Robert Natus

Allikas: Vikipeedia
Robert Natuse kodu Seene tänaval
Elamu aadressil Õie tänav 42

Robert Natus (16. märts 1890 Viljandi31. märts 1950 Bad Wilsnack, Saksamaa) oli esimene Eestis arhitektikutse saanud arhitekt.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Robert Natus sündis Viljandis baltisaksa perekonnas riidevärvimistöökoja omaniku pojana 1890. aastal. Tema haridustee oli võrdlemisi järjekindel – pärast Tallinna Peetri Reaalkooli lõpetamist 1907. aastal astus ta kohe Riia Polütehnilisse Instituuti, kust ta 1918. aastal pärast instituudi Venemaale evakueerimist Tallinna Tehnikumi üle läks. Seal õppis ta arhitektuuriosakonnas, mille ta 1924. aastal esimesena lõpetas[1]. Pidulik aktus peeti hoone Pikk 20 saalis. Pärast lõpetamist avas ta peatselt Tallinnas oma arhitektuuribüroo. 30. novembril 1939 vabastati ta Vabariigi Valitsuse otsusega Eesti kodakondsusest[2]. Ta asus elama Poznańi, hiljem suundus Bad Wilsnacki (Brandenburgi liidumaal), kus ta 1950. aastal suri. Tuberkuloosihaigena loobus ta tööst juba 1948. aastal. Inimesena on teda meenutatud kui väga hea kasvatusega humaanset härrasmeest, kes suhtus kõikidesse võrdselt.

Üldised mõjutused ja eeskujud[muuda | muuda lähteteksti]

Robert Natuse omapära arhitektina tuleneb sellest, et ta jäi kahe põlvkonna vahele – ta oli viimane Riias koolitust saanud, ühist balti identiteeti otsiv arhitekt, ent samas ka esimene Tallinna Tehnikumi arhitektuurieriala lõpetaja. Tal oli oma eakaaslastest kergem võtta uhkeid eeskujusid Saksamaalt ja kanda neid julgelt üle siinseisse oludesse.

Esimese maailmasõja eel ja eriti järel hakati Saksa aladel moodsas võtmes taaselustama vernakulaarhansa tellisarhitektuuri. Erinevalt samaaegsest Hollandi vernakulaarsest tellisarhitektuurist, mida kasutati peamiselt sotsiaalehitiste puhul, leidis see Saksamaal väljundi suurtes büroohoonetes. Nende sarnasusest Saksa kaubanduse hiilgeaegu meenutavate hansaaegsete kaubaaitadega püüti sõjajärgsel Saksamaal ammutada rahvuslikku indu[3]. Eeskujuks kujunes ookeanitaguste Chicago koolkonna varaste pilvelõhkujate strukturaalsus. Kultuurisidemete kaudu tutvuti mujal maailmas tehtuga ka väikeses Eestis.

Klinkermajad Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

EKA hoone, praegune linnavalitsuse hoone Vabaduse väljaku ääres
Jaan Koorti modelleeritud laternahoidjad linnavalitsuse hoone fassaadil

Robert Natuse loomingust tõstetakse kõige sagedamini esile Saksa tellisekspressionismist mõjutatud suuri klinkermaju Tallinna kesklinnas. Need kaks hoonet, mida Mart Kalm on nimetanud vahetuimaks ekspressionismi kandjaks Eestis[3], väärivad tähelepanu oma erandliku vormikõne ja materjalikasutusega. Seda enam, et Tallinnas on punast tellist ehitusmaterjalina kasutatud võrdlemisi vähe – Tallinna on nimetatud isegi paelinnaks. Kuidas ja miks siis said siia, Põhja-Eestisse, ehtsast Oldenburgi klinkertellisest voodriga majad? Ilmselt andsid selleks tõuke ka tellija valitud huvitavad eeskujud.

Aastatel 19301932 valmis Eestimaa Kindlustuse aktsiseltsi (EKA) tellimusel seitsmekorruseline maja Vabaduse väljaku äärde (praegune linnavalitsuse hoone). Sellega sarnaseid hooneid leidub mitmes Põhja-Saksamaa linnas, kuid eenduvatest kividest laotud rombmuster fassaadil ei jäta kahtlust, et eeskujuks on Fritz Högeri ja vendade Gersonite Sprinkenhof Hamburgis, mis oli Tallinna hoone projekteerimise ajal valmimas. See rombmuster oli omakorda jõudnud Saksamaale orientalismihuvist inspireeritud tellislaovõtete kaudu. Niisiis ei ole põhjust pidada seda mustrit kavatsetult traditsionalismi ilminguks. Kui aga 1933. aastal paigaldati peasissekäigu juurde fassaadile Jaan Koorti modelleeritud laternahoidjad, “Eesti taat” ja “Eesti memm”, hakkas ka rombmuster mõjuma väga rahvuslikuna..

