Eesti taluarhitektuur
Eesti taluarhitektuur (ka: Eesti talurahvaarhitektuur, Eesti maa-arhitektuur, Eesti rahvaarhitektuur) on Eesti alal maa-asulates traditsioonilistel kohalikel vormilahendustel ja materjalidel põhinev arhitektuur (taluarhitektuur).[1] Selle arhitektuuri ehedad näited on taluehitised, nt rehielamud. Rahvaarhitektuuriks loetakse kõik rajatised, millel pole arhitekti ja mille ehitamiseks on kasutatud kättesaadavaid materjale ja traditsioonilisi oskus.[2]
Eesti rahvaarhitektuuri üks iseloomulikumaid mõjureid on reheahi ja sellest tulenevad ruumi- ning hooneplaneering. Rehemaju on praegu Eestis ligi 5700.[2] Katused kaeti enne rehepeksumasina tulekut õlgedega. Kuna masintöötlemisel saadud õled enam katusematerjaliks ei sobinud, asendati need 20. sajandi algul esmalt puitkatustega, hiljem juba tsementkividest katustega.[3]
Vanimad kirjapanekud Eesti ala küladest (sh arhitektuurist) pärinevad 13. sajandi Henriku Liivimaa kroonikast.[4]
Lisaks rehemajale ilmestavad Eesti külamaastikku mitmed kohalikku eripära rõhutavad ehitised: majandushooned ja taluõu, taluhäärberid, moonakamajad, asunikutalud, veskid, sepikojad, kõrtsid. Paljud hooned on hävinud sõdade ja okupatsiooni tõttu, teisalt on Eestis kolhoosikorra peremehetunde puudumise tõttu säilinud mujal maailmas ümberehitatud või lammutatud hooneliike.[5]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandi keskpaigast peale on hoonete kaasajastamisega ja ühiskonna moderniseerumisega kaasnenud uute hoonetüüpide tekkega ja vanade ehitiste kadumisega Eesti külapilt pidevalt muutunud.[5]
Enne 20. sajandit olid levinud palkhooned ja rehielamud.[3] Varasemad üldlevinud palkhooned vahetas 20. sajandi algul toimunud maareformi (asunikutalud) ja linnastumise tulemusel välja uus arhitektuuristiil, levis laudkate ja tellis. Hooned muutusid ühtlasi kõrgemaks ja lisandusid klaasverandad. Varasema mitmeotstarbelise rehetoa asemele tulid erineva otstarbega ruumid, samuti hakati hooneid arhitektidelt tellima.[6] Traditsioonilise kelpkatuse asemele tuli viilkatus.[3] Rehielamust eraldi ehitatud elumajast sai staatuse sümbol.[5]
Hooned[muuda | muuda lähteteksti]
Hoonestus sõltus ajastust, talu jõukusest, piirkondlikest eripäradest ja peamisest tegevusvaldkonnast. Popsitalu võis piirduda väikse eluhoone ja mõni abihoonega, jõukamas talus aga lisandus kesksele hoonele mitmeid kõrvalhooneid: saun, ait, laut, suveköök, küün jne. Rehielamu puhul olid paljud need funktsioonid koondatud ühe katuse alla.[7] Rannaaladel olid hooned väiksemad, põllumajanduslikes piirkondades suuremad.
Rehielamu[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti taluarhitektuuri eripära ja oluline arhitektuurne element on rehemaja, mis on alates 19. sajandi keskpaigast läbinud mitmeid uuendusi. 20. sajandi algul kaotas rehetare oma mõtte rehena ning 21. sajandi alguses on vähe selliseid rehielamuid, kus elataks. Traditsiooni säilitamise nimel lähtusid 1920-ndatel mitmed arhitektid jätkuvalt rehielamust.[5]
Rehielamu oma algsel kujul oli multifunktsionaalne, rehetoas elati, tehti sauna, peeti loomi, see oli suitsune ruum.[7][5]
Saun[muuda | muuda lähteteksti]
Kuni 19. sajandi keskpaigani olid kõik Eesti saunad suitsusaunad: ühe kambriga, muldpõrandaga palkhooned, mis toetusid vundamendi asemel kividele ja mida köeti sidusaineta laotud kerisahjuga. Oli ka saunu, mis olid osaliselt või täielikult maa sisse ehitatud ja muldkatusega.
Elujärje paranedes 19. sajandi teisel poolel lisandusid saunadele poolpalkidest või laudadest põrandad, samuti eeskoda või teine kamber.
