Kohalik omavalitsus

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Kohaliku omavalitsuse mõiste. Lisateavet artikli arutelust

Kohalik omavalitsus (lühend KOV) on kohaliku omavalitsuse üksuse (Eestis valla või linna) demokraatlikult moodustatud kohalike võimuorganite õigus ja võime seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust. Seda õigust kasutavad valitud nõukogu või esinduskogu liikmed.

Omavalitsuse ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 13. sajandit praeguse Eesti aladel asunud üksuste (muinasmaakonnad ja kihelkonnad) ja nende omavaheliste suhete ja staatuse täpsemaks iseloomustamiseks puuduvad andmed. Ristiusustamise järel rajati siia Lübecki (Tallinn, Narva, Rakvere) ja Hamburgi-Riia (Tartu, Haapsalu, Paide, Pärnu, Viljandi) linnaõigusel põhinevad linnad.

Maal teostasid omavalitsuslikku võimu rüütelkonnad. Talupoegade jaoks oli samal ajal omavalitsusüksuseks vakus. Vakusesse võis kuuluda kuni sadakond talu. Vakuse eesotsas seisis vardja. Aja jooksul see omavalitsuste liik aegamööda hääbus.

Mõistega „vald” tähistati esialgu mingit maarahva jaoks välist võimu, näiteks mõisniku meelevalda. Hiljem hakkas „mõis” tähendama ühe mõisa võimuala. Iseseisvaks sai vald 1866. aasta vallaseadusega, mille alusel kadusid mõisavallad. Selle järgi osalesid valla täiskogul kinnisvara omavad või rendikohta pidavad vallakogukonna liikmed ning üks esindaja iga kümne maatamehe kohta. Tähtsamad jooksvad küsimused lahendas volikogu, mille valitud vallavanem pidi hea seisma volikogu otsuste täitmise eest.

Linnade senised omavalitsusorganid (raed ja foogtikohtud) likvideeriti lõplikult 1880. aastail ja asendati Vene seaduste järgsete kohtu- ja omavalitsusorganitega. Linnaomavalitsus tegeles peamiselt kohaliku majanduse ja heakorraga, kuid isegi neis valdkondades võis sekkuda kuberner.

Aegamööda tõusis eestlaste osa ka linnavalitsemises. 20. sajandi algul saadi kõigepealt oma kontrolli alla Valga linnavalitsus (1902. aastal sai Valga linnapeaks Viljandimaa mees Johannes Märtson, kes oli selles ametis kuni 1917. aastani), seejärel Tallinna oma (1905).

Seisuslikud omavalitsused ja organisatsioonid kaotati Eestis 1920. aastal. Need olid kolm rüütelkonda (Eestimaal, Saaremaal ja Liivimaa Eesti osas), linnade gildid ja tsunftid ning talupoegade seisuslikud organisatsioonid.

1930. aastail, riigireformi ajal kohalike omavalitsuste tähtsus tõusis, nende kõrvale asutati ka kutsealased omavalitsused. 1939. aastal oli Eestis 11 maakonda, 33 linna, 1 linnaosa (Narva-Jõesuu) ja 248 valda.

Eesti omavalitsused aastal 2002[muuda | muuda lähteteksti]

Omavalitsusüksusteks olid 2002. aasta seisuga vald ja linn (kokku jäi neid 2002. aasta kohalike valimiste järel alles 241). Esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Hääletamisõiguslikud on nii püsivalt kohaliku omavalitsuse territooriumil elavad vähemalt 16aastased Eesti kodanikud kui ka Eestis seaduslikult viibivad välismaalased, kes on antud kohaliku omavalitsuse territooriumil elanud vähemalt 5 aastat. Kandideerimisõigus on vaid Eesti kodanikel.

Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Volikogud on vähemalt seitsmeliikmelised. Volikogu suuruse otsustab volikogu neljaks aastaks enne kohalikke valimisi, kuid volikogu liikmete minimaalne arv sõltub omavalitsuse elanike arvust ja on määratud seadusega.

Volikogu pädevusse kuuluvatest küsimustest on olulisimad:

  • valla või linna eelarve vastuvõtmine
  • kohalike maksude ja maksusoodustuste kehtestamine
  • valla või linna arengukava kinnitamine
  • laenude võtmine
  • volikogu esimehe ja aseesimehe valimine
  • vallavanema või linnapea valimine
  • osavalla või linnaosa moodustamine.

