Maareform

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
San Antonio Coapa.jpg

Maareform ehk radikaalne maasuhete muutmine on maaomandite ulatuslik ja põhimõtteline ümberkujundamine.

Maareformi eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt viidi reform läbi valitsuse initsiatiivil või sise- ja välissurve tõttu, et lahendada või ära hoida majanduslik, sotsiaalne või poliitiline kriis. Reformi tegelikud motiivid võisid erineda reformija väljakuulutatud teemadest, teatud plaane võisid reformijad välja kuulutada üksnes talupoegade rahustamiseks, opositsiooni õõnestamiseks, rahvusvahelise toetuse võitmiseks või oma positsiooni kaitsmiseks.[1]

Mineviku poliitilised ja sotsiaalsed eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Maareformi kõige levinumaks eesmärgiks oli feodalismi kaotamine. See tähendas tavaliselt mõisniku klassi kukutamist ja selle võimu üleandmist reformivale eliidile või selle asendajatele. Teiseks üldiseks sihiks oli vabastada talupojad orjusest ning muuta nad aktiivseteks kodanikeks, tagastades neile selle, mis neilt väidetavalt ära oli võetud. Kolmas eesmärk oli 20. sajandi kapitalistlikel ja kommunistlikel reformijatel luua demokraatia. Enamik kapitalistlikke reforme põhines eeldusel, et individuaalne eraomand arendab ja toetab demokraatlikke institutsioone. Kommunistlike reformijate kavatsuseks oli seevastu tavaliselt nii feodalismi kui ka kapitalismi kukutamine.

Reformi võis ka esitada kui kõige otstarbekamat viisi kriisi lahendamiseks või revolutsiooni vältimiseks. Sel juhul esitas ja rakendas reformija piisavalt reforme, et talupoegi rahustada ja konflikti ohjeldada.

Kõik maareformid rõhutasid vajadusele parandada talupoegade sotsiaalseid tingimusi ja seisundit, et leevendada vaesust ning jaotada sissetulek ja rikkus nende kasuks. Nad püüdsid luua töövõimalusi, haridus- ja tervishoiuteenuseid ning jaotada kasu kogukonnale laiemalt, kus peamiseks sihtmärgiks oli noorem põlvkond.[1]

Tänapäeva majanduslikud eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Majandusareng on viimastel aastakümnetel saanud valitsuste ja erakondade peamiseks eesmärgiks. Oluliseks sihiks on optimaalse põllumajandustootmise edendamine. Liiga suured talud ja üleliia väikesed talud kipuvad olema ebaefektiivsed. Seetõttu on reformi sihiks optimaalse suurusega talude loomine, arvestades maa kvaliteeti, saaki ja tehnoloogia taset.

Maareform võib olla kooskõlas ka ülejäänud majandusega, kus ühisteks eesmärkideks on tootlikkuse tõstmine, töövõime suurendamine ning laiema omakapitali tagamine.[2] Lisaks nendele üritavad reformijad panna maasektorit kiiremini reageerima ka teistele tööstussektori vajadustele nagu toit, tööstuslik tooraine ning välisvaluuta. Nii areneb majandus ning industrialiseerimine.[1]

Reformi tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevuskontseptsioon hõlmab viit peamist liiki reformi, mis liigitatakse vastavalt sellele, kas need käsitlevad maa omandiõigust ja omandi tingimusi, maa jaotust, toimimise ulatust, harimismustrit või täiendavaid meetmeid, nagu krediidi-, turundus- või laiendusteenused.

Maa omandiõiguse ja omandi tingimustega seotud reformid peegeldavad üleminekut traditsioonidega seotud formaalsele ja lepingulisele maavalduse süsteemile. Nende rakendamine hõlmab kinnisvara uuringuid, omandiõiguste registreerimist ja sätteid maaomaniku vabastamiseks traditsioonidest tulenevatest piirangutest. Sellist liiki rakendatakse praegu Aafrika osariikides ning Vaikse ookeani lõunaosa saartel. Selline reform mõjutab maavaldust vähemalt kolmel viisil: võib suurendada valduse turvalisust, see võib ümber korraldada pärimissüsteemi järglaste kasuks ning tuua turule maa, et maatehingud saaksid võimalikuks.

