Gabon

Allikas: Vikipeedia
Gaboni Vabariik
prantsuse République gabonaise
Gaboni lipp Gaboni vapp
Gaboni lipp Gaboni vapp
Gaboni asendikaart
Riigihümn La Concorde
Pealinn Libreville
Pindala 267 667 km²
Riigikeel(ed) prantsuse
Rahvaarv 1 321 600 (2003)
Rahvastikutihedus 4,9 in/km²
President Ali Bongo Ondimba
Peaminister Daniel Ona Ondo
Iseseisvus 17. august 1960
Rahaühik Kesk-Aafrika frank (XAF)
Ajavöönd maailmaaeg +1
Tippdomeen .ga
ROK-i kood GAB
Telefonikood 241
Gaboni kaart
Vihmamets Gabonis

Gabon on riik Kesk-Aafrika läänerannikul. Riik piirneb põhjas Kameruni ja Ekvatoriaal-Guineaga ning idas ja lõunas Kongo Vabariigiga. Läänes piirneb Gabon Atlandi ookeaniga.

Gabon on väikese rahvaarvuga hõredalt asustatud riik. Suurem osa elanikest on bantud. Linnaelanike osakaal rahvastikus on umbes 87%.

Loodus on lopsakas ja rikkaliku elustikuga, palju on endeemseid liike. Üle 80% Gaboni alast katavad vihmametsad.

Majandus põhineb eelkõige naftal. Gabon on ka üks maailma suuremaid mangaanitootjaid.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi ametlik nimi on prantsuse keeles République gabonaise, lühemalt Gabon. Eestikeelne ametlik nimi on Gaboni Vabariik. Nimi on tuletatud riigi portugalikeelsest nimest Gabão, mis tähendab keepi. Selle nime panid 15. sajandil Komo jõe suudmesse jõudnud portugallased, sest jõe estuaar meenutas neile kujult keepi.[1]

Asend, piir ja suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Gabon asub Aafrika keskosa läänerannikul Guinea lahe kaldal. Ekvaator läbib Gaboni peaaegu keskelt. Riik jääb laiuskraadide 3° N ja 4° S vahele.

Piir[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni riigipiiri pikkus on 3261 km. Piiri pikkus Kongo Vabariigiga on 2567 km, Ekvatoriaal-Guineaga 345 km ja Kameruniga 349 km. Rannajoone pikkus on 885 km.[2]

Pindala[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni pindala on 267 667 km².[1][2] Maismaa pindala on 257 667 km² ja siseveekogude pindala 10 000 km².[2]

Gabon on pindalalt maailma riikide seas 77. kohal.[2]

Äärmuspunktid[muuda | muuda lähteteksti]

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni pinnamood

Gaboni võib jagada kolmeks regiooniks. Lääneosas piki rannikut paikneb kitsa ribana liivakivile ja jõesetetele moodustunud madalik, mille laius lõuna pool on alates 30 kilomeetrist, põhja pool kohati kuni 160 km. Põhja pool esineb kriidi-, lubjakivi- ja liivakivipaljandeid.[3][4][4][2][1] Rannikul on palju kitsaid madalaid laguune ja rohkelt mangroove.[1][4]

Siseosa on mägine, domineerivad enamasti kagu-loodesuunalised 300–800 meetri kõrgused graniitplatood, riigi keskosas kõrgub Chaillu massiiv. Ka üle 1000 meetri kõrguse Chaillu massiivi moodustab graniit.[3] Gaboni loodeosas asuvaid kuni 1000 meetrini ulatuvaid Kristallmägesid eraldab keskosa platoodest Ogooué jõgi, mis voolab kitsas lubjakivisse uuristunud orus.[1][2][3]

Riigi idaosa keskel asetsevates dolomiidi- ja lubjakiviformatsioonides leidub sadu koopaid.[4] Teadaolevalt suurima koopa pikkuseks on mõõdetud 2380 meetrit.[5]

Gaboni kõrgeima tipu suhtes ei ole üksmeelt. Tihti nimetatakse kõrgeimaks Chaillu massiivi kuuluvat Iboundji mäge, mille kõrguseks on mõõdetud 1575 meetrit.[2][1][6] SRTM-i mõõtmiste tulemusel peetakse aga kõrgeimaks mäeks Gaboni kirdeosas asuvat 1070 meetri kõrgust Bengoué mäge. Samade mõõtmistulemuste põhjal peetakse Chaillu kõrgeimaks tipuks 1020 meetri kõrgust Milondot.[3][7]

Gaboni ida- ja lõunaosas valitseb kõrgrohusavann.[1][2][4] Vihmamets katab kuni 85% territooriumist.[4]

Atlandi ookeanis põhja suunas liikuv Benguela hoovus on Gaboni lõunapoolse rannajoone üsna siledaks lihvinud ja loonud palju leetseljakuid. Lopezi neemest põhja pool hoovuse mõju väheneb ja rannajoon on tunduvalt rohkem liigestatud.[3] Piiriks on umbes Ogooué jõe suue. Sellest põhja pool on sügavamad lahed, estuaarid ja deltad ning Santa Clara ja Lopezi neem. Lõuna poole jäävad laguunid ja mangroovsood.[8]

UNESCO maailmapärandi nimistusse on ainsa Gaboni esindajana kantud Lopé-Okanda ökosüsteem.[9]

Loodusvarad[muuda | muuda lähteteksti]

Mangaanimaak rodokrosiit

Kõige rikkalikumalt leidub Gabonis naftat, mangaanimaaki ja rauamaaki.

Teadaolevad naftavarud olid 2015. aasta alguses hinnanguliselt 2 miljardit barrelit, maagaasi varud 2014. aasta alguses 28,32 miljardit m³.[2] Gabon on üks maailma suuremaid mangaanitootjaid.[3][10] Mangaanimaagi varusid on umbes 400 miljonit tonni.[1] Moandast 26 km põhja pool alustati 1961. aastal uraanimaagi kaevandamist. Kaevandatakse ka teemante ja kulda. Gaboni kirdeosas Mékambos ja Bélingas on suured kvaliteetse rauamaagi varud.[3] Rauamaagivarude suuruseks hinnatakse üle 2 miljardi tonni. Kõige suurem maardla on Bélinga piirkonnas, kus on ka kõige väärtuslikum maak, rikkalikud leiukohad on ka riigi edelaosas Milinguis, kaguosas Lobi-Lobis ja loodeosas M’bilanis.[10] Väärispuidu varudeks hinnatakse 100–110 miljonit m³.[1]

Umbes pool naftatoodangust saadakse merepuurimisest, kõige tootlikumad maardlad on Guinea lahes Port-Gentili lähedal. Suuremad maismaamaardlad on Sette Camas ja Rabi-Koungas.[3]

Leidub ka tsingi-, plii- ja niklimaaki, boksiiti, fosforiiti ning hõbedat.[10][11]

Jõed[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni jõed

Gaboni jõed on veerohked ja suhteliselt kiirevoolulised. Suurim jõgi on Ogooué, mis saab alguse Kongos, voolab alguses põhja, seejärel lääne suunas ning suubub Lopezi neeme lähedal Atlandi ookeani. Jõe pikkus on umbes 1100 km. Ogooué alamjooks on umbes 400 km ulatuses laevatatav.[6] Ogooué suuremad lisajõed on Okano, Ivindo, Ngounié, Sebe ja Lekoni jõgi. Ivindo ja Ngounié on 80–160 km pikkuses laevatatavad.[12]

Teised suuremad jõed on Komo ja Nyanga.

Järved[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni suurim järv on Onangue'i järv. Väiksemad järved on Cachimba, Asingo, Gome'i ja Anengue'i järv.

Ranniku ääres on muu hulgas Ndogo, Nkomi ja Iguela laguun.

