Ametlik keel
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2023) |
Ametlik keel ehk ametikeel on keel või üks keeltest, mida kasutatakse riigis või muul territooriumil ametlike toimingute läbiviimisel, õpetatakse koolides ning mille on otsustanud riigi ametlikuks keeleks võtta valitsus. Erinevalt riigikeelest ei ole ametlik keel otseselt seotud ühe kindla rahvuse ega kultuuriga (ei ole või ei pruugi olla kohalik rahvuskeel).[1]
"Õigekeelsussõnaraamat" (ÕS) ja "Eesti keele seletav sõnaraamat" (EKSS) defineerivad ametikeelt kui mõne maa riigikeelt või rahvusvahelise organisatsiooni, kehami või ürituse ametlikku töökeelt, asjaajamiskeelt.[2][3]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Ametlik stiil on kõige olulisem tarbetekstides: avaldustes, CV-des, seletuskirjades, kaaskirjades, volitustes, motivatsioonikirjades. Samuti on ametlikku stiili oluline kasutada suulises ametialases suhtluses. Keeleseadus ütleb, et ametlik keelekasutus on riigi ametiasutuse ja valitsusasutuse hallatava riigiasutuse ning kohaliku omavalitsuse ametiasutuse ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse, notari, kohtutäituri ja vandetõlgi ning nende büroo või muu avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutuse, kogu või isiku dokumentide, veebilehe, siltide, viitade ja teadaannete keelekasutus.[1][4]
Ametlik keel Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis on peale riigikeele ametlik keel ka eesti viipekeel.[4]
Ametlik keelekasutus peab vastama 2006. aastal vastu võetud eesti kirjakeele normile, kuid on lubatud lisada samasisuline tekst normikohasele tekstile murdekeeles põlisel kasutusalal.[4] Vabariigi Valitsus on andnud välja andnud keeleseadusel põhineva määruse "Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord", kus on öeldud, et ametliku keelekasutuse ühtluse, selguse ning keelekasutuse hea tava rakendamise peab tagama ning soodustama kirjakeele norm.[1][5]
Eestis viib keelepoliitikat ellu, peab riiklikku järelevalvet keeleseaduse ja keelekasutust kindlaks määravate õigusaktide nõuete täitmise üle valitsusasutus Keeleamet, mis kuulub Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalasse.[6]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed allikad eesti keele kohta on 13. sajandi kroonikatest ja dokumentidest. Näiteks kirjutas Läti Henrik paar eestikeelset sõna Henriku Liivimaa kroonikas. Esimeste pikemate tekstide hulka kuuluvad 16. sajandist katoliku kiriku kolm tähtsamat palvet. 17. sajandil hakkasid baltisakslased kirjutama eesti keele käsiraamatuid eesmärgiga tutvustada keelt eelkõige kirikuõpetajatele. Kadrina pastor Heinrich Stahli kirjutatud esimene eesti keele käsiraamat ilmus 1637. aastal saksa keeles. 17. sajandil jagunes eesti keel põhja- ja lõunaeesti keeleks ning mõlema kohta kirjutati eraldi käsiraamatuid. 1818 ilmus August Wilhelm Hupeli käsiraamatu täiendatud trükk, mille järgi hakati ka Tartu Ülikoolis eesti keelt õpetama.[7]