Välimuses muutus ka katus: õlgede, roo, kisklaudade ja puukoore asemel kaeti see laastudega ning lisandus ka tossukorsten. Kuna saunaahjusid hakati telliste ja saviga tihedaks ehitama, sai nüüd suitsu korstnasse juhtida ning suitsusaun muutus tänapäevaseks puhtaks saunaks. Korstnaga saunade ehitamine levis rohkem 20. sajandi esimesel poolel.[7]
Ait[muuda | muuda lähteteksti]
Ait on Eesti taludes tuntud ehitis hiljemalt 10.–11. sajandist. Ühe katuse alla ehitatud aitadel oli tavaliselt jäetud kahe aida vahele nn vahek: varjualus põllutööriistade hoidmiseks. 19. sajandist alates eristatakse vähemalt viljaaita ja riideaita, aga oli ka liha-, kala- ja võrguait. Suvisel perioodil kasutati riideaita abitööliste majutuseks.[8]
Laudad ja tallid[muuda | muuda lähteteksti]
Koos rehielamust välja kolimisega hakati 19. sajandi teises pooles ka loomadele eraldi hooneid ehitama ja need olid sageli veel toekamad ja uhkemad kui elumajad: lõhutud maakivist, mustrisse laotud nurgad, uste-akende sillused ja raamistused.[5]
Käimla[muuda | muuda lähteteksti]
Käimlad tulid taluarhitektuuri alles 20. sajandi algul (enne seda käidi hädal põllul või põõsas) ning see püüti ehitada võimalikult väikese aja- ja materjalikuluga, samuti sageli üsna lohakalt.[9][10] 1920. aastail olid käimlaga varustatud ligi pooled talukohad, kõige rohkem oli neid Viljandi, Pärnu ja Tartu maakonnas: ligi 70% taludes. Need polnud maal üldlevinud ka veel 1930. aastate lõpus. Käimla ehitati leha tõttu muust hoonestikust kohati nii kaugele, et nende kasutamine oli eriti talvel ebamugav. Levinud olid need pigem tihedamalt asustatud piirkondades, vähem metsataludes. [10] 1920. ja 1930-ndatel hakati ajakirjanduses käimlate ehitamist propageerima, kuid tuhandete uute asundustalude juurde püstitati käimla siiski viimase hoonena.[9]
Taluõu[muuda | muuda lähteteksti]
Õue asukoht, hoonete paigutus oli piirkondlikult erinev, nii oli see Setumaal väiksem ja tihedam, Kesk-Eestis hajusam.
Kliima mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Taluarhitektuuri üks suuremaid mõjureid on kliima, sellega kohandunud arhitektuuris arvestatakse hoone asetuse, vormi, avatäidete, materjalide või ehitustehnika valikul ilmastikuga, mistõttu võib taluarhitektuuri pidada aktuaalseks ka tänapäeval, mil aina enam tähtsustatakse säästlikku ja tõhusat hoonet.[2] Nii on asulate paigutusel (näiteks kalurikülad) ja hoonete ehitusel arvestatud tuule suunaga ning sellest lähtudes valitud valdava tuule suunas asuvale seinale paksemad puud, samuti paksem katusekate.
Kliimast tuleneb ka hooajalisus, mistõttu on taluarhitektuuri osaks suveköögid, saunad, suvetoad.
Taluhoone pikk räästas tagas selle, et suvel oli piisavalt varju, kuid talvine napp päikese valgus pääseb päikese madala kaare tõttu siiski tuppa. Samuti on pikk räästas puidust hoone kestvuse üks tähtsamaid tagajaid.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ http://ems.elnet.ee/ (vaadatud 22.10.2013)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Kask, Rasmus. "Mida on ehituses taluarhitektuurilt õppida?". Sirp, 18.10.2019. Vaadatud 30.03.2021.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Lutsepp, Elo. "Meie talutraditsionalism". Sirp, 22.02.2008. Vaadatud 30.03.2021.
- ↑ Джонсон, Эдгар Натаниэль; Орвильь Дж. Зэйбль (1959). Введение в историю западной традиции. Бостон, Гинн.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Alatalu, Riin. "Maastik ja taluarhitektuur. Maa-arhitektuuri inventeerimine". Architecturae Naturalis, 31.05.2011. Vaadatud 31.03.2021.
- ↑ Pärdi, Heiki. "XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris". Eesti Vabaõhumuuseum. Vaadatud 30.03.2021.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 "Saunade ajaloost". Mõniste muuseum. Vaadatud 31.03.2021.
- ↑ Viires, Ants (2007). Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 17, 122.
- ↑ 9,0 9,1 Oliver, Tatte. "KOMPOSTIVA KUIVKÄIMLA PROJEKTEERIMINE JA EHITUS". TÜ rahvusliku ehituse eriala, 2017. Vaadatud 31.03.2021.
- ↑ 10,0 10,1 Pärdi, Heiki. "Kasimata talupojad ja kabedad intelligendid". Tuna, 2002. Vaadatud 31.03.2021.