Raadio Eestis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Raadio Eestis sai alguse 21. oktoobril 1918, kui raadioside organiseerimiseks moodustati Tallinna sadamas asunud Balti laevastiku sädetelegraafijaama baasil Eesti Kaitseministeeriumi mere- ja lennuväe Tallinna Traadita Telegraafijaam.

1921. aastal demonstreeriti Eestis esimest korda raadiovastuvõtjat (raadioaparaati) kui välismaiste raadiosaatjate poolt eetrisse antavate saadete vastuvõtmise vahendit.

Esimesed raadiovastuvõtjad jõudsid Eestisse juba enne Eesti oma ringhäälingu loomist.

Eestikeelse vaste sõnale "broadcast" – sõna "ringhääling" mõtles välja postivalitsuse ülem Hindrek Rikand 22. novembril 1923.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastad 1924–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Raadioringhäälingu algus[muuda | muuda lähteteksti]

Ringhäälingu katsed algasid Eestis juba 16. jaanuaril 1924, kui Tallinna ja Saksa raadiojaama Königs Wusterhauseni vahel tehti kõneproov. Kuna kõneproovi kuuldavuse kohta puudub informatsioon, siis ei peeta seda katsesaadete ametlikuks alguseks.

Esimene ametlik ja kuuldav raadiosaade läks eetrisse 11. mail 1924 ning selleks oli Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilaste segakoori kontsert. Seda saadet edastas 2500 meetrise lainepikkusega Haapsalu posti-telegraafijaama saatja. Saatja mastantenni kõrgus oli 90 meetrit, see seisis tugiisolaatoritel ning oli tõmmitsatega teraskonstruktsioonmast.

Eesti Raadio Ringhääling asutati eraettevõttena 1. novembril 1924. Kümme aastat hiljem, 1. juulil 1934 Raadio Ringhääling riigistati ning selle uueks nimeks sai Riigi Ringhääling.

Esimene regulaarne ringhäälingu raadiosaade läks eetrisse 18. detsembril 1926 kell 19.00. Esimest raadiosaadet anti eetrisse Kopli saatejaama kaudu, kuhu helisignaal edastati Pikk tn 43 asunud stuudiost. Saatja väljundvõimsus oli 2,4 kW. Esimesed silmapaistvamad saatejuhid olid naisteadustaja Erika Veidenbaum ja reporter Felix Moor. 1927. aasta sügisel kolis Raadio Ringhääling Estonia teatri kolmandale korrusele, kus olid tunduvalt avaramad ruumid ning head võimalused teha muusikaüritustest ja teatrietendustest otseülekandeid.

1929. aastal ehitati Kopli saatejaama asemele uus ja võimsam, Raadio Ringhäälingu Tallinna kesklainesaatejaam, mis asus Lasnamäel. Hoone valmis sama aasta juulis. 1928. aasta oktoobris oli tööd alustanud ka Tartu kesklainesaatejaam, mille lainepikkus oli 578 meetrit.

1934. aastal Raadio Ringhääling riigistati ning sellega kaasnesid positiivsed muudatused, näiteks ringhäälingu tehniliste võimaluste märgatav suurenemine ja töötajate arvu kasv.

Helisalvestustehnika areng[muuda | muuda lähteteksti]

1936. aasta märtsis sai Riigi Ringhääling esimese plaadikirjutamismasina ning 1939. aasta aprillis saadi Saksamaal valmistatud AEG magnetofonid. 1938. aasta augustis ehitati Ringhäälingu meeskonna tarbeks reportaažibuss, mida hakati hüüdma Hõbehalliks. Riigi Ringhäälingu paberil avaldatud häälekandjaks oli väljaanne Raadioleht.

Esimesed stereofoonilised raadiosaated[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aastal said alguse ka katsetused ruumilise heli edastamisega raadioringhäälingus – stereofoonilised raadiosaated kesklainel. Selleks kasutati vasaku ja parema kanali signaalide edastamiseks kahte amplituudmodulatsiooniga töötavat saatjat (AM-stereo üks variante). Neid saateid sai kuulata kahe vastuvõtja abil, millest üks oli häälestatud ühe ja teine teise saadet edastava ringhäälingusaatja sagedusele.

