Eesti viipekeel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti viipekeel (inglise Estonian Sign Language) on iseseisva grammatika ja leksikaga visuaal-motoorne keel, mida tajutakse silmade abil ja väljendatakse keha kaudu.

Eesti viipekeele staatus ja areng on otseselt seotud sellega, missugune on ühiskonna suhtumine kurtide kogukonda ja kultuuri. Olulisel määral on eesti viipekeele olemus ja grammatika mõjutatud Eesti riiklikust kurtide haridus- ja sotsiaalpoliitikast eri perioodidel.[1] Eesti kurtide kogukonda ühendav keel – eesti viipekeel – on nagu kõik teised maailmas eksisteerivad viipekeeled visuaal-motoorne keel.[2] Keeleseaduse kohaselt: iga muu keel peale eesti keele ja eesti viipekeele on võõrkeel. [3] Lähtudes sellest eesti viipekeel on riiklikult tunnustatud keel.[3] Eestis kasutab eesti viipekeelt regulaarselt 4500 inimest, kelle hulgas on 2000 kurti, kes vajavad tõlketeenust.[4]

Viipekeele üldine kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmas on ligikaudu 6500–7000 keelt, sealhulgas nii visuaal-motoorseid kui ka auditiiv-verbaalseid keeli. Visuaal-motoorsed keeled on visuaalsed keeled, mida tajutakse nägemismeele kaudu ja väljendatakse kätega, sealhulgas näoilmete ja kehaliigutustega. Auditiiv-verbaalsed keeled on kõneldud keeled, mida tajutakse tavaliselt kuulmismeele kaudu. [5] Visuaal-motoorse keele oskuse põhjuseks võib olla näiteks kurt laps või kurdid lapsevanemad.[6] Viipekeelt tajutakse visuaalselt ning keele visuaalsusel rajanev struktuur annab talle mitmed erijooned verbaalsete keeltega võrreldes.[2] Viipekeeled on loomulikud keeled, mis sarnanevad verbaalsete keeltega väga mitmes mõttes. Nad on kokkuleppelised kommunikatsioonisüsteemid, mis on tekkinud spontaanselt kõikides kurtide kogukondades. Viipekeel omandatakse lapsepõlves loomulikus keelekeskkonnas ilma spetsiaalse õpetuseta samas vanuses, kui kuuljad lapsed omandavad verbaalse keele, ning ta täidab samu sotsiaalseid ja mentaalseid funktsioone kui verbaalne keel.[2]

Viipekeelte peamise sisu moodustavad viiped, mis avalduvad viiplemise ehk viipekõne kaudu.[7] Viipel kui keelelist teavet kandval keelesümbolil on oma kindel „häälikuline” kuju.[7] Eesti viipekeele tekkimise aeg on siiani täpselt määratlemata, kuid eesti viipekeele ajalugu uurinud isikud on rõhutanud, et eesti viipekeele teket võib siduda esimese kurtide kooli avamisega Vändras.[2] Eesti viipekeel kuulub maailmas ametlikult tunnustatud keelte hulka ning on registreeritud maailma keelte andmebaasis Ethnologue (rahvusvaheline kood ESO). [8]Viipe osadeks on: käekuju (käevorm), koht, kus viibe moodustub, liigutus ja mitteverbaalne signaal ehk näoilme, suupilt ja kehahoid.[9]

Eesti viipekeele küsilause kirjelduse leiab “Viibelda on mõnus” käsiraamatust, kus on välja toodud, et küsilause puhul on kulmud tõstetud, silmad kissis, keha võib olla ettepoole kaldus ning õlad võivad olla pisut tõstetud. Küsiviibe esitatakse kas lause alguses, lõpus või nii alguses kui lõpus.[10]

Fonoloogia aspekt[muuda | muuda lähteteksti]

Arbitaarne/ikooniline ehk motiveeritud viibe (kireem) – arbitraarne viibe on seotud sotsiaalse kokkuleppega, tavaliselt ei saada kohe aru, kuidas on viibe tekkinud. Ikoonilisuse puhul on teisiti, ikoonilised viiped võivad tulla näiteks, kas tegevusest, joonisest või kujust.[11] Näiteks: MAJA viibe. Eesti viipekeelne viibe “MAJA”on tekkinud katuse kuju järgi ja viipe “JOOKSMA” aluseks on tegevus. Arbitaarsed viiped ei ole tähistatava kuju ega muu visuaalsega seotud, näiteks viibe “DIREKTOR”, sellel viipel puudub üldse kontekstiga seos. Viibe on tekkinud sellepärast, et lapsed nägid direktorit, kellel olid võtmed alati taskus. Viiped leiab siit:  http://www.eki.ee/dict/viipekeel/.