Volikogu võib vastu võtta määrusi ja otsuseid. Määrused sisaldavad üldkohustuslikke ettekirjutusi, otsuseid tehakse üksikküsimustes. Vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest on õigus teha ettepanekuid linnavolikogu või -valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks. Volikogu istungid on üldjuhul avalikud. Volikogu valitud linnapea või vallavanem moodustab valitsuse ja esitab selle volikogule kinnitamiseks. Omavalitsuse täidesaatvaks organiks on valla- või linnavalitsus, mis:

  • valmistab ette volikogus arutamisele tulevaid küsimusi;
  • lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimusi;
  • esindab valda või linna kohtus.

Ka valla- või linnavalitsused annavad välja määrusi ja korraldusi. Valla- või linnavalitsuse tegevuse kontrollimiseks moodustab volikogu revisjonikomisjoni. Enamik volikogu otsuseid tehakse avalikul hääletusel, vaid isikuvalimised otsustatakse salajasel hääletusel. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite. Valitsuse istungid on tavaliselt kinnised, kuid volikogu istungid avalikud. Vähemalt neljandik volikogu koosseisust võib algatada umbusalduse avaldamise volikogu esimehele, vallavanemale või linnapeale, mõnele valitsuse liikmele või volikogu komisjoni esimehele.

Valla- ja linnavalitsuse olulisimad tuluallikad on:

  • osa üksikisiku tulumaksust
  • maamaks
  • riigi toetus
  • kohalikud maksud
  • laenud
  • laekumised teistelt omavalitsustelt
  • trahvid
  • teenused.

1994. aastal kehtestas riigikogu kohalike maksude seadusega 9 kohalikku maksu. 2002. aastaks oli järele jäänud 7: müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõiduki maks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks. Kõige rohkem on kohalikud omavalitsused kehtestanud reklaamimaksu ning teede- ja tänavate sulgemise maksu.

Kohalike omavalitsuste olulisemateks kuluallikateks on haridus (õpetajate ja lasteaiatöötajate palgad), kommunaalmajandus (hoonete ja teede remont ning uute hoonete ehitus), kultuur (kultuurimajad, raamatukogud), sport (spordikoolid, staadionid), sotsiaalhoolekanne (toetused, hoolekandeasutused), üldvalitsemine jne.

Kohustused[muuda | muuda lähteteksti]

Kohaliku omavalitsuse kohustused sätestavad Eesti Vabariigi põhiseaduse § 14 ja § 19, Kohaliku Omavalitsuse Korralduse Seadus (KOKS) ning Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse (MSVS) § 5, lõige 1.

Kohaliku omavalitsuse kohustused neist seadustest tulenevalt on:

  • Õiguste ja vabaduste tagamine on kohalike omavalitsuste kohustus
  • igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas
  • seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel
  • igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust
  • märgukirjale või selgitustaotlusele vastamiskohustus on adressaadil

Järeldatavad kohustused on:

  • hoolsus- ja kodanikukohustus (PS § 19)
  • seaduskuulekus (PS § 19)
  • seaduskuulekusest lähtuvalt seadusest arusaamiskohustus
  • arusaamiskohustusest lähtuv analüüsimiskohustus

Rahastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kohaliku omavalitsuse (KOV) rahastamise korraldus lähtub kohaliku omavalitsuse finantsgarantii põhimõttest (PS[1] § 154 ja § 157 lg 2; EKOH[2] art 9). Selle alla kuuluvad õigused on suunatud omavalitsusüksuse enesekorraldusõiguse kasutamiseks vajalike tingimuste loomisele, et vallad ja linnad oleksid majanduslikult suutelised täitma avalikke ülesandeid.[3] KOV rahastamise korraldus põhineb ühelt poolt omavalitsuslike ülesannete rahastamise süsteemil ja teiselt poolt talle seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamist reguleerivatel sätetel[4] (kohaliku omavalitsuse ülesanded). Nõuetekohase rahastamismehhanismi loomine on riigi ülesanne[5], kusjuures seadusandja on vaba otsustama rahastamisallikate süsteemi üle.[6]

Rahastamise põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

KOV rahastamise süsteem peab muu hulgas vastama alljärgnevatele tingimustele:[7]

