Karl Tarvas

Allikas: Vikipeedia
Tikenbergi maja Tallinnas Liivalaia 19 ehitati 1929 Tarvase projekti järgi
Foto: Ave Maria Mõistlik, 20. mai 2009

Karl Tarvas (kuni 1940. aastani Karl Treumann; 19. aprill 1885 Tallinn26. detsember 1975 Tallinn) oli eesti arhitekt.

Tarvas lõpetas 1905. aastal Tallinna Reaalkooli koos tulevaste arhitektide Christfried Lehberti, Anton Soansi ja Erich Jacobyga.[1] Viimase kahega jätkas õpinguid Riia Polütehnilises Instituudis, mille arhitekt ka 1915. aastal diplomiga lõpetas. Sama koolitee läbisid ka Herbert Johanson, Eugen Habermann, Edgar Kuusik, Ernst Kühnert jt, keda õpingukoha ning sealt saadud habituse järgi riialasteks kutsutakse. See seltskond moodustas ühtlasi ka esimese eesti arhitektide põlvkonna.[2]

Esimese maailmasõja ajal osales ta merekindluse ehitusel. Aastatel 19191923 töötas ta merekindluse ehitusvalitsuse juhatajana, 1923–1926 Harjumaa arhitektina, seejärel kuni 1940. aastani vabakutselisena isiklikus arhitektuuribüroos.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Sirbi tänava kaksikmajad (1939-41) K. Tarvas ja R. Koolmar, esiplaanil Sirbi 10 (foto: 2018)

Omaaegsetest arhitektidest eristus Karl Tarvas keskklassile suunatusega, kes hindas enam kodusoojust ja mugavust kui lopsakat dekoori ja esinduslikkust. Tarvase käekirja näiteid: Pronksi 5 (1936), L. Koidula 3, Juhkentali 46, Magasini 3g, Raua 31, Tartu mnt 71 (1937), Mardi 14, J. Vilmsi 7 (1928), Liivalaia 19 (1929), Poska 9, Pardi 4 jt.

Viljelenud küll peamiselt elamuarhitektuuri, projekteeris ta ka ühiskondlikke hooneid, näiteks Viinistu algkooli (1928) ja Naissaare kiriku (1933). Harju maa-arhitektina ametis olnud Tarvas kavandas ka puust algkoolid Viimsisse (1925–1927, Rannarahva Muuseum) ja Viinistule (valm. 1928), kus suurte akendega püüti avarust luua ning puudus liigne dekoor.[3]

Sõja ajal lahkusid paljud Eestist ning siinsete arhitektide nimekiri kahanes tunduvalt. Ent Karl Tarvas jäi nii Saksa kui ka Nõukogude Liidu okupatsiooni aegadel Eestisse. 1940. aastate II poolel valitsenud liberaalse stalinismi ajal leidis enim rakendust Karl Tarvase 8-korteriline elamu tüüpprojekt, mis sarnanes sõjaeelsele "Tallinna majale" ning 1920. aastate traditsionalismile. Esiukse kohal olev trepikoja rõdu kumer ääristu meenutab barokiajastu pärandit.[4] Kui keeruline stalinismi periood oli üle elatud, siis leidis kuuekümnendates eluaastates arhitekti loodud elamu tüüpprojekt veel ulatuslikult kasutust.

Traditsionalistlik maja[muuda | muuda lähteteksti]

Alle 5, proj. 1931 (foto: 2018)

1920. aastatel rajati palju elamuid, mille peamiseks suunaks on ühtlane ja ratsionaalne traditsionalism.

Vilmsi 20, proj. 1930 (foto: 2018)

Kopli moodustas olulisima tööstuspiirkonna Tallinnas, mis kujunes lõplikult välja I maailmasõja eel. Poolsaare tipus asus Vene-Balti laevatehas (1912–1916) ning Kopli lahe poolel Bekkeri tehas (1912–1914). Aastatel 1939–1941 rajasid arhitektid Roman Koolmar ja Karl Tarvas Koplisse Sirbi tänavale 28 kaksikmaja, moodustades Kopliranna aedlinna Bekkeri tööstusrajooni ja kalmistu vahele. Lähtuti 1938. aasta piirkonna planeerimiskavast, rajades 1,5-korruselisi kaksikmaju 4 tüüpprojekti järgi Saksamaa sotsiaalarhitektuuri eeskujul. Hooned on traditsionalistlikud tööliselamud oma lihtsa dekoori ja viilkatusega. 1930ndatele iseloomulik sotsiaalarhitektuur.


