Karl Tarvas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vilmsi 20, projekteeritud 1930 (foto: 2018)

Karl Tarvas (kuni 1940. aastani Karl Leonhard Johannes Treumann; 19. aprill 1885 Tallinn26. detsember 1975 Tallinn) oli eesti arhitekt.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Tarvas sündis Tallinnas Noarootsist pärist puutöö- ja ehitusmeister Paulus Treumanni[1] seitsmelapselises peres. Tema isa valmistatud on näiteks Vana-Kaarli kalmistu kahe torniga värava. Tarvas lõpetas 1905. aastal Tallinna Reaalkooli koos tulevaste arhitektide Christfried Lehberti, Anton Soansi ja Erich Jacobyga.[2] Viimase kahega jätkati 1906. aastast koos õpinguid Riia Polütehnilises Instituudis. Esialgu õppis Tarvas mehaanikat ning 1915. aastal lõpetas arhitektuuri eriala diplomiga.[3] Sama koolitee läbisid ka Herbert Johanson, Eugen Habermann, Edgar Kuusik, Ernst Kühnert jt, keda õpingukoha ning sealt saadud habituse järgi riialasteks kutsutakse. See seltskond moodustas ühtlasi ka esimese eesti arhitektide põlvkonna.[4] Tegusa tudengina osales Tarvas Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuses ning koolivaheaegadel rikastas enda teadmiste pagasit insener Voldemar Lenderi käe all.[3]

Esimese maailmasõja ajal osales ta merekindluse ehitusel Muhu väina kindlustusel.[3] Eesti ajal, aastatel 19191923, töötas ta merekindluse ehitusvalitsuse juhatajana, 1923–1926 Harjumaa arhitektina. Alates 1926. aastast praktiseeris Tallinnas eraarhitektina, olles aktiivsemaid ja nõutavamaid elamute projekteerijaid. Alates 1940ndatest töötas vabakutselisena isiklikus arhitektuuribüroos. Pärast Teist maailmasõda töötas ta Arhitektuur-Projekteerimise ja Planeerimise Keskuses, koostades ühe Niguliste kiriku taastamisprojektidest (1949). 1948 sai ta auhinnalise koha kahekorruseliste kaheksa korteriga elamute tüüpprojektide konkursil, pälvides Nõukogude Eesti preemia. Tarvase viimaseks töökohaks oli Eesti Projekt (1949 — 1962).

1921. aastal asutasid 15 arhitekti, kelle hulka kuulus ka Karl Tarvas, Eesti Arhitektide Ühingu.[3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Omaaegsetest arhitektidest eristus Karl Tarvas keskklassile suunatud vernakulaararhitektuuriga. Ta projekteeris peamiselt kahe- ja kolmekorruselisi elamuid Tallinnas, olles omal alal tõeline professionaal. Tarvas planeeris elamispindu oskuslikult ja läbimõeldult. Tema töid leiab Tallinna tänavatelt rohkesti. Tarvase elamud on kvaliteetselt teostatud ja kõrgelt hinnatud.

Tallinna maja[muuda | muuda lähteteksti]

Alle 5, projekteeritud 1931 (foto: 2018)

Tarvas tegutses peamiselt 1920.–1930. aastatel, mil ehituslaenu võtmise võimalus tagas arhitektile tööd. Ta kujundas eelkõige Tallinna äärealasid kahe- ja kolmekorruseliste kortermajadega, mis on täna Pelgulinna, Kalamaja ja Kadrioru arhitektuurimaastikus nii omased. Lenderi majatüübi edasiarendusena, puitlaudise ja keskse silikaattellistest trepikojaga elamuid hakati kohaspetsiifilistena nimetama Tallinna tüüpi majadeks. See majatüüp jäigi arhitekti vaieldamatuks lemmikuks.[5] Tallinna maja ei olnud professionaalselt välja töötatud tüüpprojekt, vaid kohalikest ehitusmäärustest ja ehitusvõtetest argipraktikas kujunenud tüüp, mis sobitus ka vaesemale elanikkonnale. Too maja tüüp oli omane inseneride ja tehnikute kavandites.[6] See teeb Karl Tarvase unikaalseks arhitektiks, kes teadlikult orienteerus elamute rajamisele vaesemate kodanike tarvis, tehes seda väga hästi. Tallinna maja oli omas ajas nii sotsiaalselt kui ka arhitektuurselt konservatiivne.[7] Kivitrepikodade levik oli tuletatud uutest tuletõrje eeskirjade tingimustest, mis nägid ette, kas kahte puittrepikoda või ühte kivist.

Tagasihoidliku ilminguga Tallinna majadele lisas arhitekt vahel trepikojapealse frontooni, silmapaistva välisukse, erkeri või fassaadil kombineeritud laudise.[3] Tarvase Tallinna maja tüüpi hoonetel on nii traditsionalistlikke, funktsionalistlikke kui ka juugendlikke jooni.