  • Linnadele ja valdadele eraldatavad rahalised vahendid peavad olema piisavad, seejuures peab tagatud olema nii seadusest tulenevate kui ka muude, seadusega sätestamata omavalitsuslike ülesannete piisav rahastus.
  • Omavalitsuslike ülesannete täitmiseks eraldatav raha peab olema eristatav riiklike kohustuste täitmiseks eraldatavatest vahenditest. See võimaldab omavalitsusüksustel aru saada, millised vahendid on mõeldud kohaliku elu küsimuste üle otsustamiseks ja kohaliku elu korraldamiseks. See omakorda võimaldab otsustada, kuidas seda raha kasutada.
  • Rahastamise süsteem peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist.
  • Väiksemate rahaliste vahenditega omavalitsusüksuste kaitseks tuleb rakendada rahalise ühtlustamise mehhanisme või muid analoogilisi meetmeid, et tasandada võimalike tuluallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist omavalitsusüksuste vahel.
  • Linnad ja vallad tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse.
  • Et säilitada omavalitsusüksuste võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel, ei peaks neile eraldatavaid vahendeid siduma konkreetsete projektidega.
  • Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel.
  • Linnadel ja valdadel on õigus iseseisvalt otsustada võlakohustuste võtmise üle.

Riigikontroll on leidnud, et lisaks peab rahastamise süsteem olema järjepidev ega tohi omavalitsuste jaoks ootamatult ja põhjuseta senisest ebasoodsamaks muutuda.[8]

Kui omavalitsuslike ülesannete rahastatus langeb mõnes omavalitsusüksuses allapoole minimaalselt vajalikku taset, saab omavalitsusüksus ühe võimalusena esitada riigile taotluse, et talle eraldataks lisaraha. Juhul, kui taotlus jääb rahuldamata, on omavalitsusüksusel võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse (HKMS[9] § 44 lg 5). Kaebuse läbivaatamise käigus saab halduskohus hinnata ka KOV rahastamist reguleerivate sätete põhiseaduspärasust.[10]

Tulude allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Omavalitsuste tulud tulevad eri allikatest[11]:

  • toetused riigieelarvest (toetus- ja tasandusfond ning muud toetused);
  • maksutulud (üksikisiku tulumaks, maamaks, kohalikud maksud);
  • kaupade ja teenuste müük (nt majandustegevusest saadav tulu, üüri- ja renditulu);
  • muud tulud (keskkonnatasud, vara müük jm).

Riigieelarve seos omavalitsusüksuste eelarvetega on sätestatud RES-i[12] §-des 46–52. RES-i § 46 lg 1 kohaselt antakse linnadele ja valdadele toetust tasandusfondist ja toetusfondist ning juhtumipõhiselt ka konkreetse tegevuse või investeeringu toetamiseks. Tasandus- ja toetusfondist jagatava toetuse põhimõtted kehtestatakse igal aastal riigieelarve seadusega (vt nt 2017. aasta kohta 2017. aasta riigieelarve seaduse[13] § 3). Teave omavalitsusüksuste rahastamise ja finantsjuhtimise kohta on kättesaadav Rahandusministeeriumi koduleheküljelt[14], ülevaated tekkepõhiste raamatupidamisandmete kohta on kättesaadavad riigipilve teenuse kaudu[15].

Kohaliku omavalitsuse rahastamisega seotud teooriaid[muuda | muuda lähteteksti]

KOV rahastamissüsteemi käsitlusega on seotud ka avaliku sektori ökonoomikast tuntud fiskaalse föderalismi (ingl k fiscal federalism) ja fiskaalse võrdsustamise (ingl k fiscal equalization) teooriad. Fiskaalne föderalism[16] uurib seda, millised fiskaalpoliitilised ülesanded ja vahendid oleks otstarbekas tsentraliseerida (pakkuda keskvalitsuse poolt) ning millised detsentraliseerida (pakkuda muude valitsussektori tasandite poolt). KOV rahastamissüsteemi loomisel tuleb muu hulgas arvesse võtta seda, et ressursside jaotamine oleks efektiivne ja ühiskonna (mitte üksiku omavalitsusüksuse) heaolu maksimeeritud ning et riigil oleks võimalik täita fiskaalpoliitika stabiliseerimise ülesannet ja tagada valitsussektori fiskaalpoliitika jätkusuutlikkus. Fiskaalseks võrdsustamiseks[17] nimetatakse fiskaalpoliitilisi meetmeid (toetusi), mille abil tagatakse olukord, et omavalitsusüksustel on võimalik pakkuda samasuguse maksukoormuse juures samasuguseid avalikke teenuseid ka juhul, kui omavalitsusüksused jõukuse (sissetulekute) poolest erinevad. Eristatakse vertikaalseid (omavalitsusüksustele teeb ülekandeid keskvalitsus) ja horisontaalseid (omavalitsusüksused ise teevad üksteisele ülekandeid) fiskaalse võrdsustamise süsteeme. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul moodustas 2003. aastal OECD riikides fiskaalne võrdsustamine keskmiselt 2,3% SKP-st.

