Raadio Eestis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Raadio Eestis sai alguse 21. oktoobril 1918. aastal, kui raadioside organiseerimiseks moodustati Tallinna sadamas asunud Balti laevastiku sädetelegraafijaama baasil Eesti Kaitseministeeriumi mere- ja lennuväe Tallinna Traadita Telegraafijaam.

1921. aastal demonstreeriti eestlastele esimest korda raadioaparaati.

Esimesed raadiovastuvõtjad jõudsid Eestisse juba enne Eesti ringhäälingu loomist.

Sőna "ringhääling" loodi 22. novembril 1923. aastal postivalitsuse ülema Hindrek Rikandi poolt.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastad 1924–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Ringhäälingu katsed algasid Eestis juba 16. jaanuaril 1924, kui Tallinna ja Saksa raadiojaama Königs Wusterhauseni vahel tehti kõneproov. Kuna kõneproovi kuuldavuse kohta puudub informatsioon, siis ei peeta seda katsesaadete ametlikuks alguseks. Esimene ametlik ja kuuldav raadiosaade läks eetrisse 11. mail 1924. aastal ning selleks oli Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilaste segakoori kontsert. Seda saadet edastas 2500 meetri kaugusele ulatuva lainepikkusega Haapsalu posti-telegraafijaama saatja. Saatja mastantenni kõrguseks oli 90 meetrit, see seisis tugiisolaatoritel ning oli tõmmitsatega teraskonstruktsioonmast.

Eesti Raadio Ringhääling asutati eraettevõttena 1. novembril 1924. aastal. Kümme aastat hiljem, 1. juuli 1934 Raadio Ringhääling riigistati ja selle uueks nimeks sai Riigi Ringhääling. Esimene regulaarne ringhäälingu raadiosaade läks eetrisse 18. detsembril 1926. aastal kell 19:00. Esimest raadiosaadet edastati Kopli saatejaama kaudu, täpsemalt Pikk tn. 43 maja stuudiost. Saatja väljundvõimsus oli 2,4 kW. Esimesteks silmapaistvamateks saatejuhtideks olid naisteadustaja Erika Veidenbaum ja reporter Felix Moor. 1927. aasta sügisel kolis Raadio Ringhääling Estonia teatri kolmandale korrusele, kus olid tunduvalt avaramad ruumid ning head võimalused teha muusikaüritustest ja teatrietendustest otseülekandeid.

1929. aastal ehitati Kopli saatejaama asemele uus ja võimsam, Raadio Ringhäälingu Tallinna kesklaine saatejaam, mis asus Lasnamäel. Hoone sai valmis samaaasta juulis. 1928. aasta oktoobris oli oma tööd alustanud ka Tartu kesklaine saatejaam, mille lainepikkuseks oli 578 meetrit.

1934. aastal Raadio Ringhääling riigistati ning sellega kaasnesid positiivsed muudatused, nagu näiteks ringhäälingu tehniliste võimaluste märgatav suurenemine ning töötajate arvu kasv.

1936. aasta märtsis sai Riigi Ringhääling omale esimese plaadikirjutamise masina ja 1939. aasta aprillis said nad Saksamaal valmistatud AEG magnetofonid. 1938. aasta augustis ehitati Ringhäälingu meeskonna tarbeks reportaažibuss, mille nimeks sai Hõbehall. Riigi Ringhäälingu paberist häälekandjaks oli väljaanne Raadioleht. 1938. aastal said alguse ka ruumilise heliga (stereofoonilised) raadiosaated, mida sai kuulata kesklainel.

1936. aastal alustati Türi kesklaine saatejaama ehitamist, et tagada üleeestiline Riigi Ringhäälingu saadete kvaliteetne vastuvõtt. Türi saatejaam oli 196,6 meetrit kõrge isolaatoritel vabalt seisev mast, mis oli esimene tugedeta mastantenn Euroopas ja kõrgeim seda tüüpi mast maailmas. Riigi Ringhäälingu Türi kesklaine saatejaam alustas oma tööd 15. detsembril 1937. aastal poollaine antennina. Selle lainepikkuseks oli 410,4 meetrit. Seega edastasid 1937. aastaks Riigi Ringhäälingu saateid juba kolm saatjat, mis asusid Tallinnas, Tartus ja Türil. Saadete avalauseks oli "Halloo, halloo! Siin Tallinn, Tartu ja Türi!"