Traditsionalistlik maja[muuda | muuda lähteteksti]

Tikenbergi maja Tallinnas Liivalaia 19 ehitati 1929 Tarvase projekti järgi
Foto: Ave Maria Mõistlik, 20. mai 2009

1920ndatel rajati palju elamuid, mille peamiseks suunaks on ratsionaalne traditsionalism.

Kopli moodustas olulisima tööstuspiirkonna Tallinnas, mis kujunes lõplikult välja Esimese maailmasõja eel. Poolsaare tipus asus Vene-Balti laevatehas (1912–1916) ning Kopli lahe poolel Bekkeri tehas (1912–1914). Aastatel 1939–1941 rajasid arhitektid Roman Koolmar ja Karl Tarvas Koplisse Sirbi tänavale 28 kaksikmaja, moodustades Bekkeri tööstusrajooni ja kalmistu vahele Kopliranna aedlinna. Lähtuti 1938. aasta piirkonna planeerimiskavast, rajades 1,5-korruselisi kaksikmaju nelja tüüpprojekti järgi Saksamaa sotsiaalarhitektuuri eeskujul. Tüüp I ja II on kahe korteriga, kus elutuba ja köök jäävad alla ning üleval korrusel on kaks magamistuba. III tüübil on toad suuremad. II ja IV tüüp on aga nelja korteriga, kuhu kuulub elutuba, magamistuba ja köök. Kavandatud põiktänavat aga ei jõutud sõja puhkemise tõttu valmis ehitada.[8] Hooned on traditsionalistlikud tööliselamud oma lihtsa dekoori ja viilkatusega, 1930ndatele iseloomulik sotsiaalarhitektuur.

Funktsionalistlik maja[muuda | muuda lähteteksti]

Raua 31 (1932–1936) Karl Tarvas

Eestis levis funktsionalism peamiselt 1930ndatel ning selle parimad näited asuvad Pärnus tänu arhitekt Olev Siinmaale. Ent funktsionalismi jooni leidub ka Karl Tarvase loomingus. 1930ndate keskel said Tallinna majade piirkonnad varajasemast enam kriitikat, sest ei ole õiged aedlinnad ning soodustasid linna laialivalgumist.[9] 1935. aastast liikus Tarvase Tallinna maja arendus edasi ning sellest ajast leidub Tarvase projekteeritud Tallinna maju, kus esineb funktsionalistlikke jooni: sile kivist fassaad, lame katus ja laiad aknad. Need olid peamiselt kolmekorruselised ja ühe trepikojaga elamud.[10]

Esindustraditsionalistlik maja[muuda | muuda lähteteksti]

Hoonete esinduslikkusele hakati suurt rõhku pöörama just Konstantin Pätsi ajal, tuginedes üldisematele arhitektuuri traditsioonidele. Sellise suuna kirjeldamiseks on arhitektuuriajaloolane Mart Kalm võtnud kasutusele termini "esindustraditsionalism".[11] Siin esineb Tarvase projektidel ka palju funktsionalistlikke jooni (laiad aknad, sile fassaad, lintaken, lame katus).

  • Kapi 1 ja 2 (1934–1935)
  • Pronksi 5 (1938; V korrus 2001)
  • Koidula 3 (1937–1938; juurdeehitus 1961)

Veel näiteid tema töödest[muuda | muuda lähteteksti]

Sirbi tänava kaksikmajad (1939–1941) K. Tarvas ja R. Koolmar, esiplaanil Sirbi 10 (foto: 2018)

Viljelenud küll peamiselt elamuarhitektuuri, projekteeris ta ka ühiskondlikke hooneid, näiteks Hans Kubu erareaalühisgümnaasium Imanta 6 (1927), Viinistu algkooli (1928), Naissaare kiriku (1933) ja tuletõrjehoone Jakobi 21 (1939). Harjumaa arhitektina ametis olnud Tarvas kavandas ka algkoolid Viimsisse (1925–1927, Rannarahva Muuseum) ja Viinistule (valm. 1928), kus suurte akendega püüti avarust luua ning puudus liigne dekoor.[12]

Ta tegi eraarhitektina ka palju väiksemaid projekte. Tarvas sai arhitektidest enim pakkumisi katusealuste korterite projekteerimiseks ning tema büroo andis 1930ndate teisel poolel välja lausa 30 projekti kuus.[3] Nii on ta tegelenud maja vooderdamisega (Veerenni 17 ja Rohu 7 majades), katuse- ja mansardkorruste väljaehitamisega (Mulla 6, Kalevi 38, Kalevi 31, Valgevase 12, Lai 4, Kungla 18 jpt).[3]