Eelarve[muuda | muuda lähteteksti]

Joonis 1. Kohalike omavalitsuste tulude struktuur 2013; allikas Rahandusministeerium, (A. Annok joonis)
Joonis 2. Kohalike omavalitsuste kulude struktuur 2013; allikas Rahandusministeerium, (A. Annok joonis)

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 157 lg 1 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse eelarve on kohaliku omavalitsuse volikogu poolt iga aasta kohta vastu võetud määrus (statuut), mis sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse kõik tulud ja kulud.[18] See on omavalitsuse rahaline plaan strateegiliste plaanide elluviimiseks, mis käib koos arengukava ja eelarvestrateegiaga. Kohalik eelarve on aluseks omavalitsuslike haldusfunktsioonide täitmisele vallas või linnas ning ühtlasi ka üheks kõige olulisemaks vahendiks kohaliku omavalitsuse üksuse arengu kavandamisel.[19] Kohaliku eelarve vastuvõtmine, selles muudatuste tegemine, lisaeelarve vastuvõtmine ja eelarve täitmise aruande kinnitamine kuuluvad valla- või linnavolikogu ainupädevusse.[20]

Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadusest (edaspidi: KOFS) tulenevad kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve koostamise, vastuvõtmise, täitmise ja aruandluse põhimõtted, kohaliku omavalitsuse üksuse arvestusüksuse finantsdistsipliini tagamise meetmed, finantsdistsipliini tagamise meetmete rakendamise menetluse ning raske finantsolukorra ohu kõrvaldamise menetluse põhimõtted.[21] Kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve on iseseisev, mis tähendab, et valla- ja linnaeelarve on riigieelarvest lahutatud ning olles nii osa avaliku sektori eelarvest, kuid ei moodusta seejuures osa riigieelarvest. Kui riigieelarve ehk riigi kõigi tulude ja kulude eelarve võtab iga aasta kohta seadusena vastu Riigikogu, siis kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve võtab vastu volikogu ning selle tulud ja kulud ei ole osaks vastavalt riigieelarve tuludest ja kuludest.[22] Põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt on vallad ja linnad oma tegevuses iseseisvad ning eelarve kujundamise näol on tegemist enesekorraldusõiguse avaldumisega. Kohalikud omavalitsused võivad oma rahalisi vahendeid enda volituste piires vabalt kasutada.[23] Siiski võib riik kohalikule omavalitsusele rahalisi kohustusi peale panna, kuid ainult seaduse alusel ning riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest (nt toimetulekutoetuse väljamaksmine).[24] Eelarveaasta algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril. Eelarve tuleb vastu võtta hiljemalt kolme kuu jooksul arvates eelarveaasta algusest. Eelarve eelnõule lisatakse ka seletuskiri selleks vajalike selgituste ja põhjendustega. Kui on moodustatud osavald- või linnaosakogu, siis esitatakse eelarve ka neile oma arvamuse lisamiseks. Eelarve eelnõu ja seletuskirja esitab valla- või linnavalitsus volikogule hiljemalt üks kuu enne eelseisva eelarveaasta algust. Eelarveaasta jooksul võib eelarvet muuta lisaeelarvega, mille volikogu võtab vastu määrusena. Lisaeelarve eelnõu koostab valla- või linnavalitsus ja esitab selle volikogule koos seletuskirjas toodud põhjendustega lisaeelarve vajaduse kohta.[25] Kohaliku omavalitsuse eelarve vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälte enamus.[26] Eelarve võtab volikogu vastu määrusega.[27] Eelarve avaldatakse seitsme tööpäeva jooksul pärast selle vastuvõtmist kohaliku omavalitsuse üksuse veebilehel koos eelarve menetlemist käsitlevate volikogu ja volikogu komisjonide istungite protokollidega.[28] Tasakaalustatuse printsiibi kohaselt peavad eelarve kulud ja tulud olema võrdsed. Kui tuludes ja kuludes on vahe, nähakse vahe katmiseks ette finantseerimistehinguid. Eelarve koostamisel peab kohalik omavalitsus kinni pidama ka netovõlakoormuse ülempiirist. Netovõlakoormus on võlakohustuste suuruse ja likviidsete varade kogusumma vahe.[29] Netovõlakoormus võib aruandeaasta lõpul ulatuda põhitegevuse tulude ja põhitegevuse kulude kuuekordse vaheni, kuid ei tohi ületada sama aruandeaasta põhitegevuse tulude kogusummat.[30]

