Eesti Kunstiakadeemia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"EKA" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge EKA (täpsustus).
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Kunstiakadeemia uus õppehoone Kalamajas.jpg
Eesti Kunstiakadeemia õppehoone
Asutatud 1914
Tüüp avalik-õiguslik ülikool
Rektor Mart Kalm
Akadeemilisi töötajaid umbes 480
Üliõpilasi 1140
Bakalaureuse­õppes 813
Magistriõppes 291
Doktoriõppes 52
Asukoht Tallinn
Endised nimed
  • Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (1951–1989)
  • Tallinna Kunstiülikool (1989–1995)[1]
Värvid               
Ühendused KUNO, Cumulus, CIRRUS, EAAE

Eesti Kunstiakadeemia (lühend EKA) on avalik-õiguslik ülikool Tallinnas. See on Eesti ainus arhitektuuri-, disaini-, kunsti- ja kunstikultuurialast kõrgharidust andev ülikool.[2] Ülikooli asutamisaastaks loetakse aastat 1914.[3]

Eesti Kunstiakadeemia rektor on 2015. aasta 4. aprillist Mart Kalm.

2017. aastal jõudis EKA ainsa Ida-Euroopa kunstikõrgkoolina maailma parimate kunsti- ja disainiülikoolide QS edetabelisse.[4]

Eesti Kunstiakadeemia õppehoone Kotzebue 1 // Põhja pst 7, Tallinn (projektjoonis)
Tehasehoone enne EKA majaks saamist

Eesti Kunstiakadeemia teaduskonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Kunstiakadeemias on neli teaduskonda:

Akadeemial on raamatukogu, galerii, ühiselamu ja praktikabaas Tamses Muhumaal.

Eesti Kunstiakadeemia direktorid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1914 – 1934 Voldemar Päts Tallinna Kunsttööstuskooli ja Riigi Kunsttööstuskooli direktor
  • 1934 – 1937 August Kilgas Riigi Kunsttööstuskooli rektor
  • 1. jaanuar 1938 – Hans Kuusik Riigi Kunsttööstuskooli direktor
  • 1940 Ernst Kesa Jaan Koorti nimeliseks Riigi Rakenduskunstikooli direktor
  • 1940 – 1941 Anton Starkopf Jaan Koorti nimeliseks Riigi Rakenduskunstikooli direktor
  • 1942 – 1943 Voldemar Mellik Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kooli direktor
  • 1944 – 1945 Ferdi Sannamees Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi direktor
  • 1945 – 1949 Erich Carl Hugo Adamson Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi direktor
  • 1949 – 1959 Friedrich Leht Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi direktor
  • 1959 – 1989 Jaan Vares Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi direktor
  • 1989 – 1995 Jaak Kangilaski Tallinna Kunstiülikooli direktor
  • 1995 – 2005 Ando Keskküla Eesti Kunstiakadeemia direktor
  • 2005 – 2015 Signe Kivi Eesti Kunstiakadeemia direktor
  • 2015 – , Mart Kalm Eesti Kunstiakadeemia direktor