19. sajandil algatasid Noor-Eestisse kuulunud Johannes Aavik ja Villem Grünthal-Ridala keeleuuenduse, mille eesmärk oli ilukirjanduskeele arendamine, kasutades selleks lisaks oma keele vahenditele teisigi. Soome keele eeskujul taastati ning loodi grammatilised konstruktsioonid ning toodi üle palju laene, mis on kasutusel tänapäevani. Johannes Voldemar Veski juhitud liikumine jäi eesti keele omade vahendite juurde. Nende kahe liikumise esindajate ettepanekutest kujunesidki välja eesti kirjakeele normid. Mida ja mida mitte ametlikuks kuulutada ja õigekeelsussõnaraamatusse kirja panna, otsustati lisaks paljudele asjaoludele vahel ka juhuse läbi. Võeti arvesse Tartu Ülikooli professori Lauri Kettuneni arvamust, hiljem oli peamiseks otsustajaks põhimõtetelt keelekorralduse ja keeleuuenduse vahel olev Elmar Muuk.[7]
Kui seni kasutati ametlike toimingute läbiviimisel Eestis võõrkeeli, siis aastal 1934 jõustus Eesti Vabariigi esimene keeleseadus ning 1. jaanuaril 1935 sätestas seadus ametliku asjaajamiskeelena eesti keele. Kuid suuremate vähemusrahvuste kodanikele jäeti võimalus kirjalikult oma keeles riigiasutuste poole pöörduda. Vastused said nad aga eesti keeles. Teatud piirkondades, kus vähemuskeelte kõnelejad olid enamuses, võis ka ametlikult kasutada vähemusrahvuse keelt, kuid kõik ametnikud pidid oskama eesti keelt. Pärast Nõukogude Liidu koosseisu võtmist oli lisaks eesti keelele teiseks valitsemiskeeleks vene keel, mis oli paljudes majandusharudes valitsev. Nõukogude Liit võttis vene keele kindlustamiseks Eesti aladel kasutusele ulatuslikke meetmeid. Võrreldes 1934. aastaga suurenes mitte-eestlaste arv 1959. aastaks mitu korda ja 1989. aastaks veelgi. Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Kesk-Aasiast ja Taga-Kaukaasiast toodi sisse töölisi, kelle suhtluskeeleks kujunes vene keel. Sisserännanutel polnud enam vajadust eesti keelt õppida, sest kõigi ametiasjadega oli võimalik tegeleda vene keeles, tihti puudus ka eestlastel võimalus eesti keeles suhelda. Loodi ka eraldi venekeelsete koolide võrgustik. Nõukogude Liidu sellise tegevuse eesmärk oli rahvuslike eripärade kaotamine, ühtse nõukogude rahva loomine ning lõpuks vene keele muutmine ainukeseks emakeeleks.[8]
Uue rahvusliku ärkamise üks tähtsamaid eesmärke oli eesti keele tähtsuse taastamine ning keeleseaduse väljatöötamine. Kunstnik ja poliitik Enn Põldroos on öelnud 1988. aastal Maalehes avaldatud intervjuus: "Keeleseadust on vaja igale maale, sest iga rahvus püsib seni, kuni püsib tema keel."[8][9]
23. veebruaril 2011 võeti vastu taasiseseisvunud Eesti teine keeleseadus, kus võrreldes eelmiste seadustega oli põhiliselt muudetud rõhuasetust, kuid üldpõhimõtted jäeti samaks. Lisaks oli uues seaduses määratletud ametliku ja avaliku keelekasutuse mõiste ning kirjas ka selle eesmärk: "Arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades."[8]
Keelekoolitus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Selge sõnum[muuda | muuda lähteteksti]
Selge sõnum on algatus, mis püüab veenda inimesi infot edastama selges keeles, arusaadavalt ja sihtrühma arvestades. Eestis sai mõtteviis alguse 2010. aastal Eesti Keele Instituudis. Selge keele koolitusi, kus õpetatakse kirjutama selgelt, tekstis olulist infot liigendama ning korratakse üle tüüpvead ja keelereeglid koos tagasisidega, on võimalik tellida asutustesse. Koolitajad Katrin Hallik ja Katre Kasemets on 2010. aastast avaldanud kogumikke, artikleid, pidanud loenguid, andnud intervjuusid ning korraldanud 2013. aastal esimese rahvusvahelise selge keele konverentsi, millele lisaks hakati alates järgmisest aastast korraldama selge sõnumi võistlust.[10] Selge sõnumi auhinda antakse välja 2014. aastast ja neljas kategoorias: parim selge sõnumiga tarbetekst, parim selge sõnumiga tarbepilt, parim selge sõnumiga tarbetekst koos tarbepildiga ning parim selge sõnumi edendaja.[11][12]
