Notar

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Notar on avalik-õigusliku ametiga sõltumatu füüsiline isik, kelle ülesanne on tagada õigussuhete turvalisus ja ennetada õigusvaidlusi.[1] Kõiki Eestis tegutsevaid notareid ühendab avalik-õiguslik juriidiline isik Notarite Koda, kuhu 2022. aasta seisuga kuulub 88 notarit 15st tööpiirkonnast ehk maakonnast. Notarite ja Notarite Koja tegevust reguleerivad notariaadiseadus ja Notarite Koja põhikiri.[2]

Notarite ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed notari ametikohad loodi 11. aprillil 1919 kohtuministri määrusega, millega võeti vastu otsus luua 39 töökohta. See arv hakkas aastatega suurenema ja jõudis 1940. aastaks 48 ametikohani.[3] Notarid jaotati Eesti vabariigi alguses erinevatesse rahukogudesse. Rahukoguks nimetati toona ringkonnakohtuid. Nelja rahukogu ringkonda kuulusid Tallinna-Haapsalu, Rakvere-Paide, Tartu-Võru ja Viljandi-Pärnu rahukogud.[4] Rahukogudes toimetasid erinevad notarid, kes jaotati ringkonnas hajutatult ära. 1935. aasta kohtureformiga muudeti ära rahukohtute liitnimetused, nt Tartu-Võru rahukogu on nüüd Tartu ringkonnakohus.[5]

Kuigi notariks saada polnud toonagi lihtne, oli notar küllaltki populaarne eriala: keskmiselt soovis ühele vabanenud kohale kandideerida neli inimest. Majanduskriisi ajal (1928–1931) võis see olla tingitud ka notarite teenistuse kasvuga, samal ajal kui teised firmad läksid pankrotti. Sel perioodil loodi 11 notari ametikohta.[6] Notariks saamisele olid ka mõned eeldused, näiteks pidi tulevane notar olema täisealine. Samuti ei tohtinud ta töötada riigiasutuses, olla kohtu poolt vangistusega karistatud ega kuuluda poliitilistesse organisatsioonidesse.[7] Kuigi seadused ei nõudnud notarilt juriidilist kõrgharidust, oli see tingimata tarvilik. Juba 1940. aasta määrustik eeldas notariks saamisel ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist ja töökogemust.[8]

Eestis rakendati 1918–1940 ladina notariaadi mudelit. Ladina notariaat kujutab endast tõekspidamist, et notar kinnitatakse ametisse eluks ajaks ja kuni 25 000 inimese kohta peaks olema üks notar.[9] Selle kohaselt ei saanud notar riigipalka, kuigi ta oli avalikus teenistuses töötav riigiametnik kohtuministeeriumi võimkonnas. Neile ei kehtinud ka paljud sotsiaalsed soodustused, näiteks ei olnud neil õigust ametipensionile, kuigi teistel riigiametnikel oli see privileeg.[10]

Eesti Notarite Ühing asus planeerima uue notariaalseadustiku eelnõu projekti, kuid enne NSV Liidu annekteerimist 1940. aasta suvel ei jõutudki notariaalseadustikku kinnitada. Tingituna piiratud tsiviilkäibest ei olnud notaril sel perioodil ühiskonnas nii suurt tähtsust kui see on tal tänapäeval.[3] Saksa okupatsiooni ajal taastati jällegi osaliselt eranotariaat.[11]

1. novembril 1993 hakkas kehtima Eesti vabariigi notariaadiseadus, mis korraldas riikliku notariaadi taas ladina notariaadiks ümber ehk Euroopa notariaadisüsteemile vastavaks. Notar on selle järgi vaba riigiametniku staatuses ehk vabakutseline riigiametnik. Selle tulemusena algas notariaadireform. Endisest riiklikust notariaadist sai vaba notariaat, mis jätkas kuni 1940. aastani kehtinud traditsioone. Samal päeval hakkas tegutsema ka Notarite Koda ja valiti esimene Notarite Koja eestseisus.[12]

