Eesti õigekeelsussõnaraamat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti õigekeelsussõnaraamat 2013

Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS) on Eesti Keele Instituudi koostatav sõnaraamat, mis on vabariigi valitsuse määrusega kirjakeele normi alus.[1]

Ametlikus suhtluses jm keelekasutuses on oluline järgida keelenorme. Igapäevasuhtluses on ÕS ja teisedki normiallikad mõeldud inimestele, kes soovivad järgida hea keelekasutuse tava.[2]

Eesti õigekeelsussõnaraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Igal rahval on oma kirjakeele ühtlustamiseks ja arendamiseks olemas sõnaraamatud, mille üldilme erineb tublisti. Eestlaste põhisõnaraamatuteks on olnud pikemat aega õigekeelsussõnaraamatud.[3]

Eestis on ilmunud järgmised õigekeelsussõnaraamatud:

  1. "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat" (EKÕS), 1918
  2. "Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat" (EÕS), I 1925, II 1930, III 1937
  3. "Väike õigekeelsussõnaraamat", autor Elmar Muuk (VÕS), 1. tr 1933 – 10. tr 1946
  4. "Eesti koolisõnaraamat", autor Elmar Muuk (EKS), 1938
  5. "Suur õigekeelsus-sõnaraamat" (SÕS), 1. v 1948, 2. v 1951 (jäi pooleli)
  6. "Väike õigekeelsuse sõnaraamat" (VÕS), 1953
  7. "Õigekeelsuse sõnaraamat" (ÕS), 1960
  8. "Õigekeelsussõnaraamat" (ÕS), 1976 (4 trükki)
  9. "Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999", (3 trükki)
  10. "Õpilase ÕS 2004"
  11. "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006"
  12. "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013"

Õigekeelsussõnaraamatu ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Jõgever

"Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat" (1918)[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene sõnaraamat, mis ilmus 1918. aastal, oli "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat" (EKÕS). Tegemist oli ortograafia- ehk õigekirjutussõnastikuga. Raamatus oli umbes 20 000 märksõna, millest 10% olid võõrsõnad.[4]

Kui Eesti Kirjanduse Selts (EKS) 1907. aastal loodi, sai kirjakeele normide kujundamine selle seltsi ülesandeks. 1910. aasta aprillis tegi Tartu ülikooli eesti keele lektor ja üks EKSi asutajaid Jaan Jõgever seltsi toimkonnale ettepaneku hakata kokku seadma "kirjaviisi õpetust ja sõnastikku".[3] 1910. aasta lõpus lepiti kolmel koosolekul kokku sõnastiku vorm, kuid Jaan Tammemäe koostatud käsikirja sõnasõnaliseks läbiarutamiseks kulus kuus aastat (1911–1917).[3] Selle aja jooksul peeti kokku 167 kolmetunnist istungit. Käsikiri ilmus 1918. aastal.

Raamat võeti ametlikuks keelejuhiks riigi- ja omavalitsusasutustes ning trükk müüdi paari kuuga läbi. Sõnaraamat oli kirjakeele tarvituse ühtlustaja ja eesti õigekeelsussõnaraamatute teerajaja.[3]

Sõnaraamatust jäeti välja liitsõnad, eerima-verbide kõrvale ilmusid ima-otsetuletised (tapetseerima ja tapeetima, protesteerima ja protestima, süstematiseerima ja süsteemima). Alles jäi us-liide (ateismus, batsillus, fanaatikus, sarkasmus), rohkem oli viimase silbi rõhku ja pikki liiteid (barbaar, seminaar, sanitäär, prokuröör, bakteer, diploom). Eelistati tähti š ja ž tähekombinatsioonidele sh ja zh: šabloon, šahh, tšekk, želatiin, želee. Veel kasutati tähte w, mida 1925. aasta sõnaraamatus enam polnud.[3]

Johannes Voldemar Veski

"Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat" (1925–1937)[muuda | muuda lähteteksti]

"Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat" (EÕS) oli EKÕSi II täiendatud ja parandatud trükk. EKÕSi menu oli nii suur, et 1919. aasta algul anti Johannes Voldemar Veskile ülesanne valmis seada uus trükk. Raamatu põhimõtted arutas läbi selleks moodustatud komisjon aastatel 1919–1920 ja 1922.[3] Otsusest kuni III köite ilmumiseni kulus 18 aastat.