Sõnumid: "Selge suhtlus hoiab kokku nii aega kui ka raha" ja "Teeme üheskoos Eesti avaliku suhtluse selgemaks".[13]
Eesti Töötukassa[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Töötukassa sõlmis 2016. aastal lepingu kaheksa eesti keele koolitajaga kuni 2019. aasta lõpuni. Selle aja jooksul on plaanis koolitada kõige enam 3500 inimest. Koolituse põhieesmärk on tööd otsivate inimeste keeleoskuse parandamine ning eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamine.[14]
Ülikoolid[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna Ülikool pakub kõigile kesktasemel eesti keele oskusega huvilistele võimalust õppida koostama selgeid, ladusaid, viisakaid ja keeleliselt korrektseid tekste.[15]
Tallinna Tehnikaülikool – kõigil korrektse eesti keele huvilistel on võimalik koolitusel viia ennast kurssi kõige uuemate keelereeglitega, õppida koostama arusaadavaid tarbetekste, andma keelenõu ka töökaaslastele ning vajadusel keelenõu internetist leidma.[16]
Tartu Ülikoolis on Moodle'i õpikeskkonnas võimalik parandada igapäevast korrektset eesti keelt täielikult veebipõhiselt.[17]
Probleemid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ametlik keel on liiga keeruline. Uuringu kohaselt oskavad viiendik põhikooli lõpetanutest küll lugeda, kuid ei saa lihtsamatestki tekstidest aru ja ei oska neid seletada. Lisaks väheneb inimeste sõnavara ning ei osata enam kasutada metafoore.[18][19]
- IT-terminoloogia on valdavalt ingliskeelne. IT-spetsialistidel omavahelises suhtluses probleeme ei teki, kuid keskmisel tavakasutajal tekitab inglise-eesti segakeelsete sõnasõnaliste väljendite mõistmine raskusi.[20]
- Kirja tähtsus väheneb. Väheneb inimeste teadlikkus ning vajadus osata õigekirja, sest tänapäeval on võimalik arvutitega suheldes kasutada ka häälkäsklusi.[18][19]
- Ülikoolides suureneb ingliskeelsete õppekavade osakaal. Välismaalastest professorid esitlevad oma ettekandeid inglise keeles. Toimub arutelu magistri- ja doktoriõppes inglise keelele üleminekuks.[18][19]
- Reklaamid ja sotsiaalmeedia soodustavad lohakust. Reklaamides kirjutatakse lausetes kohati kõiki sõnu suure tähega, mis on üheks võimaluseks silma paista. Kirjutatakse ka suurt algustähte nõudvaid sõnu väikesega. Reklaamikeel on probleem, sest lisaks grammatikaraamatutele õpib laps sellest, kuidas ta näeb teisi keelt kasutamas.[21] Lisaks mõjutab sotsiaalmeediale omane lohakas keelekasutus nii õpilaste koolitööd kui ka eksamitulemusi.[22]
- Teiste keelte mõju. Eestis elab arvukalt venelasi, kes omal valikul ei õpi eesti keelt, mille tulemusena on vene keele oskus kohati olulisem kui eesti keele oskus. Interneti arenguga on tõusnud inglise keele tähtsus ning sealt pärinevad väljendid sulanduvad märkamatult ka eesti keelde.[19]
Ametlikud keeled Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa Liidus on 24 ametlikku keelt: soome, rootsi, taani, saksa, inglise, hollandi, prantsuse, itaalia, kreeka, hispaania, portugali, tšehhi, eesti, läti, leedu, malta, ungari, poola, sloveenia, slovakkia, bulgaaria, rumeenia, iiri ja horvaadi keel.[23]
Euroopa Liidus ametlikult kasutusel olevat keelt nimetatakse eurokeeleks.