Enne Teist maailmasõda oli Eestis mitmeid raadiovastuvõtjaid tootvaid firmasid, nagu näiteks: RET, TTV, ARE ja Rammul. Raadiovastuvõtjad valmisid firma Telefunken litsentsi järgi.

Konflikt Itaaliaga[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna kesklaine saatejaama lainepikkus oli 219,6 meetrit. Sama lainepikkusega töötas ka 1930. aastal ehitatud Itaalia Torino raadiojaam, mis sõltumata oma kaugusest suutis ka päevastel aegadel segada Tallinna saatejaama kuulamist. Mussolini valitsus ei teinud eestlaste pahameelest välja ning seetõttu läksid Eesti raadiojaamad ajutiselt üle järgemööda Rooma, Napoli ja Milaano raadiojaamade sagedustele. See samm mõjus ning tüli lahenes sellega, et Torino raadiojaam läks üle teisele sagedusele.

Aastad 1940–1991[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Okupeerimise tagajärjel keelustati kõik Eesti Vabariigi institutsioonid, nende hulka kuulus ka Riigi Ringhääling. Selle asemele loodi samaasta 22. novembril ENSV Rahvakomissaride Nõukogule alluv Raadiokomitee.

1941. aastal, kui Nõukogude Liidul puhkes sõda Saksamaaga korjas okupatsioonivõim eestlastelt ära kõik registreeritud raadiovastuvõtjad. Saksamaa võitis selle sõja ning okupeeris kõik Balti riigid. Taganev punaarmee õhkis nii Tallinna, Tartu kui Türi kesklaine saatejaamad koos antennidega. Asemeletulnud Saksa okupatsioonivõim hakkas samaaasta lõpul raadioid tagastama. Suur osa patareitoitega raadiotest jäi siiski tagastamata, sest need rekvireeriti Saksa sõjaväe tarbeks.

1944. aasta 9. märtsil hävis Estonia teatrimaja märtsipommitamise tagajärjel täielikult, koos hoonega hävisid ka kõik ringhäälingu stuudiod, fonoteek ja arhiiv. Samal aastal okupeeris Nõukogude liit Eesti uuesti ning selle asemel, et hävitatud saatejaamu taastada otsustati ehitada uus Eesti Raadio kesklaine saatejaam Laitsesse. See saatejaam alustas oma tööd 1949. aastal ning tema lainepikkuseks oli 290 meetrit. Ainus raadiotehas, mida pärast okupatsiooni ei suletud oli RET, mis sai endale uue nime Punane RET.

1. mail 1956. aastal hakkas Eesti Raadio oma saateid edastama ultralühilainel. Olenematta faktist, et uutel kõrgema klassi raadiotel oli juba ultralühilaineala, kuulati raadiosaateid veel mitukümmend aastat peamiselt kesklainel. 3. juunil 1967. aastal hakkas lainepikkusel 422 meetrit (711 kHz) tööle Eesti Raadio 2. programm Vikerraadio. Paljud Vikerraadio programmi saated said kiiresti rahva seas populaarseks. nende seas olid näiteks "Mnemoturniir", "Rameto", "Järjejutt" ja "Keskööprogramm".

1968. aastal hakati stereofoonilisi katsesaateid edastama ultralühilainel. 1977. aasta 13. märtsil hakkas Eesti Raadio edastama ka kvadrofoonilisi katsesaateid. Kuna kvadrofoonia oli kallis, hakati selle asemel kasutama pseudokvadrofoonia helisüsteemi. See süsteem muudab kahekanalise stereosignaali neljakanaliseks läbi sagedusfiltrite ja viiteliinide vastuvõtja madalsagedusvõimendis.

Alates 1991–praeguseni[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti taasiseseisvumist kattus kogu riik ultralühilaine leviga. Suurte ülalpidamiskuludega kesklaine saatejaamad suleti.

2000. aastal alustati suuremahulise raadioringhäälingu saatevõrkude uuendamisega. 2003. aastaks olid kõik üleriigilised raadiovõrgud moderniseeritud.

1. juunil 2007. aastal liideti Eesti Raadio ja Eesti Televisioon ühte ning selle organisatsiooni nimeks sai Eesti Rahvusringhääling[1].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eesti Rahvusringhäälingu ametlik veebilehekülg". Kasutatud 31.05.2019.