Eesti kliima

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kuigi külmi talvesid kipub Eestis järjest vähemaks jääma ja räägitakse globaalsest soojenemisest, peab siiski valmis olema ka külmemaiks aastaiks. Sellel satelliidipildil 10. jaanuarist 2003 on näha suures ulatuses jäätunud Soome lahte.

Eesti kliima on üleminekuline parasvöötme kliima, mis on tugevalt mõjutatud Põhja-Atlandi hoovusest, Läänemerest ja Eesti geograafilisest asendist.

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut. Atlandi ookeani ja Põhja-Atlandi hoovuse mõjutusel on Eesti ilmastik märksa pehmem sama laiuskraadi mandrilisest kliimast.

Aktiivne tsüklonaalne tegevus Atlandi ookeani põhjaosas, tuntud kui Islandi miinimum, mõjutab oluliselt ka Eesti ilma, sest põhjustab tugevaid tuuli, sademeid ja järske temperatuurikõikumisi, mis on suurimad sügisel ja talvel. Läänetuultega kandub kaugele mandri siseossa, sealhulgas ka üle Eesti niiske mereline õhumass, mis põhjustab külmal ajal oluliselt soojemat, soojal ajal aga mõnevõrra jahedamat ilma.[1]

Rannikualadel ja saartel on ilm pehmem kui sisemaal. Säärast erinevust põhjustab ennekõike Läänemeri, mis talviti hoiab rannikualad sisemaast soojemana ning suviti neid seevastu jahutab. Mere lähedus mõjutab ka kevade ja sügise saabumist. Kevadel soojeneb sisemaa merest märksa kiiremini; sügisel on sisemaa kiirem jahtuma. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on Kesk- ja Ida-Eestis −6...–7 °C, aga Lääne-Eesti saarestikus −2...–4 °C. Suve hakul hakkavad paikkondlikud erinevused taanduma; juuli keskmine õhutemperatuur kõigub vahemikus 16,0...17,4 °C.[1]

Eesti aasta keskmine temperatuur on +5 °C või veidi kõrgem. Kõige külmem kuu on enamasti veebruar, mil keskmine õhutemperatuur on −5 °C. Talvekuudel on keskmine temperatuur −4...–5°C. Kõige soojem kuu on juuli, mil keskmine õhutemperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine temperatuur 15...18°C. Küllaltki sagedased on ulatuslikud kõrvalekalded normist (keskmisest); seda niihästi külmema kui ka soojema maksimumi poole.[viide?]

Eesti asukoht tingib selle, et sademete hulk ületab aurumise. Aasta keskmine sademete hulk on 550–800 mm ning keskmine suhteline õhuniiskus 80–83%. Sademete hulk on madalaim saartel ja rannikul. Kõige rohkem sajab kõrgustikel ja läänerannikust 30–60 km kauguses vööndis.[1]

Nagu mujalgi Põhjamail, on ka Eestis üsna suur aastaaegade vaheline erinevus. Peale õhutemperatuuri on suure erinevusega ka näiteks päeva pikkus. Pikim päev kestab Tallinnas 18 tundi 40 minutit ning Võrus 18 tundi 10 minutit. Lühim päev kestab Tallinnas 6 tundi 2 minutit ning Valgas 6 tundi 39 minutit. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni. Päikesepaistet on aastas tavaliselt 1600–1900 tundi, mis on vähem kui pool võimalikust. Vegetatsiooniperiood kestab 180–195 päeva ning külmavaba perioodi on 110–190 päeva.[1]

Lumikatte kestus ja paksus on piirkonniti väga erinev. Lumikatte keskmine kestus on 75–135 päeva aastas. Kõige vähem esineb lund Saaremaa läänerannikul ja lähedastel saartel ning enim Haanja ja Pandivere kõrgustikel.[1]