Notari tööpiirkonnad ja ametikohtade arv nendes
Tööpiirkond Ameti-

kohti

Harjumaa 47
Tartumaa 12
Ida-Virumaa 8
Pärnumaa 7
Valgamaa 2
Viljandimaa 4
Lääne-Virumaa 4
Raplamaa 2
Saaremaa 3
Läänemaa 2
Jõgevamaa 2
Põlvamaa 2
Võrumaa 2
Järvamaa 2
Hiiumaa 1

Ametipidamise põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Oma tegevuses lähtub notar konkreetsetest ja rangetest printsiipidest, mis aitavad tagada notariaadisüsteemi püsivuse ja efektiivsuse.[13] Notariaadiseaduse põhjal saab esile tõsta viis põhimõtet, milleks on sõltumatus, erapooletus, usaldatavus, saladuse hoidmine ja isiklik vastutus.[1]

Sõltumatus[muuda | muuda lähteteksti]

Notar peab oma ametitegevusega seotud otsused tegema iseseisvalt, tuginedes vaid seadustele ja teistele õigusaktidele.[1] Sõltumatuse printsiip lähtub õigusriikluse põhimõttest, mille järgi on notari eesmärk tagada õigusriigile vastav õigusemõistmine. Notar ei või alluda avalikkuse ja riigi survele ega toiminguosaliste või kolleegide mõjutustele. Notar peab olema osapoolte suhtes sõltumatu ega tohi nende eest otsuseid langetada.[13]

Erapooletus[muuda | muuda lähteteksti]

Erapooletuse eesmärk on samuti tagada vaba ja õiglane õigusemõistmine. Notar peab olema kõigi ametitoimingut puudutavate isikute suhtes erapooletu. Selleks hoiab ta klientidest vajalikku distantsi ja kaitseb ka juriidiliselt asjatundmatute isikute õiguseid.[1] Notari kohustus on nõustada omakasupüüdmatult kõiki osapooli võrdväärselt, et kokkulepe oleks tasakaalustatud.[14]

Usaldatavus[muuda | muuda lähteteksti]

Notari ametitegevuse jätkusuutlikkuseks on oluline, et kõik menetlusosalised saaksid notarit usaldada.[13] Usaldatavus on oluline ka seetõttu, et sageli jõuab notarini teiste isikute eraeluline info.[15]

Saladuse hoidmine[muuda | muuda lähteteksti]

Usaldatavuse põhimõtte alustala on omakorda notari vaikimiskohustus. See kehtib kogu menetlustega seotud info suhtes, mis on saadud näiteks osapoolte enda või ka registrite kaudu. Erandlikud on olukorrad, kus kohus vajab infot menetluse tarbeks või kui uurimisorganitel on olemas vastav kohtumäärus.[13] Samuti peavad notarid kindlustama selle, et kõrvalised isikud notariaaldokumentidele ligi ei pääseks.[14]

Isiklik vastutus[muuda | muuda lähteteksti]

Notarit eristab teistest riigiametnikest isiklik vastutus kahju eest, mis on tekitatud ametikohustuste süülise rikkumisega. See aitab kaasa notari ja kliendi vahelise usaldusliku suhte tekkimisele, mis tavaliste riigiametnikega enamjaolt ei teki.[15] Erandina võib tekkinud kahju eest vastutada ka riik, kui vastutav isik pole võimeline ise kahju hüvitama.[1] Seetõttu on kõigil notaritel kohustuslik ametikindlustus.[13]

Ametitegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Notari põhiülesanne on õiguslike sündmuste ja asjaolude tõestamine, mille eesmärk on isikutevaheliste suhete stabiliseerimine ja õigusvaidluste vältimine. Seeläbi suurendatakse inimeste õiguste kaitset ja kindlustunnet. Notarite tegevuse saab liigitada ametitoiminguteks ja ametiteenusteks.[13]

Ametitoimingud[muuda | muuda lähteteksti]