Türi kesklainesaatejaama ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]

1936. aastal alustati Türi kesklainesaatejaama ehitamist, et tagada üle-eestiline Riigi Ringhäälingu saadete kvaliteetne vastuvõtt. Türi saatejaam oli 196,6 meetrit kõrge isolaatoritel vabalt seisev mast, mis oli esimene tugedeta mastantenn Euroopas ja kõrgeim seda tüüpi mast maailmas. Riigi Ringhäälingu Türi kesklainesaatejaam alustas tööd 15. detsembril 1937. Tegemist oli poollaine antenniga, sest saatja lainepikkus oli 410,4 meetrit.

Seega edastasid 1937. aastaks Riigi Ringhäälingu saateid juba kolm saatjat, mis asusid Tallinnas, Tartus ja Türil. Ringhäälingu saadete signatuur oli "Halloo, halloo! Siin Tallinn, Tartu ja Türi!".

Raadioaparatuuri tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

Raadio laialdane levik Eestis sai võimalikuks tänu kohaliku raadiotehnika alase ettevõtluse tekkimisele. Enne teist maailmasõda oli Eestis rajatud mitu raadiovastuvõtjaid tootvat ettevõtet, näiteks RET, ARE, Rammul, Tartu Telefonivabrik (TTV) jt. Raadiovastuvõtjad valmisid firma Telefunken litsentsi järgi.(??)

Konflikt Itaaliaga[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna kesklaine saatejaama lainepikkus oli 219,6 meetrit. Samal lainepikkusel hakkas töötama aga ka 1930. aastal ehitatud Itaalia Torino raadiojaam, mis vaatamata kaugusele suutis ka päevasel ajal segada Tallinna saatejaama kuulamist. Mussolini valitsus ei teinud eestlaste pahameelest välja ning seetõttu läksid Eesti raadiojaamad ajutiselt üle järgemööda Rooma, Napoli ja Milano raadiojaamade sagedustele. See samm mõjus ning tüli lahenes sellega, et Torino raadiojaam läks üle teisele sagedusele.

Aastad 1940–1991[muuda | muuda lähteteksti]

Teine maailmasõda ja okupatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Okupeerimise tagajärjel keelustati kõik Eesti Vabariigi institutsioonid, nende hulka kuulus ka Riigi Ringhääling. Selle asemele loodi sama aasta 22. novembril Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogule alluv Raadiokomitee.

1941. aastal, kui Saksamaa alustas sõda Nõukogude Liiduga, korjas Nõukogude okupatsioonivõim eestlastelt ära kõik registreeritud raadiovastuvõtjad. Saksamaa okupeeris kõik Balti riigid. Saksa vägede eest taganev Punaarmee õhkis Tallinna, Tartu ja Türi kesklainesaatejaamad koos antennidega. Asemele tulnud Saksa okupatsioonivõim hakkas sama aasta lõpul raadioid omanikele tagastama. Suur osa patareitoitega raadiotest jäid siiski tagastamata, sest need rekvireeriti Saksa sõjaväe tarbeks.

1944. aasta 9. märtsil hävis Estonia teatrimaja märtsipommitamise tagajärjel täielikult. Hävisid ka hoones asunud ringhäälingu stuudiod, fonoteek ja arhiiv. Samal aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti uuesti, kuid selle asemel, et hävitatud saatejaamu taastada, otsustati ehitada uus Eesti Raadio kesklainesaatejaam Laitsesse. See saatejaam alustas tööd 1949. aastal ning selle lainepikkuseks sai 290 meetrit.

Raadiote tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

Ainus raadiotehas, mis pärast teist maailmasõda sai tööd jätkata, oli sõjaeelsete ühendamiste järel suurimaks raadiotehaseks saanud RET, uue nimega Punane RET. Traditsiooniliste raadiovastuvõtjate alal olid RET-i raadiod heal tasemel, mida kinnitab ka vastuvõtjale Estonia-2 Expo '58 kuldmedali andmine 1958. aastal, ja hilisem kõrgklassiradioolade Estonia sarja ajalugu.