EÕSis oli umbes 130 000 märksõna, ohtralt oskussõnavara ning seletatud oli ka vähem tuntud sõnu. Rohkelt oli se-liitumist, mille asemel kasutatakse tänapäeval s-liitumist. Õigekirjutusjuhised EÕS ei esitanud, sest peale kolme köite oli kavas veel neljaski. 1937–1940 tehti ettevalmistusi lisaköiteks, kuid töö jäi Nõukogude sõjalise okupatsiooni ja Elmar Muugi hukkumise tõttu 1941. aastal tegemata.[3]

"Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat" oli kirjakeele ühtlustaja, stabiliseerija ja arendaja, esimene õigekeelsussõnaraamat.[3]

"Väike õigekeelsus-sõnaraamat" (1933–1946)[muuda | muuda lähteteksti]

EÕSi koostamise venimise ja käepärase õigekeelsussõnaraamatu puudumine andis 1932. aastal tõuke koostada "Väike õigekeelsussõnaraamat" (VÕS). "Väike õigekeelsussõnaraamat" oli väike praktiline tarbeväljaanne, millest ilmus kümme trükki (kaht Stockholmi trükki arvestades 12).[3]

Uusväljaande toimetajad Arnold Kask ja Elmar Elisto olid sunnitud lisama ligi 250 nõukogude sõna, mõned uut võimu häirivad sõnad välja jätma ning tähendusseletusi uue korraga kohandama. Tegutseti selle nimel, et jõutaks ühise, üldtunnustatud ja kindlapiirilise kirjakeeleni. VÕS oli puhtalt tähestikulise järjestusega sõnaraamat, mille märksõnade arv jäi alla 40 000. Sõnaseletused olid napid, ära mahutati ka õigekirjutusjuhised. VÕS kui eriti suure levikuga raamat oli eesti kirjakeele tegelik ühtlustaja.[3]

"Suur õigekeelsus-sõnaraamat" (1948)[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja lõppedes hakati ühistööna tegema suurt täielikku õigekeelsussõnaraamatut. See oli kavandatud veel mahukamana kui EÕS ning pidi ilmuma vihikute kaupa. Käsikirja koostasid Arnold Kask ja Erich Raiet, viimistles Johannes Voldemar Veski. Tegu oli esimese ÕSiga, mida hakati koostama Keele ja Kirjanduse Instituudis.[3]

Töötati välja uus, VÕSi omast hulga väiksem muuttüübistik 115 tüüpsõnaga. Koostamisel rõhutati otstarbekust, järjekindlust ja rahvakeelsust, aga suuremaid muudatusi ette ei võetud.[3]

"Suure õigekeelsussõnaraamatu" (SÕS) tegemine jäi 1951. aastal pooleli sõna kobrasrott juures. Põhjuseid oli mitmeid: Arnold Kask ja Johannes Voldemar Veski olid koormatud ülikoolitööga, poliitiline olukord oli ebasoodne, oli vähe materjali sõnavara muutumise, eriti oskussõnavara kohta. Sõnaraamatu ilmumine oleks venima jäänud ja esimesed vihikud kiiresti vananenud.[3]

Arnold Kask

"Väike õigekeelsuse sõnaraamat" (1953)[muuda | muuda lähteteksti]

Et õigekeelsussõnaraamatut liiga kaua oodata ei tuleks, otsustati 1951. aastal kõigepealt valmis teha üks väiksem sõnaraamat, seegi Keele ja Kirjanduse Instituudi ühise tööna. Tööd juhendas Arnold Kask. Sõnaraamat püüti teha elulähedasem ja rahvakeelele vastavam, rõhutati kirjakeele ühtsust.[3]

Märksõnu oli 1953. aasta "Väikeses õigekeelsuse sõnaraamatus" (VÕS) ligikaudu 36 000. Välja jäeti hulk vajalikke keelendeid, sest need polnud sõjajärgses napis kirjasõnas tavalised. Vähendati kiirendatult rööpvorme, eriti keeleuuenduslikke vorme.[3]

Kohanimesid 1953. aasta VÕS ei esitanud, sest tollal oli käimas poleemika võõrnimede kirjutamise pärast: aktiveerunud olid häälduspärase nimekirjutuse taotlejad.[3]

"Õigekeelsuse sõnaraamat" (1960)[muuda | muuda lähteteksti]

"Õigekeelsuse sõnaraamat" (ÕS) ilmus 1960. aastal. ÕSis oli umbes 100 000 märksõna, sh rohkesti oskussõnu. Sõnavalik oli eelmise sõnaraamatuga, VÕSiga võrreldes palju mitmekülgsem.[3]

