Edgar Johan Kuusik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Edgar Johan Kuusiku bareljeef tema projekteeritud nn kindralite maja seinal (1936–1938, Gonsiori 17 Tallinnas)

Edgar Johan Kuusik VR II/3 (22. veebruar 1888 Valgjärve3. august 1974 Tallinn) oli eesti arhitekt, pedagoog ja disainer (peamiselt mööbli- ja interjöörikujundaja).

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Kuusik sündis Võrumaal Pikajärve mõisa valitseja perekonnas. Õppis 1899–1906 Tartu Reaalkoolis ning 1906–1914 Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1914. aastal arhitektina.[1] Pärast instituudi lõpetamist reisis Kuusik Soomes, kuhu pidi 1914. aasta sügisel naasma, et hakata tööle Eliel Saarineni büroos. Alanud maailmasõda sundis aga plaane muutma. Eestis tööd leidmata, siirdus Kuusik Peterburi, kus töötas 1915. aastal mõnda aega baltisaksa arhitekti B. von Huecki juures.[2] Esimeses maailmasõjas oli Kuusik 1915–1916 rindelähedaste sõjateede parandamise lendsalga töödejuhataja ning 1916–1918 töötas ta Tallinnas Pagari tänaval asunud Keiser Peeter Suure merekindluse ehitusvalitsuses.[1]

Vabadussõtta läks Kuusik vabatahtlikuna 1. detsembril 1918, olles algul laiarööpmelisel soomusrongil nr 1 ja seejärel 1. ratsapolgus. Osales lahingutes Punaarmee vastu Narva ja Pihkva rindel, Lõuna-Eestis ja Lätimaal. Ohvitseri asetäitja alates maist 1919. Lipnik veebruarist 1920. Vabastati teenistusest mais 1920. Sõja lõppedes pälvis Kuusik II liigi III järgu Vabadusristi.[2]

1920–1922 töötas Kuusik teedeministeeriumi ehitusvalitsuses juhataja korporatsioonikaaslase Eugen Habermanni abina.[2] Kuusik kuulus 1921. aastal rajatud Eesti Arhitektide Ühingu asutajate sekka.[1] Koos Habermanniga oli Kuusik üks EAÜ põhikirja koostajaid.[2] 1922. aastal reisis Kuusik mööda Saksamaad, 1923. aasta novembrist 1924. aastani ka Itaalias ja Prantsusmaal. Alates 1922. aastast kuni 1937. aastani oli ta vabakutseline arhitekt. Sinna ajavahemikku kuulub arhitekt Kuusiku loomingu põhiosa.[2]

Sõja-aastatel, 1941–44 töötas Kuusik Saksa Tehnikadirektooriumi Ehitusvalitsuses. Järgnevatel aastatel, 1944–1950 oli ta Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi ruumikujunduskateedri juhataja, 1946. aastast professor, 1950. aastast arhitektuurikateedri õppejõud.[3]

1945. aastal astus Kuusik Eesti NSV Arhitektide Liidu liikmeks, kuid 1950. aastate algusajal kustutati ta mineviku pärast EAL nimekirjast.[2] 1950–1952 oli Kuusik Eesti NSV Arhitektide Liidust välja heidetud, kuid sai siiski töötada õppejõuna Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis.[1] 1968. aastal nimetati ta Eesti NSV teeneliseks arhitektiks.[2]

Lisaks arhitektuuri praktilisele viljelemisele oli Kuusk ka produktiivne arhitektuurist kirjutaja. Ta on käsitlenud arhitektuuri kui sümbolit, kirjutanud eesti talumööblist ja ornamentidest, sisu ja vormi probleemist arhitektuuris ning muudest ehitusega seonduvatest praktilistest ja teoreetilistest küsimustest. 1973. aastal ilmus Kuusiku kirjutatud raamat "Ehituskunst", millest sai mitme põlvkonna eesti arhitektide arhitektuuriõpik.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kuusiku tööde hulka kuulub palju eriotstarbelisi hooneid: Abja-Paluoja pangamaja (1929, hiljem postkontor), Tallinna kunstihoone (1934, koos Anton Soansiga), Kaubandus- ja Tööstuskoja ruumid Tallinnas endises Kanuti gildi hoones (1933), Tallinna 1930. algusaastate moodsad kinod Modern (hävinud) ja Helios (seisab tühjana), Eesti Panga Võru osakonna hoone (1938, koos Anton Soansiga), Vabariigi Ohvitseride Keskkogu kasiino Tallinnas Sakala 3 (1939–1947).[2] Kuusiku projekti järgi on ümber ehitatud ka R. v. Engelhardti ja N. Thamm noorema projekteeritud endine haldushoone Suur-Karja 20.[4]