Ultralühilaine ja sagedusmodulatsiooni (FM) kasutuselevõtmine[muuda | muuda lähteteksti]

1. mail 1956 hakkas Eesti Raadio saateid edastama sagedusmodulatsiooni (FM) kasutades ka ultralühilainel. Vaatamata sellele ja ultralühilaine vastuvõtu võimaluse olemasolule uutel kõrgema klassi raadiovastuvõtjatel, kuulati raadiosaateid veel mitukümmend aastat peamiselt kesklainel, kus raadiolevi oli hea kogu Eesti territooriumi ulatuses. Ultralühilaine saatjate leviala kattis küll suurema osa rahvastikust suuremates linnades ja nende lähialadel, kuid mitte kogu Eestit. Kesklaine laialdast kasutamist kuulajate poolt soodustas ilmselt ka kesklaine saatejaamade arvu suurendamine ja kantavate transistorraadiote laialdane kasutuselevõtt, kuigi AM-i abil kesklainel edastatava helisignaali kvaliteet ei olnud nii hea kui FM-i puhul.

1961. aasta 21. juulil tehti esimesed stereofoonilise heliedastuse katsesaated ultralühilainel, kasutades Nõukogude Liidus standardiks kuulutatud 31,625 kHz abikandja polaarmodulatsiooni põhimõtet. Esialgu jäi stereofooniliste raadiosaadete edastamine aga kõrvale, kuigi RET-is peagi tootmisse läinud Estonia-3 põhimõtteliselt võimaldas stereofoonilist vastuvõttu lisaseadme abil.

Amplituudmodulatsiooni (AM) kasutavate kesklainesaatjate täiustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ringhäälingu AM-saatjate sagedusriba laiust suurendati kuni 12 kHz-ni, nagu seda USA-s oli tehtud juba aastakümneid tagasi. Paraku ei võimaldanud enamik raadiovastuvõtjatest seda helikvaliteedi tõusu ära kasutada. Ka kõrge kvaliteediklassiga raadiovastuvõtjatel oli AM vastuvõtu sagedusriba piiratud (näiteks, Estonia-3-l oli see 9 kHz). Paljudel raadiovastuvõtjate mudelitel ilmus siiski vastav uus laiaribalisem režiim – "kohalik vastuvõtt". Oluliselt vähendati ka AM-saatjate mittelineaarmoonutusi, Selles osas jõuti mõne protsendini 50% modulatsioonisügavuse juures keskmistel helisagedustel.

Samal sagedusel töötavate kesklaine AM-saatejaamade kandevsignaalid sünkroniseeriti, et vältida kandjate omavahelisest tuiklemisest tingitud raadiohäireid (nn vilesid).

Samal ajal Ameerika Ühendriikides kasutusele võetud AM-stereofoonilisest raadioringhäälingust Eestis loobuti, nagu seda tehti ka Lääne-Euroopas ja Nõukogude Liidus üldse.

Paralleelprogrammide loomine[muuda | muuda lähteteksti]

3. juunil 1967 hakkas lainepikkusel 422 meetrit (711 kHz) tööle Eesti Raadio 2. programm ehk Vikerraadio. See oli vasteks Soome Yleisradios 1963. aastal loodud paralleelprogrammile Rinnakaisohjelma, mis oli Põhja-Eestis kuulatav ultralühilaine kõrgemas, nn Lääne-Euroopa sagedusalas. Paljud Vikerraadio programmi saated said kiiresti kuulajate seas väga populaarseks. Kuulajate lemmiksaadete seas olid näiteks "Mnemoturniir", "Rameto", "Järjejutt" ja "Keskööprogramm". Vikerraadio sai kuulatavaks ka ultralühilainel praktiliselt kogu Eesti territooriumi ulatuses.

Stereofoonilised ja kvadrofoonilised saated[muuda | muuda lähteteksti]

1968. aastal hakati ultralühilainel uuesti (pärast 1961. aastat) edastama stereofoonilisi katsesaateid ja 1971. aastal mindi laialdaselt üle saadete stereofoonilisele edastamisele.