Ametitoiming on kohustuslik ametitegevus, mida notar teeb kliendi taotlusel. Üldjoontes jagunevad toimingud kolmeks: notariaalne tõestamine, notariaalne kinnitamine ja muud ametitoimingud.[16] Ametitoimingute täispikk loetelu on olemas notariaadiseaduses, mis sätestab ka toimingute eest saadava tasu ja läbiviimise korra.[1]

Tehingute tõestamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tehingute tõestamine on üks notari põhilisi ametitoiminguid. Notariaalselt tõestatakse tsiviilõiguslikke tehinguid nagu omandamise ja võõrandamise leping, abieluvaraleping, testament ning volikiri. Tõestamine toimub tõestamisseaduse järgi.[13] Näiteks peab notar veenduma allkirjastajate isikus, teovõimes ja esindusõiguses. Tõestamise käigus valmib notariaalakt, mis sisaldab kogu olulist informatsiooni.[17]

Tehingute tõestamisel peab notar täitma kindlaid ülesandeid. Esiteks on notaril nõustamiskohustus, mis seisneb peamiselt tehingu osalistele võimaluste ja lahenduste selgitamises, et ükski osapool kahju ei saaks. Seejuures peab silmas pidama hoiatamisfunktsiooni, mis aitab samuti vältida mõtlematuid ja kahjulikke samme. Uurimisfunktsioon tähendab seda, et notar järgib rangelt toimingu tegemise nõudeid. Viimaks täidab notar esindusfunktsiooni, esitades avalikes registrites vajalikud dokumendid.[13]

Ametiteenused[muuda | muuda lähteteksti]

Ametiteenuste pakkumine on vabatahtlik ja iga notar avaldab oma teenused Notarite Koja veebilehel. Teenuse eest saadava tasu suuruses lepivad kokku notar ja teenuse tellija.[1] Notariaadiseaduses on ka ametiteenuste nimekiri, kuhu kuuluvad näiteks õigusnõustamine, lepitamine, vahekohtunikuna tegutsemine ja esemete hoiustamine.[13]

Ametialased kitsendused[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks, et kindlustada notari ametipidamise põhimõtetest kinnipidamist, on notari ametile seatud teatud kitsendused.

  • Notar võib peale notariameti tegutseda vaid õppe- ja teadustöö ning loometööga.
  • Notar ei või tegelda ettevõtlusega.
  • Notar võib omandada avalikult emiteeritud väärtpabereid, sealhulgas aktsiaid ja vahetusvõlakirju.
  • Notar ei või olla erakonna juhatuse liige ega kuuluda välismaisesse poliitilisse ühendusse.
  • Notar ei või tehingute sõlmimisel olla poolte vahendaja, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.[1]

Notarite Koda[muuda | muuda lähteteksti]

Notarite Koda on avalik-õiguslik juriidiline isik, mille eesmärk on notarite ühendamine ja mille tegevust reguleerivad notariaadiseadus ja Notarite Koja põhikiri. Järelevalvet koja tegevuse üle teostab justiitsminister.[2] Asutuse liikmeteks on kõik ametisse nimetatud notarid, kelle liikmemaksudest finantseeritakse Notarite Koja tegevust.[17]

Ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Eelkõige peab Notarite Koda tagama notarite kohusetundliku ja väärika ametipidamise ning kutse-eetika järgimise. Selleks teostab Notarite Koda järelevalvet ametitegevuse ja nõuete täitmise üle. Samuti korraldab Notarite Koda lepitus- ja vahekohtu tegevust ning notarite väljaõpet. Notarite Koja ülesandeks on ka elektroonilise infosüsteemi haldamine ja arendamine.[2]

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Notarite Koja kõrgeim organ on Notarite Koja koosolek, kes valib kolmeks aastaks täitev-korraldava organi Notarite Koja eestseisuse. Seitsmeliikmelise eestseisuse ülesanne on tagada Notarite Koja põhikirja täitmine ja Notarite Koja koosolekute otsuse elluviimine. Vähemalt kord kuus toimuvad ka eestseisuste istungid. Igapäevaselt töötavad Notarite Kojas tegevdirektor, jurist, rahapesu tõkestamise ja sisekontrolli ekspert, referent ja sekretär.[18]

