Eesti haridus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Õuesõpe Eestis

Eesti hariduse ajalugu sai alguse 13.14. sajandil, kui rajati esimesed koolid kloostrite ja peakirikute juurde. Praegu liigitatakse haridus Eestis üld-, kutse- ja huvi(ala)hariduseks.

Haridussüsteemis on neli taset: alus-, põhi-, kesk- ja kõrgharidus.

On rajatud lai koolide ja neid toetavate haridusasutuste võrgustik.[1]

Eesti haridussüsteem koosneb riiklikest, munitsipaal-, avalikest ja eraharidusasutustest. Praegu on Eestis 589 kooli.

Riigis on kuus avalik-õiguslikku ülikooli, üks eraülikool, üheksa riigi rakenduskõrgkooli ja üks eraõiguslik kõrgkool. Üliõpilasi on ligikaudu 45 000.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaa linnades tegutsesid alates 13. sajandi keskpaigast kuni reformatsioonini katoliiklikud kloostri-, linna- ja toomkoolid. Esimene eestikeelne aabits ilmus 1575. aastal, aga sellest pole säilinud ühtki eksemplari. Teadaolevalt pole ka säilinud ühtegi 1684. aastal Riias trükitud Bengt Gottfried Forseliuse eestikeelse aabitsa eksemplari. Sama autori 1694. aastal välja antud põhjaeestikeelne aabits on 2017. a juuli seisuga Tartu uues Eesti Rahva Muuseumis (ERM-is). Vanimad säilinud eestikeelsed aabitsad pärinevad 17. sajandi lõpust ja 18. sajandi algusest. Nende hulgast on teada viis eksemplari, millest kaks asuvad Lundi Ülikooli raamatukogus, kaks Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus ja üks Riias erakogus. Vanim Eestis säilinud aabits on trükitud 1777. aastal Tallinnas.

Rootsi aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Vanim ülikool Eesti aladel on Tartu Ülikool, mille asutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf 1632. aastal.

1684. aastal rajati Bengt Gottfried Forseliuse poolt Tartu lähedale Piiskopi mõisa Forseliuse seminar, kus õpetati: lugemist, kirjutamist, rehkendamist ja laulmist.

Rootsi kuninga Karl XI 1686. aasta korralduste kohaselt hakkas ulatuslikum köstrikoolide asutamine, mille kohaselt tuli igasse Eestimaa ja Liivimaa kihelkonda asutada kool. 1688. aastal oli Eesti- ja Liivimaa 41 kihelkonnas kokku 49 talurahvakooli (köstrikoolid, külakoolid, mõisakoolid) ligikaudu 1100–1200 õpilasega. 1694. aastal tegutses Mandri-Eesti 45 kihelkonnas 59 kooli. Koolivõrk oli tihedam Lõuna-Eestis, eriti Tartumaal. Köstrikoolides õpetati lugemist, katekismust ja kirikulaulu.

Venemaa keisririigi ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi aja lõpul asutatud köstrikoolide tegevus katkes Suure näljahäda (16951697) ajal ning sellele järgnenud Põhjasõja aastatel. Köstrikoolide taastamine ja uute loomine kihelkonnakeskustesse algas 1720.–1730. aastatel. 18. sajandi keskpaigas tegutsesid köstrikoolid enamikus Liivimaa ja paljudes Eestimaa kihelkondades. Köstrikoolide peamiseks ülesandeks oli endiselt talurahva lastele lugemise õpetamine. 18. sajandil moodustasid Venemaa keisririigi Eesti alade Balti kubermangude talurahvakoolide süsteemi 1. astme, vallakool ja 2. astme, kihelkonnakool. Asehalduskorra ajal loodi linnades pea- ja alamrahvakoolid. 1786. aastal seadustati erakoolide loomine. Püsiv koolivõrk kujunes Eestis välja 19. sajandil.

