Eesti Keele Instituut

Allikas: Vikipeedia
Tiina Laansalu (vasakult teine) ja Tõnu Tender (paremalt teine) 2016. aasta teaduskommunikatsiooni konverentsil võtmas vastu teaduse populariseerimise auhinda.

Eesti Keele Instituut (EKI) on Tallinnas asuv põhiliselt eesti keele uurimisega tegelev riiklik teadusasutus, mis asutati 1993. aastal Keele ja Kirjanduse Instituudi reorganiseerimisega. Instituudi direktor on praegu Tõnu Tender.

EKI on riiklik teadus- ja arendusasutus, kus uuritakse nii tänapäeva kui ka vana eesti kirjakeelt, eesti keele murdeid ja soome-ugri sugulaskeeli. Instituudi üldeesmärk on aidata oma tegevusega kaasa eesti keele kestmisele läbi aegade.[1]

Kolm peamist Eesti Keele Instituudi tegevusvaldkonda on keelekorraldus, sõnaraamatud ja keeletehnoloogia.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

EKI ajalugu ulatub aastasse 1947, kui loodi Keele ja Kirjanduse Instituut – KKI.[2] KKI-st sai hiljem iseseisev institutsioon EKI, mis keskendus riigi keelepoliitika kujundamisele ja keelekorraldusele.[3]

Keele ja Kirjanduse Instituut[muuda | muuda lähteteksti]

EKI eelkäija Keele ja Kirjanduse Instituut (KKI) oli Eesti NSV Teaduste Akadeemia instituut. Algusaastatel juhtis KKI-d Daniel Palgi. 1970–1980. aastail oli instituudi direktor sõjaveteran Endel Sõgel. Toonase KKI baasil loodi 1993. aastal Eesti Keele Instituut.

KKI loomine ja algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

5. aprillil 1946 kinnitas Eesti NSV Ministrite Nõukogu uue teaduste akadeemia põhikirja, struktuuri ja isikkoosseisu. Akadeemia instituutide seas oli ka Keele ja Kirjanduse Instituut. Seda daatumit peetigi pikemat aega instituudi asutamise päevaks, kuni 9. detsembril 1981 avaldati akadeemia ühiskonnateaduste osakonnas arvamust, et instituutide asutamiseks tuleks pidada nende koosseisunimestike ja struktuuride kinnitamist.[4]

Keele ja Kirjanduse Instituudi ülesanneteks kavandati akadeemiliste sõnaraamatute ja teadusmonograafiate koostamist, st selliseid aja- ja töömahukaid töid, milleks ülikooli õppejõududel ei jagunud loengute kõrvalt ei mahti ega süvenemisaega.[5]

Soome-ugri keelte sektori esimesed töötajad olid Elna Adler, Karl Kont ja Valmen Hallap.[6]

KKI struktuur koos ametikohtadega sai kinnituse TA presiidiumi koosolekul 29. jaanuaril 1947. Juhtkonna moodustasid direktor, direktori asetäitja teaduslikul alal ja teaduslik sekretär keeleuurimise sektoris.[7]

Tartus tosina töötajaga alustanud teadusasutus mahtus koos mitme teise asutusega endisesse (ja praegusesse) kaitseliidu majja Riia mäel aadressiga Riia 60 (praegu Riia 12). Instituudi direktoriks sai kirjandusteadlane Daniel Palgi.[8]

KKI esimesed töötajad olid Aili Univere, Mari Must, Helmi Viires ja Salme Tanning keeleuurimise sektoris ning Ernst Nurm, Erich Raiet ja Kaarel Hermlin sõnaraamatute sektoris.[9]

Nagu tol ajal NSV Liidus kombeks oli, uuriti ühes uurimisasutuses koos mitmeid filoloogilisi suundi. KKI-s oli peale keelte fookus ka kirjandusel ja rahvaluulel.