Lisaks on Kuusik projekteerinud arvukalt elamuid funktsionalistlikest väikemajadest Tallinna esimeses moodsas Maasika ja Vaarika asumis kesklinna kortermajadeni (Sakala 4 ja Tina 17, mõlemad 1936; Gonsiori 17,1937 jt). 1920. aastate alguses tegeles Kuusik Koplis asuva Neeme tänava asumi hoonete projekteerimisega. Kokku ehitati tema projekti järgi ligi 30 laudadega vooderdatud katusekorrusega puidust ühepereelamut. Enamik hooneid valmis perioodil 1924–1925.[4] Tartus kavandas ta Tammelinna ning ilusaid linna üürimaju – K. E. v. Baeri 1 ja Liiva 17.[5] Kuusik osales kokku rohkem kui 50 arhitektuurikonkursil, lisaks tegi ka planeeringuid ja kavandas mööblit.[2]

Sõjaväekalmistu mälestusehitis-mausoleum (1928)[muuda | muuda lähteteksti]

1920.–1921. aastal, vahetult pärast Vabadussõda, hakati tegelema Kaitseväe kalmistu korrastamisega. Tallinna osakond tellis kalmistu planeeringu kõigepealt arhitekt Ernsy Ederbergilt, seejärel pakkus Eesti Vabrikantide Ühisus omalt poolt arhitekt Heerwageni kalmistu planeeringut. Heerwageni planeering oli äärmiselt radikaalne ja nägi ette kõigi hauaküngaste tasaseks lükkamist. Kalmistu korraldajatele tundus antud plaan liialt julge ja uus planeering telliti Edgar Kuusikult. Kuusik lähtus sarnaselt Heerwagenile moodsatest kalmistukujundusvõtetest. Ristide asemele olid ette nähtud tahvlid, sile maapind, hekid jms. Kuusik korrastas teedevõrgu, kavadas muruplatsid ja hekid ning üle 800 haua.[2]

Tööd mausoleum-mälestusehitisega alustas Kuusik 1927. aasta sügisel. Monumendi ehitamine algas 1928. mais ning see valmis sama aasta oktoobriks: kõigest viie ja poole kuuga. Avamisaegses brošüüris (1928) on ära toodud tegijate nimed: kujur Aleksander Jannes, artellivanem Aav ja kolm nooremat saarlast, ehitusmeister Martin, kümnik Seiman ja Lasnamäe karjääri kiviraiuja meister Valk. Neljast nurgast massiivsetele kolmiksammastele toetuv paekivist mausoleum oli 8 meetrit kõrge. Sambad, kaared, urni jalam ning reljeefid olid Saaremaa nn marmorist, ülejäänu Lasnamäe paest. Katus oli kaetud plekiga, lagi männipuust. Monumendi esiküljel oli viis reljeefi: keskel riigivapp, sellest kahel pool neli embleemi, mis sümboliseerisid jalaväge, mereväge, ratsaväge ja kahurväge. Lõunaküljel oli Tallinna suur vapp, idapoolsel küljel Tallinna väike vapp ning läänepoolsel küljel kiri: „1918.–1920. aasta Eesti Vabadussõjas langenutele. Püha on isamaa sund – kodumaa pojad – teil’ rahulist und…” . Laskurkorpuse sapöörid lasid mausoleumi õhku 1950. aasta kevadel Eesti NSV 10. aastapäeva „auks”, nii mäletavad kaasaegsed.[6]