1960. aastal lõi Stokoe SignWriting süsteemi, mis baseerub ameerika viibete fonoloogia kirja panemisel. SignWriting ei käsitle vaid mittemanuaalseid märke, vaid ka viipeid puudutavaid aspekte, näiteks käevormi, liigutust ja peopesa orientatsiooni. Samuti lõi Holland oma süsteemi hollandi viipekeele kirja panemiseks. Hollandi viipekeele kirjasüsteem ja SignWriting (ameerika viipekeelel baseeruv) süsteem on erinevad. [12] On oluline märkida, et ka eesti viipekeelel on oma kirjasüsteem ehk transkriptsioonisüsteem. See süsteem põhineb SignWriting ehk Stokoe loodud süsteemil.[13] William C. Stokoe uuris ameerika viipekeelt keeleteaduslikust vaatenurgast. Tõi ameerika viipekeele esmakordselt keeleteaduse huviorbiiti.[13]

Kireem – Stokoe võttis viipe väikseimate tähendust mittekandvate ühikute tähistamiseks kasutusele sõna kireem (kreeka cber 'käsi') ja nimetas viibete struktuuri ja organiseeritust uuriva teadusharu kiroloogiaks.[2]

Eesti viipekeele õpetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui eesti viipekeelt ei lubatud õpetuskeelena kasutada, ei arenenud see kuigivõrd ning uusi viipeidki ei lisandunud eriti. Murranguliseks võib nimetada aastat 1994, mil eesti viipekeel leidis rakendust kurtide õpetuskeelena Tallinna Heleni koolis (endine Tallinna kurtide kool). Ühiskond hakkas kurte kui kultuurilis-keelelist vähemusrühma tunnustama. [7]

Eestis õpetatakse eesti viipekeelt kui võõrkeelt – Tartu Ülikoolis (sh Viljandi Kultuuriakadeemia), THINK MTÜs (Tartus ja Tallinnas) ja Tartu Rahvaülikoolis. [14][15][16]

Viibeldud eesti keel[muuda | muuda lähteteksti]

Viipekeeltega koos elavad iseseisvat elu ka suuliste keelte visualiseeritud vormid ehk viibeldud keeled (ingl signed languages). Viibeldud eesti keel põhineb suulise keele grammatikal ja seda pruukides muudetakse kõne või tekst viibete ja sõrmendamise (ingl fingerspelling) abil nähtavaks. Sõrmendamisel kirjutatakse tähed ja numbrid käevormide abil õhku. Sõrmendamine ei ole viipekeele osa, kuigi sõrmendite kasutamine on selles tavaline, eriti siis, kui tahetakse edasi anda eestikeelse sõna täpset kirjapilti (näiteks nimede, võõrsõnade märkimisel), harvem ka siis, kui vajalikku viibet ei teata. [7]

Eesti sõrmendid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti sõrmendid ehk sõrmendamine ei kuulu visuaal-motoorse keelte hulka, on auditiiv-verbaalse keele tähemärkide edasiandmine ehk õhus kirjutamine.[17]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Regina Paabo (2010). Viibelda on mõnus - käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 13. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Liivi Hollman. "Eesti kurtide kogukonnast ja eesti viipekeelest". Oma Keel, 2006. Kasutatud 04.05.2019.
  3. 3,0 3,1 https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019079
  4. Sutrop, Urmas. 2005. Estonian Sign Language. In Gordon, R., Jr. (ed). Ethnologue: Languages of the World. Fifteenth edition. Dallas, Texas: SIL International (vaadatud 16.01.2013)
  5. Raili Loit, Regina Paabo ja Liivi Hollman (2013). Viipekeelne kurt laps koolis. Tallinn: SA Innove. Lk 30. 
  6. Richard P. Meier. "Sign Language Acquisition". Oxford Handbooks, 2016. Kasutatud 04.05.2019.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Regina Paabo. "Eesti viipekeel ja selle loome". Oma Keel, 2012. Kasutatud 04.05.2019.
  8. https://www.ethnologue.com/language/eso
  9. Liivi Hollman, Regina Paabo ja Raili Loit (2013). Viipekeelne kurt laps koolis. Tallinn: SA Innove. Lk 34. 
  10. Regina Paabo (2010). Viibelda on mõnus - käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Instituut. Lk 289-291. 
  11. Vahur Laiapea. "Tähendusi viipekeelest". Tartu Ülikooli kirjastus, 2006. Kasutatud 04.05.2019.
  12. Eleni Orfanidou, Bencie Woll, Gary Morgan (2015). Research Methods in Sign Language Studies: A Practical Studies.. Oxford: John Wiley & Sons, Inc.. Lk 77. 
  13. 13,0 13,1 Monika Trükmann, Reigina Toom, Liivi Holman. "Eesti viipekeele transkriptsioonist". Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2, 285–302, 2006. Kasutatud 04.05.2019.
  14. https://rahvaylikool.ee/koolitused/2775/eesti-viipekeel/
  15. https://www.kultuur.ut.ee/et/taiendusope/eesti-viipekeele-algkursus
  16. http://www.think.ee/?doc=141
  17. Regina Paabo, Liivi Hollman ja Raili Loit (2013). Viipekeelne kurt laps koolis. 2013: SA Innove. Lk 32. 
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "EE" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]