Adolf von Harnack

Allikas: Vikipeedia
Adolf von Harnack

Adolf von Harnack (kuni 1914 Adolf Harnack) (7. mai 1851 Tartu Liivimaa kubermang Venemaa keisririik10. juuni 1930 Heidelberg Saksamaa) oli baltisaksa päritolu teoloog ja kirikuloolane, keda on peetud tähtsaimaks protestantlikuks teoloogiks, kirikuloolaseks ning teadusorganisaatoriks 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Saksamaal.

Harnacki isa Theodosius Harnack oli Tartu Ülikooli praktilise (ja lühidalt ka süstemaatilise) teoloogia õppejõud. Adolf õppis 18691872 Tartu Ülikoolis teoloogiat, jätkas õpinguid Leipzigi ülikoolis ja kaitses seal doktori- ja habilitatsiooniväitekirja. 1874. aastal sai ta Leipzigis eradotsendiks ja hakkas pidama loenguid. Tema loengud gnostitsismist ja apokalüpsisest äratasid tähelepanu ning 1876 määrati ta Leipzigi ülikooli erakorraliseks professoriks. 1879 kutsuti ta Giesseni ülikooli korraliseks kirikuajaloo professoriks. 1886. aastal kutsuti ta Marburgi ülikooli ja 1888. aastal, hoolimata konservatiivsemate kirikutegelaste protestist, Berliini ülikooli, kus tegutses kuni 1924. aastani.

Adolf Harnack võeti 1890. aastal Preisi Teaduste Akadeemia liikmeks. Aastatel 1905-1921 oli ta Saksamaa tähtsaima teadusraamatukogu (Kuningliku raamatukogu) peadirektor. Tema ettepanekul rajati Saksamaa tähtsaim teadusarenduskeskus, mille algne nimi oli Keiser Wilhelmi Ühing, aga mis tänapäeval on tuntud Max Plancki Ühinguna. Harnack oli aastatel alates 1911 kuni surmani selle teadusarenduskeskuse esimene president.

Adolf Harnack pooldas Saksamaa astumist Esimesse maailmasõtta ning kirjutas alla avalikule kirjale, milles toetas Saksamaa eesmärke sõjas ja nende saavutamist sõja abil. 1914. aastal tõstis keiser Wilhelm II Harnacki rüütliseisusesse ja andis talle pärandatava aadlitiitli.

Adolf Harnack oli korporatsioon Livonia vilistlane.

Pere[muuda | redigeeri lähteteksti]

Adolf Harnack abiellus 27. detsembril 1879 Amalie Thierschiga ja sellest abielust sündis 7 last, kellest 6 said täiskasvanuks. Tema poeg Ernst von Harnack (1888–1945) oli antifašist ja vastupanuliikumise tegelane, kes osavõtu tõttu 20. juuli mässust mõisteti surma ja hukati.

Adolf Harnack oli Theodosius Harnacki poeg. Adolfi kaksikvend Axel von Harnack (18511888) oli matemaatikaprofessor. Vend Erich Harnack (18521915) oli farmakoloogiaprofessor ja vend Otto Harnack (18571914) kirjandusteadlane. Ema poolt vanaisa Gustav von Ewers oli 18181830 Tartu Ülikooli rektor.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Lehrbuch der Dogmengeschichte". 3 Bde. 1886-1890 (4. Aufl. 1909/1910)
  • "Die Mission und Ausbreitung des Christentums in den ersten drei Jahrhunderten". Leipzig 1902 (4. Aufl. 1924)
  • "Geschichte der altchristlichen Literatur". 3 Bde. Leipzig 1893-1904
  • "Das Wesen des Christentums". Leipzig 1900 (viimati 2007)
  • "Reden und Aufsätze". 7 Bde. Gießen 1904-1930
  • "Marcion. Das Evangelium vom fremden Gott". Leipzig 1921 (2. Aufl. 1924)
  • "Kleine Schriften zur Alten Kirche", hrsg. v. J. Dummer. 2 Bde. Leipzig 1980.
  • "Adolf von Harnack: liberal theology at its height". Minneapolis, 1991.

Eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Harnack, Adolf von 2001. "Tartu saksa ülikool, tema saavutused ja tema häving". Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Siret Rutiku. "Akadeemia" nr 11.
  • Harnack, Adolf von 2009. Kristluse olemus. Tartu: Ilmamaa. Saksa keelest tõlkinud Anne Burghardt

Sissejuhatavat eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hiob, Arne, "Adolf von Harnack ja tema "Kristluse olemus"", saatesõna eelnimetatud teoseke, 245-271
  • Ritter, Adolf Martin, "Adolf von Harnack ja küsimus kristluse olemusest, vaadelduna vanakiriklikust perspektiivist", tlk. Siret Rutiku, Akadeemia, nr. 11-2001, 2332-2348

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]