Peep Jänes

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Peep Jänes (2009)

Peep Jänes (sündinud 26. detsembril 1936 Rakveres) on eesti arhitekt ja üks olulisemaid modernismi viljelejaid Eesti arhitektuuri ajaloos.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1955. aastal Tallinna 2. Keskkooli (Tallinna Reaalkooli) ning õppis aastatel 1955–1958 Tallinna Polütehnilises Instituudis ehitust ja 1958–1963 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas arhitektina.

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Ta tegutses peamiselt Nõukogude perioodil – 1970. ja 1980. aastatel. Tema arhitektuuristiil on valdavalt modernistlik.

Ta töötas Tallinnas 1963–1968 ja 1975–1993 Eesti Projektis. 1968–1975 Maaehitusprojektis ja aastast 1994 Kolde projektis.

Alates 1964. aastast on Peep Jänes Arhitektuuri Liidu liige.

Peep Jänes on Eesti üks olulisemaid Nõukogude aja arhitekte, kes lõi keerulisel ajal julgeid vormilisi lahendusi.

Tema poolsada aastat kestnud loomeperioodi iseloomustavad hästi suured avalikud ehitised ja märgilise tähendusega objektid.

Peep Jänes on projekteerinud üle 300 ehitise, projekti ja konkursitöö.

Peep Jänes on öelnud: "Arhitektuuri alustamine on mäng. Ma ei ole kunagi pidanud õigeks midagi kramplikult esimesest hetkest taga ajada, ikka mängid alguses ja alles hiljem läheb töö tõsisemaks."

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Jänes on Pirita Olümpiaspordikeskuse arhitekt (1975–1980, koos Henno Sepmanni, Ants Raidi ja Himm Looveeriga. 1980; NSV Liidu riikliku preemia 1981 ja Rahvusvahelise Arhitektide Liidu (UIA) biennaali "Interarch 83" auhind).

Jänese projekti järgi on ehitatud Tallinnas Mustamäe mikrorajooni keskus (1963–1970, tuntud ka seal asunud Kännu Kuke restorani nime järgi).

  • Dünamo tennisehall Kadriorus (1978, koos Milvi Vainikuga)
  • Suusaspordibaasi Otepääl (1978, koos Tõnu Mellikuga). Hoone sulandub kuplina kuppelmaastikku
  • Tamsalu kultuurimaja (1980, koos Tõnu Mellikuga)
  • Kuressaare haigla juurdeehitus (1981–1993, koos I. Heinsoo ja L. Kikkasega; NSV Liidu Arhitektide Liidu diplom 1986)
  • Projekteerijate maja Tallinnas Rävala puiesteel (1981, koos A. Niinevälja ja Mart Pordiga). Eesti üks äratuntavamaid postmodernistlikke hooneid.
  • Kauplus Turist (1982, koos Henno Sepmanniga)
  • Kirjanike elamu Kadriorus (1995, koos L. Kikkasega)
  • Galeriikohvik Viru tänaval (1995)
  • Järvakandi Tehaste klubihoone (1986, koos Henno Sepmanniga)
  • Padise keskus koos kolmekorrusteliste terrasselamutega (koos Tõnu Mellikuga, 1977; NSV Liidu Arhitektide Liidu auhind 1981 ja Eesti NSV riiklik preemia 1985)
  • Kunstitegelaste ridaelamu Tallinnas Meriväljal Ranniku tee 29[1][2]
  • Stockmanni kaubamaja (1993–2000, koos P. Voorega I ehitusjärgus, I. Suigusaarega II ehitusjärgus)

Muuhulgas oli ta Estonia teatri rekonstrueerimise üks arhitekte.

Lisaks veel mitmeid eramuid ja aiamaju.

Võistlusprojektid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rändteater (1961, UIA võistlus Londonis)
  • Mustamäe elamurajooni keskus (1964, II auhind)
  • Ooperi- ja balletiteater Tallinnas Tõnismäel (1972, koos Tõnu Mellikuga, I–II auhind; 1984 koos Henno Sepmanniga, I auhind)
  • Maaelamud (1973 ja 1974, koos R. Kersteniga, I ja II auhind)
  • Elva vanadekodu (1977, koos Tõnu Mellikuga, I auhind)
  • Kuusankoski velodroom (1989, koos Raine Karbiga, I auhind)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1961 – UIA kongressil Londonis üliõpilastöö eest (koos Ilmar Puumetsaga)
  • 1976 – Eesti NSV teeneline arhitekt
  • 1978 – Sirbi ja Vasara arhitektuuripreemia (Tehvandi suusakeskus)
  • 1981 – NSV Liidu riiklik preemia (Tallinna Olümpiapurjespordikeskus)
  • 1982 – Eesti aasta parima ehitise preemia (Projekteerijate Maja)
  • 1983 – UIA Sofia biennaali eriauhind (Tallinna Olümpiapurjespordikeskus)
  • 1985 – Eesti NSV riiklik preemia (Padise asula planeerimine ja terrassmajad)
  • 1986 – Eesti aasta parima ehitise preemia (Kuressaare haigla)
  • 1987 – Alar Kotli arhitektuuripreemia
  • 2008 – Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia (Raudna põhikooli spordihoone Heimtalis)[3]

Isikunäitus[muuda | muuda lähteteksti]

Ahtitektuurimuuseumi isikunäitus "Peep Jänes 75" 2011. aastal.[4]

Arhitekt Peep Jänese 75. juubelisünnipäeva puhul ilmus Mait Väljase ja Mihkel Karu raamat "Arhitekt Peep Jänes", [5]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Näiteid Peep Jänese töödest[muuda | muuda lähteteksti]

  • Otepää suusaspordibaas perspektiivvaade [1]
  • Ooperi- ja balletiteater Tallinnas [2]
  • Teaduste Akadeemia Raamatukogu ja Projekteerijate Maja Tallinnas [3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on teatrikunstnik Pille Jänese ja sisearhitekt Signe Stokase isa.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mart Kalm (2001). Kogumik "Eesti 20. sajandi arhitektuur" V. köide. Tallinn. ISBN ISBN 9985-9316-2-9
  2. Mart-Ivo Eller; Leo Gens; Jüri Hain; Marje Jõeste; Rein Loodus; Evi Pihlak; Inge Teder; Jaan Vares (1996). EKABL Kunst ja Arhitektuur. Tallinn. 
  3. Tiina Kolk. "Galerii ja intervjuu Peep Jänesega: modernisti loometee". Postimees KULTUUR, 6. veebruar 2015.
  4. "Peep Jänes 75".
  5. Mait Väljas, Mihkel Karu (2012). Arhitekt Peep Jänes. Tallinn. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mait Väljas, Mihkel Karu "Arhitekt Peep Jänes", Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn 2012.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]