Rekordid[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgeim mõõdetud õhutemperatuur (35,6 °C) on registreeritud 11. augustil 1992 Võrus. (Mõnede andmete järgi on Himmistes mõõdetud 38,0° C, kuid ametlikuks pole seda tunnistatud.) Külmarekord (−43,5 °C) on mõõdetud 17. jaanuaril 1940 Jõgeval. Jõgevalt on 1942. aastal saadud ka madalaim aasta keskmine õhutemperatuur (1,6 °C); kõrgeim aasta keskmine (8,3 °C) on saadud Vilsandil aastail 1975, 1989 ja 2000. Kõrgeim kuu keskmine õhutemperatuur (23,4 ºC) on saadud 2010. aasta juulis Narva-Jõesuus; madalaim kuu keskmine (−18,0 ºC) aga 1987. aasta jaanuaris Narvas.[2]

Suurim sademete hulk aastas (1158 mm) on saadud 1990. aastal Nääri külas Rapla maakonnas; suurim hulk kuus (351 mm) oli augustis 1987 Haanjas ja ööpäevas (148 mm) oli 4. juulil 1972 Metskülas Saaremaal. Suurim sademete intensiivsus kümne ja kolme minuti jooksul (vastavalt 2,3 ja 3,6 mm/min) on registreeritud 23. juulil 1957 Toomas. Kõige kuivem kuu on olnud august 2002, mil Lõuna-Eestis paiguti sademeid ei esinenudki. Kõige kuivem on olnud aga 1964. aasta, kui Narvas sadas kõigest 355 mm.[3]

Kõige rohkem (2440 tundi ehk 54% võimalikust) on päikesepaistet mõõdetud 2011. aastal Roomassaares[4]. Eelmine rekord (2226 tundi) oli 1997. aastast ning registreeritud Vilsandil. Vilsandi on üleüldse Eesti päikeselisemaid kohti, sest sageli liiguvad pilved kiiresti üle saare ja jäävad kauemaks pidama alles Saaremaal. Ka üle-eelmine pikka aega püsinud Eesti rekord (2338 tundi ehk 50 % võimalikust) on mõõdetud 1975. aastal Vilsandil[5]. Kõige vähem (1124 tundi ehk 25 % võimalikust) on aga päikesepaistet saadud 1977. aastal Kuusikul[4].

Suurim tuulekiirus (48 m/s) on mõõdetud 2. novembril 1969 Ruhnus. Suure keskmise tuulekiirusega paistavad silma Sõrve ja Pakri poolsaar; neist esimeselt pärineb suurim kuu keskmine ja teiselt suurim aasta keskmine. Kõige tuulisem kuu on olnud detsember 1898, mil keskmine tuulekiirus oli 11,9 m/s. Kõige tuulisem aasta on olnud 1929, kui Pakri poolsaarel oli keskmine tuulekiirus 7,9 m/s.[6]

Suurim lumesügavus (1,04 meetrit keskmisena) on olnud 1924. aasta veebruari kolmandas dekaadis Tallinnas.[7]

Kliimadiagrammid[muuda | muuda lähteteksti]

Clima de Europa - Mapa tipo Köppen.png

Eesti eri paikade kliimadiagramme.

ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuse Ekspertnõukogu raport AR 5 tarbeks tehtud ülemaailmsete kliimastsenaariumite (RCP) sõltuvalt süsihappegaasi ekvivalendist


Eesti kliima 2100[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kliima aastani 2100 on prognoos, mis iseloomustab globaalsest soojenemisest tingitud võimalikke kliimamuutusi Eestis ja Läänemere regioonis aastani 2100.[8]

Võimalike kliimamuutuste põhiandmed pärinevad ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuste Ekspertnõukogu AR5 raporti tarbeks tehtud ülemaailmsetest kliimastsenaariumitest Representative Concentration Pathway (edaspidi RCP) 4.5 ja RCP 8.5.[8] RCP 4.5 korral väheneks Maa atmosfääri süsihappegaasi kontsentratsioon, RCP 8.5 korral jääks praegusele tasemele.[9]

Õhutemperatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Stsenaarium RCP 4.5, mis on realistlikum stsenaarium kui RCP 8.5, kirjeldab, et aastatel 2041–2070 peaks aasta absoluutne keskmine õhutemperatuur kerkima 2,0 kraadi ja järgmisel perioodil (2070–2100) 2,7 kraadi.  Pessimistliku stsenaariumi RCP 8.5 järgi suureneb absoluutne keskmine õhutemperatuur vastavalt 2,6 °C ja 4,3 °C. Temperatuuri tõus on kõige suurem kevadel, siis talvel ning seejärel võrdselt suvel ja sügisel. Temperatuuri suur kasv kevadel on tingitud lumevaestest talvedest, talvel aga soojast mereveest.[8]

Sademed[muuda | muuda lähteteksti]

21. sajandi lõpuks on sademete hulk kasvanud 10–20%. RCP 4.5 stsenaariumi järgi on perioodiks 2041–2070 aasta keskmine suhteline sademete hulk kasvanud 10% võrra ja RCP 8.5 põhjal 14%. Aastatel 2071–2100 oleksid samad kasvunumbrid vastavalt 16% ja 19%. Suurimat sademete kasvu on oodata talvel ja kevadel.[8]

Muutused veekogudes[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemeri[muuda | muuda lähteteksti]

Hinnangute järgi suureneb aastateks 2071–2100 mere pinnatemperatuur stsenaariumi RCP 4.5 järgi 1,8 kraadi ja RCP 8.5 põhjal 3,7 kraadi võrreldes perioodiga 1961–1990. Suurim temperatuuri kasv on mais ja juunis ning piirkondlikult Läänemere lõuna- ja keskosas. Eesti rannikuvetes prognoositakse pinnavee temperatuuri tõusu talvel ja kevadel 2,1–2,8 kraadi ja suvel ning sügisel 1,0–2,0 kraadi.[8]

Merepinna taseme tõusu aastaks 2100 prognoosib Ekspertnõukogu AR5 stsenaarium RCP 4.5 32–63 sentimeetrit ning RCP 8.5 45–82 sentimeetrit. Mereveetaseme tõusu tõttu ja tormide tugevnemisest tingituna sagenevad üleujutused ja suureneb üleujutusriskiga ala. Ohus on linnadest Kuressaare, Haapsalu, Pärnu ja Tallinn.[10]

Siseveekogud[muuda | muuda lähteteksti]

Aastaks 2100 on kevadine suurvesi väiksem ja saabub kuu aega varem võrreldes aastatega 19611990. Stsenaariumi SRES-A1B kohaselt suureneb ajaperioodiks 2090–2099 äravool maksimaalselt 20%. Lõuna- ja Ida-Eesti jõgede hooajaline äravoolu jaotus jääb 21. sajandiga üsna sarnaseks. Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel ületab sügisene äravool kevadist äravoolu ning seetõttu toimuks suur muutus Eesti siseveekogude hüdroloogilises režiimis. 2100. aastaks prognoositakse Euroopa ja sealhulgas Eesti järvede veetemperatuuri kasvu 2–7 kraadi.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Estonica: Asend ja looduslikud tingimused: Kliima
  2. EMHI: Kliimarekordid: Õhutemperatuur
  3. EMHI: Kliimarekordid: Sademed
  4. 4,0 4,1 EMHI: Kliimarekordid: Päike
  5. A ja O taskuteatmik, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1999. Lk 48. ISBN 9985-70-047-3
  6. EMHI: Kliimarekordid: Tuul
  7. EMHI: Kliimarekordid: Lumi
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 Luhamaa, Andres, Kallis, Ain, Mändla, Kaupo, Männik, Aarne, Pedusaar, Tiia, Rosin, Kai (2014). "Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100" (pdf) (eesti keel). Keskkonnaagentuur. Vaadatud 19.04.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  9. "Impacts of the 4.5 and 8.5 RCP global climate scenarios on urban meteorology and air quality: Application to Madrid, Antwerp, Milan, Helsinki and London". 7. jaanuar 2015. Vaadatud 19.04.2021.
  10. Keskkonnaministeerium. "Eesti kliima 2100, meretase ning jää- ja lumikate" (PDF). Vaadatud 19.04.2021.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Artikleid