Endiselt oli märgitud III välde ja palatalisatsioon. Muuttüübistik jäeti samaks, mis oli SÕSis ja 1953. aasta VÕSis. Sõnaseletused olid põhjalikumad ja täpsemad. Kohanimede valimik oli eraldi sõnastikuosa järel. Õigekirjutusreeglite osa tehti põhjalikumaks, uudsena lisati raamatusse tähtsamate ladinakirjaliste keelte nimede hääldamise juhised. Sõnaraamatus olid ka vene, kreeka ja hiina nimede ümberkirjutustabelid. Suure levikuga sõnaraamat oli õigekeelsuse autoriteetne alus 15 aastat.[3]

"Õigekeelsussõnaraamat" (1976)[muuda | muuda lähteteksti]

"Õigekeelsussõnaraamat" (ÕS) ilmus 1976. aastal, aluseks 1960. aasta "Õigekeelsuse sõnaraamat".[5]

1960. aasta ÕSi järel alustati uustrüki koostamist. Mida kaugemale töö edenes, seda selgemaks sai, et sellest tuleb uus, iseseisev sõnaraamat. Keelelised muutused olid olnud suured, eriti nähti vaeva oskussõnavaraga.

ÕSi koostajad Rein Kull ja Tiiu Erelt avaldasid sõnaraamatu koostamise ajal (1969–1970) neli suurt artiklit nii üld- kui ka üksikprobleemide kohta, et anda ÕSi norminguile võimalikult lai kandepind ning saada keeleuurijailt lahendusettepanekuid. Artiklitele ei järgnenud mingeid reageeringuid, küll aga lahvatas kriitika otsekohe pärast ÕSi ilmumist 1977. aasta algul ning kestis kaks aastat. Kriitika hõlmas sõnastiku lisaosa (õigekeelsusjuhiseid) ja morfoloogiat.[3]

Ilmus neli trükki kogutiraažiga 100 000, mis usutavasti on Eesti väikese rahvaarvu puhul suurim võimalik ÕSide arv.

Sõnaraamatus oli umbes 115 000 märksõna.[3]

Üldlaad on peaaegu sama, mis 1960. aasta ÕSil. Muudatusi tehti märksõnade seletuste esituses, eelkõige sulgude ja võrdusmärgi kasutamises. Juurde lisati viimase 15 aasta jooksul tarvitusele tulnud sõnu. Välja jäeti vananenud terminid ja vähem olulised liitsõnad, haruldasemad võõrsõnad, samuti pärisnimed ja suurtähtlühendid. Õigekirjutusjuhistest muudeti suure ja väikse algustähe tarvitamise osa.[3]

Sõnaraamat kajastas eesti keele sõnavara muutmist ja arenemist, mõningaid muutusi keelekorraldus- ja normimispõhimõtetes.[5]

ÕS 1976 oli õigekeelsuse juhtteos 23 aastat, kuni asemele tuli uut tüüpi keelekorraldussõnaraamat.[3]

"Eesti keele sõnaraamat" ÕS 1999[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmine õigekeelsussõnaraamat (ÕS) ilmus 1999. aastal ja jätkas ÕSide traditsiooni. See on universaalne sõnaraamat, sisaldades ortograafiat, morfoloogiat, ortoeepiat, sõnamoodustust ja semantikat.[3]

Erinevalt eelmistest ÕSidest näitab ÕS 1999 ka seda, kuidas sõnu lausetes kasutada. Sõnastikus on rohkesti näiteid sõnade hariliku ümbruse, väljendite, rektsiooni jm kohta. Needsamad näited aitavad sõnatähendusest paremini aru saada.[3]

Morfoloogia esitus on 1999. aasta ÕSis uus, selle autor on Henn Saari. Tüüpe on 69 ning iga tüübi esimene tüüpsõna on põhiline, mille najal saab kõiki selle tüübi sõnu õigesti käänata või pöörata. Ligi kolmandikus tüüpides on antud täpsustatud alltüüpsõna(d).[3]

Sõnaartikleid on umbes 50 000, mis omakorda sisaldavad rohkesti liitsõnu ja tuletisi, mis on märksõnadena esile toomata. Kokku on sõnu ligi 130 000.