17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni Eestis tegutses madalama astme talurahvakoolina mõisakool, mille ülalpidajaks oli mõis. Mõisakoolid eksisteerisid kõrvuti külakoolide, köstrikoolide ja vallakoolidega. Mõisakoolide tegevus katkes Suure näljahäda ja Põhjasõja tõttu 18. sajandi alguses. Uuesti hakati koole rajama 1730. aastatel.

Next.svg Pikemalt artiklis Mõisakool

1816. ja 1819. aastate talurahvaseadusega loodi kaheastmeline luteri usu talurahvakoolide süsteem. Eestimaa 1816. aasta talurahvaseadus ja Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadus pani vallakoolide asutamise ja ülalpidamise kohustuse talurahvakogukondadele, kes pidi asutama ühe kooli iga 1000 liikme kohta Eestimaal ja iga 500 meesliikme kohta Liivimaal. Vallakoolide võrk kujunes lõplikult välja Lõuna-Eestis 1850. aastatel ja Põhja-Eestis 1870. aastatel. Kuni 1838. aastani allusid luteri usu talurahvakoolid formaalselt Tartu õpperingkonna kuraatorile. Alates 1838. aastast allutati kõik talurahvakoolid rüütelkondade ja konsistooriumide juhtimisele. Vallakoole (koos mõisakoolidega) kokku oli Eestis 1834. aastal 580, 1852. aastal 784 ja 1887. aastal 1238. Alates 1880. aastate lõpust hakkas vallakoolide arv vähenema.

Next.svg Pikemalt artiklis Vallakool
Palamuse kihelkonnakooli hoone juunis 2007

19. sajandi esimese veerandi muudeti talurahvareformide käigus köstrikoolid uut tüüpi kihelkonnakoolideksluteri usu kihelkonnakoolideks, mis moodustasid talurahvakoolide teise ehk kõrgema astme. Kihelkonnakool oli teise (kõrgema) astme talurahvakool, kuhu võeti õppima vallakooli lõpetanuid või muul viisil esimese astme hariduse omandanuid. Esimesed kihelkonnakoolid loodi Liivimaal Liivimaa kindralkuberner George Browne 1765. aasta koolipatendi alusel, esimeseks kihelkonnakooliks oli Kanepis aastatel 1804–1818 tegutsenud Kanepi kihelkonnakool.

Next.svg Pikemalt artiklis Kihelkonnakool

1802. aastal loodi Venemaa Rahvahariduse Ministeerium ja korraldati ümber kogu Venemaa keisririigi haridussüsteem. 1803. aastal kinnitatud rahvahariduse esialgsete eeskirjade ja neid täpsustava ülikoolidele alluvate koolide määrustik seadustasid linnades 1-klassiliste elementaarkoolide ja 3-klassiliste kreiskoolide asutamise. Venemaa keisririigi Rahvahariduse Ministeerium töötas välja uued koolikorralduse alused ja 5. novembril 1804. aastal kinnitatud ülikoolidele alluvate õppeasutuste põhimäärus nägid ette ka igas kubermangulinnas ja maakonnalinnas, maakonna- ehk kreiskooli asutamise.

19. sajandi 1840. aastatel Liivimaa kubermangus ja 1880. aastatel Eestimaa kubermangu läänepoolsetel aladel toimus usuvahetusliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast õigeusku. 1846. aastal rajati Riia Vaimulik Seminar, esialgu vaimuliku koolina Riia vikaarpiiskopi alluvuses. Erinevalt vene vaimulikest seminaridest, kuhu võeti vaid vaimulike lapsi, lubati Riia kooli ka talupoegade lapsed. 1846. aasta 26. jaanuaril andis Venemaa keiser Nikolai I korralduse asutada Liivimaa kubermangu igasse vasttekkinud õigeusukogudusse õigeusu kihelkonnakool ja abikoolid. 1840.- 1860. aastatel rajati kõigis Eesti linnades õigeusu linnakoguduste juurde õigeusu kirikukoolid. Õigeusu kirikukoolid olid algkoolid, mille ülesanne oli õigeusu koguduse liikmete laste õpetamine ning õigeusu vaimus kasvatamine. Õigeusu propageerimise eesmärgil olid kirikukoolide uksed avatud ka luterlastele. Õigeusu kirikukoolid olid üldreeglina koguduse ülalpidamisel ja osa kulusid kattis õppemaks. Õigeusu kirikukoolid allusid esialgu üksnes vene õigeusu vaimulikule ametkonnale. Kõrgem võim nende üle kuulus Riia peapiiskopile.