Pärast 1992. aasta Maastrichti lepingut suurenes Euroopa Liidus nii keeleõppe kui ka keelelise mitmekesisuse tähtsus. Kui varem suunati Euroopa Liidu toetused ametlike keelte õppimisele, siis 21. sajandi alguse eesmärk oli kõikide keelte, sealhulgas regionaal- või vähemuskeelte, sisserändajate keelte ja suurimate maailmakeelte õppimisvõimaluste ning kasutamise parandamine. Üheks peamiseks uue mitmekeelsuspoliitika põhjuseks on aina suurem inglise keele levik, mis võib vähendada liikmesriikide keelte oskust ja elujõudu.[24]
Ametlikud keeled riigiti [25][muuda | muuda lähteteksti]
Rahvusvaheliste organisatsioonide ametlikud keeled[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Tomusk, I. (2007). Tähenärimisi ameti- ja õiguskeele kallal. Õiguskeel. (08.12.2018)
- ↑ Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS. (2018). Eesti Keele Instituut. [1] (11.01.2019)
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat. (2009). Eesti Keele Instituut. [2] (11.01.2019)
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Keeleseadus. (2011). Riigi Teataja. [3] (05.01.2019)
- ↑ Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord. (2006). Riigi Teataja. [4] (05.01.2019)
- ↑ Keeleinspektsioon. (2019). [5](19.01.2019)
- ↑ 7,0 7,1 Erelt, M.; Erelt,T.; Ross, K. (2007). Eesti keele käsiraamat. Eesti Keele Instituut.[6] (13.01.2019)
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Tomusk, I. (2015). Keeleseadustest Eestis. Õiguskeel. (19.01.2019)
- ↑ Intervjuu Enn Põldroosiga. (1988). Maaleht. (20.01.2019)
- ↑ Künstler, A. (2017). Küsib/vastab. Sirp. [7] (13.01.2019)
- ↑ Hallik, K.; Kasemets, K. (2019). Selge sõnumi auhinna statuut.([8] (13.01.2019)
- ↑ Hallik, K.; Kasemets, K. (2019). Selge sõnum.[9] (13.01.2019)
- ↑ Nemsitsveridze, H. (2018). "Ühtekuuluvuspoliitika fondid", "tülikolle", "maksusumma" ja teised kanseliidid, mida õiguskantsler välja püüab juurida. Delfi.[10] (13.01.2019)
- ↑ Töötukassa. (2016). Töötukassa hakkab vahendama kõrgtasemel eesti keele õpet. [11] (13.01.2019).
- ↑ Tahvel, E. (2019). Kirjalik kommunikatsioon: ladus eneseväljendus ja korrektne eesti keel. Tartu Ülikooli õppeinfosüsteem. [12] (19.01.2019)
- ↑ Viil, K. (2019). Selge eesti ametikeel. Tallinna Tehnikaülikool. [13] (13.01.2019)
- ↑ Pilt, E. (2019). Korrektne eesti keel igapäevases asjaajamises. Tartu Ülikooli infosüsteem.[14] (19.01.2019)
- ↑ 18,0 18,1 18,2 Eesti Keele Instituut. (2011). Päll: kirja ülesanne ühiskonnas kahaneb. [15] (13.01.2019)
- ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 Helk, V. (2012). Eesti keele probleemidest. Vaba Eesti Sõna.[16] (13.01.2019)
- ↑ Lauk, S. (2007). E-keskkond – lisaväärtus kasutajale, väljakutse terminoloogile. Eesti Rahvusraamatukogu. [17](20.01.2019)
- ↑ Kaljuvee, A. (2006). Eesti keelega on kõik korras, harida tuleb keelekasutajaid. Eesti Päevaleht.[18] (13.01.2019)
- ↑ Post, A. (2017). Sotsiaalmeedia mõju: õpilased kasutavad kirjandites ja esseedes emotikone. ERR. [19] (20.01.2019)
- ↑ Euroopa Liidu Infokeskus. (2018). Ametlikud keeled. [20] (22.12.2018)
- ↑ Siiner, M.; Vihalemm, T.; Tender, T. (2007). Piirkondlike keelekujude tunnustamisest Eestis ja Prantsusmaal Euroopa Liidu keelepoliitika taustal. Emakeele Seltsi aastaraamat. [21] (30.12.2018)
- ↑ 25,0 25,1 Central Intelligence Agency. (2018). The World Factbook. [22] (22.12.2018)
- ↑ Välisministeerium. (2018). Üldinfo. [23] (15.12.2018)
- ↑ Välisministeerium. (2015). India Vabariik. [24] (15.12.2018)
- ↑ StudyCountry. (2019). Languages in Jamaica. [25] (13.01.2019)
- ↑ Mauritius Attractions. (2019). Languages of Mauritius. [26] (13.01.2019).
- ↑ Põhjala, P. (2014). Keelekaste: Elus surnud keel. Õpetajate leht. [27] (15.12.2018)
- ↑ UNESCO. (2019). Name and Logo. [28] (13.01.2019)