Eesti kliima

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kuigi külmasid talvesid kipub Eestis järjest vähemaks jääma ja räägitakse globaalsest soojenemisest, peab siiski valmis olema ka külmemateks aastateks. Sellel satelliidipildil 10. jaanuarist 2003 on näha suures ulatuses jäätunud Soome lahte.

Eesti kliima on üleminekuline parasvöötme kliima, mis on tugevalt mõjutatud Põhja-Atlandi hoovusest, Läänemerest ja Eesti geograafilisest asendist.

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut. Tänu Atlandi ookeani ja Põhja-Atlandi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast.

Atlandi ookeani põhjaosas toimuv aktiivne tsüklonaalne tegevus, tuntud kui Islandi miinimum, mõjutab oluliselt ka Eesti ilma kuna põhjustab tugevaid tuuli, sademeid ning järske temperatuurikõikumisi, mis on suurimad sügisel ja talvel. Läänetuultega kaugele mandri siseosadesse kanduv ning seejuures ka üle Eesti liikuv niiske mereline õhumass põhjustab külmal ajal oluliselt soojemat, soojal ajal aga mõnevõrra jahedama ilma.[1]

Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal. Peamine selliseid Eesti-siseseid temperatuurierinevusi põhjustav jõud on Läänemeri, mis hoiab talviti rannikualad soojemana kui sisemaa ning suviti neid seevastu jahutab. Samuti mõjutab mere lähedus kevade ning sügise saabumist, sest kevadel soojeneb sisemaa merest tunduvalt kiiremini ja sügisel on sisemaa kiirem jahtuma. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on Kesk- ja Ida-Eestis −6...–7 °C, aga Lääne-Eesti saarestikus −2...–4 °C. Suvel hakkavad territoriaalsed erinevused taanduma ning juuli keskmine õhutemperatuur varieerub vahemikus 16,0...17,4 °C.[1]

Eesti aasta keskmine temperatuur on +5 °C või veidi kõrgem. Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine temperatuur on −5 °C. Talvekuudel on keskmine temperatuur −4...–5°C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine temperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine temperatuur 15...18°C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul).[viide?]

Eesti asukoht tingib selle, et sademete hulk ületab aurumise. Aastas sajab keskmiselt 550–800 mm ning keskmine suhteline õhuniiskus on 80–83%. Madalaim on sademete hulk saartel ja rannikul ning kõige rohkem sajab kõrgustikel ja läänerannikust 30–60 km kaugusel paiknevas vööndis.[1]

Nagu teisteski Põhjamaades, on erinevus aastaaegade vahel Eestis üsna suur. Lisaks temperatuurierinevustele väljendub see ka näiteks päeva pikkuses. Pikim päev kestab Tallinnas 18 tundi 40 minutit ning Võrus 18 tundi 10 min. Lühim päev kestab Tallinnas 6 tundi 2 minutit ning Valgas 6 tundi 39 minutit. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni. Päikesepaistet on aastas tavaliselt 1600–1900 tundi, mis on vähem kui pool võimalikust. Vegetatsiooniperiood kestab Eestis 180–195 päeva ning külmavaba perioodi on 110–190 päeva.[1]

Talvise lumikatte hulk ning ajaline kestus varieeruvad suuresti. Keskmiselt on Eestis lumi maas 75–135 päeval aastas, kusjuures kõige vähem esineb lund Saaremaa läänerannikul ja lähedastel saartel ning enim Haanja ja Pandivere kõrgustikel.[1]

Rekordid[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgeim mõõdetud õhutemperatuur, milleks oli 35,6 °C, registreeriti 11. augustil 1992 Võrus (mõnede andmete järgi ka 38,0° C Himmistes, kuid ametlikuks pole seda tunnistatud). Külmarekordiks on 17. jaanuaril 1940 Jõgeval mõõdetud −43,5 °C. Jõgevalt on 1942. aastal saadud ka madalaim aasta keskmine õhutemperatuur, milleks oli 1,6 °C. Kõrgeim keskmine on registreeritud Vilsandil, kus nii 1975, 1989 kui ka 2000. aastal saadi selleks 8,3 °C. Kõrgeim kuu keskmine õhutemperatuur saadi kätte 2010. aasta juulis Narva-Jõesuus ja see oli 23,4 ºC. Madalaim kuu keskmine aga 1987. aasta jaanuaris Narvas, kui selleks leiti −18,0 ºC.[2]