KKI tegevus 1950–1960. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]

1952. aastal moodustati Eestis kolm oblastit: Tallinna, Tartu ja Pärnu oblast. Riia mäe majast pidi saama Tartu oblasti keskus ning KKI töötajad ja keelevarad (sh 1,6 miljonit sõnasedelit ja 100 000 lk käsikirju) koliti Tallinnasse aadressile Estonia pst 7.[10]

Ajavahemikul 1950–1960 koguti usinalt keeleainest ning loodi alfabeetilised koondkartoteegid, millest kujunesid edasiste suurväljaannete materjalid.[11]

1955. aastal hakati sõnaraamatute sektoris (juhataja Ernst Nurm) looma kirjakeele seletussõnaraamatu koostamiseks vajalikku eesti kirjakeele arhiivi.

1956. aastal sai keeleuurimise sektoris alguse eesti murrete süstemaatiline helilindistamine keeleekspeditsioonidel.[12]

1957. aastal loodi Paul Ariste initsiatiivil soome-ugri keelte sektor, mille peaülesanne oli vadja keele sõnaraamatu koostamine, hiljem ka soome-ugri keelte uurimine.[13]

1958. aastal hakkas ilmuma ajakiri Keel ja Kirjandus, mis ei ole küll KKI väljaanne, kuid millele tehti kaastööd.[14]

1960. aastal ilmus õigekeelsuse sõnaraamat.

1963. aastaks oli loodud murdekeele üldkartoteek ning asuti murdesõnaraamatu käsikirja koostama.

1965. aastal rajas Georg Liiv sektorisse eksperimentaalfoneetika labori.[15]

Autorite ühistööna (Mari Must, Mart Mäger, Valdek Pall) valmis 1968. aastal murrete sõnaraamatu prospekt koos näidisartiklitega.

1960. aastal tärkasid väliskontaktid, eriti tähtsad sidemed olid soome kolleegidega ja eeskätt Helsingi sõsarasutusest Kotimaisten Kielten Tutkimuskeskus. Näiteks filmiti 1960. aastatel keelematerjalide vastastikuse kasutamise hõlbustamiseks murdeainestikku.

1960ndatel sai üheks tähtsamaks ülesandeks anda välja akadeemilist murdetekstide sarja „Eesti murded”.[16]

1960. aastal ilmus seletussõnaraamatu prospekt.[17]

1969. aastal ilmus proovivihik.[18]

KKI tegevus alates 1970ndatest kuni EKI loomiseni[muuda | muuda lähteteksti]

1973. aastal toimusid instituudis ümberkorraldused. Keeleuurimise sektorist sai murdesektor. Sõnaraamatute sektor jagunes leksikoloogia-, grammatika- ja keelekontaktide sektoriks.[19]

1976. aastal ilmus kauaoodatud „Õigekeelsussõnaraamat”. Teos osutus menukiks ja sellest ilmus kolm kordustrükki (1979, 1980, 1984) kogutiraažiga 100 000 eksemplari.[20]

1977. aastal asutati arvutuslingvistika sektor.

1980. aastaiks oli arvutist saanud keeleteadlaste abivahend ning esimese arvutisõnastikuna ilmus „Väike murdesõnastik”. Murdesektoris jätkati sõnaraamatutöö kõrval keeleuurimisega, mille aluseks oli eeskätt keeleekspeditsioonidel kogutud materjal.[21]

1988. aastal valiti KKI-le uus direktor, mida tollases NSV Liidus polnud varem juhtunud. Uueks juhiks sai Tõnu Seilenthal.

1988–1989 oli keelekontaktide sektori töötajate õlul kohustus selgitada vene kollektiivides eesti keele kaitse vajalikkust ning keeleseaduse sätteid.[22]

EKI teine direktor Urmas Sutrop

1988–2007 ilmusid „Eesti keele seletussõnaraamatu“ vihikud (kokku 26 vihikut).

1993. aastal reorganiseeriti KKI ja loodi Eesti Keele Instituut.

KKI ja EKI juhid[muuda | muuda lähteteksti]

Keele ja Kirjanduse Instituudi direktorid olid Daniel Palgi (algusaastad), Endel Sõgel (1968–1988).