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Gabonis valitseb valdavalt ekvatoriaalne, lõunaosas lähisekvatoriaalne kliima.[1] Aasta ringi on kuum ja niiske. Päeval on alati ligi 30 kraadi sooja. Veidi leevendust toob külm Benguela hoovus.[2][1][3]

Kõige kuumem kuu on jaanuar, kui Libreville'is on õhutemperatuur keskmiselt 23–31 °C. Juulis on keskmine õhutemperatuur 20–28 °C.[13]

Juunist septembrini praktiliselt ei saja, ka detsembris ja jaanuaris on vähe sademeid. Ülejäänud kuudel sajab tugevalt. Vihma põhjustab õhuniiskuse kondenseerumine, mis tekib, kui ranniku lähedal saavad kokku põhjasuunaline külm Benguela hoovus ja lõunasuunaline soe Guinea hoovus. Libreville'is on aasta keskmine sademete hulk üle 2500 mm, ranniku põhjaosas aga umbes 3800 mm.[13]

Taimed[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni taimestik on lopsakas ja mitmekesine. Üle 80% territooriumist katab ekvatoriaalne vihmamets. Esindatud on üle 5000 taimeliigi, millest umbes 10% on Gaboni endeemid.[14] Taimed kasvavad äärmiselt kiiresti. Hõredamas metsas kõrguvad kuni 60 meetri kõrgused puud. Tüved on tihedalt ronitaimedesse mähkunud. Puid on umbes 300 liiki. Rannikul on mangroovid ja merekaldale omased taimed, muu hulgas laiuvad papüüruseväljad.[15]

Levinuim puu on okuumea, millelt saadav väärispuit (okumee) on traditsiooniliselt olnud üks Gaboni ekspordiartikleid. Levinud on ka pisarapuu Dacryodes buettneri (ozigo),[16], angoola ilombapuu, tiivuline lofiira, tiiger-loovoa, kuldpuu ning mitmesugused tiibviljaku ja sebrapuu liigid.

Alles 1987. aastal avastati ohustatud endeemne koolaliik Cola lizae.[17]

Rohkema liikide arvuga on esindatud kaunviljalised, madaralised, koerakoolulised, kilejalalised, karusõralised, annoonalised, korvõielised, sõnajalalised, piimalillelised ja käpalised.[18]

Gaboni endeemid on teiste seas Pseudohydrosme, käpalised Veyretella flabellata ja Veyretella hetaerioides, Sirdavidia solannona, Trachystigma, Gabonius, Neochevalierodendron, Iridosma, Pseudartabotrys, Peripeplus, Bizonula, mugulleht Bulbophyllum pauwelsianum, titaanjuur Amorphophallus canaliculatus, begoonia Begonia ferramica, liblikõieline Berlinia razzifera, kostus Costus loangensis, Dichapetalum neglectum, Amphiblemma hallei, Calvoa maculata ja Monanthotaxis paniculata.[19]

Aastal 2001 tuvastati 78 ohustatud taimeliiki.[20]

Loomad[muuda | muuda lähteteksti]

Metsaelevandid Ivindo rahvuspargis

Gaboni loomariiki iseloomustab suur liigirohkus. Gabon on üks loomarikkamaid riike.[21] Kohatud on paarsada liiki imetajaid.[1]

Esindatud on drillid, mandrillid, šimpansid, gorillad, udrastenrekid, metsaelevandid, lõvid, antiloobid, kahvripühvlid, sitatungad, pantrid, krokodillid, jõesead, dukerid, vaalad, jõehobud.[3][1][21] Gabonis elab maailma suurim rannikugorilla populatsioon.[20]

Aastal 2001 tehtud uurimusest selgus, et ohustatud seisundis on 12 imetajaliiki, neli linnuliiki ja kaks roomajaliiki.[20]

Gabonis elavad endeemsed primaadid pärdiklane Cercopithecus solatus ja galaagolane Sciurocheirus makandensis.[19]

Linnud[muuda | muuda lähteteksti]

Linde on vähemalt 777 liiki, nende seas on 26 ohustatud liiki, sealhulgas kaneelpart, põhja-kroonkurg ja aafrika mustmerisk. Levinud on muu hulgas värvulised, kurvitsalised, pelikanilised, haukalised, siniraalised ja rähnilised.[22]

Gaboni endeem on rästaslane Stiphrornis pyrrholaemus.[19]

Roomajad ja kahepaiksed[muuda | muuda lähteteksti]

Roomajaid on umbes 130 liiki ja kahepaikseid umbes 35 liiki. Esindatud on aafrikarästikud, niiluse krokodillid, kolmküüniskrokodillid ja rüükrokodillid, püütonid, munamaod.[1]

Endeemsed roomajad on pimemadulane Letheobia pauwelsi, skink Chabanaudia boulengeri ja taandurilised Cynisca bifrontalis ja Cynisca haughi.[19]

Endeemsed kahepaiksed on Leptopelis crystallinoron, Werneria iboundji, Hymenochirus feae, Leptodactylodon blanci, Hyperolius chabanaudi ja arvatavasti ka Phrynobatrachus ogoensis.[19]

Selgrootud[muuda | muuda lähteteksti]

Endeemsed putukad on liblikad Bebearia faraveli ja Euphaedra abri, siidiuss Orthogonioptilum fang, Schaeferiana incompleta, põrnikas Augosoma hippocrates, siklane Acutandra noellae, jooksiklane Procletus gabunensis, sipelgad Simopone occulta ja Acropyga bakwele, eristiivaline Palpopleura albifrons ja taolistiivaline Africocypha varicolor.[19]

Teised endeemsed selgrootud on mageveetigu Hydrobia gabonensis, teod Achatina vignoniana ja Thapsia wieringai, tarantel Heterothele gabonensis. Lehterämbliklane Agelena consociata elab kuni 1000-isendilises koosluses. Hiljuti on avastatud endeemsed meriteod Turbonilla krakstadi, Turbonilla anselmopenasi ja Turbonilla iseborae.[19]

Kalad[muuda | muuda lähteteksti]

Kalu on üle 100 liigi.

Gaboni endeemid on mageveekalad kirevahvenlased Parananochromis ornatus, Parananochromis gabonicus ja Chromidotilapia mrac; Procatopus websteri, Aphyosemion aureum, Hypsopanchax catenatus, Plataplochilus loemensis, Epiplatys huberi, Brycinus bartoni, kiiruimsed Cryptomyrus, Paramormyrops longicaudatus ja Stomatorhinus ivindoensis, sägalised Chrysichthys ogooensis, Synodontis acanthoperca ja Atopodontus.[19]

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitsealad hõlmavad 11% Gaboni territooriumist. Aastal 2002 loodi 13 rahvusparki. Lisaks on loodusreservaadid, kus jahipidamine on keelatud.[20][23]

Riigi keskosas asuv Lopé rahvuspark asutati loodusreservaadina 1946. aastal. Rahvuspark koos lähedalasuvate arheoloogiamälestistega on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.[3]

Rahvuspargid[muuda | muuda lähteteksti]

Akanda, Batéké lavamaa, Birougou, Kristallmägede, Ivindo, Loango, Lopé, Mayumba, Minkébé, Moukalaba-Doudou, Mwangné, Pongara ja Waka rahvuspark.[24]

Keskkonnaprobleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Suurimad probleemid on metsatustumine, reostus ja elustiku säilitamine. Intensiivse metsaraie tagajärjel on ranniku ääres metsad juba suures osas hävinud, samas on metsa taastamise programm olnud suhteliselt edukas. Sisemaal on mets veel heas seisukorras.[25] Kiire linnastumine ja tööstuse areng toovad kaasa reostuse suurenemise. Naftatööstus reostab vett, linnades tekitatakse palju tahkeid jäätmed. Puhas joogivesi on kättesaadav umbes 47%-le maaelanikest ja 95%-le linnaelanikest. Rahvastiku kasvu tõttu kütitakse toiduks üha rohkem metsloomi.[20]

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Gabon kuulutas iseseisvuse välja 17. augustil 1960, kui riik eraldus Prantsusmaad ja tema kolooniaalvaldusi hõlmanud Prantsuse Ühendusest. Esimene põhiseadus astus jõusse 1961. aastal.[2]

Riigikord[muuda | muuda lähteteksti]

Gabon on presidentaalne vabariik. Kehtib 1991. aastal vastu võetud põhiseadus, mida on hiljem mitu korda täiendatud, viimati 2011. aastal.[2]

Gabonis on mitmeparteisüsteem. Hääleõigus saadakse 21-aastaselt.

Gaboni kodakondsuse saavad isikud, kelle vähemalt üks vanematest on Gaboni kodanik. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks peab isik vähemalt 20 aastat Gabonis elama.[2]

President[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Gaboni president
Next.svg Pikemalt artiklis Gaboni riigipeade loend

Gaboni riigipea on president. Presidendi valib seitsmeks aastaks rahvas ja teda võib tagasi valida piiramatu arv kordi.[1][2] Presidendiks võib kandideerida vähemalt 40-aastane sünnilt Gaboni kodanik.[26]

President on kaitsevägede juhataja. Ta on ka kõrgeim täidesaatva võimu kandja, kuid jagab seda võimu peaministriga.[26] President nimetab ametisse peaministri ja kinnitab peaministri ettepanekul valitsuse. Tal on ka õigus peaminister ja valitsusliikmed ametist tagandada. Presidendil on teatud piirangutega õigus pärast peaministri ja parlamendi mõlema koja esimehega konsulteerimist Rahvuskogu laiali saata.[26]

Esimene president Léon M'ba astus ametisse veebruaris 1961. Aastal 1993 valiti president esimest korda mitmeparteilistel valimistel.[27]

Viimati valiti presidenti 30. augustil 2009, kui ametisse valiti kauaaegse presidendi Omar Bongo poeg Ali Bongo Ondimba. Järgmised presidendivalimised peetakse 2016. aastal.[2]

Aastatel 1961–1975 ja 1997–2009 oli ka asepresidendi ametikoht.