Kaitseväe kalmistu teised monumendid

Kaitseväe kalmistule kavandas Kuusik veel Vabadussõja juhtide ja kindral Johan Undi mälestussamba (1933) ning monumentaalse väravaehitise (1938). Esimene neist oli selline, nagu seda tänagi taastatuna näeme: tagasihoidlikes mõõtmetes Soome graniidist tahukas, mille ülaosas geomeetriline ornament ning keskel suur ümmargune rondoreljeef. Skulptor Rudolf Sõrmuse tehtud reljeef kujutab kahe maoga võitlevat kangelast ning seda ümbritseb suuretäheline tekst: „Vabale Eestile surmani truu”. Reljeef säilis ning paigutati taastamise käigus tagasi. Taastatud monument avati 22. veebruaril 1998. Seejärel lisati kindralite Johan Undi ja Ernst Põdderi hauatahvlitele veel 9 sümboolset tahvlit Vabadussõja kõrgematele juhtidele, millest moodustus memoriaal 12 kangelasele (valmis 2000. aastal). Triumfikaarest inspireeritud kalmistu väravaehitis oli samuti mälestusehitis: selle sisekülgedel olid maetute nimed, millest mõned tänini loetavad. Ehitis pühitseti 20. novembril 1938 ja see säilis läbi nõukogude aja. See oli küll visuaalselt risustatud otse selle taha ehitatud sõjaväe sööklaga, mis tänaseks on lammutatud.[6]

Uue Tare asum Maasika ja Vaarika tänaval (1931–1932)[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist on Tallinna ainsa funktsionalistliku näidisasumiga, mis hoonestati väikekorterite võistluse alusel. Idee autoriks oli Konstantin Bölau. Projektis lõid lisaks Kuusikule kaasa veel August Volberg, Erich Jacoby, Elmar Lohk ja Franz de Vries. Antud projekti algatamine ja elluviimine tähistas lamedakatuselise funktsionalismi üldist läbimurret. Kuusiku projekteeritud kuupjad kaksikelamud jäävad Maasika tänavale, hoonete numbriteks 3; 5; 7 ja 9. Kumbki korter on projekteeritud eraldi korrusele. Aknaluukidega on arhitekt püüdnud luua lintakna illusiooni, ent ühtlasi viitab luukide säilitamine funktsionalismi väljendusvahendite umbusaldamisele.[7]

Tallinna Kunstihoone (1934)[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstihoone algusaastatel

Eesti kunstnikel tekkis oma näituseruumide ehitamise mõte juba 1920. aastate algul. 1925. aastal võeti vastu Kultuurkapitali seadus ning kujutava kunsti arengu suunamiseks asutati Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsus (KKSV). 1930. aastail muutus Kunstihoone ehitamise mõte konkreetsemaks. Tolleaegne Tallinna linnaarhitekt Herbert Johanson pakkus välja krundi Vabaduse platsil linnamüüri ääres konservatooriumi kõrval. Krundi taotlemiseks koostas Edgar Johan Kuusik, kes oli KKSV liige, 1932. aasta kunstihoone kuuekorruselise eelprojekti. Sellega jäädi üldjoontes rahule, aga nõuti viiekorruselise hoone kavandamist. Oktoobris 1932 eraldas Tallinna linnavolikogu KKSV-le obrokilepingu alusel 1398,5 ruutmeetrit maad. Osa maad jäeti reservi KKSV-le üleandmiseks kunstihoone laiendamise puhuks. Kunstihoone krunt eraldati kinnistutest 486A ja 621. Naaberkrundid kuulusid Majaomanike Pangale (läänes) ja Konservatooriumile (idas). Kunstihoone kinnistu planeeringuga pandi paika Vabaduse platsi uus ehitusjoon Harju ja Jaani tänava vahel. Arhitekt Kuusik jätkas kunstihoone projekteerimist kuni selgus, et KKSV juhatus nõudis konkursi korraldamist.