Next.svg Pikemalt artiklites Õigeusu kihelkonnakool ja õigeusu abikool

1872. aastal kinnitatud Venemaa keisririigi linnakoolide määruse kohaselt tuli saksakeelsed kreiskoolid alates 1874. aastast reorganiseerida linnakoolideks. Uut tüüpi linnakoolid olid 6-aastase kursusega venekeelsed riiklikud poeglaste kõrgema astme algharidusasutused. 1873. aastast allutati ka linnades asuvad õigeusu kirikukoolid õppetöö liinis Venemaa rahvahariduse ministeeriumile ning nende tegevust hakkas kohapeal kontrollima õigeusu talurahvakoolide inspektor.

Kui 1803. aastal vastuvõetud esialgsed rahvahariduse eeskirjad panid linnades aluse kolmeastmelisele ühtluskooli põhimõttele rajatud koolivõrgule: elementaarkool, kreiskool, gümnaasium, siis 1820. aasta koolimäärustik aga hülgas ühtluskooli põhimõtte ja nägi ette rangelt seisuslike koolide loomise, seisuslikkuse printsiip ja erinevad koolitüübid eksisteerisid kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni.

Next.svg Pikemalt artiklites Elementaarkool, Linnakool (1428–1805), Kreiskool ja Linnakool (1873–1913)

1869. aastast tegutsesid maa-algkoolid ehk Venemaa keisririigi Rahvaharidusministeeriumile allunud ministeeriumikool (1-klassiline kolmeaastase või 2-klassiline viieaastase õppekursusega), Eesti esimene ministeeriumikool asutati 1887. aastal Sindis, 1911. aastal oli ministeeriumikoole 80. Ministeeriumikoolid avati maapiirkondades ja seaduse järgi võisid need olla ühe- või kaheklassilised. Esimene klass koosnes kolmest jaost ja andis vallakooli hariduse, teine klass koosnes kahest jaost ja vastas teise astme rahvakoolile. Tavaliselt olid koolid kaheklassilised, viieaastase õppeajaga ja ette nähtud mõlemast soost lastele. Ministeeriumikooli pidas üleval vald, õpetajale maksis palka Venemaa keisririik. Venestamise käigus allutati vallakoolid alates 1885. aastast Venemaa Keisririigi Rahvahariduse Ministeeriumile, millest ka nimetus ministeeriumikool, ning õppetöö viidi üle venekeelseks. Õppetöö ministeeriumikoolis kestis 15. septembrist 15. maini, koolis käidi umbes 180 päeva aastas. Kogu õpetus toimus alates kolmandast jaost vene keeles (erandiks olid emakeel, usuõpetus ja laulmine). Ministeeriumikoolis omandatud hea vene keele oskus andis andekamatele edasiõppimisvõimaluse kõrgemates õppeasutustes.

1880. aastate alghariduskooli reformi esimese ukaasiga allutati 1885. aastal Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kubermangu luteri usu rahvakoolid ja õpetajate seminarid Rahvaharidusministeeriumile. Teise aktiga seati sisse sarnaselt Venemaaga rahvakoolide direktorite ja inspektorite ametikohad Tartu Õpperingkonnas. Kolmandaks ja kõige olulisemaks aktiks olid tsaari poolt 17. mail 1887. aastal kinnitatud "Ajutised täiendavad eeskirjad algkoolide juhtimise kohta Liivi-, Kura- ja Eestimaa kubermangus". Eeskirjade juhtprintsiibiks oli Baltimaades samasuguse koolikorralduse kehtestamine, nagu see oli Venemaa sisekubermangudes.