Kõige tavalisem reformi liik hõlmab maaomandite ümberjagamist ühelt isikult teisele, üksikisikult rühmale või kogukonnale või vastupidi. Sellist liiki rakendatakse praegu Egiptuses, Iraanis, Iirimaal, Kuubas ning Ladina-Ameerika erinevates osariikides. Kuubal.

Ümberjaotamise mõju maa toimingute ulatusele ja turustatavusele sõltub selle vormist ja seotud piirangutest. Kui ümberjagatud talu tegutses varem üksusena, tähendab selle jagamine killustumist, kuid lõpptulemused sõltuvad siiski ikkagi kahjulike mõjude vältimiseks võetud meetmetest.

Maavalduse reform võib suurendada talude laiendamise või vähendamise kaudu toimingute ulatust. Laienemist rakendatakse siis, kui majapidamist suurendatakse kas selle lisamise või killustatud osade konsolideerimise teel. Põllumajandusettevõtete konsolideerimine hõlmab kogu põllumaa vahetamist piirkonnas, müües või rentides nii, et kasu efektiivsus suureneks.

Sama levinud lähenemisviis on jagada suured  ja ulatuslikud haritud talud väiksemateks ja intensiivsemalt haritavateks üksusteks. See võib endaga kaasa tuua liiga väikseid üksusi või tõhusalt juhituid talude lagunemisi ning pärssida tehnoloogia, kapitaliinvesteeringu ja mitmekesisuse arengut.

Ka harimismustrite muutmine võib aidata kaasa reformile, kuid need on tavaliselt pikaajalised investeeringud, et rahuldada kohest reformi mõju.[1]

Hindamine ja edukriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Maareform on väga keerukas süsteem, millele areng on väga aeglane, sest tuleb leida kooskõlad, mis sobiks ühiskonnale, majandusele ja poliitilisele poolele. Maareformi edukuse kindlaksmääramiseks ja edenemise mõõtmiseks puuduvad aga sobivad vahendid, mis muudab selle edu mõõtmise veel raskemaks.[1]

Majanduslikud kriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Majandusnäitajad ja -kriteeriumid on põhimõtteliselt samad, mis on majandusarengu näitajad. Majandusarengut võib määratleda kui reaalsissetuleku teatava taseme püsivat suurenemist ja saavutamist inimese kohta. Selle säilitamiseks peab reaalsissetuleku suurenemisega kaasnema muutused ühiskonna majandus ja sotsiaal struktuurides, kogu investeeringute ja tootlikkuse suurendamises ning töövõimes. Üheks selliseks näitajaks võib olla riigi kapitali jagamine põllumajandusse. Kui anda põllumajandustootjale rohkem ressursse, mis aitavad kaasa maa ja töötaja tootmisvõimsusele ning tootlikusele, siis võib sellega suureneda ka kapital, mis olekski majandusarengu reformi edunäitaja.

Teine näitaja on maa saagikuse ja tööviljakuse muutus. Saagikuse või tootlikkuse suurenemine tähendab suuremat tõhusust, ressursside paremat kasutamist ja tehnoloogia seisundi edendamist. Samuti tähendab see sissetulekute taseme suurenemist ning võimalikku säästmist ja investeeringuid. Tootlikkuse kasv võib olla kõige olulisem näitaja reformi panusest majandusarengusse. Maapiirkondade tööhõive või töötuse taseme muutumine on veel üks näitaja, mis peaks kajastuma sissetuleku taseme ja jaotumisena.