Võistlus kuulutati välja 1932. aasta oktoobris. Kuusik ei osalenud, sest tema koostas võistlustingimused. Projekteeritava hoone ruumiprogramm oli piiratud võimaluste tõttu väga ökonoomne. Viiekorruselise hoone kõrguseks nähti ette 18,5 meetrit. Esimesele korrusele planeeriti äriruumid, vestibüüli riietehoiuga, kaks skulptori ateljeed; teisele korrusele näituseruumid; kolmandale korrusele bürooruumid ning neljandale-viiendale korrusele ateljeed elamisvõimalusega nende juures. Krundi ehitusnõuded seadsid arhitekti kindlatesse raamidesse. Hoone T-kujulise plaani tingisid Tallinna ehitusmääruse nõuded. Õueehitise kõrgus ei võinud ületada vahekuja kahekordset laiust – see põhjustas aga näituseruumide pinna vähenemise. “Avalikkude ehituste määrus” nõudis korteritesse viiva trepikoja eraldamist ühiskondlikest, antud juhul näituseruumide treppidest.

1933. aasta märtsis lõppenud võistlusele esitati 38 projekti. Eestis tegutse üldse 60 arhitekti ringis, seega oli huvi konkursil osalemise vastu väga suur. Žürii andis esikoha Anton Soansi projektile. Kunstihoone ehituskomisjoni protokollidest selgub, et 1. juunil tehti Soansile ülesandeks koostada kunstihoone lõplik projekt. E. J. Kuusiku sõnade järgi oli Soans “sedavõrd noobel”, et kutsus teda ühiselt tööd jätkama. Kuusik võttis ettepaneku rõõmuga vastu. 15. juunil kinnitati Soansi-Kuusiku algprojekt ning 20. juunil ehitustööde kirjeldus.

Soansi-Kuusiku Kunstihoone fassaadikompositsioon erineb Soansi võistlusprojektist. Arhitektid töötasid tõsiselt fassaadivariantidega. Lõpptulemus, teostatud fassaad on otsingutest parim – monumentaalne ning samas ka elegantne. Suurejooneliselt on rakendatud konstruktivistlikke võtteid, mis väljenduvad nii suures klaaspinnas kui ka sissepääsu lahenduses. Kunstihoone fassaadikompositsiooni iseloomustab sümmeetria ja klassikaline mõtteviis. Hoone kuubiline ehituskehand toetub kahele sambale, akendest moodustuv konstruktivistlik klaasvitriin on ühtlasi hoone sümboolse mõtte kandjaks. Funktsionalistlike ja dekoratiivsete elementide vastandamine tekitab ootamatu kunstilise pinge. Seda täiendab hoone ekspressiivne värvilahendus – roosaka terrasiitkrohviga seinapind (saavutati valge kalami marmoripuru, punase tellisepuru ja musta inglise söe segamisega ning kandmisega tsemendi peale), poleeritud graniidist punased postid, mustad aknaraamid ning hele põrandapind välisruumis.

Tallinna Kunstihoone ehitus ja nurgakivi panek
Skulptuur Tallinna Kunstihoone seinal
Hoone 2018. aasta kevadel

Kunstihoone ehitus algas 1933. aasta juunis. Töövõtjaks olid vennad Edenbergid, tehnilist järelevalvet teostas arhitekt Kuusik. Toorehitus valmis talveks ning hoone sai katuse alla. Sisetöid teostati 1933/1934. aasta talvel. Tööd anti välja vähempakkumise teel üksikutele ettevõtjatele. Tööde käigus teostati projektis väikesi muudatusi ja täpsustusi, mis kajastuvad projekti lõplikus variandis. Suurimaks erinevuseks oli esifassaadi ümarakende kinniehitamine ning asendamine skulptuuriniššidega.[8] 1933. aasta kevadel kinnitatud esialgses projektis olid praeguste skulptuurniššide asemel illuminaatoraknad ning neid jõuti isegi juba ehitama hakata kui viimasel minutil otsustati hoone ehtida Ernst Jõesaare skulptuuridega.[9]