Kunstiõpetuse ajalugu Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1912 – korraldati Tallinnas Eesti Kunstiseltsi graafilised kursused, kus õpetati joonistamist, joonestamist ja maalimist.
  • 1914 – reorganiseeriti kursused Tallinna Kunsttööstuskooliks. Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskooli avamine toimus 17. (ukj 30.) oktoobril 1914. aastal. Õppeaeg koolis oli viis aastat ning erialadest sai valida tikandi, puu- ja papitöö, raamatuköitmise, dekoratiivmaali ja maalritöö vahel. Eelharidusena nõuti sisseastujailt kõrgema linnakooli või ministeeriumikooli lõpetamist (5–6 õppeaastat). Lõpetajad said õpetatud joonistaja või joonestaja nimetuse ning allmeistri tunnistuse. Kolmeaastase praktika järel õpitud erialal omas lõpetaja õiguse meistrikutsele. Kooli juures toimusid ka pedagoogikakursused ning nende lõpetamisel (koos enda erialaga) saadi õigus asuda tööle kunstiõpetajaks madalamatele õppeastmetele. Kunsttööstuskool töötas kuni 1917. aastani Tallinnas Pikal tänaval Kanuti gildi majas, Venemaa keisririigi riikliku naisgümnaasiumi sulgemisel, sai kahekorruselise kivimaja Tartu maanteel sai endale kunsttööstuskool, kuhu jäädi hoonet korduvalt laiendades kuni 2010. aastani.
  • 1916 – avati Tallinna Kunsttööstuskooli juures sõjainvaliidide köite- ja papitöö ning nahavooli kursusesed, millest kasvas välja omaette töökoda, mida kutsuti 1917. aastal Peterburist juhtima Voldemar Pätsi kälimees Eduard Taska.
  • 1923 – avati keraamika eriala.
  • 1924 – seoses Eesti iseseisvumisega sai Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskoolist, riiklik Riigi Kunsttööstuskool; selles keskastme kutseõppeasutuses anti haridust kõigil tollastel tarbekunsti erialadel. Õppeaeg pikenes kuuele aastale ning erialadest sai valida dekoratiivse maali, raamatuköitmise ja papitöö, tikandi ja pitside, skulptuuri ja puuvoolimise vahel. Struktuurilt jagunes õppimine kaheastmeliseks: I aste kestis kolm õppeaastat, mille lõpetamine andis õppinud töölise kutse. Teise, samuti kolmeaastase astme lõpetanu meistri kutse. Pedagoogilised kursused toimusid edasi, kuid nende lõpetajail oli õigus õpetada kunstiaineid ja käsitööd nii alg-, kesk- kui ka kutsekoolides.
  • 1924 – avati graafika, trükitöö, litograafia, tsinkograafia ja õlimaali erialad.
  • 1925 – avati metall- ja emailtöö erialad.
  • 1929 – Riigi Kunstttööstuskool sai uue põhikirja ja selle kohaselt kujunes kool struktuurilt kolmeastmeliseks: 1. aste – üldaste, õppeaeg 2 aastat, võeti läbi ainult üld- ja kunstiained. Eelharidusena nõuti sisseastujailt 6-klassilist algharidust. 2. aste – töökodade aste, õppeaeg 3 aastat, võeti läbi erialasi, praktikalisi ja kunstiaineid. Eelharidusena teisele astmele pääsemiseks nõuti kas üldastme lõpetamist või kutsekeskkooli ehk üldharidusliku gümnaasiumi lõpetamist. Selle astme lõpetajad said oskustöölisekutse. 3. aste – meistriklass, õppeaeg 1–2 aastat. Lõpetajad said rakenduskunstniku nimetuse. Pärast kaheaastast staaži erialal omas rakenduskunstnik õiguse meistrikutsele. Sama põhikirjaga laiendati ka kooli profiili: tekstiili eriala juurde loodi veel mood, raamatuköitmise ja papitöö baasil loodi nakehistöö eriala.
  • 1938 – loodi kooli baasil kaks õppeasutust: Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool (õppeaeg 4 aastat) ja Riigi Kõrgem Kunstikool (õppeaeg 3 aastat), millega loodi võimalus omandada kõrgem haridus nii tarbe- kui kujutava kunsti aladel. Uue erialana lisandus sisearhitektuur ja kavandati ka aiakujundust, mis jäi küll vaid kursuste tasandile. Akadeemilisele joonistusele lisandusid vaba- ja loovjoonistus ning suurenes tahvelmaali tähtsus. Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool ja Riigi Kõrgem Kunstikool kokku moodustasid Riigi Kunstikoolid.
  • 1. juuli 19401941Nõukogude okupatsioon; riigi kunstikoolid likvideeriti ning nende baasil moodustati Jaan Koorti nimeline Riigi Rakenduskunsti Kool. Struktuurilt jagunes kool värvi-, vormi-, raamatu- ja ruumiosakonnaks. Erialad olid samad, juurde tuli veel kudumise eriala.
  • August 1941 – jaanuar 1942 – kool oli suletud.
  • 1942–1943 – kandis kool nime Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kool. Kaotati kõik kujutava kunsti erialad, jäi vaid tarbekunsti erialade õppimise võimalus.
  • 1943 – märts 1944 – kool kandis nime Tallinna Rakenduskunsti Kool (moodustati eelmisest ilma maali- ja skulptuuriosakonnata).
  • 20. detsember 1944 – kool nimetati ümber Tallinna Riiklikuks Tarbekunsti Instituudiks. Struktuur oli järgmine: a) dekoratiiv- ja monumentaalmaali fakulteet, mille alla kuulusid dekoratiiv-, monumentaalmaal ja mosaiik; miniatuurmaal, teatridekoratsioonid, b) graafika fakulteet: plakat, tarbegraafika ja raamatukujundamine, nahkehistöö, c) kunstilise tekstiili fakulteet, erialadeks kunstiline tekstiil ja kunstiline kostüüm. d) dekoratiivkujunduse fakulteet, erialadeks aia- ja pargikujundus ning ruumikujundus, e) monumentaal- ja dekoratiivskulptuuri fakulteet, erialad: monumentaal- ja dekoratiivksulptuur, metallehistöö, kunstiline keraamika, klaasehistöö.
  • 1951 – likvideeriti Tartu Riiklik Kunstiinstituut ning kogu kunstiõpetus koondati Tallinna. Kooli uueks nimeks sai Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (ERKI), kinnitati uued õppeplaanid ning Tallinna Polütehnilisest Instituudist (Tallinna Tehnikaülikoolist) toodi üle arhitektuurikateeder. Struktuur jagunes maali (tahvelmaal, teatridekoratsioon), skulptuuri, graafika (graafika, nahkehistöö), arhitektuuri ja tarbekunsti (metallehistöö, kunstiline keraamika, klaasehistöö, kunstiline tekstiil, kunstiline kostüüm) fakulteetideks.
  • 1989 – ERKI nimetati ümber Tallinna Kunstiülikooliks.
  • 1995 – Tallinna Kunstiülikool nimetati ümber Eesti Kunstiakadeemiaks (EKA); nimi kinnitati 1996. aastal.
  • 1997 – tegevust alustas EKA Avatud Akadeemia.
  • 1999. aasta kevad – akrediteeriti enamik EKA bakalaureuse- ja magistriõppekavadest, rahvusvaheline ekspertkomisjon hindas õppekavad heaks ja väga heaks.
  • 27. august 2018 – avati EKA uus maja Tallinnas Põhja puiestee ja Kotzebue tänava ristmikul.[6]