1886. aastal töötas Liivimaa kubermangus 1097 maarahvakooli (123 kihelkonna- ja 974 vallakooli); 93% kõigist kooliealistest lastest sai õpetust kas koolis või kodus. 1880. aastal töötas Eestimaa kubermangus 532 kooli (2 seminari, 13 kihelkonna- ja 517 vallakooli). Kirjaoskamatuid oli 1881. aastal Liivimaa eesti alal 5,6%, Eestimaal 6%. Liivimaa kubermangu Saare- ja Muhumaal töötas 1886. aastal 148 kooli (Kaarma õpetajate seminar, 12 kihelkonna- ja 135 vallakooli). 1896. aastal oli kirjaoskamatuid Liivimaal 2%, Eestimaal ainult 0,6%. Balti kubermangudes kehtis osaline koolikohustus, talupoegade lapsed pidid saama koolieelset koduõpetust, millele järgnes 3- aastane õppimine alama astme alghariduskoolis ja usuõpetusliku järelõpetusena leeriõpetus.

Venestusajal, aastail 1887–1892 mindi koolides kõikides ainetundides (v.a usuõpetus) järk-järgult üle venekeelsele õpetusele. Erinevatel ettekäänetel suleti saksa koole. 1893. aastast keelati emakeel linnas mitte ainult õppekeelena, vaid ka õpilaste suhtlemiskeelena koolis.

Linnakoolid reorganiseeriti alates 1913. aastast kõrgemateks algkoolideks.

Eestis tol ajal kehtinud üsna keerukas koolisüsteem koosnes algkoolist (1.–4. klass), kõrgemast algkoolist (5.–8. klass) ja gümnaasiumist (sisaldas ka 5.–8. klassi). Gümnaasiumis õpiti pärast algkooli lõpetamist kaheksa aastat, millele võis lisanduda ka 2–3 ettevalmistusklassi. Samuti tegutsesid kutseõppeasutused.

Eesti iseseisvudes oli Veneaegne hariduskorraldus jätnud pärandiks kirju kogu mitmenimelisi algkoole: vallakoolid, kihelkonnakoolid, kirikukoolid, ühe- ja kaheklassilised ministeeriumikoolid, linnakoolid, kõrgemad algkoolid, kroonualgkoolid, eraalgkoolid, keskkoolide ettevalmistusklassid. See pärand tuli kiires korras likvideerida ja luua avalik rahvakool ehk kiires korras luua ühtluskool.

Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis oli kuni 1917. aastani kohustuslik läbida kolmeklassiline algkool, kusjuures see hakkas kehtima 10. eluaastast. 1919. aastal hakati õppetööd esimest korda läbi viima eesti keeles, kui 1918. aasta sügisel võeti vastu Eesti Ajutise Valitsuse määrus, mille kohaselt tunnistati õppekeeleks õpilaste emakeel ning 1. oktoobrist 1919 kehtestati üldine 4-aastane koolikohustus 9–14-aastastele lastele. 5. ja 6. klassid ei olnud sel perioodil algkoolide juures kohustuslikud, vaid vabatahtlikud. 1920. aastal vastuvõetud avalike algkoolide seadus kehtestas kohustusliku 6-klassilise alghariduse. Kõik senised talurahvakoolid ja linnaalgkoolid reorganiseeriti ühtse õppekava alusel töötavateks algkoolideks. Algkool moodustas ühtluskooli esimese astme.

1920. aasta 7. mail võttis Asutav Kogu vastu „Avalikkude algkoolide seaduse“, mille järgi pidi ühtluskooli esimene aste olema kuueklassiline kohustuslik emakeelne, tasuta ja ilmalik algkool, kusjuures koolikohustus pidi kestma kas 7.–16. eluaastani või algkooli lõpetamiseni. Alates 1924. aastast kehtestati koolikohustus 8-aastastele lastele. Algkoolile järgnes viieklassiline vabatahtlik ja tasuline keskkool, kuhu sai astuda ilma eksamita. Usuõpetus lülitati välja koolist. Seaduse tegelik rakendamine lükkus mitmes osas edasi. 6-klassilise algkooli täieliku teostamiseni jõuti alles 1930. aastal.1930. aastast kehtestati kuueklassiline koolikohustus.