Parlament[muuda | muuda lähteteksti]

Senatihoone Libreville'is

Gaboni parlament on kahekojaline. Enne praeguse põhiseaduse kehtimahakkamist oli parlament ühekojaline. Esimene Senati koosseis valiti 1997. aastal.[3]

Valimisõigus on vähemalt 21-aastastel kodanikel.[1][28] Senati liikmeks võivad kandideerida vähemalt 40-aastased, Rahvuskogu liikmeks vähemalt 28-aastased kodanikud. Teatud ametikohtade täitjad kandideerida ei saa.[29][28]

102-kohalise Senati valivad kuueks aastaks kohalike omavalitsuste esindajad. 120-kohalise Rahvuskogu valib rahvas viieks aastaks.[2] Praegune senati koosseis valiti 2014. aastal. Endine ainupartei Gaboni Demokraatlik Partei sai 81% kohtadest.[30] Praegune Rahvuskogu koosseis valiti 2011. aastal ja GDP sai 107 kohta. Osa kohti on mõlemas kojas vakantsed. Rahvuskogu valimistel osalemine on kohustuslik. Põhjendamatu hääletamata jätmise eest on ette nähtud trahv.[28]

Järgmised Rahvuskogu valimised peetakse detsembris 2016.[2]

Tavaliselt valitakse enamik ministreid parlamendiliikmete hulgast. Parlament kinnitab valitsuse ja tal on õigus valitsusele umbusaldust avaldada.[3]

Valitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Peaministri ja valitsuse nimetab ametisse president.[1][2]

Valitsusliikmed peavad olema vähemalt 30-aastased.[26]

Õigussüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtusüsteem on kolmeastmeline. Väiksemates asulates on alamkohtud, Franceville'is ja Libreville'is apellatsioonikohus. Kõrgemad kohtud on ülemkohus ja 1991. aastal loodud konstitutsioonikohus. Viimane tegeleb põhiseadusliku järelevalvega. Levinud on ka traditsiooniline õigusemõistmine, mille puhul lepitavad tülisid hõimuvanemad.[3][2][31]

Eraldi kohus on julgeoleku- ja korruptsioonikuritegude jaoks. Kahtlusalusel on õigus avalikule kohtupidamisele ja kaitsjale, aga süütuse presumptsiooni ei kohaldata. Täitevvõim võib tihti kohtumõistmist mõjutada.[31]

Rahval ei ole suurt usku ausasse õigusemõistmisse. Tihti sõltuvad otsused rahast ja kohtualuse mõjukusest. Sageli peetakse kõige suuremaks karistuseks rahva hukkamõistu. Külas võidakse lasta kurja teinule needus peale panna.[11]

Surmanuhtlus kaotati 2010. aastal.[32]

Parteid[muuda | muuda lähteteksti]

Gabonis on mitmeparteisüsteem. Juhtiv erakond on endine ainupartei Gaboni Demokraatlik Partei, kes on kõigil valimistel saavutanud ülekaaluka enamuse nii Senatis kui ka Rahvuskogus. Teised suuremad erakonnad on Rahvuslik Puuraidurite Ühendus, Gaboni Sõltumatu Keskpartei, Sotsiaaldemokraatlik Partei, Uue Vabariigi Liit ja Centre des Libéraux Réformateurs.[2]

Sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni lipp on kasutusel alates iseseisvumisest 1960. aastal, riigivapp aga 1963. aastast.

Riigi deviis on "Union, travail, justice" ('ühtsus, töö, õiglus').

Hümn on 1960. aastast "La Concorde".[33]

Rahvussümbol on must panter; rahvusvärvid on lipuvärvid roheline, kollane ja sinine.[2]

Pealinn[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade Libreville'ile merelt

Gaboni pealinn ja suurim linn on Libreville, kus elab peaaegu pool rahvastikust.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Gabon jaguneb 9 provintsiks. Need omakorda jagunevad kokku 50 departemanguks.

Gaboni provintsid (sulgudes provintsikeskuse nimi)[muuda | muuda lähteteksti]

Gabon provinces numbered.png
  1. Estuaire'i provints (Libreville)
  2. Ülem-Ogooué provints (Franceville)
  3. Kesk-Ogooué provints (Lambaréné)
  4. Ngounié provints (Mouila)
  5. Nyanga provints (Tchibanga)
  6. Ogooué-Ivindo provints (Makokou)
  7. Ogooué-Lolo provints (Koulamoutou)
  8. Ranniku-Ogooué provints (Port-Gentil)
  9. Woleu-Ntemi provints (Oyem)

Rahvusvahelised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa saatkonna hoone Libreville'is

Gabonil on territoriaalvaidlus Ekvatoriaal-Guineaga Mbane ja teiste Corisco lahe saarte üle.[2][34]

Gabon kuulub koos Kameruni, Kesk-Aafrika Vabariigi, Tšaadi, Kongo Vabariigi ja Ekvatoriaal-Guineaga Kesk-Aafrika Majandus- ja Valuutaühendusse.[3]

Peaaegu kõikide välisriikide kodanikud peavad riiki sisenemiseks taotlema viisa.[35] Eestil ja Gabonil vastastikused välisesindused puuduvad. Eesti kodanikud saavad viisa taotleda Prantsusmaa saatkonnas Riias.[36] Alates 2015. aastast saab Gaboni viisat taotleda ka internetis.[37]

Eesti sõlmis Gaboniga diplomaatilised suhted 13. juulil 2007.

Gabon on järgmiste rahvusvaheliste organisatsioonide liige:[2]

Riigikaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni kaitsejõud koosnevad maaväest, mereväest ja õhuväest.

Sundajateenistust ei ole. Kaitseväkke võivad astuda kõik vähemalt 20-aastased kodanikud.[2]

Aastal 2012 moodustasid kaitsekulutused 1,34% RKT-st.[2]

Kaitsejõudude koosseisu kuulub umbes 5000 inimest. Kasutusel on kümmekond sõja- ja transpordilennukit ning umbes 15 helikopterit. Mereväel on mõned patrull-laevad ja üks dessantlaev.[38]

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvuspäeva tähistamine

Gabonis elab umbes 40 rahvast. Umbes 97% neist kuulub bantude hulka. Peamiselt vihmametsas elab mõni tuhat pügmeede hulka kuuluvat bakat ja bongot. Eurooplaste järeltulijaid on üle 20 000.[1][2][3]

Bantu rahvaste seas on fangid, bakeled, mjened, nžebid, punud, kotad, teked,[1] mpongved, orungud, mbeted, bengad, seked, vilid[3] ja ombambad. On eristatud nelja peamist rühma – fangid, punud, nžebid ja ombambad.[2] Rohkem kui veerandi rahvast moodustavad fangid, kes elavad peamiselt Ogooué jõest põhja pool. Põhjapoolse ranniku ääres elavad väikesearvulised mjened, mpongved ja orungud, kes ajalooliselt on olulisemat rolli mänginud. Jõest lõunas elavatest rahvastest on suuremad punud, nžebid ja mbeted, kes moodustavad kokku umbes kolmandiku rahvastikust. Gaboni loodeosas elavad bengad ja seked, idaosas kotad ja teked, lõunapoolse ranniku ääres vilid.[3]

Paljud rahvad elavad lisaks Gabonile ka naaberriikides. Rahvusrühmade vahel konfliktid puuduvad ja omavahelised abielud on levinud.[11]

Riik on hõredalt asustatud. Keskmine asustustihedus on 5,5, rannikumadalikul 15–20, vihmametsas kohati alla ühe inimese ruutkilomeetril.[1] Üle 87% rahvastikust elas 2015. aastal linnades,[2] ülejäänud paarisajas külas, mis on koondunud peamiselt jõgede ja teede äärde. Mõnes külas võib elada vaid paar peret.[3] Aastatel 2010–2015 oli linnastumistempo hinnanguliselt 2,7% aastas.[2]