  • Aasa 5, traditsionalistlik väikemaja (1929)
  • Weizenbergi 21, krohvitud fassaadiga (1930)
  • Vilmsi 20, hilisjuugendlike vormidega elumaja (1930)
  • Alle 5 (1931)
  • Sirbi tänava kaksikmajad Tallinnas koos arhitekt R. Koolmariga (1939–1941)

Tallinna maja[muuda | muuda lähteteksti]

Riias arhitektikutse saanud ja peamiselt 1920.–1930. aastatel tegutsenud, kujundas Tarvas eelkõige Tallinna äärealasid kahe- ja kolmekorruseliste kortermajadega, mis on täna Pelgulinna, Kalamaja ja Kadrioru arhitektuurimaastikus nii omased. Puitlaudise ja keskse kivitrepikojaga elamuid hakati kohaspetsiifilistena nimetama lausa Tallinna tüüpi majadeks. See majatüüp jäigi arhitekti vaieldamatuks lemmikuks.[5] Tallinna maja ei olnud professionaalselt väljatöötatud tüüpprojekt, vaid kohalike ehitusmäärustest ja ehitusvõtetest argipraktikas kujunenud tüüp, mis sobitus ka vaesemale elanikkonnale. See tüüp oli omane inseneride ja tehnikute kavandites.[6] See teeb Karl Tarvase unikaalseks arhitektiks, kes teadlikult orienteerus vaesema kodanike elamute rajamisele, tehes seda väga hästi. Tallinna maja oli omas ajas nii sotsiaalselt kui ka arhitektuurselt konservatiivne, aga pakub huvi kui omapärane vernakulaarne arhitektuuriilming ja taolisi kavandaski enim Karl Tarvase büroo.[7]Tarvase Tallinna maja tüüpi hoonetel on nii traditsionalistlike, funktsionalistlike kui ka juugendlike jooni.

  • Kauba 11 (1928)
  • Aadamsoni 5a (proj. 1929), ebatüüpilise põhiplaaniga Tallinna maja
  • Koidu 68b (proj. 1929)
  • Wiedemanni 11 (1932)
  • Laulupeo 7 (proj. 1932)
  • Jakobi 16 (proj. 1936)
  • Salme 25 1939. aasta juurdeehitis H. Johansoni 1929. aasta projekteeritud majale

Fuktsionalistlik maja[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis levis funktsionalism peamiselt 1930. aastatel ning selle parimad näited asuvad Pärnus tänu arhitekt Olev Siinmaale. Ent funktsionalismi jooni leidub ka Karl Tarvase loomingus. 1930. aastate keskel said Tallinna majade piirkonnad varajasemast enam kriitikat, sest "pole õiged aedlinnad ning linna laialivalgumist soodustades tõstavad teedele ja võrkudele tehtavaid kulutusi."[8] 1935. aastast liikus Tarvase Tallinna maja arendus edasi ning sellest ajast leidub Tarvase projekteeritud Tallinna maju, kus esineb funktsionalstlikke jooni: sile kivist fassaad, lame katus ja laiad aknad. Need olid peamiselt 3-korruselised ja ühe trepikojaga elamud.[9]

  • Sinika 8 (1937)

Esindustraditsionalistlik maja[muuda | muuda lähteteksti]

Hoonete esindulikkusele hakati suurt rõhku pöörama just Konstantin Pätsi ajal, tuginedes üldisematele arhitektuuri traditsioonidele. Sellise suuna kirjeldamiseks on arhitektuuriajaloolane Mart Kalm võtnud kasutusele termini "esindustraditsionalism".[10] Siin esineb Tarvase projektidel ka palju funktsionalistlikke jooni (laiad aknad, sile fassaad, lintaken, lame katus).

  • Weizenbergi 21 (1929)
  • Karu 7 (1932)
  • Koidula 9 (1935)
  • Pronksi 5 (1938; V korrus 2001)
  • Koidula 3 (1937-38; juurdeehitus 1961)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Tarvase pojad Peeter, Paul ja Pärtel olid samuti arhitektid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Arhitekte Tallinna Reaalkoolist". Tallinna Reaalkool. Kasutatud 14.03.2018.
  2. Mart Kalm, (eds.) Krista Kodres (2010). Eesti kunsti ajalugu 5. 1900-1940. Tallinn, Eesti: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 34. 
  3. Mart Kalm, (eds.) Krista Kodres (2010). Eesti kunsti ajalugu 5. 1900-1940. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 282. 
  4. Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 250. 
  5. Sandra Mälk. "KARL TARVAS – 125". Eesti Arhitektuurimuuseum, 16.04.2010. Kasutatud 14.03.2018.
  6. Mart Kalm, (eds.) Krista Kodres (2010). Eesti kunsti ajalugu 5. 1900-1940. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 278. 
  7. Mart Kalm, (eds.) Karin Hallas-Murula (2002). Tallinna 20. sajandi arhitektuur.. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 11. 
  8. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 136. 
  9. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 139. 
  10. Mart Kalm (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 171. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]