Sõja ajal lahkusid paljud Eestist ning siinsete arhitektide nimekiri kahanes tunduvalt. Ent Karl Tarvas jäi nii Saksa kui ka Nõukogude Liidu okupatsiooni aegadel Eestisse. 1945. aastal korraldati tüüpelamute projektide saamiseks konkurss, mille võitis tema poeg Peeter Tarvas koos August Volbergiga. Kuid Nõukogude Eesti preemia pälvis lisaks mainitud kahele arhitektile ka Karl Tarvas, kes 1947. aastal koostas Arhitektuurse Projekteerimise ja Planeerimise Keskuses tööjoonised nii kivi- kui ka puitvariandile.[13] 1940ndate teisel poolel valitsenud liberaalse stalinismi ajal leidis enim rakendust Karl Tarvase 8-korteriline elamu tüüpprojekt, mis sarnanes sõjaeelsele "Tallinna majale" ning 1920. aastate traditsionalismile. Esiukse kohal olev trepikoja rõdu kumer piire meenutab barokiajastu pärandit.[14] Ka peale keerulist stalinismi perioodi leidis see arhitekti loodud tüüpprojekt veel ulatuslikult kasutust. Ent sõdade järgsel ajal hakati koostama elamu tüüpprojekte seeriate kaupa, kus esinevad erinevad tüüpprojektid ühtsete plaani- ja konstruktioonielementidega.[15]

  • T. Kobini kahepereelamu Ristiku 13 (1924)
  • Tööliste kortermajade rühm Taime ja Orase tänaval (1924–1925)
  • J. Tärki elamu Kodu 8 (1925)
  • Herne 18 (1926)
  • Uula elumaja Telliskivi 40/ Rohu 10 (1927)
  • Tartu mnt 53/ Kreutzwaldi 31 (1928)
  • Weizenbergi 15 ja 21 (1929)
  • Ants Reimani elamu Nõmmel Kase 30 (1929–1930)
  • Vana-Lõuna 13 (1920ndatel)
  • Kose tee 30 (1929–1930)
  • M. Underwalti maja Kauna 5 (1930–1931)
  • Vilmsi 20, hilisjuugendlike vormidega elumaja (1930)
  • Köleri 26 (1931)
  • Köleri 30 (1931, ümberehitus C. Lehbert 1936)
  • Saturni 7 (1931)
  • Karu 7 (1932)
  • A. Seleri elamu Magasini 13 (1932)
  • Jakobi 27 (1934)
  • Koidula 9 (1935)
  • Koidula 3/Jakobsoni 60 (1935–1936)
  • Tallinna üürnikkude seltsi "Üürnik" kahe- ja neljapereelamud Ristiku 50, Kolde pst 27–33, Õle 49–51 (projektid 1924, 1926)
  • Tööstuse 9 (1936)
  • Tartu mnt 81 (1936)
  • Volta 32 (1937)
  • Magasini 3g (1937)
  • Raua 31 (1937)
  • Tartu mnt 71 (1937)
  • Tehnika 20 (1937)
  • Väike-Ameerika 20 (1938)
  • Pärnu mnt 124 (1939)
  • 8-korruselised elamud Nisu, Ristiku ja Rukki tänaval (1945)

2010. aastal kureeris Sandra Mälk Eesti Arhitektuurimuuseumis näituse "Karl Tarvas 125", mille raames koostas kuraator põhjaliku nimekirja Tarvase töödest, mis on kättesaadav Eesti Arhitektuurimuuseumis. Seal asub ka Karl Tarvase isikufond.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema pojad Peeter, Paul ja Pärtel olid samuti arhitektid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mirjam Peil (1986). Professor Peeter Tarvas - Sirp ja Vasar, nr. 1, 3.01.
  2. "Arhitekte Tallinna Reaalkoolist". Tallinna Reaalkool. Kasutatud 14.03.2018.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 kuraator Sandra Mälk näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis "Karl Tarvas 125" (2010) kogutud materjalid, Eesti Arhitektuurimuuseumi arhiiv
  4. Mart Kalm, (eds.) Krista Kodres. (2010). Eesti kunsti ajalugu 5. 1900-1940. Tallinn, Eesti: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 34. 
  5. Sandra Mälk. "KARL TARVAS – 125". Eesti Arhitektuurimuuseum, 16.04.2010. Kasutatud 14.03.2018.
  6. Mart Kalm, (eds.) Krista Kodres. (2010). Eesti kunsti ajalugu 5. 1900-1940. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 278. 
  7. Mart Kalm, (eds.) Karin Hallas-Murula. (2002). Tallinna 20. sajandi arhitektuur.. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 11. 
  8. Villem Raam. (1993). Eesti Arhitektuur 1, Tallinn. Tallinn: Valgus. Lk 91. 
  9. Mart Kalm. (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 136. 
  10. Mart Kalm. (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 139. 
  11. Mart Kalm. (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 171. 
  12. Mart Kalm, (eds.) Krista Kodres. (2010). Eesti kunsti ajalugu 5. 1900-1940. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 282. 
  13. Villem Raam. (1993). Eesti Arhitektuur 1, Tallinn. Tallinn: Valgus. Lk 238. 
  14. Mart Kalm. (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 250. 
  15. H. Arman, H. Papp, U. Kammal, H. Üprus. (1965). Eesti arhitektuuri ajalugu. Tallinn: Eesti raamat. Lk 476. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]