Sademete maksimumiks aastas on olnud 1158 mm (1990; Nääri küla Rapla maakonnas), kuus 351 mm (august 1987; Haanja) ja ööpäevas 148 mm (4. juuli 1972; Metsküla Saaremaal). Suurimaks sademete intensiivsuseks 10 minuti jooksul on registreeritud 2,3 mm/min (23. juuli 1957; Tooma) ja 3 minuti jooksul 3,6 mm/min (samas). Kõige kuivema kuuna on kirja läinud aga august 2002, kui mitmel pool Lõuna-Eestis sellel ajaperioodil sademeid maha ei tulnudki. Kõige kuivemaks aastaks oli aga 1964, kui Narvas sadas aasta jooksul maha ainult 355 mm.[3]

Kõige rohkem päikesepaistet ja ühtlasi 54% võimalikust on mõõdetud 2011. aastal Roomassaares, kus selle kestuseks aasta lõikes saadi 2440 tundi[4]. Varasem rekord – 2226 tundi – oli pärit 1997. aastast ning registreeritud Vilsandil. Vilsandi on üldse üks päikesepaistelisem kohti Eestis, kuna tavaliselt liiguvad pilved saarest kiirelt üle ja jäävad pikemalt pidama alles Saaremaal. Ka eelmine pikka aega püsinud Eesti rekord oli mõõdetud Vilsandil, kui 1975. aastal tuli päikesepaiste kestuseks kokku 2338 tundi[5] (50 % võimalikust). Aastase päikesepaiste kestuse miinimum on aga saadud 1977. aastal Kuusikul, kui päike paistis aasta jooksul ainult 1124 tundi (25 % võimalikust)[4].

Ruhnu saarelt 2. novembrist 1969 pärineb suurim mõõdetud tuule kiirus 48 m/s. Kõrgete keskmiste väärtustega on aga silma paistnud Sõrve ja Pakri poolsaared, kust esimeselt pärineb suurim kuu keskmine ja teiselt suurim aasta keskmine tuule kiirus. Kõige tuulisemaks kuuks oli detsember 1898 kui keskmiseks mõõdeti 11,9 m/s ning kõige tuulisem aasta oli 1929, kui Pakri poolsaarel saadi keskmiseks 7,9 m/s.[6]

Suurimaks lume sügavuseks on Eestis mõõdetud 1,04 meetrit 1924. aasta veebruari kolmanda dekaadi keskmisena Tallinnas.[7]

Kliimadiagramme[muuda | muuda lähteteksti]

Clima de Europa - Mapa tipo Köppen.png

Järgnevalt kliimadiagramme erinevatest Eesti paigust.

ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuse Ekspertnõukogu raport AR 5 tarbeks tehtud ülemaailmsete kliimastsenaariumite (RCP) sõltuvalt süsihappegaasi ekvivalendist


Eesti kliima 2100[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kliima aastani 2100 on prognoos, mis iseloomustab globaalsest soojenemisest tingitud võimalikke kliimamuutusi Eestis ja Läänemere regioonis aastani 2100.[8]

Võimalike kliimamuutuste põhiandmed pärinevad ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuste Ekspertnõukogu AR5 raporti tarbeks tehtud ülemaailmsetest kliimastsenaariumitest Representative Concentration Pathway (edaspidi RCP) 4.5 ja RCP 8.5.[8] RCP 4.5 korral väheneks Maa atmosfääri süsihappegaasi kontsentratsioon, RCP 8.5 korral jääks praegusele tasemele.[9]

Õhutemperatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Stsenaarium RCP 4.5, mis on realistlikum stsenaarium kui RCP 8.5, kirjeldab, et aastatel 2041–2070 peaks aasta absoluutne keskmine õhutemperatuur kerkima 2,0 kraadi ja järgmisel perioodil (2070–2100) 2,7 kraadi.  Pessimistliku stsenaariumi RCP 8.5 järgi suureneb absoluutne keskmine õhutemperatuur vastavalt 2,6 °C ja 4,3 °C. Temperatuuri tõus on kõige suurem kevadel, siis talvel ning seejärel võrdselt suvel ja sügisel. Temperatuuri suur kasv kevadel on tingitud lumevaestest talvedest, talvel aga soojast mereveest.[8]

Sademed[muuda | muuda lähteteksti]

21. sajandi lõpuks on sademete hulk kasvanud 10–20%. RCP 4.5 stsenaariumi järgi on perioodiks 2041–2070 aasta keskmine suhteline sademete hulk kasvanud 10% võrra ja RCP 8.5 põhjal 14%. Aastatel 2071–2100 oleksid samad kasvunumbrid vastavalt 16% ja 19%. Suurimat sademete kasvu on oodata talvel ja kevadel.[8]

Muutused veekogudes[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemeri[muuda | muuda lähteteksti]

Hinnangute järgi suureneb aastateks 2071–2100 mere pinnatemperatuur stsenaariumi RCP 4.5 järgi 1,8 kraadi ja RCP 8.5 põhjal 3,7 kraadi võrreldes perioodiga 1961–1990. Suurim temperatuuri kasv on mais ja juunis ning piirkondlikult Läänemere lõuna- ja keskosas. Eesti rannikuvetes prognoositakse pinnavee temperatuuri tõusu talvel ja kevadel 2,1–2,8 kraadi ja suvel ning sügisel 1,0–2,0 kraadi.[8]

Merepinna taseme tõusu aastaks 2100 prognoosib Ekspertnõukogu AR5 stsenaarium RCP 4.5 32–63 sentimeetrit ning RCP 8.5 45–82 sentimeetrit. Mereveetaseme tõusu tõttu ja tormide tugevnemisest tingituna sagenevad üleujutused ja suureneb üleujutusriskiga ala. Ohus on linnadest Kuressaare, Haapsalu, Pärnu ja Tallinn.[10]

Siseveekogud[muuda | muuda lähteteksti]

Aastaks 2100 on kevadine suurvesi väiksem ja saabub kuu aega varem võrreldes aastatega 19611990. Stsenaariumi SRES-A1B kohaselt suureneb ajaperioodiks 2090–2099 äravool maksimaalselt 20%. Lõuna- ja Ida-Eesti jõgede hooajaline äravoolu jaotus jääb 21. sajandiga üsna sarnaseks. Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel ületab sügisene äravool kevadist äravoolu ning seetõttu toimuks suur muutus Eesti siseveekogude hüdroloogilises režiimis. 2100. aastaks prognoositakse Euroopa ja sealhulgas Eesti järvede veetemperatuuri kasvu 2–7 kraadi.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Estonica: Asend ja looduslikud tingimused: Kliima
  2. EMHI: Kliimarekordid: Õhutemperatuur
  3. EMHI: Kliimarekordid: Sademed
  4. 4,0 4,1 EMHI: Kliimarekordid: Päike
  5. A ja O taskuteatmik, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1999. Lk 48. ISBN 9985-70-047-3
  6. EMHI: Kliimarekordid: Tuul
  7. EMHI: Kliimarekordid: Lumi
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 Luhamaa, Andres, Kallis, Ain, Mändla, Kaupo, Männik, Aarne, Pedusaar, Tiia, Rosin, Kai. "Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100". 2014. Keskkonnaagentuur. Failitüüp: pdf. Vaadatud 19.04.2021. Eesti keel.
  9. "Impacts of the 4.5 and 8.5 RCP global climate scenarios on urban meteorology and air quality: Application to Madrid, Antwerp, Milan, Helsinki and London". 7. jaanuar 2015. Vaadatud 19.04.2021.
  10. Keskkonnaministeerium. "Eesti kliima 2100, meretase ning jää- ja lumikate". Vaadatud 19.04.2021.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Artikleid