Üle 60% rahvastikust on kuni 24-aastased. Vanemaid kui 55 aastat on vaid umbes 8%.[2] Iive oli 2015. aastal hinnanguliselt 1,93%. Tuhande elaniku kohta oli 34,49 sündi ja 13,12 surma. Gaboni naine sünnitab keskmiselt 4,46 last. Gabonlase elueaootus sünnihetkel on umbes 52 aastat.[2]

Asulad[muuda | muuda lähteteksti]

Suurim linn on pealinn Libreville, mis on nii haldus- kui ka ärikeskus. Teised suuremad linnad on puidu- ja naftatööstuse keskus Port-Gentil, Franceville, Oyem, Lambaréné, Makokou, Mouila, Tchibanga ja Moanda.[1][39]

Keeled[muuda | muuda lähteteksti]

Ametlik keel on prantsuse keel. Teised levinumad keeled on fangi, mjene, nžebi ja punu keel.[2]

Paljudel bantu keeltel pole kirjakeelt. 19. sajandi misjonärid lõid mitme keele jaoks ladina kirjal põhineva kirjakeele, et saaks piiblit ja katekismust tõlkida. Prantsuse kolonisaatorid aga piirasid kohalike keelte kasutuse üksnes usuõpetusega ja muul viisil kirjasõna ei levinud. Kooliharidus on prantsuskeelne. Peaaegu kõik täiskasvanud kõnelevad prantsuse keelt ja ligi kolmveerand oskab seda ka lugeda.[3]

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik Libreville'is

Ligi 90% Gaboni elanikest loetakse kristlasteks,[2] kuigi osa neist tunnistab usku, mis on segu kristlusest ja bantude traditsioonilistest usunditest. Enamik kristlasi on katoliiklased, umbes veerand on protestandid. Muslimeid on alla 10% ja need on peamiselt sisserändajad teistest Aafrika riikidest.[11]

Fangide traditsiooniline usund oli bieri, mis põhines esivanemate austamise kultusel. Oma rändudel kandsid nad alati kaasas puukoorest tehtud karpe esivanemate pealuudega. Karbikaasi kaunistasid kaitsvad kujukesed.[40] 20. sajandi algul tekkis seguusund bwiti, mis ühendas traditsioonilised uskumused kristlusega.[3] 20. sajandi keskpaigaks oli bwiti bieri praktiliselt asendanud.[40]

Bwiti esivanemate austamise tseremooniaid juhivad nganga'd. Nende jaoks on ehitatud spetsiaalsed puidust templid. Tseremoonial osalejad riietuvad kirkalt ja värvivad näo valgeks. Nad on paljajalu, aga kannavad spetsiaalset peakatet.[11]

Usutakse elu pärast surma. Surnukeha hõõrutakse ja võitakse, et koolnukangestust eemaldada. Kuuma kliima tõttu maetakse surnukehad kahe päeva jooksul. Maetakse puidust kirstus. Lahkunu ühinemist esivanematega tähistatakse suure tseremooniaga. Aasta hiljem toimub uus tseremoonia, millega lõpetatakse leinaaeg.[11]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni majanduse alustala on nafta. Seetõttu on kogu majanduselu käekäik sõltuvuses nafta hinnast maailmaturul. Nafta leiukohad Gaboni ranniku ääres avastati 1970. aastate alguses, enne seda olid peamised ekspordiartiklid puit ja mangaanimaak.[2]

Võrreldes paljude naaberriikidega on Gabonil tihedamad sidemed lääne majandusega, eriti Prantsusmaaga. Välisinvesteeringuid on riiki tulnud suhteliselt palju. Mitmes valdkonnas sõltutakse välismaa ekspertidest. Põllumajanduse osakaal majanduses on pidevalt vähenenud. Korruptsioon on laialt levinud.[3] Probleeme põhjustavad ka juhtimisvead ja puudulik taristu, sealhulgad sagedased elektrikatkestused ja puudulik veevarustus.[2]

Väga suur osa varadest on üksikute rikaste käes, kuigi ametlikud seisusevahed puuduvad. Paljude näitajate poolest on Gabon Aafrika riikide seas esirinnas, kuid varanduslik ebavõrdsus on suur ja vaeseid on väga palju. Linnades on vaesust rohkem näha kui külas, sest külas suudetakse alati ennast ise ära elatada.[11]

Alates 1960. aastate lõpust on riik saanud suuri naftatulusid. Naftaraha on muu hulgas kasutatud taristu rajamiseks ning investeeringuteks haridusse ja tervishoidu.[3] Aastal 2010 moodustas naftasektor umbes 50% sisemajanduse kogutoodangust ja 90% ekspordist. Aastatel 2010–2014 kasvas SKT ligi 6% aastas, kuid 2015. aastal kasv aeglustus oluliselt seoses nafta hinna langusega.[2] Gabon on ka üks maailma suuremaid mangaanitootjaid. Kaevandatakse ka kulda ja teemante ning eksporditakse väärispuitu, eelkõige okumeed. Toodetav maagaas kulub oma tarbeks.[1]

Toornafta toodang oli 2014. aastal 240 000 barrelit päevas, eksport 2012. aastal 226 800 barrelit päevas, Teadaolevad naftavarud ulatuvad kahe miljardi barrelini. Rafineeritud naftatooteid toodeti 2013. aastal 18 750 barrelit päevas. Maagaasi toodeti 2013. aastal 384 miljonit m³.[2]

Gaboni SKT ostujõupariteedi järgi oli 2015. aastal hinnanguliselt 34,41 miljardit USD, SKT reaalkasv 3,5% (2014. aastal 4,3% ja 2013. aastal 5,6%). SKT ühe inimese kohta oli umbes 21 700 USD. Kõige suurema osa (57,2%) moodustasid teenused, tööstus moodustas 39,1% ja põllumajandus 3,7%.[2] Aastal 2000 oli tööjõust 60% hõivatud põllumajanduses, 15% tööstuses ja 25% teeninduses.[2]

Inflatsioon oli 2015. aastal hinnanguliselt 0,5%, aasta varem 4,7%.[2]

Gaboni välisvõlg 2014. aasta lõpus oli 4,736 miljardit USD.[2]

Traditsioonilised elatusallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Gabon on väga linnastunud riik. Maal elatakse aga ikka veel traditsioonilisel isemajandaval viisil. Küla omanduseks loetakse maad umbes 5 km raadiuses. See maa jagatakse perede vahel, parima maa saavad pealikud. Pärandada võidakse nii ema- kui ka isaliinis. Ülejäänud maa kuulub riigile.[11]

Külaelanikud toodavad enam-vähem kõike tarvilikku ise, ostavad peamiselt seepi, soola ja ravimeid. Linnas on suurem osa kaupadest imporditud ja neid müüvad tihti välismaalased. Gaboni külas toodetakse piisavalt banaane, jahubanaane ja suhkrut, et ka lähemad linnad ära varustada, kuid 90% toiduainetest tuleb sisse vedada. Kauplusepidajate hulgas on palju lääneaafriklasi ja liibanonlasi, turgudel domineerivad Kameruni naised.[11]

Mäendus[muuda | muuda lähteteksti]

Gabon on üks maailma suuremaid mangaanitootjaid. Moandas suurenes tootmine pärast seda, kui 1986. aastal rannikult Franceville'ini ulatuva raudtee ehitus lõpule jõudis ja 1988. aastal Owendo sadamas uus terminal käiku võeti.[3] Moanda piirkonnas tegeleb kaevandamisega Prantsusmaa-USA ettevõte Compagnie Minière de l'Ogooué. Hiina ettevõtetega on sõlmitud lepingud riigi keskosas asuvate mangaanivarude kaevandamiseks.[41]

Aastal 2012 alustati kulla kaevandamist Bakoudous.[10]

Tööstus[muuda | muuda lähteteksti]

Tsemenditehas Ntoumis

Olulisemad valdkonnad on naftapuurimine ja -töötlemine, mangaani tootmine, keemiatööstus, laevaehitus, toiduainete- ja joogitööstus, tekstiilitööstus, puidu- ja vineeritööstus, tsemenditööstus.[2][1]

Pärast Port-Gentili naftatöötlusettevõtte rajamist 1967. aastal hakkas arenema ka kergetööstus. Domineerivad rafineerimistehas ja selle tugiettevõtted (laevaehitus ja metallitöötlus), aga toodetakse ka tubakatooteid, suhkrut, õlut, palmiõli, jahu, elektroonikatooteid ja tekstiilikaupu. Riigi algusaegadel loodi palju riigiettevõtteid, kuid neis vohas korruptsioon ja onupojapoliitika.[3]

Laevaehituse keskus on Libreville, gaasi- ja naftatöötlus on peamiselt Port-Gentilis.[42]