Valitsuse otsusega 1.septembrist 1920.a. avatigi kaks uut õpetajate seminari, nimelt Võrus ja Haapsalus. Ministeeriumi sooviks oli, et uued seminarid alustaksid tööd juba 1920.a. sügisel, kuid raskused ruumide leidmisega ja kaadri komplekteerimisega võtsid mitu kuud aega. Uued seminarid Võrus ja Haapsalus alustasid tegevust 1921. aasta jaanuaris. Avatud seminarid koos juba varem tööd alustanud Tartu, Tallinna ja Rakvere õpetajate seminaridega etendasid küllaltki tähtsat osa Eesti kooli demokratiseerimisel.

7. detsembril 1922. aastal võttis Riigikogu vastu „Avalikkude keskkoolide seaduse“, selle järgi moodustas keskkool, mille üldiseks nimetuseks sai gümnaasium, ühtluskooli teise astme. Keskkooli kursus jaotus kaheks astmeks: alamaste (1.-2. klass) ühise õppekavaga ning ülemaste (3.–5. klass) erineva õppekavaga. Keskkooli ülemaste võis õppeainete laadi ja ulatuse järgi olla korraldatud humanitaar-, reaal-, majandus-, tehnika- jt eriaineliste harudena. Keskkooli lõputunnistus andis õiguse astuda ilma eksamita kõrgemasse kooli.

1925. aastal kehtestati tööstus- ja majanduskoolide seadused. Tööstuskoolid pidid ette valmistama õppinud töölisi, kes vastaksid meistrikutse nõuetele ja tehnilisi abilisi, mehaanikuid, masiniste jt. Majanduskoolid pidid valmistama ette õpilasi tööks riigi- ja omavalitsuse asutustes, kontorites ja pankades.

1937. aasta koolireformiga[3] seadustati kaks paralleelset teed algkoolist gümnaasiumini. Esimesel juhul läbis õpilane 6-klassilise algkooli, millele järgnes 3-klassiline reaalkool ja 3-klassiline gümnaasium. Teisel juhul läbis õpilane esmalt 4-klassilise algkooli, siis 5-klassilise progümnaasiumi ja 3-klassilise gümnaasiumi.

1. augustil 1937. aastal moodustati keskkoolid progümnaasiumide ja reaalkoolidena järgmiselt:

Riigi- ja omavalitsuskoolid[muuda | muuda lähteteksti]

Progümnaasiumid:

Reaalkoolid:

  • a) Riigi poolt ülal peetavad: 1. Petseri Reaalkool.
  • b) Omavalitsuste poolt ülal peetavad: 2. Tallinna 1. Gustav-Adolfi Reaalkool (poeglastele). 3. Tallinna 2. Reaalkool (poeglastele). 4. Tallinna 3. Reaalkool (tütarlastele). 5. Tallinna 4. Reaalkool (tütarlastele), 6. 5. Reaalkool (poeglastele). 7. Tallinna 6. Reaalkool (vene õppekeelega). 8. Tallinna 7. Reaalkool (tütarlastele). 9. Tartu 1. Reaalkool (poeglastele). 10. Tartu 2. Reaalkool (tütarlastele). 11. Tartu 3. Reaalkool. 12. Tartu Kolledži Reaalkool. 13. Rakvere Reaalkool. 14. Pärnu 1. Reaalkool (poeglastele). 15. Pärnu 2. Reaalkool (tütarlastele). 16. Tapa Reaalkool. 17. Türi Reaalkool. 13. Vändra Reaalkool. 19. Valga Reaalkool. 20. Tõrva Reaalkool. 21. Saaremaa Reaalkool. 22. Mustvee Reaalkool. 23. Kärdla Reaalkool.