Oluline näitaja võib veel olla muutus põllumajanduse ja reageerimisvõimes tööstuse ja tootmise nõudmistele. Põllumajanduse võime pakkuda tööjõudu, toitu, tööstuslikku toorainet ja tööstustoodete turgu on oluline näitaja selle panusest industrialiseerimise ja arengusse.[1]

Sotsiaalsed kriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalseid ja poliitilisi saavutusi on raskem mõõta. Üks olulisi näitajaid võib olla talupoegade osalemise määr sellistes tegevustes nagu hääletamine, esindamine ja otsuste tegemine. Sotsiaalne ja poliitiline stabiilsus või kalduvus muuta valitsusi põhiseaduslike ja vägivallatute vahenditega ning sotsiaalse ja poliitilise korra järjepidevus ilma jõuta on juba täiesti teistsugune näitaja.

Kuid need erinevad näitajate põhjal saab ainult oletada, et on toimunud muutus. Tulemused sõltuvad muutuse suurusest ja asjakohasusest. Eeldades, et edu mõõtmine on teostatav, võib järgida kolme lähenemisviisi: eesmärkide saavutamise lähenemist, tajutavat saavutust ja eesmärgi lõpetamine.

Eesmärgi saavutamisel peetakse programmi edukaks ainult sel juhul, kui ta mõistab enne reformi määratud eesmärke. Tõenäoliselt on kõige levinum majanduslik eesmärk maksimeerimine, mille kohaselt tõhusus nõuab, et reform peaks jätkuma kuni punktini, kus reformist saadav marginaalne kasu on võrdne selle piirkuluga. Selle puhul jätkub maa jaotus punktini, kus selle puhastulu on null. Teine ühine eesmärk on realiseerida järkjärguline kasu reformi jätkudes. Reform oleks edukas, kui mõju oleks olnud positiivne. Kapitalimahutuse 20%-line kasv kapitalivaeses majanduses võib aga olla olulisem kui kapitali rikka majanduse 20%-line kasv. Samamoodi võib rahulolematute talupoegade arvu vähenemine rahumeelses või demokraatlikus ühiskonnas olla rohkem stabiilsem kui radikaalse või vägivaldse ühiskonna 20%-line langus. Seega nõuab selline lähenemisviis, et igas olukorras tuleb määrata edu kriteeriumiks kriitiline miinimum saavutus. Või kolmanda võimalusena saab hindamist võrrelda tulemustega eelnevalt välja kuulutatud eesmärkidest. Edu tase on see, mil määral need eesmärgid on realiseeritud. Probleemid aga tekivad, kui eesmärgid juhtuvad olema vastuolulised või aja jooksul muutuvad.

Tajutav saavutus peab reformi edukaks, kui asjaomased osapooled tajuvad, et nende eesmärgid on täidetud. Reformi üks peamisi eesmärke on olnud konfliktide vähendamine ja kooskõla edendamine, mis mõlemad sõltuvad sellest, kas isik või rühm tajub oma ootusi täidetuna, kas ta loodab, et need ootused täidetakse ja kas ta suudab neid ootusi avalikult väljendada. Seega on hindamine peamiselt subjektiivne ja netomõju saab hinnata ainult siis, kui sünteesida mõjutatud osapoolt seisukohti, sealhulgas neid, kes võivad olla rahul oma kahjumi minimeerimisega, sama palju kui teised sooviksid oma kasu maksimeerida.

Puuduste kaotamise lähenemine peab reformi edukaks niivõrd, kuivõrd see kõrvaldab lõhe reformitava sektori ja ühiskonna arenenumate sektorite vahel. Teisisõnu peaks reform aitama integreerida põllumajandust ülejäänud majanduse ja maaelanikkonda linnakogukonnaga võimaluste ja elutasemete osas. Selles mõttes kõrvaldaks reform agraar- ja nonagraar-, tehnoloogiliselt tagasi- ja tehnoloogiliselt arenenud duaalsuse ning suurendaks seega tööjõu liikuvust vastuseks majanduse ja arengu nõudmistele.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Elias H. Tuma. "Land reform - agricultural economics". Britannica, 03.10.2013. Vaadatud 17.02.2021.
  2. "LAND REFORM". The World Bank, 01.05.1975. Vaadatud 17.02.2021.