ning tegeleb põlevkivi raudteeveoga – ja VKG Kaevandused OÜ, Eesti Energia, mis toodab põlevkivist elektrit (eelkõige Narva elektrijaamades), ning põlevkivi keemiatööstuses kasutavad Viru Keemia Grupi firmad ja Eesti Energia Õlitööstus.

2012. aastal kasutati elektritootmises 70% kaevandatud põlevkivist, mis andis umbes 85% Eesti elektritoodangust. Pürolüüsi teel valmistatava põlevkiviõli tootmismahult oli Eesti maailmas teisel kohal Hiina RV järel. Põlevkivi ja sellest valmistatud tooteid kasutatakse ka kohalikus küttes ning toormaterjalina tsemenditööstuses.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

18.–19. sajandil uurisid Eesti põlevkivi mitmed teadlased ning seda kasutati madala kütteväärtusega kütusena. Tööstusliku kasutuseni jõuti 1916. aastal. Põlevkiviõli hakati Eestis tootma 1921. aastal ning elektritootmine põlevkivist algas 1924. aastal.[5] Virumaal ehitati aastatel 1924–1942 neli õlivabrikut. 1922. aastal asutatud a/s "Riiklik Põlevkivitööstuse" kolm õlivabrikut läksid käiku aastatel 1924, 1936 ja 1938, bensiinitehas 1931. Peagi algas põlevkivi kasutamise süsteemne teaduslik uurimine ja 1938. aastal loodi Tallinna Tehnikaülikoolis ka keemia- ja mäeteaduskond.

Eesti ja Tapa põlevkivimaardla paiknemine

1931. aastal rajas Suurbritannia firma New Consolidated Gold fields Ltd. Kohtla raudteejaama juures Kohtla õlivabriku, mis kasutas toorainena põlevkivi ja et mitte põlevkivi kaugelt transportida, rajati lähedusse 1937. aastal Kohtla kaevandus. Nimi Kohtla-Nõmme võeti kohanimena kasutusele alles pärast Teine maailmasõda. 1941. aasta 12. augustil põletati Kohtla asunduse maani maha. Alles jäi kogu asunduse peale vaid paar elamut, asula ehitati väga ruttu uuesti üles. ja ülesehitamisega täiesti uueks muutunud asula sai endale ka uue nime, Kohtla-Nõmme.

Next.svg Pikemalt artiklis Esimene Eesti Põlevkivitööstus, Kohtla-Järve õlivabriku I (1924), II (1936), III (1938), IV (1943), V (1951), Kohtla-Järve VI õlivabrik (1987)[6]
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti põlevkivimaardla

Aastatel 1918–1940 tegutsesid piirkonnas põlevkivitööstuses: A/S "Esimene Eesti Põlevkivitööstus", A/Ü "Eesti Kiviõli", Eestimaa Õlikonsortsium, The New Consolidated Gold Fields Ltd.

Saksa okupatsiooni alguses 194. aastal võttis põlevkivitööstuse üle väegrupi "Nord" tagalateenistus, kes demineeris ja kustutas põlengud tööstuses ning alustas taastamistöid. 1941. aasta oktoobris moodustati põlevkivitööstuse haldamiseks "Baltische Öl" GmbH, mille juhtkond asus Tallinnas ja mis oli Saksa "Continental Oil Corporation" osakonnaks. Baltische Öl Gmbh juhiks Tallinnas oli Claus von Kursell, kes oli olnud alates 1930 aastast IG Farbenindustrie esindaja Eestis. Baltische Öl GmbH peakontor ja 7 osakonda asus Tallinnas, tehnikaosakond aga jäi Kiviõlisse.