Eelarve kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklist 9 tulenevad kohaliku omavalitsuse rahastamise alused, mille tulemusena peab kohaliku omavalitsuse rahastamise süsteem tagama omavalitsuse tervikliku ja kooskõlalise toimimise. Eesti kohalike omavalitsuste eelarvete osakaal avalikus sektoris on 25%.[31] Eelarved koosnevad omavalitsuse põhitegevuse kuludest ja tuludest (vaata joonis 1 ja joonis 2), investeerimistegevusest, finantseerimistegevusest ning likviidsete varade muutustest.[32] Eelarve peab sobima demokraatliku riigi eelarvele esitatavatele tingimuste ja nõuetega, sealhulgas suutma täita ka teatud funktsioone ning vastama väljakujunenud finantsjuhtimise põhimõtetele. Klassikalised põhimõtted on järgmised:

  • Eelarve täielikkuse printsiip – eelarves peavad kajastuma kõik tulud ja kulud
  • Selguse printsiip – nõuab tulude ja kulude niisugust rühmitamist, et kõikide eelarve tulude ja kulude päritolu ja kulude eesmärk oleks üheselt määratud
  • Ühtsuse printsiip – leiab väljenduse kassaühtsuse põhimõttes, s.t kõik tulud koondatakse ühte fondi (riigikassasse) ja kõik kulud tehakse samast fondist
  • Täpsuse printsiip – eeldab, et eelarvesse on tulud ja kulud võetud niisuguse täpsusega, et eelarveperioodil nad tegelikult kujunevadki niisuguseks
  • Eelnevuse printsiip – eelarve hõlmab kindla perioodi tulusid ja kulusid, seepärast peab ta olema valmis õigeks ajaks, s.t eelarveperioodi alguseks
  • Spetsialiseerituse printsiip – kvalitatiivne spetsialiseeritus tähendab, et kulutada võib ainult nendeks otstarveteks, mis eelarves on ette nähtud ja kvantitatiivne spetsialiseeritus tähendab, et kulutada tohib maksimaalselt niisuguses summas, nagu näeb seda ette eelarve, seega plaanivälised ja üleplaanilised kulud on keelatud
  • Avalikkuse printsiip – nõuab, et kõik eelarvemenetluse etapid oleksid avalikustatud sel määral, et iga kodanik võib saada ülevaate finantspoliitikast.[33]

Arengukava ja eelarvestrateegia[muuda | muuda lähteteksti]

Vallal ja linnal peab olema koos eelarvega ka arengukava ja eelarvestrateegia, mis on aluseks eri eluvaldkondade arengu integreerimisele ja koordineerimisele.[34] Arengukavas esitatakse valla majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalised suundumused ja vajadused, probleemide ja võimaluste hetkeolukorra analüüs tegevusvaldkondade lõikes, tegevusvaldkondade strateegilised eesmärgid ja nende täitmiseks vajalikud tegevused arengukava perioodi lõpuni.[35] Eelarvestrateegia on arengukavast tulenev selgitustega finantsplaan, mis on arengukava osa või arengukavaga seotud iseseisev dokument.[36] Eelarvestrateegia koostatakse arengukavas sätestatud eesmärkide saavutamiseks, et planeerida kavandatavate tegevuste finantseerimist.[37]