Vahekohus[muuda | muuda lähteteksti]

Notarite Koja vahekohus on alaliselt tegutsev vaidluste lahendamise organ, mis pakub võimalust lahendada erimeelsused väljaspool tavalist kohtusüsteemi.[19] Vahekohtumenetluses juhendatakse läbirääkimisi ja eesmärk on see, et lahendus tuleks osapooltelt endalt.[15] Vahekohtu langetatud otsusel on tavalise kohtulahendi mõju ja sellega saab pöörduda ka kohtutäituri poole.[20]

Notariks saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Notariks saamiseks peab vastama kindlatele kriteeriumitele. Notar peab:

Uue notari ametikoha loomine algab notarikandidaadiks taotlejate konkursiga, mille kuulutab välja Notarite Koda. Osalemiseks tuleb esitada avaldus eksamikomisjonile. Konkurss koosneb kirjalikust ja suulisest osast. Juhul kui inimene läbib konkursi, sõlmitakse leping Notarite Kojaga.[21]

Järgneb kandidaaditeenistus ehk Notarite Koja korraldatud väljaõpe, mille käigus omandavad notarikandidaadid vajalikud teoreetilised teadmised, praktilised oskused ja kutse-eetika tõekspidamised. Väljaõpe kestab maksimaalselt kaks aastat ja lõpeb hindamisega.[21]

Notari ametikoht täidetakse konkursi alusel, mis toimub kirjaliku eksamina. Eduka sooritamise puhul nimetab justiitsminister notari ametisse kindlasse tööpiirkonda. Notari amet on eluaegne ja võib pärast pensioniea saabumist pikeneda kuni kümme aastat.[21]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Notariaadiseadus.– RT, 22.12.2020, 36.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Notarite Koda. Notarite Koda: tegevus ja ülesanded". 15. jaanuar 2020.
  3. 3,0 3,1 M. Ristikivi, H–T. Räis. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi. Eesti esimesed naisnotarid. 2015
  4. Eesti Notarite Ühingu põhikiri. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus 1933.
  5. Postimees 31.01.1935: Eesti kohtute ajalooline päev. – Uus Eesti 31.01.2010
  6. L. Vahtre. Eesti Notariaadi ajalugu 1918-2003, 61
  7. Notarite Koda. Ajalugu. Notariaadi ajalugu Eestis 1918-1998 – 1.11.2019
  8. Koda. Ajalugu. Nõukogude periood 1940-1991[alaline kõdulink] – 1.11.2019
  9. E. Alatalu. Notari töö on tagada õiguskindlus – Postimees 27.10.1997
  10. Notarite Koda. Ajalugu. Notariaadi ajalugu Eestis 1918-1998 – 1.11.2019
  11. L. Vahtre. Eesti Notariaadi ajalugu, 61
  12. Notarite Koda. Ajalugu. Teine iseseisvuse periood – Eesti Vabariik alates 1991 – 1.11.2019
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 13,6 13,7 13,8 "Notarite Koda. Notaritest üldiselt". 15. jaanuar 2020.
  14. 14,0 14,1 Eesti notarite eetikakoodeks.
  15. 15,0 15,1 15,2 Lõssenko, M. Notariameti põhiprintsiipide kohaldatavus notari ametiteenustele. Magistritöö. Juhendaja: Anneli Alekand. Tallinn: Tartu Ülikool 2013.
  16. "Notarite Koda. Mis on ametitoimingud?". 15. jaanuar 2020.
  17. 17,0 17,1 Tõestamisseadus.– RT, 2001, 93, 564.
  18. "Notarite Koda. Notarite Koja struktuur". 15. jaanuar 2020.
  19. "Notarite Koda. Vahekohus". 15. jaanuar 2020.
  20. Täitemenetluse seadustik.– RT I 2005, 27, 198; 31.12.2012.
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 "Notarite Koda. Notariks saamine". 15. jaanuar 2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]