Lauri Kettunen

Allikas: Vikipeedia
Lauri Kettunen

Lauri Einari Kettunen (10. september 1885 Joroinen26. veebruar 1963 Helsingi) oli silmapaistev soome murrete ja läänemeresoome keelte uurija. Oma karjääri jooksul töötas Kettunen muu hulgas Tartu Ülikooli ja Helsingi Ülikooli professorina.

Õpinguaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kettunen sündis põllumehe pojana Joroineni kihelkonnas. Ta lõpetas Kuopio Soome Ühiskooli 1905. aastal, misjärel ta hakkas Helsingi ülikoolis soome keelt ja sugulaskeeli. Tollal õpetas Kettust teiste seas tuntud fennist, professor E. N. Setälä.

Pärast kolme aastat õpinguid kirjutas Kettunen 1908. aastal kandidaadiuurimuse soome keele ja kirjanduse erialal. Samal aastal külastas ta esimest korda Eestit.[1] Litsentsiaadiks sai ta 1912. aastal ja kaitses doktoriväitekirja aasta hiljem.[2] Doktoriväitekiri käsitles eesti keele Kodavere murraku häälikuajalugu ("Lautgeschichtliche Untersuchung über den kodaferschen Dialekt").

Akadeemiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Kettunen sai Helsingi ülikooli soomen keele dotsendiks 1914. aastal. Seejärel tegutses ta 1920–1925 Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professorina.[3]

Seejärel töötas Kettunen Helsingi ülikooli soome filoloogia dotsendina. 1929. aastal nimetati Kettunen Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte professoriks. Selles ametis oli ta 1938. aastani. Ametikoht muudeti 1939. aasta algusest eesti ja selle lähisugukeelte professuuriks. Sellest ametist jäi Kettunen pensionile 1953. aastal.[4] Palgata puhkuste ajal tegutses ta ka õppejõuna Budapestis Eötvösi kolledžis aastatel 1935–1937 ja 1941–1944.[5]

Lauri Kettunen osales aktiivselt Kotikielen Seura, Soome-Ugri Seltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi tegevuses.[6] Ta oli 1920. aastal Akadeemilise Emakeele Seltsi asutajate seas ja oli 1920–1924 seltsi esimees. 1959. aastal sai Kettunen Soome Teaduste Akadeemia auhinna (500 000 marka) tunnustusena teenete eest läänemeresoome keelte uurijana.[7]

Kettusel olid sageli väga selged seisukohad ja ta vaidles korduvalt Lauri Hakulisega muu hulgas keele ajaloo teemadel.[8] Rohkem kui ühes vaidlusküsimuses on alles hilisem uurimustöö suutnud näidata "rabulist Kettuse" seisukoha õigsust.[9] Keelekorralduses esindas Kettunen sageli vabameelsemat seisukohta kui Hakulinen ja E. A. Saarimaa, kelle õpiku Hyvää ja huonoa suomea omamoodi vastukaaluks kirjutas Kettunen õpiku Hyvää vapaata suomea.

Ekspeditsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Hõimurahvaste kultuur ja selle arendamine oli Lauri Kettusele südameasi.[10] Oma karjääri jooksul reisis Kettunen palju läänemeresoome keeli rääkivate rahvaste seas kogudes keelenäiteid. Kettunen külastas oma reisidel eestlasi, vadjalasi, vepslasi, liivlasi ja karjalasi ning samuti Rootsis Värmlandi metsasoomlasi.[11]

Lauri Kettunen reisis ringi Soomes 1920. aastate lõpus ja 1930. aastatel uurides soome murdeerinevusi ja kaardistades murdealasid. See töö oli tohutu, sest tema eesmärgiks oli külastada pea kõiki Soome kihelkondi.[12][13] Kettunen intervjueeris inimesi nende kodudes, aga ka näiteks vanadekodudes ja vanglates. Reisides liikus Kettunen jalgratta, suuskade, mootorratta ja hiljem ka autoga.

Uurimustöö tulemusena valminud Murrekartasto sisaldab 213 tähtsama murdenähtuse levikut näitavat kaarti. Hilisemad lühendatud trükid sisaldavad 64 kaarti.[14]

Pere ja vaba aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Lauri Kettusel ja tema naisel Hiljal oli kolm last, kellest kaks surid noorelt.[15][16]

Lisaks teaduslikule karjäärile harrastas Lauri Kettunen ilukirjandust. Ta kirjutas proosat, luulet ja näidendeid. Osa Kettuse ilukirjanduslikust loomingust avaldati varjunime Toivo Hovi all. Kettunen tõlkis muu hulgas soome keelde eesti luuletaja Bernard Kangro luuletusi ja kirjutas ise eestikeelse luulekogu Südame sillad (1960).[17] Ta oli ka teosoofia toetaja.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Ülikooli peahoone auditooriumis 139 asub Lauri Kettuse bareljeef. [18]

2005. aastal toimus Tartus ettekandekoosolek Lauri Kettunen 120.[19]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vatjan kielen äännehistoria (1915)
  • Viron ja suomen eroavaisuudet (1916)
  • Virolais-suomalainen sanakirja (1917)
  • Lõunavepsa häälik-ajalugu (1922)
  • Näytteitä etelävepsästä I (1920) ja II (1925)
  • Eestin kielen oppikirja (1928)
  • Eestin kielen äännehistoria (1929)
  • Suomen murteet I. Murrenäytteitä (1930)
  • Suomen murteet II. Murrealueet (1930)
  • Suomen murteet III. A. Murrekartasto ja B. Selityksiä murrekartastoon (1940)
  • Lauseopillinen tutkimus vepsän murteista (1943)
  • Tieteen matkamiehenä (1945)
  • Tisza tulvii – Ilona, Ilona! (1945, Toivo Hovi nime all)
  • Tieteen matkamiehen uusia elämyksiä (1948)
  • Hyvää vapaata suomea (1949)
  • Suomen kielen ohjesanastoa (1949)
  • Suutari Vilihunen (1950, Toivo Hovi nime all)
  • Lalli Lallonpoika (1960, Toivo Hovi nime all)
  • Matkapakinoita ja muita muistelmia 1925–1960 (1960)
  • Kahdeksan matkaa Vermlannin metsäsuomalaisiin (1960)
  • Laadogast Balatonini: mälestusi 1918–1924 (eesti keeles 1999)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jüri Valge "Lauri Kettuse viis tulemist" Emakeele Seltsi Aastaraamat 51 (2005), lk 288
  2. Hänninen & Koponen, lk 11, 26
  3. Hänninen & Koponen, lk 16
  4. Hänninen & Koponen, lk 21, 78
  5. Kettunen 1960, lk 265, 278, 284, 352, 362
  6. Kettunen 1960, lk 318
  7. Kettunen 1960, lk 425
  8. Irma Lonka "Opiskelijan muistikuvia Lauri Hakulisesta" Virittäjä, 1999/4, lk 598–603
  9. Päivi Rintala "Suomen kirjakielen normeista" Sananjalka 1992, lk 47–68
  10. Hänninen & Koponen, lk 7
  11. Hänninen & Koponen, lk 12–18, 23
  12. Kettunen 1960, lk 38
  13. Hänninen & Koponen, lk 59
  14. Hänninen & Koponen, lk 21, 43, 60
  15. Kettunen 1960, s. 252
  16. Hänninen & Koponen, s. 83–84
  17. Hänninen & Koponen, s. 25
  18. http://www.postimees.ee/leht/96/04/27/uudis.htm#seitsmes
  19. http://www.emakeeleselts.ee/yritused/Kettunen_120.htm

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]