Kunstihoone sisekujunduse ja detailide joonised koostas E. J. Kuusik. Kuusik kavandas ka mööblit – saali pika pingi, mis teostati Lutheri vabrikus ning Kunstiklubi sisustuse. Kui hoone välisuksed on funktsionalistliku lahendusega, siis siseuksed on Kuusikule omaselt dekoratiivsete detailidega. Kuusik on kirjutanud: „...ornamenteerimine on põhiolemuselt niivõrd tihedasti ehitamisega seotud, et me ilmekat ehituskunsti ei suuda ornamendita kujutada. Küsimus võib siin olla vaid, kuivõrd abstraktse iseloomuga peaks olema ornamenteering antud ehitise puhul.“. Kunstihoone interjööridetailides – uksepinnad, trepikoja aknajaotus, vestibüüli põrand, trepivõre jm puhul kasutas Kuusik abstraktset geomeetrilist dekoori (ümar tondo ukse ja aknaraami kujunduses, madalreljeefsed horisontaaltahveldised ja profiilliistust ornamendid ustel jm). Näitusesaalide interjöör oli hele, seinad olid kaetud sinakasvalge õlivärviga. Suurt saali valgustati laeakna abil. Valguslage sai hooldada, puhastada ning lampe vahetada tehnilise korruse kaudu, mis asub saali kohal. Vabaduse väljaku poolse saali laes rippusid keravalgustid, vahesaali valgustas suurem kerakujuline nn Saturn-lamp. Saalides olid parkettpõrandad, garderoobis-vestibüülis geomeetrilise mustriga põrand, mille kujunduse ja värvilahenduse kavandas Kuusik. Ka säilinud garderoobi nagid ja barjäär on originaalkujundusega.

Kunstihoone valmis ning avati 15. septembril 1934 kunstinäitusega. President K. Päts lõpetas oma avakõne sõnadega “...kui selles kunstitemplis andutakse vaid tõsisele kunstile, siis tahan ma hoolt kanda selle eest, et see kunstihoone jääks igavesti kunstnike omaks. Annan selle hoone üle kunstnikele.” 1940. aastal Kunstihoone natsionaliseeriti ja anti üle Eesti NSV Kunstifondile. 1944. aasta märtsi õhurünnakutes sai kunstihoone kannatada – aknad, valguslagi ja muu sisustus purunesid. Raha hoone remondiks saadi üleliidulisest fondist.

Aastatel 1959–1962 projekteeriti ja teostati kunstihoone pealeehitus E. J. Kuusiku eskiisi järgi (eelprojekti autor Silvi Luik). Tugevdati ka keldri ja esimese korruse kapitaalseinu ning sambad ümbritseti eelpingestatud spiraalarmatuuriga Febet' särkidega. Esimese korruse kaupluste akende kohale ehitati varikatused, seetõttu lammutati algsed „aknavarjude allalaskmise mehhanismid“. Kogu fassaad kaeti uue graniitkrohviga säilitades algse värvitooni, hoovifassaad kaeti lubitsementkrohviga. Ümberehitusega ühtlustati Kunstihoone kõrgus kunstifondi hoone (1948–1953, arhitekt Alar Kotli) omaga, kuid rikuti fassaadi algsed proportsioonid. Tegemist on 1997. aastal kaitse alla võetud riikliku kultuurimälestisega (reg. nr. 3093).[8]

Sakala 2/4

Elamu Sakala 2/4 (1935–1936)[muuda | muuda lähteteksti]

Maakrediidiseltsi elamuna ehitatud hoone valmis Kuusiku projekti järgi 1936. aastal. Hoone on 4-korruseline, keldri- ja pööningukorruse ning liftiga. Funktsionalistlikul fassaadil on tume terrasiitkrohv, esinduslikkust rõhutab vertikaalliigendus, ülaosa lõpetav atikasein ja kaunistuseks kasutatud plastilised õiskarikad ja dekoratiivreljeefid (skulptor A. Kaasik). Aknad on paigutatud fassaadi pinda, mis lisab hoonele õhulisust. Madalama ja viltusema hooneosa (Sakala tn. 2) askeetlikku fassaadi elustavad punased akendevahelised tellistulbad, mis seostavad elamu kõrvalasuva pangahoonega Estonia pst 11.[4]

Nurme tn 40 villa (1935)[muuda | muuda lähteteksti]