Metsandus[muuda | muuda lähteteksti]

Enne naftavarude avastamist oli puit Gaboni peamine sissetulekuallikas. Peamised metsatöötluspiirkonnad on olnud Kango, Booué, Fougamou, Ndjolé, Mitzici ja Mouila piirkonnas. Ranniku ja jõgede lähedal on suur osa metsast maha võetud. 1970. aastatel lõpus võimaldas raudtee valmimine hakata metsa raiuma ka sisemaal.[3]

Suur osa metsa raieõigustest on müüdud Prantsusmaa ja Aasia ettevõtetele.[11]

Põllumajandus[muuda | muuda lähteteksti]

Suhkruroo istandus Franceville'i lähedal

Kuigi põllumajanduses on tegev umbes kolmandik tööjõust, on selle osakaal majanduses väike. Põlluharimist ei peeta enam ka ihaldusväärseks eluviisiks. Noored kolivad linna, kus on haridus- ja töövõimalused. Kuigi 1970. aastatel püüdis valitsus leida abinõusid, et maakohad ei tühjeneks ja varustaksid linnu toiduga, suudeti 1980. aastatel toota vaid 10–15% rahva jaoks tarvilikust toidust. Seejärel alustas valitsus Libreville'i ja Franceville'i toitmiseks kulukat toitlusprogrammi, kuid see ei andnud erilisi tulemusi. Ka püüe elavdada kohvi ja kakao tootmist polnud edukas, suhkru ja palmiõli tootmine Lambarénés läks veidi paremini käima.[3]

Põllumaad oli 2004. aastal 325 000 ha, püsikultuuride all oli 170 000 ha. Oma tarbeks kasvatati peamiselt maniokki, jamssi, tarot, banaani, maisi, riisi, maapähkeid, köögivilju; ekspordiks suhkruroogu, kakao- ja kohvipuud, õlipalmi, hevead.[1]

Kohvi- ja kakaopuud kasvatatakse peamiselt riigi põhjaosas, aga ka idaosas.[43]

Tsetsekärbse tõttu on veisekasvatus traditsiooniliselt vähelevinud. Kasvatatakse lambaid, kitsi ja sigu, vähem kanu. Suurtest kalavarudest hoolimata on kalapüük vähe levinud.[3]

Energeetika[muuda | muuda lähteteksti]

Elektritoodang oli 2012. aastal hinnanguliselt 2,111 miljardit kWh, tarbimine 1,68 miljardit kWh. Installeeritud võimsus oli 415 000 kW.[2]

Hüdroenergia katab umbes 75% elektrivajadusest. Palju on kasutamata potentsiaali. Rajamisel on uued hüdroelektrijaamad.[44] Suuremad hüdroelektrijaamad on Tchimbélé, Kinguélé ja Poubara hüdroelektrijaam.[3]

Soojuselektrijaamades kasutatakse Port-Gentili lähedalt saadud maagaasi.[3]

Transport[muuda | muuda lähteteksti]

Gabonis on kolm rahvusvahelist lennujaama: Libreville'i, Port-Gentili ja Franceville'i lennujaam. Suurem osa rahvusvahelisest liiklusest käib Libreville'i lennujaama kaudu. Kohalikke väiksemaid lennuvälju on umbes 60, neist suuremad on Mitzicis, Oyemis, Bitamis, Makokous, Okondjas, Akienis, Lastoursville'is, Koulamoutous, Mouilas, Tchibangas, Mayumbas, Omboués ja Gambas.[45]

Ogooué jõgi on laevatatav 240 km ulatuses, rannikust kuni Ndjoléni. Ogooué ning muu hulgas Abanga ja Nyanga jõge kasutatakse sisemaalt palkide parvetamiseks. Peamised meresadamad on Port-Gentilis, Owendos ja Mayumbas[3], naftaterminalid Gambas ja Lucinas.[2]

Et teede ehitamine on keeruline, rajati pärast sõda palju lennujaamu, eelkõige väikelennukitele. Naftatulude, laenude ja välisabi eest hakati 1970. aastatel rajama raudteed, Transgabonais'd. Seda kasutatakse eelkõige puidu ja mineraalide transpordiks. Aastal 1979 avati raudtee esimene lõik, mis ühendas Owendot ja Ndjoléd, 1983. aastal jõudis raudtee Boouéni, 1986. aastal Franceville'ini.[3]

Transgabonais' pikkus on 670 km ja see ulatub rannikult Owendo sadamast Franceville'ni, vahejaamad on muu hulgas Ndjolés, Lopés, Booués, Lastoursville'is ja Moandas.

Kommunikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Traadiga telefoni kasutajaid on Gabonis äärmiselt vähe, 2014. aastal oli neid hinnanguliselt 17 200 ehk 1% elanikest.[2]

Mobiiltelefoni kasutajaid oli 2014. aastal hinnanguliselt 3,6 miljonit ehk 100 elaniku kohta oli 215 liitumist.[2]

Internetikasutajaid oli kokku umbes 164 800 ehk 9,9% elanikest.[2]

Väliskaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eksport[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aastal oli Gaboni eksport hinnanguliselt 5,561 miljardit USD, 2014. aastal 8,872 miljardit USD. Peamiselt eksporditi toornaftat, puitu, mangaani, uraani.[2]

Peamised sihtriigid olid 2014. aastal Hiina (15,8% ekspordist), Jaapan (14,6%), Austraalia (11%), USA (7,9%), India (7,8%), Lõuna-Korea (6,3%), Trinidad ja Tobago (4,6%) ja Hispaania (4,4%).[2]

Import[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aastal oli Gaboni import hinnanguliselt 2,429 miljardit USD, 2014. aastal 3,089 miljardit USD. Sisse veeti eelkõige masinaid ja seadmeid, toiduaineid, kemikaale ja ehitusmaterjale.[2]

Peamised päritoluriigid olid 2014. aastal Prantsusmaa (20%), Elevandiluurannik (15,3%), Hiina (9,6%), USA (9,3%), Alžeeria (5,1%) ja Belgia (4,5%).[2]

Meedia[muuda | muuda lähteteksti]

Gabonis on kaks riiklikku telejaama ja kaks riiklikku raadiojaama ning mõned eraomanduses tele- ja raadiojaamad.[2]

Ilmuvad prantsuskeelsed ajalehed ja ajakirjad. Riiklik ajaleht L'Union ilmub iga päev, eralehed kord nädalas või harvem. Raadiosaateid edastatakse ka kohalikes keeltes. Tuntud on rahvusvaheline raadiojaam Africa No. 1.[3][11]

Valuuta[muuda | muuda lähteteksti]

Gabonis kasutatakse kuue Kesk-Aafrika riigi ühist valuutat Kesk-Aafrika franki (XAF), mida emiteerib Kesk-Aafrika Riikide Pank Kamerunis. Frank jaguneb 100 santiimiks.

Kesk-Aafrika frank on seotud euroga kursiga 655,957 franki euro eest.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsed kingiks saadud õhupallidega

Gaboni haridussüsteemi rajamisel on eeskuju võetud Prantsusmaast. Õppetöö on prantsuskeelne. Keskkoolist alates saab valikainena õppida ka bantu keeli.[3] Kooli minnakse kuueaastaselt. Kooliaasta algab oktoobris ja kestab juunini.[46] Alates 2004. aastast kehtiva süsteemi järgi on algkool viieklassiline ja sellele järgneb kaheastmeline keskkool (4+3 aastat). Enne seda oli algkool kuueklassiline. Koolikohustus kehtib 6–16 aasta vanustele lastele, mis tähendab, et läbida tuleb algkool ja keskkooli madalam aste. Riiklikus koolis on haridus tasuta.[47]

Peaaegu kõik Gaboni algkooliealised lapsed käivad koolis. Poistest ei käi koolis umbes 5% ja tüdrukutest umbes 3%. Keskkooli algastmes on see näitaja aga ligi kaks korda suurem.[46]

Suur puudus on koolimajadest. Haritud õpetajaid on rohkem kui õpetajakohti. On loodud palju erakoole, eriti kirikute juurde. Osa neist saab ka riigilt rahalist toetust. Eriti suur roll on erakoolidel kutsehariduses.[48]

Riiklikud ülikoolid on 1970. aastal rajatud Omar Bongo ülikool Libreville'is, 1986. aastal loodud teadus- ja tehnikaülikool Franceville'i lähedal Masukus ja 2002. aastal Omar Bongo ülikooli meditsiinikooli põhjal loodud tervishoiuülikool Libreville'is. Rajamisel on mitu uut ülikooli, mis keskenduvad Gaboni majanduse jaoks oluliste valdkondade (turism, naftatööstus) asjatundjate koolitamisele.[48] Paljud Gaboni noored õpivad ka Prantsusmaal.[3]