1977. aasta 13. märtsil hakkas Eesti Raadio edastama ka kvadrofoonilisi katsesaateid Nõukogude Liidus standardina kehtestatud lisa-abikandja (63,250 kHz) meetodil. Kuna kvadrofoonilised vastuvõtjad olid kallid ja kvadrofoonilisi saateid ning helisalvestusi oli väga vähe, siis hakati selle asemel kasutama pseudokvadrofoonilist heli taasesituse süsteemi, milles kahekanaliline stereosignaal muudetakse neljakanaliliseks pseudokvadrofooniliseks signaaliks sagedusfiltrite ja viiteliinide abil vastuvõtja poolel madalsagedusosas (helisagedusvõimendis). Aga, nagu see oli läinud pseudostereofooniaga, ei leidnud ka see koduses praktikas kuigi laia kasutamist.

1991. aastast praeguseni[muuda | muuda lähteteksti]

FM-sagedusala muutmine ja AM-saatjate sulgemine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti taasiseseisvumist mindi ultralühilainel madalamalt Ida-Euroopa sagedusalalt üle kõrgemale, nn Lääne-Euroopa sagedusalale, ja kogu riik kaeti ultralühilaine leviga. See tähendas ühtlasi ka üleminekut MPX-stereo süsteemile (kanalite multipleksimisega sagedusel 38 kHz ja 19 kHz piloottooniga).

Suhteliselt suurte ülalpidamiskuludega ja väga suure väljundvõimsusega (Laitse saatjal 150 kW) kesklainesaatejaamad suleti.

Muud uuendused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti taasiseseisvumise järel tekkis järjest eraõiguslikke raadiojaamu, alates Kuku Raadiost. Töösageduste eraldamisega tegeleb riiklik komitee.

2000. aastal alustati suuremahulise raadioringhäälingu saatevõrkude uuendamisega. 2003. aastaks olid kõik üleriigilised raadiovõrgud moderniseeritud.

1. juunil 2007 liideti Eesti Raadio ja Eesti Televisioon Eesti Rahvusringhäälinguks (ERR).[1]

Samal ajal hakati programmide saatekavu avaldama Internetis veebilehtede kujul ning osa neist hakkas oma programmi Interneti kaudu ka edastama, seda esialgu küll üsna kesise helikvaliteediga.

Tänapäevane seis[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnilised uuendused[muuda | muuda lähteteksti]

Ultralühilainel 87...108 MHz kuulatavaid ERR ja eraõiguslikke programme on eetris 30 ringis[2]. Programme edastatakse territoriaalselt erinevatel sagedustel, mida on osa programmide puhul kuni 15 (ERR programmid jt). Kõik need edastavad stereofoonilist heli MPX-süsteemis. Enamik neist on kuulatavad ka Interneti kaudu.

Osa programme on piiratud leviga ja kohaliku tähtsusega. Nende saatjate võimsused on väikesed ja piisava vahekauguse korral saab nende puhul kasutada lähedasi kandevsagedusi.

Interneti kaudu kuulamisel on digitaalse helisignaali tihendamise kvaliteet aja jooksul paranenud, kuid nõudlikuma kuulaja jaoks pole tulemus siiski FM-heliga samaväärne – paremal juhul on kvaliteedi poolest MP3 128 kbit/s tasemel, nagu seda on ka järelkuulamiseks mõeldud allalaaditavad failid. Enamiku programmide puhul on Internetis edastamisel täheldatav suur viide, mis võib ulatuda kuni 30 sekundini.

Digitaalset heli edastamist raadio teel ei ole Eestis 21. sajandi esimese kahe kümnendi jooksul veel kasutusele võetud. Kuid läänes on üleminek digitaalsele heliedastusele juba laialdaselt toimumas. Ühe takistusena üleminekul digitaalsele helisignaali edastusele ringhäälingus on selle suhteline ebakindlus kriitilistes olukordades (looduskatastroofid või sõda). Näiteks on Soome jätnud töösse isegi ühe võimsa AM-pikalainesaatja asukohaga Lahtis. Enamiku portatiivsete raadiovastuvõtjate puhul on AM-i vastuvõtuks olemas vaid kesklaine ala.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eesti Rahvusringhäälingu ametlik veebileht". Vaadatud 31.05.2019.
  2. Eesti raadiojaamade loend