Sõnaraamatus on kõrvuti seatud eri allkeeli. Keelekasutaja peab tundma ja teadma, mis allkeeles või stiilis ta räägib-kirjutab: kas argikeeles või neutraalkirjakeeles.[3]

Sõnaraamatu lõpus ei ole enam varasemates ÕSides seisnud õigekirjutusjuhiste osa.[6]

1999. aasta ÕSist paistab keelekorralduse uuenemine, mis sai alguse 1960. aasta II poolel.[3] Üle 20 aasta tagasi ilmunud "Õigekeelsussõnaraamatuga" võrreldes oli tehtud suur samm käskivalt normimiselt suunava ja soovitava normimise suunas.

Sõnaraamatu kirjutamisel kasutati kõike, mida eesti keele uurimisel oli tol ajal pakkuda ja mida raamatu tegijad jõudsid läbi töötada. Aluseks võeti ÕS 1976 ja "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat".[6]

"Õpilase ÕS" (2004)[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandil oli koolidele mõeldud sõnaraamatuid ainult üks – Elmar Muugi "Väike koolisõnaraamat", mis valmis 1938. aastal, kuid pärast mahuka 1999. aasta ÕSi ilmumist tekkis vajadus väiksema koolisõnaraamatu järele. Õpilase ÕS (ÕÕS) ei korranud vormi poolest ühtki varasemat ÕSi, esitamiseks valiti kergeim kuju: iga märksõna algab uuest reast. Sellise vormiga sõnaraamatut said õpilased kasutada juba algkoolis. Õpilase ÕS andis lihtsas vormis edasi normikirjakeele kõige olulisema info, mis tuli omandada igal keeleõppuril.[3]

ÕÕS esitab eesti kirjakeele tuumsõnavara, mille kohta käivad üheselt mõistetavad kirjutus-, hääldus-, käänamis-, pööramis-, sõnamoodustus- ja tähendusnormid. Raamatust puudub tüüpsõnastik. Käändsõnade puhul on antud ainsuse nimetav, omastav ja osastav kääne, omadussõnadel ka võrded. Kaane sisekülgedel on vormimoodustustabelid.[3]

"Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006"[muuda | muuda lähteteksti]

"Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006" on "Eesti keele sõnaraamatu ÕS 1999" uuendatud väljaanne, jätkates 1918. aastal alustatud eesti õigekeelsussõnaraamatute traditsiooni.

Juurde lisati ligi 1400 uut märksõna, sõnaartiklitesse üle 3500 liitsõna ja tuletise, täiendati sõnaseletusi (sh lisati uudistähendusi), täpsustati märgendeid, lihtsustati keerukamate sõnaartiklite ülesehitust. Välja jäeti vananenud sõnu ja slängisõnu (ARH – arhailine ja SL – släng).[3]

Raamatu kõrval valmis sõnaraamatu elektrooniline versioon.[3][7]

"Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013"[muuda | muuda lähteteksti]

Maire Raadik, üks ÕS 2013 koostajatest

"Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013" on "Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2006" uustrükk, jätkates eesti õigekeelsussõnaraamatute ligi saja-aastast traditsiooni. Tänapäeva keele sõnaraamatuna esitab ÕS 2013 21. sajandi alguse keelt. Suunava ja soovitava sõnaraamatuna kirjeldab keelekasutust, annab hinnanguid, mis on hea ja mis halb keel. Normatiivse sõnaraamatuna esitab ÕS 2013 kirjakeele norme, on kirjakeele normi alus. Raamatu kõrval valmis sõnaraamatu veebiversioon.[8]

Kirjakeele sõnaraamatuna hõlmab ÕS 2013 kirjakeele sõnavara, vähemal määral nii koha- kui ka sotsiaalmurrete sõnavara.

Juurde lisati 2000 uut sõna märksõnadena või sõnaartiklite sees liitsõnade ja tuletistena ning jäeti välja aegunud keelendid. Täiendati sõnaseletusi, sh lisati nii oma- kui ka võõrsõnade uudistähendusi ja täpsustati märgendeid. Korrastati ja värskendati näitestikku, et see kirjeldaks paremini märksõnade tähendust ja lausesse sobitumist. Välja vahetati muuttüübistik, et kõigis Eesti Keele Instituudi sõnastikes oleks see ühesugune. Muuttüübistiku looja oli Ülle Viks.[8]

"Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018"[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aastal tuleb välja uus õigekeelsussõnaraamat, millega tähistatakse 100 aasta möödumist esimese ÕSi ilmumisest.[9] Koos ÕSiga ilmub ka veebipõhine õigekeelsuskäsiraamat, mis ühendab omavahel sõnaraamatu, õigekirjareeglid ja keelesoovitused.[10]