Ka Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava nurgal olevale ärikorrusega kortermajale võib leida selge ja kindla eeskuju Saksamaalt Hamburgist (tegelikult isegi ülalpool nimetatud Sprinkenhofi vahetust lähedusest)– Fritz Högeri 1923. aastal projekteeritud Chilehaus. Suure sarnasuse tõttu hakati ka Natuse projekteeritud maja kolleegide ringkonnas kutsuma Chilehausiks. Samas on selle maja kuju vägagi lähtuv krundi piiridest ja loomulikult ajastule iseloomulikest võtetest. Mahtude astmeline kuhjumine nurgale on selgelt 1930. aastate dekoratiivne kujundusvõte, mida kasutati väga laialdaselt. Klinkertellisvoodri kasutamine sellel majal oli tellija erisoov. Vabaduse väljaku äärse maja tellija Eestimaa Kindlustuse aktsiaseltsi asjaajaja ja direktor oli H. Koch. Talle meeldis EKA maja materjalikasutus sedavõrd, et Eestimaa Liikumata Varade Ekspluateerimise Seltsi Koch ja Ko juhina tellis ta Natuselt uue maja juba erisooviga – klinkervoodriga. Arvestades hoone valmimisaega 1935. aastal, on see ekspressionismi hiline näide.

Natus projekteeris neil aastatel H. Kochi firmale veel maja Tartu maantee 6. Skulptuur fassaadil on O. Goldbergi kätetöö. See maja, terrasiitkrohviga esimesel, pritsekrohviga teistel korrustel, katkestas klinkertellise kujunemise firmaarhitektuuri iseloomulikuks materjaliks.

Nõmme[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige aktiivsemalt tegutses Robert Natus Nõmmel, sest ta oli Nõmme esimene linnaarhitekt[4]. Sinna projekteeris ta oma varasemad majad ning sinna asus ta ka ise elama. Koos Ernst Kühnertiga koostas ta neil aastail ka Nõmme korrastamise ja laiendamise kava. Aastail 19261936 projekteeris ta sinna traditsionalistliku turuhoone, funktsionalistliku Valdeku sauna ja arvukalt eramuid. Robert Natuse projekteeritud pereelamud esindavad tüüpilist nägemust majast kui väikesest iseseisvast iluasjakesest aias, mõjudes ka tänapäeval emotsionaalselt. Paljud neist väikeelamutest on otseselt mõjutatud Friedrich Ostendorfi raamatust lähtuvatest renessanslikest sümmeetrilisuse ja telgsümmeetria ideaalidest. Aedadele pööras ta vähem tähelepanu ning seal ei ole neid ideid sedavõrd rakendatud.

1930. aastatel valmistasid Natus ja maamõõtja Karl Puhvel Nõmme generaalplaani. See nägi ette Nõmme keskuse viimise Nõmme geograafilisse tsentrumisse. Nõmme peamiseks raudteejaamaks pidi saama Hiiu raudteejaam ja peatänavaks Hiiu tänav. Nõmme raekoja plaanis ta Hiiu tänava ja Vabaduse puiestee ristumiskohta praegusele haljasalale. Tolleaegsele paraadiplatsile, hilisemate tenniseväljakute kohale, pidi tulema uus turg, aga Hiiu tänava lõppu lennuväli.[4]

Robert Natus ei lähtunud eriti kohalikest ehitustraditsioonidest, vaid kandis pigem siia üle saksapärast arhitektuuri. Heimatstiili esindavad mitu tema varasemat tööd, näiteks Natuse oma kodu aadressil Seene 8 (1927), Juuliku villa Saku lähedal (1927–1929), Hiiu 15 (1928–1929), Vabaduse pst 123 (1930–1932).

Robert Natus ja funktsionalism[muuda | muuda lähteteksti]

Kaarli pst 5/7 korterelamu, 1933–1934
Roosikrantsi 23/Pärnu mnt 36, 1935–1936

Tuntuimad Robert Natuse projekteeritud funktsionalistlike joontega majad on korterelamu Kaarli pst 5/7, Narva mnt 78. Õnnestunumaks võib vahest aga pidada Valdeku sauna. Märke funktsionalismist, nagu näiteks madaldunud katus ja laiendatud aknad, võib lugeda ka Seene tn 3b väikemajast.

Robert Natuse loomingut[muuda | muuda lähteteksti]

(Ligikaudselt kronoloogilises järjekorras)

Materjale Robert Natuse kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Baltisaksa arhitekti Robert Natuse elust ja loomingust ei ole kirjutatud ühtegi monograafiat. Enim on tema kohta kirjutanud professor Mart Kalm raamatus “Eesti XX sajandi arhitektuur” ja 1990. aastal ajalehes Reede ilmunud artiklis "Robert Natus 100" ning Aet Pikk oma magistritöös “Aedlinnade rajamine Tallinna ümbruses ja pereelamu kujunemine 1920ndatel aastatel”. Eesti Televisiooni arhiivist õnnestus kätte saada ka Mart Kalmu 1990. aastal tehtud saade “Arhitekt Robert Natus 100”.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karin Hallas-Murula. "Arhitektuuriõpe tehnikaülikoolis tagasi.". Õpetajate Leht, 22.11.2013..
  2. http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.2.814:230 Vabariigi Valitsuse otsus 30. novembrist 1939 nr. 104-X-6.
  3. 3,0 3,1 Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus. Lk 123. 
  4. 4,0 4,1 Leho Lõhmus. "Nikolai von Glehnist Nõmme linnani: Ülevaade Nõmme ajaloost." Nõmme 1996, lk. 45

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mart Kalm, Robert Natus 100, Reede, 23. märts 1990