Tuntud vilistlasi[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstnikud: Eduard Wiiralt, Evald Okas, Vive Tolli, Mari-Liis Küla, Enn Põldroos, Jüri Arrak, Tiit Pääsuke, Malle Leis, Jaak Soans, Leo Lapin, Jüri Okas, Mari Kurismaa, Jaan Elken, Raoul Kurvitz, Jaan Toomik, Liina Siib, Kaido Ole, Marko Mäetamm, Ene-Liis Semper, Marge Monko, Tõnis Saadoja, Merike Estna, Kristi Kongi

Tarbekunstnikud ja disainerid: Otto Tammeraid, Mari Adamson, Maks Roosma, Bruno Tomberg, Leesi Erm, Leo Rohlin, Kadri Mälk, Sergei Issupov, Reet Aus, Tanel Veenre, Aldo Järvsoo, Marit Illison, Stella Soomlais

Arhitektid: Leila Pärtelpoeg, Väino Tamm, Vello Asi, Valve Pormeister, Raine Karp, Vilen Künnapu, Andres Alver, Toivo Raidmets, Jüri Kermik, Peeter Pere, Urmas Muru, Emil Urbel, Ralf Lõoke, Siiri Vallner, Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Katrin Koov

Kunstiteadlased: Juhan Maiste, Mart Kalm, Krista Kodres, Ants Juske, Triin Ojari, Andres Kurg, Kai Lobjakas, Eva Näripea, Anders Härm, Anu Allas, Rael Artel, Oliver Orro

Teistel aladel: Heinz Valk, Ike Volkov, Ignar Fjuk, Signe Kivi, Hardi Volmer, Raivo Järvi, Henry Laks, Hannes Võrno, Andres Lõo, Yoko Alender, Maria Minerva

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sealt tulevad meie esimesed kunstiakadeemikud. Uus Eesti, 11. veebruar 1940, nr 40, lk 6.
  • Mart Kalm (koostaja). Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks: 100 aastat kunstiharidust Tallinnas – From the school of arts and crafts to the academy of arts : 100 years of art education in Tallinn, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2014. ISBN 9789949467587

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meedias