Eesti Keele Instituudil on olnud kolm direktorit: Asta Õim (1993–2000); Urmas Sutrop (2000–2015) ja Tõnu Tender (alates 2015. aastast).

Osakonnad[muuda | muuda lähteteksti]

EKI-s on seitse osakonda, millest kuus tegelevad teadus- ja arendustööga:

  1. eesti keele ajaloo, murrete ja soome-ugri keelte osakond (juhataja Tiina Laansalu);
  2. keelekorraldusosakond (juhataja Peeter Päll, kes on ka EKI peakeelekorraldaja);
  3. keeleressursside ja keeletehnoloogia osakond (juhataja Tõnis Nurk);
  4. kõneuurimise ja kõnetehnoloogia osakond (juhataja Meelis Mihkla);
  5. sõnaraamatute osakond (juhataja Margit Langemets, kes on ka EKI sõnaraamatute peatoimetaja);
  6. terminoloogiaosakond (juhataja Tiina Soon).[23]

Seitsmes osakond on personali- ja haldusosakond, mis ei tegele keeleteadusliku ja -arendusliku tööga, vaid toetab teiste osakondade tegutsemist.

Osakondade töös leidub hulk kokkupuutepunkte, nt seoses sõnaraamatute koostamise, terminoloogia või arvutitarkvaraga.

EKI-s töötab 2018. aasta alguse seisuga 67 inimest.[24] Kesksel kohal on sõnaraamatute koostamine, tegevuskavasse mahuvad ka teadustööd.[25][26]

Praegune tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Keele Instituut on eesti keele peamine arenduskeskus ja üks kolmest keskusest nii Eestis kui ka kogu maailmas, kus eesti keelt süstemaatiliselt uuritakse. Kuigi EKI-s on esiplaanil sõnaraamatutöö, mahub tegevuskavadesse ka näiteks erinevaid teadusprojekte. Käsil olevaist töödest on olulisimad üheköiteline eesti keele seletav sõnaraamat, mis valmib aastal 2018/2019 ja mida koostatakse uusima veebitekste kaasava eesti keele ühendkorpuse põhjal.

EKI pakub mitmesuguseid avalikke tasuta teenuseid: telefonitsi ja meilitsi keelnõuannet, sõnastike veebiversioone, mitmeid keele- ja kõnetehnoloogilisi rakendusi, sh erivajadustega inimestele, nt kõnetehnoloogiat vaegnägijatele, eesti viipekeele sõnastikke vaegkuuljatele.

Instituudi järelkasv saab oma väljaõppe koostöös Tartu ja Tallinna ülikooliga moodustatud keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikoolis. Aastail 2008–2015 on doktorantuuri lõpetanud üheksa EKI doktoranti, mitmel töötajal on doktoritöö valmimas, nt 2017. aastal kaitsesid oma doktoritöö Sven-Erik Soosaar ja Kairi Tamuri.[27]

Kirjakeele norm ja sõnaraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Üks EKI ülesanne on tagada eesti kirjakeele norm, mille aluseks on instituudi uusim õigekeelsussõnaraamat (viimane ilmus 2013). 1918. aastal alanud ja aastast 1948 instituudis püsinud traditsioon jätkub veelgi, sest järgmine ÕS tähistab 2018. aastal koos Eesti riigiga oma 100. aastapäeva. Väärikaks juubeliks valmib ühtlasi õigekeelsuskäsiraamat.[28] [29]

Veebisõnaraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Pabersõnaraamatutele lisaks on EKI arendanud ka veebisõnaraamatuid, mis on kättesaadavad EKI veebilehel http://portaal.eki.ee/:

Lisaks on kättesaadavad mitmed kakskeelsed sõnaraamatud: soome-eesti suur sõnaraamat, inglise-eesti sõnastik, eesti-vene sõnaraamat, vene-eesti sõnaraamat, eesti-vene õpilase ÕS, eesti-läti sõnaraamat, läti-eesti sõnaraamat, ungari-eesti sõnaraamat, eesti-norra sõnaraamat, norra-eesti sõnaraamat, eesti viipekeele-eesti keele veebisõnastik, liivi-saksa sõnaraamat.