Kaasav eelarve[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasava eelarve koostamine on kodanikuvõimu arutlus- ja otsustusprotsess, mis on üks osalus-demokraatia avaldumisvorme. Kaasavas eelarvemenetluses otsustavad kindla piirkonna elanikud, kuidas kasutada osa omavalitsuse või muu institutsiooni eelarvest. Eelarve kulude poole arutelul osalemine võimaldab kodanikel avalikke kulutusi leida, arutada ja tähtsuse järjekorda seada ning annab neile võimaluse teha rahakulutuse kohta otsustusi. Kui eelarve kulude arutellu kaasamist võetakse tõsiselt ja see toetub vastastikusele usaldusele, võidavad sellest nii kohalik omavalitsus kui ka kodanikud. Mõnel juhul on kaasav eelarve tõstnud isegi inimeste maksukuulekust. Eestis võttis kaasava eelarvemenetluse esimesena suuremal määral kasutusele Tartu linn 2013. aastal, eraldades kaasava eelarve tarbeks 1% linna investeeringuist ehk 140 000 eurot.[38]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Vabariigi põhiseadus (vastu võetud 28.06.1992), võrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002?leiaKehtiv (08.12.2017).
  2. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (vastu võetud 14.10.1985), võrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/13104622?leiaKehtiv (08.12.2017)
  3. Olle, V.; Allmann, A.; Kolk, T.; Liventaal, J., Madise. Ü. Põhiseaduse XIV peatüki kommentaar, komm 5.2.3. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura, 2017; võrgus: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=170 (08.12.2017).
  4. RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 61.
  5. RKÜKo 19.04.2004, 3-4-1-46-03, p 21.
  6. RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09.
  7. RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09.
  8. Riigikontroll. Kohalike omavalitsuste rahastamine. Riigikontrolli ülevaade Riigikogule. Tallinn: 31.03.2017, lk 8; võrgus: http://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?AuditId=2423&FileId=13953 (08.12.2017).
  9. Halduskohtumenetluse seadustik (vastu võetud 27.01.2011), võrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/101072017006?leiaKehtiv (08.12.2017).
  10. RKPJKo 14.10.2015, 3-4-1-23-15, p 92; vt ka Olle, V.; Allmann, A.; Kolk, T.; Liventaal, J., Madise. Ü. Põhiseaduse XIV peatüki kommentaar, komm 5.2.5.3., loetelupunkt 4. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura, 2017; võrgus: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=170 (08.12.2017).
  11. Riigikontroll. Kohalike omavalitsuste rahastamine. Riigikontrolli ülevaade Riigikogule. Tallinn: 31.03.2017, lk 8; võrgus: http://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?AuditId=2423&FileId=13953 (08.12.2017).
  12. Riigieelarve seadus (vastu võetud 19.02.2014), võrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/107072017037?leiaKehtiv (08.12.2017).
  13. 2017. aasta riigieelarve seadus (vastu võetud 19.12.2016), võrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/127122016021?leiaKehtiv (08.12.2017).
  14. Rahandusministeeriumi koduleht: https://www.rahandusministeerium.ee/et/kov/finantseerimine (08.12.2017).
  15. Riigiraha: http://riigiraha.fin.ee/geoqlik/proxy/QvAJAXZfc/opendoc.htm?document=Riigiraha.qvw&host=local&anonymous=true/ (08.12.2017).
  16. Hindriks, J.; Myles, G. Intermediate Public Economics. Ch. 17: Fiscal Federalism. MIT Press, 2006, lk 453–472.
  17. Blöchliger, H.; Charbit, C. Fiscal Equalisation. OECD Economic Studies No. 44, 2008/1; võrgus: https://www.oecd.org/eco/growth/42506135.pdf (08.12.2017).
  18. V. Olle. Kohaliku omavalitsuse õigus I osa. Tallinn: Juura 2014
  19. V. Olle, A. Almann, T. Kolk, J. Liventaal, Ü. Madise. Põhiseaduse § 157 kommentaar, komm 1. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura, 2017
  20. V. Olle, A. Almann, T. Kolk, J. Liventaal, Ü. Madise. Põhiseaduse § 157 kommentaar, komm 1. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura, 2017
  21. Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadus. Vastu võetud 16.09.2010, RT I 2010, 72, 543. Jõustumine 01.01.2011
  22. Olle, lk 206.
  23. Olle, lk 206.
  24. Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakond. Kohalik omavalitsus Eestis. Siseministeerium, 2008
  25. KOFS § 26 lg 1
  26. KOKS § 45 lg 5
  27. KOFS § 23 lg 2.
  28. KOFS § 23 lg 3.
  29. KOFS § 34 lg 1.
  30. KOFS § 34 lg 3.
  31. OÜ Cumulus Consulting. KOV rahastamismudelite (sh maksukorralduse) mõju kohaliku omavalitsuse poolsele ettevõtluskeskkonna arendamisele. Eksperthinnang Siseministeeriumile. 2014, lk 7.
  32. KOFS § 5 lg 2.
  33. A. Annok. Tartu linna eelarve ja selle jätkusuutlikkus. Bakalaureuse töö. Tartu 2015
  34. KOKS § 37 lg 1.
  35. Arengukava ja eelarvestrateegia koostamise, menetlemise ja muutmise kord § 1 lg 2
  36. KOKS § 371 lg 1.
  37. KOFS § 20 lg 1.
  38. Indrek Mustimets. Kaasava eelarve abil linna parema mõistmiseni. Riigikogu Toimetised, nr 29, 2014

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]