Aastal 2000 moodustasid kulutused haridusele 3,8% Gaboni SKT-st.[49]

Kirjaoskajaid oli üle 15-aastaste seas 2015. aastal hinnanguliselt 83,2% (meeste seas 85,3% ja naiste seas 81%.[2]

Tervishoid[muuda | muuda lähteteksti]

Apteek Gabonis

Nakkushaigustesse haigestumise risk on suur. Toidu ja veega levivad bakteriaalne kõhulahtisus, A-hepatiit, kõhutüüfus. Putukate abil levivad malaaria ja dengue-palavik. Kokkupuutel veega levib skistosomiaas, loomad kannavad edasi marutaudi. Üle 15% täiskasvanutest kannatab rasvumuse all (2014), kuni 5-aastastest 6,5% on alakaalulised (2012).[2] Levinud on ka trüpanosomiaas, tuberkuloos ja AIDS.[3]

Aastal 2014 põdes hinnanguliselt 3,91% täiskasvanutest AIDS-i või oli HIV-i kandja.[2] Levinuim surmapõhjus oli 2013. aastal AIDS, kuni 5-aastaste laste puhul malaaria.[50]

Tervishoiuasutused on eriti väljaspool pealinna viletsad. Gabonis on praktiliselt ainult riiklik meditsiin. Olulisim erahaigla on Albert Schweitzeri haigla Lambarénés, mis saab ka riiklikku toetust.[3]

Haiglatel on tihti puudulik varustus, patsiendid peavad näiteks haiglasse minnes ravimid ise apteegist kaasa ostma. Laialt levinud malaariat, tuberkuloosi, süüfilist, AIDS-i ja teisi nakkushaigusi väga tihti üldse ei ravita. Külas pöördutakse enamasti pigem traditsioonilise ravitseja nganga poole.[11]

Emade suremus 100 000 elussünni kohta oli 2015. aastal hinnanguliselt 291, imikute suremus 1000 elussünni kohta 46,07.[2]

Aastal 2013 moodustasid kulutused tervishoiule 3,8% Gaboni SKT-st.[51] 1000 inimese kohta oli 2010. aastal 6,3 haiglakohta.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Gaboni ajalugu

Inimasustuse jälgi on Gabonis leitud 400 000 aasta tagusest ajast. Ogooué jõe orust on avastatud üle tuhande kaljujoonise, mis kujutavad peamiselt kontsentrilisi ringe, sisalikke, putukaid. Leitud on kiviajast pärinevat keraamikat.[52]

Lopé piirkonnast on leitud Kesk-Aafrika vihmametsavööndi vanimad märgid inimese töödeldud kivist. Otoumbi lähedalt Elarmekorast leiti 400 000 aasta vanuseid kivitööriistu. Ogooué jõe keskjooksult ja Gaboni lõunaosast on leitud umbes 12 000 aasta vanuseid nooleotsi ja kirveid. Esimesed teadaolevad asukad olid pügmeed, kes elasid tänapäeva Gaboni alal juba umbes 7000 aastat tagasi. Nad elatusid jahipidamisest, kalapüügist ja korilusest. 13. sajandi keskel hakkasid kohale jõudma kunagi Sahelist teed alustanud põlluharijatest ja karjakasvatajatest bantud. Bantud liikusid tasapisi lõuna poole ja segunesid teele jäävate rahvastega. Esimeste saabujate seas olid mpongved ja mjened. 16. sajandist alates rändas rahvaid juurde nii idast, piki Ivindo jõe orgu, kui ka lõunast. Fangid jõudsid Gaboni alale 19. sajandil.[53]

Eurooplaste saabumine[muuda | muuda lähteteksti]

Teke küla 20. sajandi alguses

1470. aastatel jõudsid Gaboni rannikule Portugali meresõitjad. Peagi seadsid nad rannikul sisse tugipunktid, mille kaudu käis kaubavahetus.[53] Tol ajal oli praeguse Gaboni lõunaosa seotud vilide Loango riigiga. Portugallased asutasid São Tomé ja Príncipe saartele tugipunkti mandriga kauplemiseks. 16. sajandil kauplesid rannikul juba ka hollandlased, prantslased, hispaanlased ja inglased, kes tõid kangaid, rauakaupu, relvi ja alkoholi ning said vastu puitu, elevandiluud ja orje. Orjakaubandus levis laiemalt alates 18. sajandi teisest poolest, kui suurenes nõudlus teisel pool Atlandi ookeani. Orjadega kauplemises osalesid ka kohalikud hõimud ise, kes vedasid rannikule kasutuks peetud kogukonnaliikmeid ja vangistatud vaenlasi. Eriti aktiivsed olid lõunapoolsed rahvad, põhjapoolsed fangid tavaliselt orjadega ei kaubelnud.[27]

Prantsusmaa asumaana[muuda | muuda lähteteksti]

Prantslased jõudsid Gaboni alale 16. sajandi alguses. Aastal 1839 sõlmis mpongve pealik Antchouwé Kowé Rapontchombo prantslastega esimese kokkuleppe, millega prantslased pakkusid kasulikku kaubavahetust ja kaitset vaenlaste vastu.[53] Mõni aasta hiljem jõudsid prantslased kokkuleppele ka teiste pealikutega. 1840. aastatel rajasid prantslased juba esimese sõjalise tugipunkti ja katoliku misjoni. Aastal 1849 asutasid vabanenud orjad Libreville'i. Prantslased laiendasid oma valdust järk-järgult sisemaa suunas.[54] Aastal 1880 asutati Franceville. Aastal 1886 liideti Gaboni ala Prantsusmaa Kongoga.[27]

Aastal 1910 sai Gabonist osa Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikast, aastal 1946 Prantsusmaa ülemereterritoorium.[53][27]

Aastal 1958 sai Gabon autonoomseks vabariigiks Prantsuse Ühenduse koosseisus.[27] Libreville'i linnapea ametis olnud Léon M'ba sai peaministriks.[53]

Iseseisva riigina[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni iseseisvus kuulutati välja 17. augustil 1960. Esimestel valimistel, mis peeti 12. veebruaril 1961, oli ainuke presidendikandidaat Léon M'ba. Temast sai Gaboni esimene president.[53]

Gabon säilitas tihedad äri- ja kultuurisidemed Prantsusmaaga ning jätkas prantsuse keele kasutamist asjaajamise juures. Suhet Prantsusmaaga peeti olulisemaks kui koostööd naabritega. Aastal 1964 puhkesid rahutused seoses Leon Mba sooviga ainupartei võimu kehtestada. Prantslaste abiga suruti need maha.[27] Pärast Léon M'ba surma sai 28. novembril 1967 presidendiks Albert Bernard Bongo (Omar Bongo).[53] Aasta hiljem kehtestas Bongo siiski üheparteisüsteemi ja ainuparteiks sai Gaboni Demokraatlik Partei (GDP). Bongo valiti presidendiametisse tagasi nii 1973. kui ka 1979. aastal. Aastal 1982 kerkis esile opositsiooniline Mouvement de Redressement National, mis nõudis mitmeparteisüsteemi, demokraatiat, kodanikuvabadusi ja korruptsiooni ohjeldamist. Liikumine suruti maha ja Bongo valiti ametisse tagasi ka 1986. aastal. 1980. aastate naftahinna langus tõi kaasa majanduslanguse ja rahutused. Rahva nõudmiste survel 1990. aasta mais tehtud põhiseaduse parandustega taastati mitmeparteisüsteem. Samal sügisel peetud valimistel sai GDP sellegipoolest enamuse. Bongo valiti võltsimissüüdistuste saatel presidendiks ka 1993. ja 1998. aastal ning uuesti 2005. aastal. GDP säilitas oma domineeriva rolli ka pärast mitmeparteisüsteemi kehtestamist. Korruptsioon oli väga levinud, ametiseisundit kasutati eelkõige isiklikuks rikastumiseks. Riigi naftatulud majandusringesse ei jõudnud ja puudujäägi katmiseks võeti laenu. Pärast Omar Bongo surma 2009. aastal valiti uueks presidendiks tema poeg Ali Bongo Ondimba. Tedagi süüdistati võltsimises ja valimispettuses.[27]

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Gabonlasi peetakse eriti naaberrahvastega võrreldes väga siirasteks ja otsekohesteks, mõnikord isegi lugupidamatuteks või koguni agressiivseteks. Viisakussõnu peavad nad liigseks ja kasutavad neid harva. Tegelikult aga on gabonlased külalislahked ja sõbralikud, naeratavad ja armastavad nalja visata, kohtumisel suruvad alati kätt.[55]