Gümnaasiumid:

  • a) Riigi poolt ülal peetavad: 1. Riiklik Kolledž. 2. Haapsalu Gümnaasium. 3. Petseri Gümnaasium.
  • b) Omavalitsuste poolt ülal peetavad: 4. Tallinna 1. Gustav-Adolfi Gümnaasium (poeglastele). 5. Tallinna 2. Gümnaasium (poeglastele). 6. Tallinna 3. Gümnaasium (tütarlastele). 7. Tallinna 4. Gümnaasium (tütarlastele). 8. Tallinna 5. Gümnaasium (saksa õppekeelega). 9. Tallinna 6. Gümnaasium (vene õppekeelega). 10, Nõmme Gümnaasium. 11. Tartu 1. Gümnaasium (poeglastele). 12. Tartu 2. Gümnaasium (tütarlastele). 13. Tartu Kolledž. 14. Rakvere Gümnaasium. 15. Narva 1. Gümnaasium. 16. Narva 2. Gümnaasium (vene õppekeelega). 17. Pärnu 1. Gümnaasium (poeglastele). 18. Pärnu 2. Gümnaasium (tütarlastele). 19. Tapa Gümnaasium. 20. Paide Gümnaasium. 21. Valga Gümnaasium. 22. Tõrva Gümnaasium. 23. Viljandi Gümnaasium. 24. Saaremaa Gümnaasium. 25. Vändra Gümnaasium.

Erakoolid[muuda | muuda lähteteksti]

Progümnaasiumid: 1. J. Westholmi Eraprogümnaasium (poeglastele) Tallinnas, 2. E. Lenderi Eraprogümnaasium (tütarlastele) Tallinnas, 3. Tallinna Erakolledži Progümnaasium, 4. H. Treffneri Eraprogümnaasium (poeglastele) Tartus, 5. Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Eraprogümnaasium (tütarlastele) Tartus, 6. Viljandi Eraprogümnaasium (tütarlastele). 7. Võru Eraprogümnaasium. 8. Otepää Eraprogümnaasium.

Lenderi Gümnaasiumi uus hoone

Reaalkoolid: 1. H. Treffneri Erareaalkool (poeglastele) Tartus. 2. Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Erareaalkool (tütarlastele) Tartus. 3. Võru Erareaalkool.

Gümnaasiumid: 1. J. Westholmi Eragümnaasium (poeglastele) Tallinnas. 2. E. Lenderi Eragümnaasium (tütarlastele) Tallinnas. 3. Tallinna Erakolledži Gümnaasium. 4. H. Treffneri Eragümnaasium (poeglastele) Tartus. 3. Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Eragümnaasium (tütarlastele) Tartus. 6. Viljandi Eragümnaasium (tütarlastele). 7. Võru Eragümnaasium.

Erakeskkoolid õigustega õpilastele[4].

Progümnaasiumid: 1. Prantsuse Lütseumi Eraprogümnaasium Tallinnas. 2. A. Tõrvand-Tellmanni Erakolledži Progümnaasium Tallinnas. 3. Tallinna Vene Eraprogümnaasium. 4. Tallinna Saksa Eraprogümnaasium (tütarlastele). 3. Tallinna Toomkooli Eraprogümnaasium. 6. Pärnu Saksa Eraprogümnaasium. 7. Rootsi Eraprogümnaasium Haapsalus.

Reaalkoolid: 1. Rakvere Erareaalkool (tütarlastele).

Õigusteta erakeskkoolid ja eragümnaasiumid[5]

Progümnaasiumid: 1. Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Erakolledži progümnaasium. 2. Ühendatud Usklikkude Haridusseltsi Eraprogümnaasium Tallinnas.

Reaalkoolid: 1. Kuressaare Saksa Erareaalkool. 2. Rakvere Saksa Erareaalkool. 3. Viljandi Saksa Erareaalkool. 4. Narva Saksa Erareaalkool. 5. Tallinna Juudi Erareaalkool. 6. Tartu Juudi Erareaalkool. 7. Valga Läti Erareaalkool.