Suurel põlismändidega krundil tänavajoonest eemal paiknev funktsionalistlik esindusvilla on kavandatud 1935. aastal. Tellijaks oli tööstur Oskar Kerson. Kuusik, kes ise disainis siia ka interjöörid ning valis esindusruumide mööbli, tegi projektist mitu varianti, sest esialgset ruumiprogrammi muudeti ehituse käigus. Arhitekt oligi kavandanud hoone nn. kasvava majana, kuhu saab vajadusel ruume juurde liita. Elegantne asümmeetrilise ülesehitusega hoone, mis omal ajal oli üks suurejoonelisemaid modernistlikke elamuid Nõmmel, on küll tugevasti kannatanud hilisemate juurde- ja ümberehituste tõttu, kuid selle üldmaht ja suur osa arhitektuuriajalooliselt väärtuslikke detaile on siiani säilinud.[10] Hoone juurde kuulunud mööbel kahjuks säilinud ei ole.[11] Kui lamekatusega hoone eksterjöör oli valmimise ajal radikaalselt moodne (lintaknad ja ümaraken, katusrõdu jne), siis siseruumid kujundati väga traditsioonilises laadis, lagede stukkdekooris on lausa sajandialguse historitsismi hõngu. Üheks põhjuseks oli lisaks tellija maitsele asjaolu, et kuna hoones korraldati saatkonna vastuvõtte, kogunesid siin sageli diplomaadid ja muu kõrgem seltskond, mistõttu peeti vajalikuks kujundada interjöör vanaaegselt pidulikus laadis. Ruumid on avarad, sissepääsuhallist ühele poole nähti ette tollase eramaja kohta hiiglaslik saal-salong ja teisele poole söögituba, kuhu mahtus einestama paarkümmend inimest. 1939 tehti majas suuremaid ümberdeehitusi, ülakorrusele ehitati juurde lastetube ja kompositsiooni säilitamiseks lisati ühele hoonemahule lisakorrus, kuhu paigutati abiruumid koos teenijatoaga. Eesti NSV ajal asus majas algul mitu õppeasutust, 1952. aastast Nõmme pioneeride palee. Hoone on alates 1997. aastast mälestisena kaitse all (mälestise reg. nr. 8181).[10]

Hoone 2011. aastal

Ohvitseride kino (1938–1947)[muuda | muuda lähteteksti]

Sõja eel ehitama hakatud ohvitseride kasiino jaoks projekteeritud hoone ehitati valmis Töötava Rahva Kultuurihooneks. Tegemist on E. J. Kuusiku ainsa teostatud esindushoonega.[7] Maja asetseb peafassaadiga Sakala tn. poole, olles tänavast veidi eemal. Tiibehitisi markeerib peafassaadil tagasiaste. Hoone keskrisaliit, mis rõhutab põhiosa ja sissepääsu, on kujundatud portikuse ja äärtel paarissammastega. Fassaadi pidulikkust rõhutavad dekoratiivsed aknapiirded, mis heledatena tumedal krohvipinnal kontrastselt esile tõusevad.[4] Algne lahendus oli palju dekooriküllasem ja sõjaväearhitektuuri kohta üllatavalt rõõmsameelne. Enamik kavandatud raiddekoorist jäi teostamata, arhitekt kavandas pärast sõda ise uued nõukoguliku sümboolikaga detailid. Interjööris on säilinud saalide kujundused, v.a laemaalingud suures saalis, uhke paraadtrepp ja algsed kristall-lühtrid.[11]

2000.–2001. aastal ehitati üks sealne saal ümber Vanalinnastuudio teatrisaaliks ja lisati katusekorrus (projekti autor Irina Raud).

