Notar

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Notar on avalik-õigusliku ameti kandja, kellele riik on andnud õiguse tõestada isikute taotlusel õigusliku tähendusega asjaolusid ja sündmusi ning teha muid õiguskindlust tagavaid ametitoiminguid.

Eestis tuleb notereid eristada paljudes riikides eksisteerivatest tsiviilõiguslikest notaritest, kellel on oluliselt väiksemad pädevused.

Notarid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed notari ametikohad loodi 11. aprillil 1919 kohtuministri määrusega, millega võeti vastu otsus luua 39 töökohta. See arv hakkas aastatega suurenema ja jõudis 1940. aastaks 48 ametikohani.[1] Notarid jaotati Eesti vabariigi alguses erinevatesse rahukogudesse. Rahukoguks nimetati toona ringkonnakohtuid. Nelja rahukogu ringkonda kuulusid Tallinna-Haapsalu, Rakvere-Paide, Tartu-Võru ja Viljandi-Pärnu rahukogud.[2] Rahukogudes toimetasid erinevad notarid, kes jaotati ringkonnas hajutatult ära. 1935. aasta kohtureformiga muudeti ära rahukohtute liitnimetused, nt Tartu-Võru rahukogu on nüüd Tartu ringkonnakohus.[3]

Kuigi notariks saada polnud toonagi lihtne, oli notar küllaltki populaarne eriala: keskmiselt soovis ühele vabanenud kohale kandideerida neli inimest. Majanduskriisi ajal (1928–1931) võis see olla tingitud ka notarite teenistuse kasvuga, samal ajal kui teised firmad läksid pankrotti. Sel perioodil loodi 11 notari ametikohta.[4] Notariks saamisele olid ka mõned eeldused, näiteks pidi tulevane notar olema täisealine. Samuti ei tohtinud ta töötada riigiasutuses, olla kohtu poolt vangistusega karistatud ega kuuluda poliitilistesse organisatsioonidesse.[5] Kuigi seadused ei nõudnud notarilt juriidilist kõrgharidust, oli see tingimata tarvilik. Juba 1940. aasta määrustik eeldas notariks saamisel ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist ja töökogemust.[6]

Eestis rakendati 1918–1940 ladina notariaadi mudelit. Ladina notariaat kujutab endast tõekspidamist, et notar kinnitatakse ametisse eluks ajaks ja kuni 25 000 inimese kohta peaks olema üks notar.[7] Selle kohaselt ei saanud notar riigipalka, kuigi ta oli avalikus teenistuses töötav riigiametnik kohtuministeeriumi võimkonnas. Neile ei kehtinud ka erinevad sotsiaalsed soodustused, näiteks ei olnud neil õigust ametipensionile, kuigi teistel riigiametnikel oli see privileeg.[8]

Eesti Notarite Ühing asus planeerima uue notariaalseadustiku eelnõu projekti, kuid enne NSV Liidu annekteerimist 1940. aasta suvel ei jõutudki notariaalseadustikku kinnitada. Tingituna piiratud tsiviilkäibest ei olnud notaril sel perioodil ühiskonnas nii suurt tähtsust kui see on tal tänapäeval.[1] Saksa okupatsiooni ajal taastati jällegi osaliselt eranotariaat.[9]

1. novembril 1993 hakkas kehtima Eesti vabariigi notariaadiseadus, mis korraldas riikliku notariaadi taas ladina notariaadiks ümber ehk Euroopa notariaadisüsteemile vastavaks. Notar on selle järgi vaba riigiametniku staatuses ehk vabakutseline riigiametnik. Selle tulemusena algas notariaadireform. Endisest riiklikust notariaadist sai vaba notariaat, mis jätkas kuni 1940. aastani kehtinud traditsioone. Samal päeval hakkas tegutsema ka Notarite Koda ja valiti esimene Notarite Koja eestseisus.[10]

Vastavalt notariaadiseadusele rajatud Notarite Kotta kuuluvad kõik ametisse määratud notarid. Notarite Koja eesmärk on esindada ja kaitsta notarite kutsehuve, ühtlustada notariaaltoimingute praktikat ning koordineerida notarite ametialast tegevust. Samuti korraldada täienduskoolitusi ja kandidaaditeenistusi, kohaldada meetmeid, et notarid oma ülesandeid kohusetruult täidaks ning kontrollida notarite kutse-eetika järgimist.[11]

Notarite Koja juhatus on kolmeaastase valitsemisajaga. Seitsmeliikmeline juhtimisorgan tegutseb alaliselt, selle eestseisus käib koos vähemalt korra kuus ning otsustab kõiki küsimusi, mis pole antud üldkoosoleku ainupädevusse.[12] Notarite Koja igapäevatööd korraldab tegevaparaat. Sinna kuuluvad esimees, aseesimees ja viis eri piirkonna notarit.[11]

Notarite Koja liikmeks saada on keeruline. Notarite Koda korraldab konkursse, kus valitakse välja notarikandidaadid. Seejärel peavad kandidaadid tegema kaheaastase parktika, millele järgneb eksam. Kui eksam on edukalt sooritatud, siis tuleb oodata Notarite Kojas ametikoha vabanemist, sest justiitsministeerium määrab notarite ametikohtade arvu. Kui ametikoht on vabanenud, määrab justiitsministeerium uue notari vaba kohaga tööpiirkonnas ametisse.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 M. Ristikivi, H–T. Räis. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi. Eesti esimesed naisnotarid. 2015
  2. Eesti Notarite Ühingu põhikiri. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus 1933.
  3. Postimees 31.01.1935: Eesti kohtute ajalooline päev. – Uus Eesti 31.01.2010
  4. L. Vahtre. Eesti Notariaadi ajalugu 1918-2003, 61
  5. Notarite Koda. Ajalugu. Notariaadi ajalugu Eestis 1918-1998 – 1.11.2019
  6. Koda. Ajalugu. Nõukogude periood 1940-1991 – 1.11.2019
  7. 7,0 7,1 E. Alatalu. Notari töö on tagada õiguskindlus – Postimees 27.10.1997
  8. Notarite Koda. Ajalugu. Notariaadi ajalugu Eestis 1918-1998 – 1.11.2019
  9. L. Vahtre. Eesti Notariaadi ajalugu, 61
  10. Notarite Koda. Ajalugu. Teine iseseisvuse periood – Eesti Vabariik alates 1991 – 1.11.2019
  11. 11,0 11,1 Notarite Koda. Notarite Koda – 1.11.2019
  12. Notarite Koda. Notarite Koja uus eestseisus – 1.11.2019

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meedias