Gümnaasiumid: 1. Prantsuse Lütseumi Eragümnaasium Tallinnas. 2. Rakvere Eragümnaasium (tütarlastele). 3. Türi Eragümnaasium. 4. A. Tõrvand-Tellmanni Erakolledži Gümnaasium. 5. Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Erakolledži Gümnaasium. 6. Tallinna Doomkooli Eragümnaasium. 7. Tallinna Saksa Eragümnaasium (tütarlastele). 8. Tartu Saksa Eragümnaasium. 9. Pärnu Saksa Eragümnaasium. 19. Tallinna Vene Eragümnaasium. 11. Valga Läti Eragümnaasium. 12. Väike-Maarja Eragümnaasium.

Ajutiselt töötasid avalikud keskkoolid, mis keskkoolide ümberkorraldamise tõttu olid määratud järk-järgult sulgemisele. Progümnaasiumid (lõpetasid kava kohaselt tegevuse 1. aug. 1941.). 1) Petseri Progümnaasium. 2) Tartu Pedagoogiumi Progümnaasium. 3) Tallinna 7. Progümnaasium (poeglastele). 4) Tallinna 6. Progümnaasium (vene õppekeelega). 5) Tartu 3. Progümnaasium. 6) Tartu 4. Progümnaasium (saksa õppekeelega). 7) Tapa Progümnaasium. 8) Türi Progümnaasium. 9) Vändra Progümnaasium. 10) Tõrva Progümnaasium. Reaalkoolid (lõpetasid tegevuse 1. aug. 1939): 11) Tartu 4. Reaalkool (vene õppekeelega). Eraprogümnaasiumid: Eliisekooli Tütarlaste Eraprogümnaasium (lõpetas tegevuse 1. augustil 1938). Erareaalkoolid: Tartu Erareaalkool (lõpetas tegevuse 1. aug. 1939)[6].

1940. aasta ja keskkoolid[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal suleti Vabariigi Presidendi otsusega[7] kõik keskkoolide seaduse [8] ja gümnaasiumide seaduse [9] põhjal avatud keskkoolid, gümnaasiumid ja kolledžid ühes nende juures töötavate kõrvalklasside ning algkoolidega. Vabariigi Presidendi otsusega nr. 327. asutati avalike õppeasutistena keskkoolid, arvates 19. augustist 1940:

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 4. september 2018, Holger Roonemaa, Mari Mets, Helen Mihelson, Tarkusepäev ilma lasteta: Eesti 337 kooli, kus kell enam ei helise, postimees.ee.
  2. "Gunnar Okk: Eesti ülikoolid, raha ja tulevik" ERR, 27. detsember 2021
  3. Maarja All, 1934. aasta haridusreform Eestis ning reformi revideerimine 1937. aastal, Tartu Ülikool Ajaloo ja arheoloogia instituut Üldajaloo osakond. Tartu 2018
  4. Asutuste, eraorganisatsioonide ja isikute poolt omal kulul ülalpeetavad koolid, millede õpilastele on Eraõppeasustuste seaduse alusel antud kõik vastavate avalikkude koolide õpilaste õigused
  5. Asutuste, eraorganisatsioonide ja isikute poolt omal kulul ülalpeetavad koolid, millede õpilastele võib anda Eraõppeasutuste seaduse alusel tuvastavate avalikkude koolide õpilaste õigused.
  6. Uus koolivõrk, Postimees (1886-1944), nr. 163, 19 juuni 1937
  7. 1048. Vabariigi Presidendi otsus nr. 326., Riigi Teataja, nr. 104, 19 august 1940
  8. (SK VI 1938, 1,4)
  9. (SK VI 1938, 1,5)
  10. 1049. Vabariigi Presidendi otsus nr. 327., Riigi Teataja, nr. 104, 19 august 1940