Enn Põldroos

Enn Põldroos (21. mai 1933 Tallinn – 5. september 2025 Tallinn^[1]) oli eesti kunstnik ja kirjanik.

Elu ja tegevus

Põldroos lõpetas 1952. aastal Tallinna 2. Keskkooli^[2] ja õppis aastatel 1952–1958 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s) maalikunsti.

Ta oli õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis (aastatel 1961–1966) ja hiljem ka ERKI-s/EKA-s (1973–1985 ja 1994–1995). Alates 1998. aastast oli ta vabakutseline kunstnik.

Looming

Põldroos on loonud sadu maale ja monumentaalteoseid. Viimastest võiks olulisemateks pidada "Raadiolille" (1978, Raadiomajas), "Eestimaad" (1983, Eesti saatkonnas Moskvas), "Inimeste elu" (1985, Linnahallis) ja "Varju ja valguse piiril" (1993, Eesti Rahvusraamatukogus). Lisaks on mitmeid tema monumentaaltöid ka keskkoolide seintel.

Temaatiliselt on Põldroos puudutanud nii sotsrealismi, rahvusromantismi kui ka sürrealismi, kuid kõige südamelähedasem on talle olnud viimane. Tema teosed pole pea kunagi kandnud otseselt ideoloogilist, vaid pigem sügavamat, inimlikumat ja mõistatuslikumat sõnumit. 2000. aastatel on Põldroos oma kunstiloomes kasutanud ka arvutit, luues digigraafilisi kunstiteoseid.

06.12.2024–13.04.2025 toimus Kumu kunstimuuseumi suures saalis Anders Härm kureeritud Enn Põldroosi loomingu suur ülevaatenäitus „Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum“, mis andis ülevaate tema loomingust 1950. aastate lõpust kuni tänapäevani. Näitus avas Põldroosi loomingut läbi korduvate kujundite ja motiivide, mis on teda saatnud kogu elu vältel. Näitusega kaasnes mahukas raamat, mis keskendus Põldroosi loomingus läbivalt esinevatele teemadele ja sisaldas põhjalikku intervjuud kunstnikuga.^[3]

Kirjanikuna on Põldroos avalikkuses tuntuks saanud eestkätt 2000. aastatel, varem on temalt ilmunud ainult üks raamat Olev Subbist (1981). 2002. aastal võitis ta romaaniga "Joonik kivi" Eesti romaanivõistlustel III koha preemia.^[4]

Raamatud

Traditsiooni uudsus: Olev Subbi: [reproduktsioonide album]. Tallinn: Kunst, 1981
Mees narrimütsiga [memuaarid]. Tallinn: Kunst, 2001
Öö rüütel [jutud]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002
Joonik kivi [romaan]. Tallinn:, Eesti Keele Sihtasutus 2003
Prügi seadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004
Kinnituisanu: pseudokrimka. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005
Silm veresoonega: pseudomuinasjutud. Tallinn: E. Põldroos, 2006
Enn Põldroos: maalid 1967–2007. Tallinn: Argo, 2008

Tegevus NLKP-s

Ta oli alates 1965. aastast NLKP liige ning kuulus aastatel 1988–1989 Vaino Väljase aegse EKP Keskkomitee büroo koosseisu.

Poliitiline tegevus

Põldroos oli 1987. aastal asutatud loomeliitude kultuurinõukogu liige ja võttis osa 1988. aastal loomeliitude ühispleenumist.^[5]

Põldroos oli 1988. oktoobris Rahvarinde asutajaliige. Aastatel 1988–1991 oli ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige, mille 16. novembri 1988. aasta otsusega võeti vastu deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, ning ta oli 1991. aasta 20. augustil üks Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletanuist.

1990. aasta märtsis oli Põldroos Eesti Liberaaldemokraatlik Partei asutajaliige. 1992. aastal loobus ta poliitilisest tegevusest.^[5]

Liikmesus

1959 Eesti Kunstnike Liit
- 1985–1989 ja 1995–1998 Eesti Kunstnike Liidu esimees ja president
- 2003 Eesti Kunstnike Liidu auliige

Tunnustus

1969 ja 1975 Vilniuse maalitriennaali preemia
1973 Eesti NSV teeneline kunstnik
1973 Kristjan Raua preemia (mosaiikpannoo "Raadiolill")
1979 Eesti NSV rahvakunstnik
1983 Kristjan Raua preemia (maalikompositsioon "Universitas Tartuensis")
1986 Kristjan Raua preemia (V. I. Lenini nim. Kultuuri- ja Spordipalee pidulik gobelääneesriie "Inimeste elu")
1987 NSV Liidu riiklik kunstipreemia
2002 Riigivapi IV klassi teenetemärk^[6]
2006 Riigivapi III klassi teenetemärk^[7]
2013 Konrad Mäe preemia
2014 Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest^[8]

Isiklikku

Enn Põldroosi isa oli lavastaja ja näitleja Priit Põldroos.^[9] Tema tütar on moekunstnik Riina Põldroos ja poeg majandusanalüütik Juhan Põldroos. Tema lelle pojapoeg oli näitleja Dan Põldroos.

Enn Põldroos on olnud abielus Helgi Erilaiuga; tema viimane abikaasa oli Rita Raave.

Viited

↑ EKABL, lk 404
↑ https://katsed.real.edu.ee/baas/index2.php
↑ "EKKÜ 2025 aastapreemiate laureaadid on Tiina Abel, Mari Vallikivi ja Anders Härm". 18. juuni 2025. Vaadatud 18. augustil 2025.
↑ Enn Põldroos. "Joonik kivi". ekspress.delfi.ee, 8. juuni 2003
1 2 Rein Veidemann. Kunstnik Enn Põldroosi suured hetked. postimees.ee, 20. august 2016
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
↑ Kultuuri elutööpreemia saavad Mägi, Puks ja Põldroos. delfi.ee, 13. veebruar 2014
↑ EE 14. köide. Lk 389

Välislingid

Kunstniku koduleht
Põldroos ArtDepoos
Põldroosi Vivian Nappi Galeriis olnud näituse arvustus
Põldroos E-Kunstisalongis
Enn Põldroos: inimest saab tõsiselt võtta vaid siis, kui ta oskab enda üle muiata. maaleht.delfi.ee, 26. detsember 2013
Aktid, autoportreed, geomeetrilised kompositsioonid ja inimmass. Enn Põldroos on elav kunstiklassik läbi aastakümnete. epl.delfi.ee, 6. detsember 2024

[1] EKABL, lk 404

[2] ttps://katsed.real.edu.ee/baas/index2.php

[3] "EKKÜ 2025 aastapreemiate laureaadid on Tiina Abel, Mari Vallikivi ja Anders Härm". 18. juuni 2025. Vaadatud 18. augustil 2025.

[4] Enn Põldroos. "Joonik kivi". ekspress.delfi.ee, 8. juuni 2003

[enn-5] 1 2 Rein Veidemann. Kunstnik Enn Põldroosi suured hetked. postimees.ee, 20. august 2016

[6] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[7] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[8] Kultuuri elutööpreemia saavad Mägi, Puks ja Põldroos. delfi.ee, 13. veebruar 2014

[9] EE 14. köide. Lk 389

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]