Põlevkivitööstuses moodustati 5 vabrikut, kuhu kuulusid kaevandused ja õlivabrikud:

Teise maailmasõja järel kasutati põlevkivigaasi Leningradis ja Põhja-Eesti linnades maagaasi asendusena. NSV Liidu loodeosa kasvav nõudlus elektri järele viis suurte põlevkivielektrijaamade rajamiseni. 1944. aastal rajati Esimene Eesti Põlevkivitööstus Kohtla-Järvel. 1945. aastal alustati tollase NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee otsuse kohaselt uue põlevkivitöötlemise kompleksi rajamist Kohtla-Järvel loosungi all "Gaasi Leningradile". 1945. aastal rajati Kohtla-Järve Õlivabrikud, 1949. aastal Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemise Kombinaat.

1948. aastast sai alguse põlevkivist tehtud majapidamisgaasi pumpamine Leningradi, mida toodeti Kohtla-Järve gaasivabrikutes, hiljem suunati gaasijuhe ka Tallinna ja teistesse Põhja-Eesti linnadesse.

Põlevkivi kaevandamine jõudis tippmahuni 1980. aastal. Seejärel vähenes vajadus põlevkivielektri järele, kuna Venemaal käivitati mitu tuumajaama, nende seas ka Leningradi varustav Sosnovõi Bori tuumaelektrijaam. Nõukogude Liidu lagunemise järgsed muutused majanduses vähendasid põlevkivikaevandamise mahte veelgi. Kaevandusmahud hakkasid taas tõusma alles pärast kahe aastakümne pikkust langust, 21. sajandi alguses.

Keskkonnamõju[muuda | muuda lähteteksti]

Põlevkivitööstusel on Eestis jätkuvalt suur keskkonnamõju. 2012. aastal tuli põlevkivitootmisest umbes 70% Eesti tava- ja 82% ohtlikest jäätmetest ning üle 70% kasvuhoonegaasidest. Põlevkivikaevandamine langetab põhjavee taset, muudab looduslikku veeringlust ja halvendab vee kvaliteeti. Kaevandustest välja pumbatud ja elektrijaamades kasutatud vesi moodustab enam kui 90% kogu Eesti veetarbimisest. Põlevkivijäätmete nõrgvesi reostab pinnast ja põhjavett. Endised ja praegused põlevkivikaevandused katavad umbes 1% Eesti pindalast.

Põlevkivi tootmise maht Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Tootmise maht,
mln t
Muutus eelmise
aastaga võrreldes
2017 15,6 +23,2%[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 IEA (2013). Estonia 2013. Energy Policies Beyond IEA Countries. ISBN 978-92-6419079-5. ISSN 2307-0897, lk 20
  2. Väli, E.; Valgma, I.; Reinsalu, E. (2008). "Usage of Estonian oil shale" (PDF). Oil Shale. A Scientific-Technical Journal]] (Estonian Academy Publishers) 25 (2): 101–114. ISSN 0208-189X. doi:10.3176/oil.2008.2S.02. Vaadatud 25.10.2008. 
  3. Kuhi-Thalfeldt, R.; Kuhi-Thalfeldt, A.; Valtin, J. (2010). "Estonian electricity production scenarios and their CO2 and SO2 emissions until 2030" (PDF). WSEAS Transactions on Power Systems (WSEAS) 5 (1): 11–21. ISSN 2224-350X. Vaadatud 10.01.2015. 
  4. Liive, Sandor (2007). "Oil Shale Energetics in Estonia" (PDF). Oil Shale. A Scientific-Technical Journal (Estonian Academy Publishers) 24 (1): 1–4. ISSN 0208-189X. Vaadatud 25.10.2008. 
  5. Ots, Arvo (2006) [2004]. Tyson, Toni; McQuillen, Mary, eds. Oil Shale Fuel Combustion. Tallinn: Arvo Ots; Eesti Energia. ISBN 978-71.13.99490-7, lk 15–16
  6. Kohtla-Järve I õlivabriku torni ajalooline ülevaade
  7. Lembit Uibopuu, Saksa kapital Eesti põlevkivitööstuses (1922 – 1940) ja Eesti põlevkivitööstus Saksa okupatsiooni ajal (1941 – 1944), ttu.ee
  8. Добыча сланца выросла, dv.ee, 14.12.2018

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]