Veebi-ÕS 2013[muuda | muuda lähteteksti]

Veebi-ÕS on kõigile soovijatele kättesaadav siin. Oma sisult on veebi-ÕS paberväljaandega identne, kuid pakub rohkem otsinguvõimalusi.[11]

Sõnaraamatu veebiversioonis on paberversiooniga võrreldes tehtud mõned vormilised muudatused[11]:

  1. kohanimed ja lühendid on liidetud sõnastikuga, st neid saab kätte ühe ja sama otsinguga;
  2. liitsõnade osade vahele on pandud plussmärk (pabersõnaraamatus on kaar) ning liitsõnade korduvad osad on välja kirjutatud;
  3. parema keele soovitused on tähistatud taustavärviga: soovitatavad keelendid on rohelise, ebasoovitatavad keelendid punase ning ebasoovitatavad tähendused halli taustaga. Otsingu tulemused kuvatakse kollase taustaga: tumekollane on otsitav tekst küsitud kujul, helekollane on ligikaudne tekst või artikli osa, millesse küsitud tekst kuulub. Soovituste taustavärv võib katta otsingutulemuste taustavärvi.

ÕSi koostamise põhimõtetest[muuda | muuda lähteteksti]

1976. ja 1999. aasta ÕSi vahele jäänud 23 aasta jooksul kogunes hulk normingumuudatusi. Viimased kolm ÕSi on ilmunud seitsmeaastaste vahedega, mille jooksul jõuab nii sõnavaras kui ka normingutes toimuda piisavalt muutusi, et neid uues trükis kajastada.[12]

Osa sõnu saab ÕSis omaette märksõnaartikli, osa illustreerib märksõna eri tähendusi või liitmis- ja tuletusvõimalusi. Sõnastikku võetakse sõnu, mis tähistavad uusi tähtsaid mõisteid, nt 2013. aasta ÕSis sõnad abikõlblik, asendustegevus, idufirma, kiirlaen, mugavustsoon, nutitelefon, tahvelarvuti.[12]

Enamik uusi sõnu on liitsõnad, kuid on ka võõr- ja tsitaatsõnu. Uuemate inglise tsitaatlaenude hulk ÕSis on väike, sest kui uued laenud tulevad peale, kaovad osa vanu eest ära. Mõnel juhul vahetab tsitaatsõna välja võõrsõna ehk mugand (snacks on snäks või eestipäraselt näksid; puzzle on pusle või eestipäraselt killumäng).[12]

ÕSi koostajad puutuvad sõnaraamatu kasutajatega kokku keelenõuandetööd tehes. Keelenõuküsijad kannavad oma küsimustega kokku materjali, mida nad sooviksid ÕSis näha, ning jagavad oma tähelepanekuid selle kohta, mis võiks olla teisiti või paremini.[12]

Abiks ÕSi kasutamisel[muuda | muuda lähteteksti]

Abiks ÕSi kasutamisel

Märksõnad on ÕSis esitatud tähestikulises järjestuses. Märksõna kohta on esitatud erinevat infot:

  • märksõna poolpaksus kirjas;
  • hääldus nurksulgudes;
  • grammatilised andmed noolsulgudes: muuttüübi number ja õigeks käänamiseks või pööramiseks tarvilikke vorme, omadus- ja määrsõnadel ka võrdevorme;
  • sünonüümvaste või sõna tähenduse seletus või tähendusvihje kursiivkirjas;
  • näiteväljendid sõna grammatika või tähenduse iseloomustamiseks;
  • liitsõnad, kus märksõna on kas järel- või esiosa;
  • tuletised, mis on märksõnaga tuletusseoses.

Neid osi ei ole igas sõnaartiklis. Märksõnade iseloomustamisel on püütud esitada eelkõige seda, mida keeletarvitaja võiks sõnaraamatust otsida.