Gabonlased on äärmiselt seltskondlikud. Nad ei vaja ise privaatsust ega mõista ka teiste vajadust selle järele. Kui miski nende tähelepanu äratab, jäävad nad avalikult ammulisui vaatama. Otsekohesust ja abipalumist ei peeta ebaviisakaks. Võõrastes võib aga liigne füüsiline lähedus või näiteks palve oma käekell ära kinkida ebamugavust tekitada. Kuulsaid inimesi koheldakse samas ülima austusega.[11]

Suur mõju on prantsuse kultuuril. Gaboni kirjanikud kirjutavad peaaegu eranditult prantsuse keeles. Libreville'is tegutseb prantsuse kultuurikeskus.[11] Aastal 1983 loodi Libreville'is rahvusvaheline bantu tsivilisatsiooni keskus.[11] Libreville'is on ka rahvusmuuseum ning riiklik kunsti- ja traditsioonimuuseum.[3]

Lambarénés on Albert Schweitzeri muuseum. Aastal 1969 loodi Gaboni rahvusraamatukogu ja rahvusarhiiv.[56]

Traditsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Gabonlased 20. sajandi alguse postkaardil

Iga rahvusrühm jaguneb hõimudeks. Hõimu liikmetel on ühine esivanem ja nad elavad samas piirkonnas. Seetõttu kehtib reegel, et hõimu liikmed ei tohi omavahel abielluda.[11]

Traditsiooniliselt on meeste ja naiste vahel selge tööjaotus. Naised tegelevad lastega, harivad põldu, valmistavad toitu ja tegelevad majapidamisega. Mehed ehitavad maja ja igale naisele köögi. Kui midagi kasvatatakse müügiks, siis sellega tegelevad mehed. Mehed on tihti ka palgatööl kalurite ja ehitajatena või kontoritööl linnas. Naised võivad linnas tööd leida sekretäridena. Lapsed on majapidamises alati abiks. Nad koristavad, pesevad pesu ja nõusid, viivad ja toovad asju. Rahalisi otsuseid teevad mehed, aga naistel on võrdlemisi suur õigus sõna sekka öelda. Mehed valitsevad riiki ja sõjaväge, naised aga teevad suurema osa füüsilisest tööst kodus.[11]

Praktiliselt kõik inimesed on abielus, aga harva on tegu riiklikult tunnustatud abieluga. Ametliku abielu sõlmimiseks tuleb see linnapea juures seadustada, kuid see on tülikas ja seda tehakse harva. Naised valivad mehe selle järgi, et ta suudaks peret elatada, mehed aga valivad naise, kes suudaks lapsi sünnitada ja majapidamisega hakkama saada. Abielu võib vahel olla ka äritehing. Levinud on mitmenaisepidamine, aga see on kulukas ja seetõttu peetakse seda jõukuse märgiks. Pered elavad koos. Noorpaar kolib traditsiooniliselt mehe külla. Külas elavad kõik sugulased koos. Tihti elatakse ka kaugemate sugulastega ühes majas ja kunagi ei keelduta kellelegi ulualust pakkumast. Abielulahutus on haruldane, aga seda esineb. Abielus sündinud lapsed kuuluvad isale. Kui lahku minnakse, jäävad lapsed mehe juurde. Seetõttu peetakse loomulikuks, et naised sünnitavad juba enne abiellumist. See võimaldab neil kindlustada ennast üksijäämise vastu, kui abielu peaks lõppema.[11]

Imikud on alati ema juures, päeval ripuvad riidetükiga seljas, öösel magavad ema kõrval. Lapsed on enamasti erakordselt rahulikud ja vaiksed. Lapsi kasvatatakse ühiselt, võrdselt vaadatakse oma ja naabri laste järele, abiks on ka vanemad lapsed. Kui vanematel lapse koolitarveteks raha ei ole, lükkub kooliminek edasi. Kui võimalik, palutakse abi mõnelt jõukamalt sugulaselt. Kuigi seaduse järgi peavad kõik lapsed kuni 16. eluaastani koolis käima, jääb kool tihti pooleli, sest tüdrukud sünnitavad noorelt ja poisid peavad sageli varakult tööle minema.[11]

Ametnikud ja teised inimesed, kes on saavutanud mingi ametliku positsiooni või mõjuka töökoha, suhtuvad reeglina üleolevalt inimestesse, keda nad peavad endast alamaks.[11]

Muusika ja tants[muuda | muuda lähteteksti]

Pierre Akendengué

Rahvamuusika on eelkõige inspireeritud traditsiooniliste usundite ja kristluse elemente ühendavast bwiti'st. Tseremooniate läbiviimisel tarbitakse psühhedeelse toimega kultus-ibooga koort. Mängitakse trummi ja harfi meenutavat ngombi't. Levinud pillid on obala ja ksülofoni meenutav balafon. Iga rituaali jaoks on oma kindel pill. Ka tantsud on iga tseremoonia puhul erinevad. Tantsitakse laulu ja trummimängu saatel. Jalgade külge on kinnitatud kõristid ja kellukesed.[57]

1980. aastatel oli ka välismaal populaarne Libreville'i raadiojaam Africa No. 1. Gaboni esimene lindistusstuudio Studio Mademba tegi tuntuks paljud Aafrika muusikud, sinna mindi lindistama nii teistest Aafrika riikidest kui ka kaugemalt.[57]

Populaarne on lääne muusika, eriti rokk ja hiphop, ka Kuuba rumba, makossa ja soukous. Gaboni rahvapillid on muu hulgas fangide keelpill mvet, obala, ngombi, balafon ja traditsioonilised trummid.

Tuntud lauljate seas on Patience Dabany, Lord Ekomy Ndong, Pierre Akendengué (ka laululooja), Oliver N'Goma, Hilarion Nguema,[57] hiphopilaulja Aurélien Tigalekou.

Käsitöö ja kujutav kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni mask

Väga tuntud on Gaboni puidust maskid. Igal rahval on oma maskid, ka igaks otstarbeks on eraldi mask. Maske kantakse mitmesuguste tseremooniate juures, näiteks pulmas, lapse sünni tähistamisel, matustel, lõikuspeol. Enamik meistreid kasutab kohalikku puitu ja teisi looduslikke materjale. Üks kuulsamaid maske on fangide n'goltang. Kuulsad on ka kotade pühad vaskkujukesed.[58] Valmistatakse traditsioonilises stiilis tarbeesemeid, eriti vaipu, kausse, korve, nuge.[59]

Fangide maske, punutisi, nikerdusi ja skulptuure iseloomustavad selged jooned ja lihtsad vormid.[11] Esivanemate säilmete hoidmiseks kasutatavad kastid on kaunistatud traditsiooniliste nikerdatud skulptuuridega, mis pidid algselt kaitsma püha sisu naiste ja meheks pühitsemata poiste pilgu eest. Esialgu olid kaunistuseks ainult pead, hiljem aga täisfiguurid.[40] Maske kantakse ka jahil. Mjenede kunst on valdavalt inspireeritud surmarituaalidest. Naissoost esivanemaid esindavad valgete maskidega meessugulased. Bekotad kasutavad oma kujukeste katmiseks vaske ja messingit. Esivanemate säilmeid hoitakse korvides. Turism on kunstile vähe mõju avaldanud, seetõttu on see säilitanud oma algupärasuse ja loomulikkuse.[11]

Tuntumate kunstnike seas on Owanto ja Aida Touré.