Murdesõnastikest on veebivariandid eesti murrete sõnaraamatul, seto sõnastikul, väikesel murdesõnastikul. Väikesed murdesõnastikud on kihnu sõnaraamat, idamurde sõnaraamat, hiiu sõnaraamat, mulgi sõnastik, vanapärase Võru murde sõnaraamat.[30]

Keelenõu[muuda | muuda lähteteksti]

EKI logo, mida võib näha ka kodulehel

Keelenõuandjad jagavad keelenõu nii kirjas kui ka kõnes ning on avaldanud keelenõu soovitusi nii veebilehel kui ka kogumikes. 2015. aastal ilmus järjekorras 5. kogumik „Keelenõuanne soovitab” (1. – 1996, 2. – 2000, 3. – 2004, 4. – 2008. 5. – 2015), mida saab lugeda ka veebis. Peale nõustamissüsteemi on välja arendatud keelenõuande veebikeskkond, kust huvilised saavad vajalikke soovitusi ja nõuandeid ise otsida (http://keeleabi.eki.ee). Tagasisidet saadakse Facebooki lehelt.

Keelenõu saab küsida tööpäeviti kell 9–12 ja 13–17 telefonilt 631 3731 või meilitsi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "OK 1/2017 EKI. Algusaastad PDF lk 73".
  2. Eeva Ahven (2007). Pilk paberpeeglisse Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947-1993. Eesti Keele Sihtasutus. Lk 113. 
  3. "OK 2/2016, keeleteaduslik EKI 1993, PDF lk 113".
  4. "OK 1/2017 EKI. Algusaastad PDF lk 73".
  5. "OK 1/2017, KKI Tartus, PDF lk 74".
  6. "OK 1/2017 KKI väljaarendamine Tallinnas 1950-1960.aastatel PDF lk 75".
  7. "OK 1/2017 EKI. Algusaastad PDF lk 73".
  8. "OK 1/2017 KKI Tartus PDF lk 73".
  9. "OK 1/2017 PDF lk 74 KKI väjaarendamine Tallinnas".
  10. "OK 1/2017 PDF lk 74 KKI väljaarendamine 1950-1960".
  11. "OK 1/2017 PDF lk 74 KKI väjaarendamine Tallinnas".
  12. "OK 1/2017 PDF lk 74 KKI väjaarendamine Tallinnas".
  13. "OK 1/2017 PDF lk 74 KKI väjaarendamine Tallinnas".
  14. "OK 1/2017 Keeleteaduslik tegevus PDF lk 75".
  15. "OK 1/2017 Keeleteaduslik tegevus PDF lk 75".
  16. Eeva Ahven (2007). Pilk paberpeeglisse Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947-1993. Eesti Keele Sihtasutus. 
  17. "OK 1/2017 Instituut 1970.-1980.aastail PDF lk 78".
  18. "Oma Keel 2017 KKI väljaarendamine Tallinnas 1950.-1960. aastail PDF lk 74".
  19. "OK 1/2017 Instituut 1970.-1980.aastail PDF lk 77".
  20. "OK 1/2017 Instituut 1970-1980. aastatel, PDF lk 77".
  21. "OK 1/2017 Instituut 1970.-1980.aastail PDF lk 78".
  22. Eeva Ahven (2007). Pilk paberpeeglisse KKI kroonikad 1947-1993
  23. "EKI tänapäev OK 2/2016 lk 113 ja 114".
  24. "OK 2/2016 EKI tänapäev PDF 114".
  25. "EKI koduleht".
  26. "EKI osakonnad".
  27. "Doktorikool OK 2/2016 lk 119".
  28. "Keelekorraldus osakond OK 2/2016".
  29. Eesti Keele Instituut. "ÕS´i leht".
  30. Inge Käsi. "Võru murde sõnaraamatu PDF fail".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]