Teised veebisõnastikud[muuda | muuda lähteteksti]

Peale ÕSi võib Eesti Keele Instituudi kodulehelt leida veel järgmiseid sõnaraamatuid[13]:

  • eesti keele sõnaraamatud: eesti keele seletav sõnaraamat, võõrsõnade leksikon, eesti etümoloogiasõnastik, õppesõnastik A2/B1: eesti keele põhisõnavara, ametniku soovitussõnastik, eesti keele sõnapered ja paberraamatu indeks, fraseoloogiasõnaraamat, sünonüümisõnastik, antonüümisõnastik, slängisõnaraamat, alamsaksa laensõnad eesti keeles;
  • kakskeelsed sõnaraamatud: soome-eesti suursõnaraamat veebis, inglise-eesti sõnastik, eesti-vene sõnaraamat, vene-eesti sõnaraamat, eesti-vene õpilase ÕS, eesti-läti sõnaraamat, läti-eesti sõnaraamat, ungari-eesti sõnaraamat, eesti-norra sõnaraamat, norra-eesti sõnaraamat, eesti viipekeele-eesti keele veebisõnastik, liivi-saksa sõnaraamat;
  • väikesed sugulaskeelte sõnastikud: eesti-udmurdi sõnaraamat, eesti-mari sõnaraamat;
  • murdesõnaraamatud: eesti murrete sõnaraamat (sh varasemad vihikud), seto sõnastik, väike murdesõnastik;
  • väikesed murdesõnastikud: kihnu sõnaraamat, idamurde sõnaraamat, hiiu sõnaraamat, mulgi sõnastik, vanapärase Võru murde sõnaraamat

Teiste rahvaste sõnaraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Konrad Duden

Eestlastel on põhiliseks sõnaraamatuks õigekeelsussõnaraamat.  Eestlaste õigekeelsussõnaraamat kui universaalsõnaraamat on tüübilt sarnane ainult sakslaste klassikalise üheköitelise Dudeniga, mis on nime saanud keeleteadlaselt Konrad Dudenilt.[3]

Indoeuroopa rahvastel on põhiliseks sõnaraamatuks enamasti seletussõnaraamat. See on sõnaraamatutüüp, kus põhirõhk on kõigi sõnade tähenduste seletamisel, aga on näha ka õigekiri, hääldus, natuke grammatikatki.[3]

Venelased on oma keele kohta välja andnud 1-, 4- ja 17-köitelised seletussõnaraamatud.

Briti inglise keele normiraamatud tulevad kaubamärgi Oxford alt. Oxfordi kõrval ei ole vähem mõjukas ka Cambridge'i ülikool oma sõnaraamatutega.

Ameerika inglise keele sõnaraamatud kannavad märki Webster. Ameerika mõttelaadis on tähtis koht iseseisvusel ja keeleasjus pani sellele aluse Noah Webster.[3]

Soomes oli põhisõnaraamatuks varem suur seletussõnaraamat "Nykysuomen sanakirja", nüüd on selleks keelekorralduslik "Perussanakirja".[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eesti kirjakeele normi rakendamise kord". Riigi Teataja, Vastu võetud 09.06.2011. Kasutatud 19.01.2018.
  2. Maire Raadik. "Mida uut on uues õigekeelsussõnaraamatus?". Failitüüp: pdf. Kasutatud 19.01.2018.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 3,25 3,26 3,27 3,28 3,29 3,30 3,31 3,32 3,33 3,34 Urmas Sutrop, Sirje Ratso, Tiiu Erelt. (2007). ÕSi lätted. Tallinn. 
  4. Tiina Paet. "Mis on juhtunud sidruni ja peterselliga?". Eesti Keele Instituut. Kasutatud 19.01.2018.
  5. 5,0 5,1 Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop, Taima Kiisverk, Henn Saari. (1976). Õigekeelsussõnaraamat 1976
  6. 6,0 6,1 (1999). Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Tallinn. 
  7. Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik.. (2006). Eesti keele sõnaraamat ÕS 2006. Tallinn. eestikeelne. 
  8. 8,0 8,1 Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. (2013). Eesti keele sõnaraamat ÕS 2013. EKSA. ISBN 9789985795569. eestikeelne. 
  9. Annika Koppel. "Eesti Keele Instituut aastal 2017 ja 2018". Sirp, 15.12.2017. Kasutatud 19.01.2018. Eestikeelne.
  10. "Õigekeelsussõnaraamat". Eesti Keele Instituut. Failitüüp: pdf. Kasutatud 19.01.2018.
  11. 11,0 11,1 Maire Raadik. [http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2014_1/OK_2014-1_09.pdf"Mida uut on uues õigekeelsussõnaraamatus?"]. Failitüüp: pdf. Kasutatud 19.01.2018.
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 Mari Klein, Alo Raun. "Loe, millised uuendused eesti keelt ees ootavad!". Postimees, 16.03.2013. Kasutatud 19.01.2018. Eestikeelne.
  13. "Sõnaraamatud". Eesti Keele Instituut. Kasutatud 19.01.2018. Eestikeelne.