Ehituskunst[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni küla

Linnas ja maal on väga erinev arhitektuur. Linnades on enamasti üsna tavapärased linnamajad, külades valitseb aga pigem traditsiooniline ehituskunst. Tsemendi kasutamist peetakse rikkuse märgiks. Külas ehitatakse eluasemed tihti pinnasest ja palmilehtedest. Kasutatakse ka puitu, puukoort ja telliseid. Telliskivimajad on tihti krohvitud ja kaetud lainelise plekk-katusega. Jõukamad pered ehitavad plokkidest. Lisaks elumajale ehitatakse eraldi naiste ja meeste kogunemiskohad. Naistel on omaette köök, kus on söögitegemise tarbed, küttepuud ja bambusvoodid istumiseks ja magamiseks. Mehed kogunevad poollahtistes madalate seintega ehitistes, mille keskel on tulease ja ümberringi pingid.[11]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Gaboni rahvaste traditsioone on elus hoidnud eelkõige suuline pärimus. Kirjapandud lugusid esineb suhteliselt hiljutisest ajast, alates prantslastest kolonisaatorite saabumisest. Fangide traditsiooniline lugude jutustamise kunst on mvet. Sama nime kannab nii pill kui ka esineja, kes selle saatel luulet ette kannab. Nžebide samasugune kunst on ingwala.[59]

Gaboni kirjandus on peaaegu eranditult prantsuskeelne. Tuntumad kirjanikud on näitekirjanik Vincent de Paul Nyonda; etnograaf André Raponda Walker, kes on kirjutanud keelest ja kultuurist; romaanikirjanik Angèle Rawiri, kelle isa oli luuletaja Georges Rawiri; luuletaja ja kunstnik Aida Touré, filmitegija ja stsenarist Imunga Ivanga; Jean-Baptiste Abessolo, Edna Merey-Apinda ja Justine Mintsa.[59]

Gaboni päritolu Bessora tegutseb Belgias. Gabonis on elanud Prantsuse Guajaanas sündinud luuletaja ja proosakirjanik René Maran.[59]

Toidukultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Moambe kanaga

Eri rahvaste toidukombed on enam-vähem ühesugused, sest looduslikud tingimused on samad. Süüakse banaani, papaiat, ananassi, guajaavi, mangot, söödava pisarapuu vilja, avokaadot, kookospähklit, baklažaani, maisi, suhkruroogu, maapähkleid, jahubanaani, tomatit. Põhitoit on maniokk, mis on vähese toiteväärtusega, aga täidab kõhtu. Süüakse ka manioki noori lehti. Kohati süüakse riisi. Lisandiks on tihti maniokijahust valmistatud fufu. Nii merest kui ka jõest püütakse kala, kütitakse metsloomi, sealhulgas antiloope, okassigu, metssigu; püütakse madusid.[60] Palmidest ja suhkruroost tehakse veini. Matuse-, ravitsemis- ja pühitsemistseremooniatel kasutatakse lisaks veinile hallutsinogeenset kultus-ibooga juurt, mis väikses koguses on erguti, suuremas koguses võimaldab aga vaimusilmas esivanemaid näha. Süüa-juua pakutakse ka esivanematele. Osalevad nii mehed kui ka naised, mängitakse trumme, lauldakse ja tantsitakse.[11]

Eriti linnades on toit tihti prantsuspärane, levinud on õlis küpsetatud taignatoode beignet ning liha- ja köögiviljavarras brochette. Liha tihti kuivatatakse või suitsutatakse, kala süüakse rohkem rannikul ja jõe ääres. Lisandiks on tihti hautised, pudrud ja vürtsikad kastmed.[55] Võid asendab söödava pisarapuu vili atanga, mis muutub keetes määritavaks võideks. Metsmangoks kutsutava Irvingia gabonensis'e pähklitest valmistatakse odika't, mis meenutab nii värvuselt kui ka maitselt šokolaadi.[61] Gabonis ja mitmes naaberriigis levinud rahvustoit on nyembwe (moambe), mille koostisosad on enamasti aafrika õlipalmi viljad, maapähklid ja kanaliha.

Traditsiooniliselt söövad naised köögis, mehed ja külalised toas või eraldi söömiseks mõeldud ruumides.[55]

Tuntuim kohalik õllemark on Régab, puuviljadest tehakse mahla.

Pühad[muuda | muuda lähteteksti]

Gabonis tähistatakse 13 riiklikku püha:[62]

Sport[muuda | muuda lähteteksti]

Suveolümpiamängudel osalesid Gaboni sportlased esmakordselt 1972. aastal Münchenis. Hiljem on nad osalenud alates 1984. aastast. Taliolümpiamängudel Gaboni sportlased osalenud ei ole.[63]

Gabonile on seni ainsa olümpiamedali toonud taekwondo-sportlane Anthony Obame, kes võitis 2012. aastal Londonis kehakaalus 80+ kg hõbemedali.[64] Aasta hiljem tuli ta ka maailmameistriks.[65]

Aastatel 2008, 2012 ja 2016 on Gaboni sportlased võtnud osa ka paraolümpiamängudest.[66]

Gaboni sprinter Ruddy Zang Milama sai 2010. aasta kergejõustiku sisemaailmameistrivõistlustel naiste 60 meetri jooksus pronksmedali. Aastal 2012 tuli ta 100 meetri jooksus Aafrika meistriks.

Populaarseim spordiala on jalgpall. Gaboni jalgpallikoondisse kuulub mitu tuntud jalgpallurit, nende seas Pierre-Emerick Aubameyang ja Mario Lemina. 2016. aasta märtsi seisuga on Gaboni meeste koondis FIFA edetabelis 83. kohal.[67]

Jalgpalli mängitakse eelkõige rannikul, sest sisemaal on liiga tihe mets. Populaarsed spordialad on ka korvpall, poks ja seinatennis.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 EE 15. köide. Maailma maad, lk 164
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 2,29 2,30 2,31 2,32 2,33 2,34 2,35 2,36 2,37 2,38 2,39 2,40 2,41 2,42 2,43 2,44 2,45 2,46 2,47 2,48 2,49 2,50 2,51 2,52 2,53 2,54 2,55 2,56 CIA World Factbook
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 3,25 3,26 3,27 3,28 3,29 3,30 3,31 3,32 3,33 3,34 3,35 3,36 3,37 3,38 Gabon in Encyclopædia Britannica
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Gabon Geography
  5. NatGeo
  6. 6,0 6,1 Nationsencyclopedia.com
  7. Peakbagger.com
  8. Nationsencyclopedia.com
  9. Ecosystem and Relict Cultural Landscape of Lopé-Okanda
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Gabon mining
  11. 11,00 11,01 11,02 11,03 11,04 11,05 11,06 11,07 11,08 11,09 11,10 11,11 11,12 11,13 11,14 11,15 11,16 11,17 11,18 11,19 11,20 11,21 11,22 11,23 Everyculture.com
  12. Gabon – Topography
  13. 13,0 13,1 Gabon – Climate
  14. Plants of Gabon
  15. Gabon – Flora and fauna
  16. Forestsmonitor.org
  17. Cola lizae
  18. Explore plants of Gabon
  19. 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 19,5 19,6 19,7 Animal and plants unique to Gabon
  20. 20,0 20,1 20,2 20,3 20,4 Gabon – Environment
  21. 21,0 21,1 Wildlife of Gabon
  22. Avibase - Bird Checklists of the World, Gabon
  23. Nature of Gabon
  24. Rahvusparkide kaart
  25. Nature of Gabon
  26. 26,0 26,1 26,2 26,3 http://urbanlex.unhabitat.org/sites/default/files/constitution_of_gabon_1991_0.pdf
  27. 27,0 27,1 27,2 27,3 27,4 27,5 27,6 Gabon – Early colonization
  28. 28,0 28,1 28,2 National Assembly
  29. Senate. Electoral system
  30. [http://www.ipu.org/parline-e/reports/2116_E.htm GABON Sénat
  31. 31,0 31,1 Gabon - Judicial system
  32. Death penalty: Hands Off Cain announces abolition in Gabon
  33. Nationalanthems.me
  34. International Disputes
  35. Visa exemptions
  36. Välisministeerium
  37. Welcome to ETA Electronic Travel Autorisation of Gabon
  38. Gabon military strength
  39. Mapsofworld.com
  40. 40,0 40,1 40,2 Male Reliquary Figure
  41. Manganese Mining in Gabon
  42. [1]
  43. [2]
  44. Construction of hydroelectric power stations in Gabon to begin
  45. Aéroport de Libreville
  46. 46,0 46,1 Gabon National Education Profile
  47. Education Policy and Data Center
  48. 48,0 48,1 The Report: Gabon 2010
  49. United Nations Statistics Division
  50. Gabon: WHO statistical profile
  51. WHO
  52. Signes de vie
  53. 53,0 53,1 53,2 53,3 53,4 53,5 53,6 LeGabon.org
  54. Larousse.fr
  55. 55,0 55,1 55,2 The Global Etiquette Guide to Africa and the Middle East, lk 176
  56. Libraries and museums
  57. 57,0 57,1 57,2 Gabon: music and dance
  58. Kota
  59. 59,0 59,1 59,2 59,3 Gabon: art and literature
  60. Food in Gabon
  61. Odika
  62. Gabon public holidays
  63. Sports-reference.com
  64. JO: le premier médaillé gabonais accueilli en héros à Libreville
  65. Anthony Obame: «J’étais une autre personne» aux Mondiaux
  66. Paralympic Movement
  67. FIFA/Coca-Cola World Ranking

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]