Teostamata jäänud tööd[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tallinna kunstimuuseum (1937. aasta konkursi peapreemia, jagatud Erich Jacobyga, muuseum jäi ehitamata).
  • Tallinna raekoda (1937, konkursi ost, mis valiti teostamiseks, jäi ehitamata).[2]
  • Lisaks osales E. J. Kuusik ka pärnu Rannahotelli 1934. aasta võistlusel, kus tema projekt pälvis II auhinna.[7]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Edgar Johan Kuusik. "Mälestusi ja mõtisklusi I-V". Tallinn 2011. Kuusiku "Mälestusi ja mõtisklusi" käsikiri valmis 1962–1969, kuid pääses trükki alles 2011. aastal.
  • Edgar Johan Kuusik. "Ehituskunst". Tallinn, 1973.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kunstihoone 1988. Kuraatorid Karin Hallas-Murula, Mart Kalm, Krista Kodres, Liivi Künnapu, Piret Lindpere.
  • E. J. Kuusiku 120. sünniaastapäevale pühendatud näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis 12.03.–10.05.2008 - Vabadussõja monumendid. Kuraator Karin Hallas-Murula.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema tädipoeg oli Audru Püha Risti koguduse õpetaja Alfred Oebius. Tema tütar oli arhitekt Livia Murdmaa (1934–1965) ning tütremees oli arhitekt Allan Murdmaa (1934–2009).

Kuusik oli korp! Vironia liige.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Linda Kaljundi "Edgar-Johan Kuusik "Mälestusi ja mõtisklusi" I–V" EPL, 28. jaanuar 2011
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Karin Hallas-Murula. (2008). Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 1-30. 
  3. Eesti Entsüklopeedia, 5. köide. Tallinn: Valgus, 1990
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Villem Raam. (1993). Eesti Arhitektuur I. Tallinn: Valgus. 
  5. Edgar Johan Kuusik. (2011). Mälestusi ja mõtisklusi I-V. Tallinn: Eesti Päevaleht. 
  6. 6,0 6,1 Karin Hallas-Murula. "Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid". Sirp, 14.03.2008. Kasutatud 01.05.2018.
  7. 7,0 7,1 7,2 Mart Kalm. (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi kirjastus. 
  8. 8,0 8,1 Muinsuskaitseamet. "3093 Tallinna kunstihoone, 1934.a., 1961.a.". Kultuurimälestiste Riiklik Register, 02.05.2016. Kasutatud 01.05.2018.
  9. Karin Hallas-Murula. (2014). Tallinna Kunstihoone 1934-1940. Tallinn: SA Tallinna Kunstihoone Fond. 
  10. 10,0 10,1 Muinsuskaitseamet. "8181 Elamu Nurme t. 40, 1936. a.". Kultuurimälestiste riiklik register, 16.11.2005. Kasutatud 01.05.2018.
  11. 11,0 11,1 Karin Hallas-Murula; Mart Kalm; Krista Kodres. (2002). Tallinna 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo, "Eesti Vabaduse Risti kavalerid". Vabadussõja Ajaloo Selts, Viljandi Muuseum. Viljandi 2016
  • (1933) K. Bölau. Kunstihoone projektide võistlus. – “Tehnika ajakiri” nr.4 ja nr.10.
  • (1995) Ruumi naasmine. George Steinmann. Tallinna Kunstihoone
  • (2014) H. Valk. KuKu Klubi kuldsed aastad. Tallinn.
  • (2014) K. Hallas-Murula. Tallinna Kunstihoone 1934-1940. SA Tallinna Kunstihoone Fond.

Arhiivimaterjalid

  • (2014) Kunstihoone fassaadi remont-restaureerimise põhiprojekt. OÜ Inrestauraator Projekt. Tallinn, 2014. TLPA MO arhiiv, n. 9., s. 8810.
  • (2014) E. Ein. Ehitustehniline ekspertiis. Tallinnas vabaduse väljak 8 asuva hoone konstruktsioonide pragunemise, eriti fassaadi ja katusekarniisi seisukorra kohta ning parandusettepanekud. Tallinn, juuli 2014.a. TLPA MO arhiiv n. 9, s. 8849.
  • (2008) A. Tamverk. Trepikoja sisekujunduse projekt. Tallinn, veebruar 2008.a. TLPA MO arhiiv, n. 9., s. 5199.
  • (2002) L. Künnapu. Muinsuskaitse eritingimused Tallinnas, Vabaduse väljak 8, Tallinna Kunstihoone äriruumi restaureerimiseks-rekonstrueerimiseks. Tallinn. TLPA MO n. 9, s. 1370.
  • (1995) L. Künnapu. Aruanne Tallinna Kunstihoone restaureerimis- ja rekonstrueerimistöödest 1994.–1995.a. Tallinn. TLPA MO n.3, s. 3562.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]