Ell Väärtnõu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ell Väärtnõu (sündinud 6. novembril 1939 Haapsalus) on eesti arhitekt.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis aastatel 1947–1954 Haapsalu 1. Keskkoolis, seejärel lõpetas 1959. aastal pedagoogikaerialal Tartu Kunstikooli. Samal aastal jätkas ta õpinguid Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudis ning lõpetas selle 1965. aastal arhitektina.

Ta on töötanud Tsentrosojuzprojekti Tallinna filiaalis, aastatel 1967–1993 EKE Projektis, aastast 1993 AS Talones ning ühtlasi ka arhitektuuribüroos Väärtnõu ja Ringo.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on projekteerinud Eesti arhitektuuriloo märgiliste teoste hulka kuuluvaid puhke-, ravi-, toitlustus-, kaupluse- ja keskusehooneid, elamuid ja eramuid.[1] Ta kasutas oma projektides ühena esimestest Eestis madaltihedat hoonestust ning kõik tema Pärnu KEKi elamukvartalisse projekteeritud elamud tunnistati valmimisaastatel (1982, 1984 ja 1988) Eesti parimaks elamuks.

Sanatoorium Tervise I järk, Pärnu[muuda | muuda lähteteksti]

Valmis 1966–1971, EKE Projekt, kaasautor Kaljo Vanaselja. "Pärnu sanatooriumi Tervis I järk on Väärtnõu esimene tööprojekt. Kujundatud on see 1960. aastatele omases internatsionaalses stiilis. Hoone kahel ülemisel korrusel on elutoad: I korrusel haldusruumid, polikliinik, söökla ja koosolekusaal".[2]

Pansionaat Ravila 2a, Kuressaare[muuda | muuda lähteteksti]

Valmimis aastatel 1971–1973, EKE Projekt, sisearhitekt Helle Gans. "Tegu on ühekorruselise puitehitisega äärelinna elamurajoonis".[3]

Pärlselja pioneerilaager-puhkekodu[muuda | muuda lähteteksti]

Valmis 1967–1976, EKE Projekt. "Väärtnõu esimene suuremahuline iseseisev projekt oli Pärlselja pioneerilaager Eesti läänerannikul. I järk valmis aastal 1973 ja II järk aastal 1978. Seda ja Elva rannahoonet (1977) kavandades on ta lähtunud eesti puitarhitektuuri tavadest. Kompleksi kuuluvad magalad, klubi-söökla, haldushoone ja personali elamu".[4]

Keskusehoone Ares[muuda | muuda lähteteksti]

Valmimis aastatel 1975–1980, EKE Projekt, sisearhitekt Mare Puusepp. "Ehitatud Pärivere sovhoosile. Eritarbelised ruumigrupid on paigutatud keskse saali ja sellega külgneva fuajee ümber".[5]

Ühiselamu Riia mnt 38, Viljandi[muuda | muuda lähteteksti]

Valmimis aastatel 1976–1977, EKE Projekt. "Asub linna äärealal 5-korruseliste tüüpelamute rajoonis. Esindab neofunktsionalismi konstruktivistlikku suunda. Iseloomulikuks detailiks on plaanis 3-nurksed tagasiasted, mis on kujutatud lodžadeks".[6]

Kauplus Jaama 9, Haapsalu[muuda | muuda lähteteksti]

Valmimis aastatel 1979–1981, EKE Projekt. "Tegu on sajandivahetuse Haapsalu kuurordiehitiste laadi väikehoonega. Kaupluses on kaks eri suurusega müügisaali, kokku 152 m2".[7]

Elamu Uus 13, Vändra[muuda | muuda lähteteksti]

Valmimis 1983–1987, EKE Projekt. "See on esimene kolmest 20 korteriga elamust Uuel tänaval, kus valitseb uustraditsionalistlik vormikõne. Elamu koosneb kahest nihutatud korrustega sektsioonist, mille tüüpkorrusel paikneb neli korterit".[8]

Pärnu KEK-i elamukvartal[muuda | muuda lähteteksti]

Väärtnõu koostas 1970. aastail (koos Toomas Reinu ja Andres Ringoga) Pärnu KEK-i elamukvartali detailplaneeringu, milles kasutas Eestis ühena esimestest madaltihedat hoonestust. Ka hiljem Pärnusse kavandatud hooneis on ta arvestanud sealset varasemat funktsionalistlikku arhitektuuri: KEK-i ühiskodu "Kadri" (1979–1981) ning kooperatiivelamuid "Ave" (1984; mõlemad koos A. Ringoga) ja korterelamu "Tiit" (1988; kõik tunnistatud vastavalt 1982, 1984 ja 1988 Eesti parimaks elamuks).[1] Kogu linnakut ei jõutud täismahus ehitada valmis, küll aga ehitati kaksikmajade kobara "Ave" (1980–1984) kordusi kvartalisse veel 1990. aastate alguseski. Tegu on neofunktsionalistlikus stiilis 24-kortelise hoonega, mis on ka Eesti esimene vaipelamu.[9]

Muid töid[1][muuda | muuda lähteteksti]

  • 1972–1980 Põlva haigla, EKE Projekt
  • 1974–1978 pioneerilaager-puhkekodu Ookean, Narva-Jõesuu, EKE Projekt
  • 1975 Sõrve sovhoosi kontor
  • 1977 Elva Rannahoone, EKE Projekt, hävinud
  • 1980 Pärivere sovhoosi keskusehoone
  • 1986 Imavere kolhoosi söökla
  • 1988 Järva-Jaani kolhoosi söökla (1. korruse plaan), EKE Projekt
  • 1989 Imavere kolhoosi kontor
  • 1990 Võhandu kolhoosi kontor-söökla
  • 1991 Võhandu kolhoosi keskus

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1982, 1984, 1988 Eesti parim elamu (Pärnu KEKi elamukvartalisse projekteeritud korporatiivelamute eest)
  • 1984 Eesti NSV teeneline arhitekt
  • 1985 I auhind ja hõbemedal,1985. aasta III üleliiduline arhitektuuriülevaatus
  • 1987 Plovdivi rajooni eriauhind ja hõbemedal, Sofia biennaal Interarch '87
  • 2015 kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia. Žürii tõi elutööpreemia laureaadi puhul välja, et peale silmapaistva arhitektuuriloomingu on Ell Väärtnõu ka kõrges eas aktiivne nii arhitektina kui ka arhitektide liidu seenioride sektsioonis.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Juta Lutsar. "Väärtnõu, Ell, arhitekt". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 609
  2. „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 131
  3. „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 52
  4. „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 151
  5. Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 140
  6. „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 175
  7. Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 13
  8. „Eesti Arhitektuur 2: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa“, üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1996, lk 160
  9. Mart Kalm. "Eesti 20. sajandi arhitektuur". Tallinn 2002. Lk 385, 386
  10. Eesti Arhitektide Liit
  11. Tiiu Parbus. "Maalähedane ja konstruktivistlik". Sirp, 22. jaanuar 2016

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

  • ESTER
  • Ideological Equals. Women Architects in Socialist Europe 1945-1989. Toimetajad Mary Pepchinski, Mariann Simon. Routledge. 2016